Obsah (9)

§ 76§ 100§ 101§ 142§ 65§ 149§ 143§ 34§ 208

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 09.05.2007, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-1440 (endine tsiviilasj

§ 76

lg 1 tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 ja § 108 lg 1 järgi siis kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede , eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest.

§ 65

lg 1 järgi siis kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

§ 149

lg 2 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et AS E ja LAS sõlmisid omavahel 28.05.2002 lepingu HK 21997, mille alusel müüs hageja viimasele kaupa, ostja e. LAS poolt on lepingule alla kirjutanud viimase juhatuse liige A. K , kes oli GK abikaasa. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et AS E ja G. K sõlmisid omavahel 06.11.2003 käenduslepingu AS E ja AS L vahel sõlmitud lepingust HL 21997 ja nende lisadest tulenevate AS L kohustuste kohase täitmise tagamiseks (lepingu p 1) ning et käendaja vastutus ei olnud rahaliselt ära määratletud. 3 Pooled ei vaielnud ka selle üle, et G. K oli käenduslepingu sõlmimise ajal AS L nõukogu liige (protokoll 04.04.05). Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda eelmainitud asjaolud tõendatuks.
2. G. K esitas vastuväite, et käenduslepingus ei ole määratletud käendaja vastutuse rahalist suurust ning tema on tarbija, mistõttu on käendusleping tühine. Vastavalt

§ 143

lg 1 järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija ning lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutust rahalises maksumuses. 14. Kostja ülalmainitud väitest tulenevalt peab kohus esmalt kontrollima kas G. K oli käenduslepingu sõlmimise ajal tarbija, kuivõrd sellest sõltub lepingu kehtivus ja kostja vastutus, sest tühisest tehingust ei teki pooltele kooskõlas TsÜS 84 lg 1 lepinguliselt siduvaid tagajärgi. 15.

§ 34

kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega ning Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Nõukogu on aktsiaseltsi üks juhtimisorganitest ning ÄS § 316 järgi planeerib aktsiaselts tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelvalvet juhatuse tegevuse üle. Seega korraldab nõukogu seltsi majandustegevust oma pädevuse piires ning seega on nõukogu liikme tegevus otseselt seotud äriühingu majandustegevuse ja seltsi majanduslike huvidega. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik G. K t kui LAS nõukogu liiget käsitleda

§ 34

mõttes tarbijana vaidlusaluse käenduslepingu järgi seltsi kohustuste täitmise tagajana. Nimetatud kaalutlustel ei ole kohtu arvates tegemist tarbijakäendusega ning seega ei ole poolte vahel 06.11.2003 sõlmitud käenduslepingu puhul tegemist

§ 143

lg 1 järgi tarbijakäenduslepinguga ning leping ei ole ka § 143 lg 2 järgi tühine seetõttu, et selles ei ole määratletud käendaja e. GK vastutust rahalises maksumussummas. Kostja viitas küll sellele, et käendusleping on sõlmitud raksetel asjaoludel, kuid selles vaidlus puudus, et leping oleks tühistatud vastavalt teisele poolel tehtud avaldusega kooskõlas TsÜS § 90 lg 1 ja 98 lg 1 (protokoll lk 04.02.05, lk 71), mistõttu puudub vajadus anda hinnang esitatud tõenditele kostja abikaasa tervislikule seisundile. Seega ei ole ka tehingut tühistatud ning kohtu arvates on seega poolte vahel tegemist kehtiva käenduslepinguga. 16.

§ 149

lg 2 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise ning sellest tulenevalt peab kohus kontrollima, kas käendaja vastutuse eelduseks olevad asjaolud on tulenevalt hageja ja AS L vahel 28.05.2002 sõlmitud lepingust HL 21999 saabunud. Seega ei ole käendajale otseselt siduv asjaolu, et võlgnik on hagi tunnistanud (võlgnik ise, haldur). Kuivõrd pooled on käenduslepingus märkinud, et lepingu nr HL 21999 näol on tegemist hankelepinguga, on sisuliselt tegemist müügilepinguga

§ 208tähenduses; selle üle vaidlus ka puudus.

17.

§ 208

lg 1 kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale müügilepingu järgi olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale ja ostja kohustub müüjale tasuma ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohtule esitatud lepingu HL 21999 p 9 järgi peab ostja tasuma kaupade eest müüja esitatud ning koondarvel näidatud maksetähtajal, mis on 14 päeva. Kostja väitis, et omand ei ole kostjale üle läinud. Lepingu p 11 järgi läheb omand kaupadele üle ostjale kauba eest täieliku tasumise momendini ja kaupade eest osade kaup tasudes siirdub omandiõigus üle proportsionaalselt tasutus summale. Kostjal on nimetatud osas küll õigus, ent nimetatud kostja väide, mis seostub omandi üleminekuga (sh omandi reservatsiooniga) ei oma vaidluses kaalu, sest asjas ei ole tõstatatud omandivaidlust. Hageja on tõstatanud vaidluse müügilepingust tuleva ostja ostuhinna tasumiskohustuse täitmata jätmise tõttu 4 käendaja vastu ehk esitanud asjas võlaõiguslikku nõude. Eeltoodu tõttu ei saa käendaja vastutusest vabaneda sõltuvalt sellest, kas ostjal on omand kaubale tekkinud või mitte. Vaidluses omab kaalu vaid asjaolu, kas AS L sai müüjalt kauba ning kas ta on saadud kauba eest tasunud e. täitnud müügilepingu tingumusi. Nimelt on müügilepingu p 7 järgi ostja kohustutud kauba vastu võtma müüja laos või kaupade saabumisel objektile ning tasuma vastavalt lepingu p 9 järgi. Seega tuleneb lepingust maksekohustuse täitmine saadud kauba eest, mille eest kohustub müüja esitama vastava arve ostjale.

1. Kostja tugines asjaolule, et lepingu p 8 tulenevalt sai kaupa vastu võtta üksnes AS L juhatuse liige või muu isik volikirja alusel, hageja ei ole sellist volikirja kohtule esitanud ja vastuvõtmata ja maksmata kauba omand ei ole käinud üle ning kuulub müüjale. Kohus selle väitega ei nõustu. Kohtule esitatud lepingu p 8 järgi esitab ostja müüjale volitatud isikute nimekirja, mis peab sisaldama volitatud isiku nime, isikukoodi ja allkirja näidis ning volikirja esitamisega delegeerib ostja nendele isikutele müüjalt kaupade tellimise vastuvõtmise ja sellega seotud dokumentide allakirjamise õiguse kuni kirjaliku tühistamiseni. Seega ei seostu lepingu p-s 8 sätestatu mitte kauba vastuvõtmisega ostja poolt, vaid kauba tellimisõiguse teostamisega e. sellega, kellel on volitus hagejalt kaupa tellida, muuhulgas sätestatakse lepingu p-s 6 kauba kohaletoimetamise kord, milles ei ole aga viidatud lepingu p-s 8 märgitud volitatud isikutele. Mis puudutab kauba omandi küsimust, siis sellele on kohus hinnangu andnud ülalpool (otsuse p 17) ega pea täiendavalt hinnangut sellele andma. Nimetatu ei oma vaidluses kaalu ning kostja omandi tekkimist kajastavad vastuväited ei tähenda ostja võlaõiguslikke kohustuste puudumist.
2. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas asjas on leidnud tõendamist asjaolu, et AS L on kauba saanud. Kostja väitis, et ostja ei ole saanud kaupa hageja poolt kohtule esitatud arvete nr 1207616 summas 47262,15 kr, nr 0202787 summas 55800,70 kr, nr 0307154 summas 26039 kr järgi. Kohtule esitatud märgitud arvetel kajastub küll nende arvete väljastanud isikute allkirjad, tasumisele kuuluvad summad, kaup, kuid ei nähtu, et ostja oleks arvetel märgitud kaupa üldse saanud ehkki arvetel on koht, kuhu märkida kauba kättesaanud isiku andmed, allkiri. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nende arvete alusel oleks ostja kauba hageja laost või kaupade saabumisel objektile kooskõlas müügilepingu p 7 järgi kätte saanud ja vastu võtnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et ostjal ei olnud kohustust ka saamata jäänud kauba eest lepingu p 7 ja 9 ning

§ 208lg 1 järgi tasuda.

Asjaolu, et võlgnik on varem menetluses hagi tunnistanud, milline hagi on jäetud aga läbi vaatamata võlgniku pankrotistumise tõttu või muus menetluses on kinnitatud hageja ja ostja kui võlgniku vahel mingi kompromiss, ei tähenda seda, et käendaja e. kostja ei saaks vaidlustada märgitud asjaolu, mis võiks olla tema vastutuse vabastamise aluseks. Eeltoodu alusel leiabki kohus, et hageja nõue arvete nr 1207616 summas 47262,15 kr, nr 0202787 summas 55800,70 kr, nr 0307154 summas 26039 kr, /so kokku 129101,85 krooni/ tasumiseks on tõendamata ja seega puudub alus kostjalt kui käendajalt nõuda kohustuse täitmist ning neid summasid välja mõista müügilepingu ja käenduslepingu järgi kooskõlas

§ 101lg 1 p1 ja § 142 lg 1, 145 lg 2, § 208 lg 1.

20. Kostja on võtnud omaks, et arve 1207533 summas 96084 krooni järgi sai ostja (V. K kaudu) kauba kätte (arve lk 46 ja kostja täpsustatud vastuväide). Kostja märkis, et selle kauba eest on hageja teinud miinusarved nr 1207038 6895,20 krooni, nr 0303046 985,30 krooni, nr 0303486 977,10 krooni, nr 03037948 1227,20 krooni ja nr 0406467 8280 krooni ning et kauba eest tasus kostja veel sularahas 20000 krooni vastavalt order - kviitungile 775 ja pangaülekandega 07.05.04 summas 20000 krooni. Samuti märkis kostja, et hageja esitas arve 15.01.04 nr 1 summas 37839,78 krooni, mis on aga tasutud ja mille kohta on nii hageja kui kostja esitanud tõendid pangkonto väljavõtte näol (lk 56, 57,114-115). Kostja meelest ei ole ostja aga ettemaksu arve nr 1 15.01.04 järgi kaupa saanud ning seega ostja läbi arve nr 1 tasumise tasunud ka arve nr 1207533 summas 96084 krooni. Ka hageja ise on ülalmärgitud miinusarved kohtule esitatud. Kostja on sularaha maksmist summas 20000 5 krooni ning panga kaudu 20000 krooni tasumist tõendanud (lk 47,49, 50-53, lk 112,113). Hageja ei ole küll nõustunud kostja seisukohtadega (lk 121) ent ei ole neid põhjendanud muuga kui võlgniku endapoolse nõude tunnustamisega, kuid ei ole ühelegi eelmärgitud kostja kui käendaja väitele oma sisulisi vastuväiteid ega tõendeid esitanud, mistõttu leiab kohus, et kostja on tõendanud asjaolu, et tema poolt arve nr 1207533 alusel summas 96084 kr saadud kauba eest on tasutud ja seda arvestades miinusarveid (kokku 18384,80 krooni), pangakonto kaudu tasutut 05.04.04 20000 kr ja 15.01.04 37839,78 kr ja sularahas tasutut 08.03.05 20000 kr, kokku 96224,58 krooni. Eeltoodu alusel ei ole kohtu arvates hagejal nõuda kostjalt kui käendajalt ka arve 1207533 summa 96084 krooni tasumist müügilepingu ja käenduslepingu järgi, sest kohustus on täidetud ning puudub alus

§ 101lg 1 p 1 ja 208 lg 1 ja § 142 lg 1, 145 lg 2 alusel nõuda lepingute täitmist.

21. Hageja on esitanud kohtule ka arve nr 0807295 summa 76679,60 krooni (lk 55). Nimetatud arve alusel on ostja kauba kätte saanud, mida kinnitab ka vastav allkiri arvel. Kostja ei ole sellisele arvele ega saadud kaubale mingeid vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud, et märgitud kauba eest oleks ostja ära tasunud ja seega on kohtu arvates ostja müügilepingust tulenevat ostja tasumise kohustust rikkunud ning hageja nõue märgitud võlasumma 76679,60 krooni ulatuses kostja kui käendaja vastu on põhjendatud ja tõendatud ning seega kuulub hagi põhivõla osas osalisele rahuldamisele ning kostjalt kui käendajalt tuleb hageja kasuks kooskõlas

§ 101lg 1 p1, 208 lg 1, 142 lg 1, 145 lg 2 välja mõista põhivõlga 76679,60 krooni.

Kohus ei võta arvesse kostja kohtukõnes esitatud vastuväidet märgitud arve osas, kuivõrd see ei ole lubatud TsMS § 402 lg 2 järgi, sest sellist vastuväidet ei ole eelmenetluses ega sisulise arutamise käigus esile toodud. 22. Lepingu p 9 sätestas, et arve tasumisega viivitamise korral on ostjal kohustus maksta viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest ning maksetähtaeg oli vastaval arvel näidatud tähtaeg, mis oli 14 päeva. Hageja oma arvestuse kohaselt on ta viivist arvestanud arvete nr 1207533, nr 1207616, nr 0202787, nr 0307154 tasumisega viivitamise eest. Arve nr 0807295 summas 76679,60 krooni tasumata jätmisega hageja viivist ei nõua. Kuivõrd nõue arvete nr 1207616, nr 0202787, nr 0307154 tasumiseks jäi rahuldamata nõude enda ja seetõttu ostjal kui ka kostjal kui käendajal kohustuse tekkimise tõendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud ka viivisenõue nende arvete tasumata jätmise/viivitamise eest, sest viivist saab nõuda

§ 100ja 101 lg 1 p 6 järgi kohustuse rikkumise eest.

1. Kostja kinnitas arve nr 1207533 96084,00 krooni ulatuses kauba saamist ning selle eest erineval viisil ja erinevatel aegadel tasumist (vt otsuse põhjendused eelpool). Kostja valides küll hagile vastu, kuid ei esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et eelmainitud arve tasumise aeg oli 13.01.
2. Kuna kostja ei ole sisulise arutamise käigus viivise arvestusele oma sisulisi vastuväiteid esitanud, on põhjendatud ka hageja viivisenõue arve nr 1207533 tasumisega viivitamise eest vastavalt hagetavas ulatuses 90448,62 krooni, mis tuleb välja mõista

§ 101lg 1 p 1, 6, 142 lg 1, 145 lg 2 järgi.

Kohtulikus kõnes tõstatatud viivise vastuväidet ei saa kohus arvesse võtta vastavalt TsMS § 402 lg

2. Eelmenetluses väitis kostja, et tema varanduslik olukord ei võimalda võlga maksta, kuid nimetatud vastuväide ei ole iseenesest hagi rahuldamata jätmise aluseks, lisaks on selline vastuväide tõendamata. Mis puutub kostja vastuväidetesse raamatupidamisdokumentide ebakorrektsest vormistamisest hageja poolt või sellele, kas hageja võlaarvestus, mile tegi raamatupidaja, on õige, siis iseenesest see, kuidas on arved vormistatud, kuidas ja kelle poolt on võlaarvestus tehtud, ei tekita pooltele vastavalt TsÜS § 5 tsiviilõiguslikke kohustusi ja õigusi, mistõttu ei oma need väited vaidluses kaalu.
3. Hagi kuulub seega osalisele rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 167128,22 krooni. 6 Kohtukulud
4. TsMS RakS § 3 järgi kohaldatakse kohtukulude jaotamisele ja kindlaksmääramisel enne 01.01.1006 esitatud tsiviilasjades senikehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku.
5. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks teeb otsuse, vastavalt otsuse rahuldatud osale välja teiselt poolelt kohtukulud ning kooskõlas § 61 lg 1 p1 mõistab kohus välja kuni 5% õigusabikulude katteks hagi rahuldatud osast ja kostjale vastavalt kuni % hagi rahuldamata jäetud osast õigusabikulud. Hagi kuulus rahuldamisele 45,90 % ulatuses.
6. Hageja tasus lõivu krooni 20000 krooni, seega tuleb kostjalt välja tasutud riigilõivu katteks 9180 krooni.
7. Hageja tasus õigusabi kulude katteks 8879,50 krooni (arve 180407, kulude nimekiri) ning seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TsMS § 61 lg 1 p1 järgi hagi rahuldatud osalt 5% vastavalt 8356,42 krooni. Kostja tasus õigusabikulude katteks 7395 krooni (õiend, pangakonto väljavõte) ning seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel õigusabikulude katteks hagi rahuldamata jäetud osalt (196740,88 kr) 5%, mis on aga suurem kui kostja poolt tasutu ja seega tuleb hagejalt kostjale välja mõista õigusabikulude katteks 7395 krooni. Kohtunik 7