3-06-995/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-995 Haldusasi M.L.`i kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsuse nr 12814 tühistamiseks ja linnakomisjoni kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar 2007 Kohtuistungil osalenud isikud M.L.`i esindaja advokaat Indrek Lillo, ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindaja Reeli Tambek Kolmanda isiku P.L.e esindaja vandeadvokaat Reet Saks RESOLUTSIOON 1.Jätta M.L.`i kaebus rahuldamata. 2.Mõista M.L.`ilt P.L.e kasuks välja õigusabikulud summas 4496 (neli tuhat nelisada üheksakümmend kuus) krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. 06.02.2007 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsuse nr 7823 punktis 1 loeti Tuule tee 9, endisel Harjumaal, Iru vallas, Viimsi mõisast eraldatud krundil „Merivälja aedlinna maatükk nr 237“, endisel kinnistul nr 4221 asunud ehitised ja krunt suurusega 0,14 ha omandireformi objektiks. Punktis 2 loeti tõendatuks, et krunt kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. H.le. Punktis 3 tunnistati krundi suhtes õigustatud subjektiks A. H. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsusega nr 12814 muudeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsuse nr 7823 punkte 1, 2,
3. Punktis 1 loeti Tuule tee 9 asunud 1 maa suurusega 0,14 ha ja ½ mõttelist osa ehitistest omandireformi objektiks. Punktis 2 loeti tõendatuks, et endise kinnistu nr 4221 maa ja ½ mõttelist osa sellel paiknenud hoonetest kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. H.le. Punktis 3 tunnistati endise omaniku abikaasa A.H. õigusi omandireformi õigustatud subjektina otsuse p 1 näidatud vara suhtes ja loeti tema nõudeõigus ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadustega sätestatud korras. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja on seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsus nr 12814 on osaliselt õigusvastane. Kaebaja on ette võtnud mitu kohtuasja just seetõttu, et ta on pärinud omandireformi õigustatud subjekti õigused vaidlusalusele ehitisele ning maale. Sellega seoses on ta teinud suuri kulutusi õigusabile. Vastustaja on jätkuvalt üritanud kehtetuks tunnistada või muuta õiguspärast haldusakti ja seda vaatamata sellele, et jõustunud halduskohtu otsuses 16.12.2005 on leitud, et 2.09.1996 otsus on õiguspärane haldusakt, mille kehtetuks tunnistamine või muutmine ei ole lubatud. Kui subjekti otsus tema kahjuks ümber vaadatakse, siis olid kohtuasjade algatamised mõttetud ning kõik õigusabi kulud muutuvad kahjuks. Käesoleva ajani tegutses kaebaja teadmises, et tema on õigustatud subjekt nii Tuule tee 9 kinnistu kui ka ehitiste osas. Haldusaktis ei ole toodud ühtegi põhjendust, miks on vajalik 10 aasta taguse kaebaja kasuks antud haldusakti korrigeerimine. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmisest möödunud aega. Käesoleval juhul on möödunud peaaegu 10 aastat. Samuti tuleb arvestada isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Isiku usaldust haldusakti kehtima jäämiseks eeldatakse, kui ei esine HMS § 67 lg 4 sätestatud asjaolusid. Käesoleval juhul ei esine ühtegi nimetatud asjaolu. Kaebaja palub kohut tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsuse nr 12814 p 1 teine lõik osas, millega omandireformi objektiks ei tunnistata ½ mõttelist osa ehitistest ja neljas lõik osas, milles ei loeta tõendatuks, et ½ mõttelist osa ehitistest ei kuulunud õigusvastase võõrandamise ajal E.H.le. Kaebaja palub kohut teha vastustajale ettekirjutus asja uuesti läbi vaatamiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on tegemist õiguspärase otsuse muutmisega, mis toob kaasa kaebajale tema õigusliku positsiooni paranemise. Vaidlusaluse otsusega ei tunnistata kehtetuks varasemat otsust, vaid täiendatakse seda osas, mis on varasemas otsuses jäänud lahendamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsusega tunnistati Tuule tee 9 asuv maa ja ehitised omandireformi objektiks ja õigustatud subjektiks Tuule tee 9 asuva krundi osas nimetati A.H. Ehitiste osas A.H.t subjektiks ei nimetatud. A.H. nimetatakse esmakordselt Tuule tee 9 asuvate ehitiste osas õigustatud subjektiks ½ mõttelises osas vaidlustatud otsuses. Kuivõrd seadus ei keela haldusakti muutmist isikule soodsal viisil, on nimetatud otsus õiguspärane ning kaebaja väited, et haldusakti ei tohtinud muuta, on kohatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et antud otsusega rikutakse tema legitiimset ootust. Õiguspärase ootuse tekkimise üheks eeltingimuseks on asjaolu, et see saab tekkida vaid selles osas, milles haldusakt on välja antud ja jõustunud. Asjaolude suhtes, mida haldusakt ei reguleeri, ei saa isikul õiguspärast ootust tekkida. Antud juhul tunnistati A.H. õigustatud subjektiks ehitiste osas vaidlustatud otsusega esmakordselt. Seega jääb arusaamatuks, millisel viisil sai kaebajal olla tekkinud õiguspärane ootus asjaolude suhtes, mida talle haldusaktiga ette ei ole nähtud. Asjaolu, et 02.09.1996 otsusega nr 7823 nimetati ehitised omandireformi 2 objektiks, ei anna veel alust eelduseks, et A.H. nende osas automaatselt ka õigustatud subjektiks määratakse. Ainuüksi vara omandireformi objektiks tunnistamine ei too kaasa isiku õigusliku olukorra muutust, mistõttu ei saa selle alusel tekkida isikul ka õiguspärast ootust. Vastustaja on selgitanud ka vaidlusaluses otsuses, miks oli vajalik muuta varasem otsus. Nimelt oli 02.09.1996 otsusega nr 7823 vara tagastamise taotlus lahendatud osaliselt. Lahendamata oli küsimus selles osas, kes on õigustatud subjektiks Tuule tee 9 asuvate ehitiste osas. Lähtudes menetlusökonoomika põhimõttest, leidis vastustaja, et tõhusaim viis olukorra lahendamiseks on täiendada juba olemaolevat otsust, mitte võtta vastu uus otsus. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT Kolmas isik leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub see jätta rahuldamata. Kaebaja esitas juba 19.02.2002 kaebuse Tallinna linna kohustamiseks otsustada tema õigustatud subjektiks tunnistamine ehitise suhtes. Seega on kaebaja seni aru saanud, et 02.09.1996 otsusega nr 7823 ei olnud õigustatud subjektiks tunnistamise otsust ehitise suhtes vastu võetud. Vastustaja on õigustatult muutnud omandireformi objekti koosseisu, kuivõrd ehitise Tuule tee 9 omaniku väljaselgitamisel leidis kinnitust üksnes ½ mõttelises osas ehitise kuulumine omandireformi objektiks. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosalised ja uurinud kohtule esitatud kirjalikke materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsuse nr 7823 p-ga 1 loeti Tallinnas, Tuule tee 9, end. Harjumaal, Iru vallas, Viimsi mõisast eraldatud krunt „Merivälja aedlinna maatükk nr 237“, endisel kinnistul nr 4221 asunud ehitised ja krunt suurusega 0,14 ha omandireformi objektiks. Sama otsuse p 2 loeti tõendatuks, et krunt kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. H.le ja otsuse p-ga 3 tunnistati krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A. H. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.02.2002 otsusega nr 12333 muudeti eelmise otsuse p 1 ning loeti omandireformi objektiks üksnes Tuule tee paiknev maa. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.04.2003 otsusega nr 12561 tehti A.H.le ettepanek pöörduda kohtu poole hoonete õigusvastase võõrandamise fakti tuvastamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.09.2003 otsusega nr 12604 tühistati 02.09.1996 otsuse nr 7823 p-d 1 ja 3 põhjusel, et A.H. ei ole oma avalduses taotlenud maa tagastamist. Tallinna Halduskohtu 16.12.2005 otsusega haldusasjas nr 3-563/2005 tühistati Tallinna linnakomisjoni otsused nr 12333, nr 12561 ja
4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsusega nr 12814 muudeti Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsuse nr 7823 p 1, 2 ja 3 selliselt, et loeti Tuule tee 9 endisel kinnistul nr 4221 asunud maa suurusega 0,14 ha ja ½ mõttelist osa ehitistest omandireformi objektiks, tuvastati, et maa natsionaliseeriti 23.07.1940 ja ½ mõttelist osa majavaldusest jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu 1944.a. oktoobris (otsuse p 1), loeti tõendatuks, et maa ja ½ mõttelist osa sellel paiknenud hoonetest kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. H.le (otsuse p 2) ja tunnustati endise omaniku abikaasa A.H. (surn. xx xx xxxx) õigusi omandireformi õigustatud subjektina otsuse p-s 1näidatud vara suhtes ning loeti tema nõudeõigus päritavaks tsiviilseadustega sätestatud korras (otsuse p 3). 3 2.Kaebaja leiab, et Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsusega nr 12814 kaasnes varasema kaebaja kasuks tehtud otsustuse kehtetuks tunnistamine ja seda vaatamata sellele, et jõustunud halduskohtu otsuses 16.12.2005 leiti, et Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsus on õiguspärane haldusakt, mille kehtetuks tunnistamine või muutmine ei ole lubatud. Kaebaja leiab, et kehtetuks tunnistamisel tuleb järgida kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule (HMS §64 lg 3). Kaebaja väidetel on kaebaja ette võtnud mitu kohtuasja just seetõttu, et ta on pärinud omandireformi õigustatud subjekti õigused Tuule tee 9 ehitisele ning maale, et sellega seoses on kaebaja teinud suuri kulutusi õigusabile ja et arvestada tuleb sellega, et kuni käesoleva ajani tegutses kaebaja teadmises, et tema on õigustatud subjekt nii Tuule tee 9 maa kui ka ehitiste osas. Kaebaja väidetel ei ole vaidlustatud haldusaktis toodud ühtegi põhjendust selle kohta, miks on vajalik 1996.a., s.o. 10 aastat tagasi kaebaja kasuks antud haldusakti korrigeerimine, et haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalumisel ei ole arvestatud kaebaja usaldust, et haldusakt jääb kehtima ja et vaidlustatud haldusaktis puuduvad kaalutlused selle kohta, miks tuleb kehtetuks tunnistada 10 aastat tagasi antud haldusakt Kaebaja väidetel sisaldub Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsuse nr 7823 p-s 3 kirjaviga ja mis seisneb selles, et „krundi“ all mõeldi ka Tuule tee 9 asunud ehitisi ja et kui linnakomisjon oleks mõelnud teisiti, siis oleks ka otsuses olnud selle kohta eraldi punkt. Veel ei nõustu kaebaja sellega, et ainult ½ mõttelist osa Tuule tee 9 asunud ehitistest loeti omandireformi objektiks ja tunnustati sellele ½ mõttelisele osale tema õigusi omandireformi õigustatud subjektina. Kaebaja väidetel lahkus E.H. Eestist septembri alguses 1944, s.o. ajal, millal kehtis Eestis veel Balti Eraseadus (BES). Kaebaja väidetel Eestimaa maaõigus abikaasade ühisvara ei tunnustanud ja kuna BES jäi kehtima kuni 07.09.1944 ning APK tagasiulatuvat jõudu ei omanud, siis on kaebaja seisukohal, et ehitised olid jätkuvalt E.H. lahusvara. 3.Kohus kaebaja väidete ja seisukohtadega ei nõustu. ORAS §11 lg 1 järgi on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised jne. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 15 kohaselt tuleb avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida või kindlaks määrata muuhulgas, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule ja kas taotleja kuulub ORAS §-des 7,8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsusega nr 7823 on tuvastatud omandireformi objekt, s.o. Tallinnas, Tuule 9, end Harjumaal, Iru vallas, Viimsi mõisast eraldatud krunt „Merivälja aedlinna maatükk nr 237“, end. kinnistul nr 4221, suurusega 0,14 ha ja kinnistul asunud ehitised. Samas, vastupidiselt kaebaja väitele, ei ole otsuses märgitud, kes oli kinnistul asunud ehitiste omanik nende õigusvastase võõrandamise hetkel ja kas kaebaja kuulub õigustatud subjektide hulka ehitiste suhtes. Et Tuule tee 9 ehitiste õigusvastase võõrandamise küsimus oli lahendamata, on kõne all olnud ka haldusasjas nr 3-104/2004 (endine nr 3-570/2003). Nimelt märgib halduskohus selles asjas 10.03.2004 tehtud otsuses, et „Kuivõrd kaevatud haldusaktide tühistamisel jääb lahenduseta küsimus M.L.i õigustatud subjektiks tunnistamises Tuule tee 9 ehitiste osas, tuleneb TLK-le kohustus see küsimus lahendada otseselt ORAS ja Korra sätetest, mistõttu ei pea kohus vajalikuks seda kohtuotsuse resolutsioonis eraldi väljendada.“ Alles vaidlustatud otsusega on kõnealune küsimus lahendatud. 4 4.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Tuule tee 9 maa omanik õigusvastase võõrandamise ajal oli E. H.. Kohus ei nõustu aga kaebaja väitega, et ka maal paiknenud ehitiste omanikuks oli nende õigusvastase võõrandamise ajal E.H.. ORAS mõttest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise korral tuleb omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest. Nimetatud põhimõte on fikseeritud ülalnimetatud Korra p-des 15, 18 ja
5. Nende sätete kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel. Kinnistusraamatusse nr 4221 kantud maal asuv kinnisvara omandati E.H.i poolt 09.10.1940, s.o. BES kehtivuse ajal. Alates 01.01.1941 hakkas Eestis kehtima Vene NFSV APK, mille §10 kohaselt oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. BES taaskehtestati Saksa okupatsiooni ajal 5.12.1941 ja see jäi kehtima kuni 1944.aastani, mil Eesti NSV ÜN Presiidium, RKN ja EK(b)P KK võtsid 07.septembril vastu määruse Saksa okupatsiooni aegsete seaduste, otsuste, määruste ja korralduste tühistamise kohta. Samade organite järgmine ühismäärus 07.septembrist taaskehtestas kõik 1940-1941 välja antud NSV Liidu ning Eesti NSV aktid niivõrd, kuivõrd neid polnud muudetud või tühistatud Nõukogude võimu organite sellekohaste otsustega. Tallinna Halduskohtu 16.12.2005 otsusest nähtub, et kohus luges tõendatuks, et E.H. jättis talle kuulunud Tuule tee 9 vara maha septembris-oktoobris 1944 reaalse repressiooniohu tõttu saabudes põgenikuna 07.10.1944 Rootsi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on õigesti tuvastanud vara õigusvastase võõrandamise hetke, s.o. 1944.a. oktoobris, sest vara võõrandamise õigusvastasus loetakse tõendatuks juba siis, kui see on maha jäetud Tõendamise lihtsustatud korra seaduse §-s 1 sätestatud viisil, ehk isik oli ajavahemikus 1940.a. juunist kuni 1954.a. 1.jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast pagemise tõttu seoses repressiooni ohuga. Kuna 1944.a. oktoobris kehtis Eestis Vene NFSV APK ja mis luges abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvaraks, siis jäid APK kehtestamisel E. ja S. H. (H.) ühisvarasse ehitised, mis enne seda kuulusid nende varalahususse BES (Eestimaa maaõiguse) järgi. Seega on linnakomisjon õigesti lugenud E. ja S. H. (H.) ehitiste omanikuks kumbki ½ mõttelises osas. Kuna ehitiste ½ mõttelise osa omaniku S.H.ga puudub kaebajal sugulus, siis ta ei saa ka olla nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks. 5.Kaebaja leiab, et kuna kõnealune kinnistu omandati BES kehtivuse ajal E.H. poolt lahusvarana ja kuna APK ei omanud tagasiulatuvat jõudu, siis peaksid ehitised jätkuvalt olema E.H. lahusvara ja kaebaja nende suhtes õigustatud subjekt. Kaebaja leiab, et tema väiteid tõendavad ka S.H. poolt vastavatele ametiasutustele esitatud taotlused tagastada talle Tuule tee 9 asuv majavaldus ja nende rahuldamata jätmine, ehk S.H. ei loetud majavalduse omanikuks. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Tallinna Linna TSN TK 29.07.1952 otsusega nr 446 võeti Tuule 237 asuv maja kui peremehetu kohaliku nõukogude elamufondi. Kaebaja poolt esitatud tõendist nähtub, et 03.01.1957 on S.H. pöördunud ENSV kommunaalministri poole taotlusega tagastada talle Tuule tee 9 asuv maja. Samuti on Tallinna linna TSN TK esimehe asetäitja P.Makuhha teatanud 25.07.1968 kirjaga S.H.le, et Tuule tee 9 asuv majavaldus ei kuulu tagastamisele. Esitatud tõendid ei lükka aga ümber asjaolu, et Tuule tee 9 asuvate ehitiste puhul oli tegemist abikaasade ühisvaraga vastavalt APK §-le
6. Arvestades aga sellel ajal kehtinud õiguslikku olukorda, on tõenäoline, et puudus normistik, mis oleks võimaldanud kohaliku nõukogu elamufondi võetud maja tagastamist selle endisele omanikule või tema abikaasale. 5 6.Kaebaja väide, et vaidlustatud otsusega on tunnistatud kehtetuks varasem otsus, mis oli tema jaoks soodsam, on väär. Esiteks, ei ole linnakomisjon 02.09.1996 otsust nr 7823 kehtetuks tunnistanud, vaid on seda muutnud. Teiseks, on vastustaja õigustatult muutnud omandireformi objekti koosseisu, põhjendatult välja selgitanud Tuule tee 9 asunud ehitiste omaniku ja teinud otsuse ehitiste suhtes õigustatud subjekti kohta. Omandireformi käigus ei saa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitanud isik eeldada, et temale kuulub tagastamisele vara, millele tal õigust ei ole, kuivõrd see kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel kellelegi teisele (antud juhul S.H.le). Kuivõrd kaebajat ei olnud kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni tunnistatud õigustatud subjektiks Tuule tee 9 asunud ehitiste suhtes, siis ei saanud tal ka seni tekkida mingeid ootusi nende ehitiste suhtes. Seetõttu on kaebuses toodud arutlused haldusakti kehtetuks tunnistamisest, kaalutlusõiguse teostamisest ja kaebaja usalduse arvestamisest, asjakohatud. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.09.1996 otsuse nr 7823 muutmine oli vajalik, kuivõrd Tuule tee 9 asunud ehitiste omanikuks ei olnud E.H. üksinda ja talle kuulus üksnes ½ mõttelist osa ehitistest. Eeltoodut arvestades on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.03.2006 otsuse nr 12814 p 1 seaduslik ja selle osaliselt tühistamiseks puudub alus. 7.HKMS §92 lg 7 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kolmas isik P.L. taotleb kaebajalt õigusabikulude väljamõistmist summas 4496 kr. Õigusabi on kolmandale isikule käesolevas asjas osutanud AB Raidla&Partners. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja kaebajalt tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõista õigusabikulu summas 4496 kr. Marion Vakker Kohtunik 6