) § 29 lg-ga 7 tuleb asuda seisukohale, et THE 20021 p 4.2.2.2.c klausel laieneb vaid pinnavee - järvede, paisjärvede, jõgede, ojade, veehoidlate - tõusule. Merevesi ei ole pinnavesi. Merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välistamine pidanuks olema lepingus selgelt märgitud. THE 20021 punkt 4.2.2.2.c on
Väär on kostja arvamus, et tormiga kaasnev tugev tuul on loodusõnnetuseks, sama tormiga kaasnev üleujutus aga mitte. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei ole kohustust kindlustushüvitist tasuda, sest üleujutus ei ole kindlustuslepingu kohaselt kindlustusjuhtum. Kindlustuspraktikas on üleujutuse puhul tegemist eritingimustel kindlustatava riskiga ja seepärast ei ole taolise õnnetuse riski kindlustamine tüüplepinguga mõistlik ega levinud. Kindlustuslepingus on loodusõnnetuse mõiste defineeritud tormi ja rahena, seejuures on rõhutatud, mis põhjusel tekkinud kahju loetakse kindlustusjuhtumiks. Lisaks on THE 20021 p-s 4.2.2.2.c märgitud, et kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju, mis on tekkinud tormi tõttu toimunud pinnavete tõusu tagajärjel. Seejuures ei ole oluline, kas üleujutuse allikaks on mere-, jõe- või järvevesi, sest veeseaduses loetakse kõik maapinnal asuvad veekogud pinnaveeks. Kindlustuslepingu süsteemsel tõlgendamisel peaks olema ilmne, et igasugusest veetõusust tingitud kahju hüvitamine on välistatud. Kostja ei ole andnud sõnale "pinnavesi" eritähendust. Eritähendus on sellele mõistele antud hoopis veeseaduses. Veetõusu Haapsalus põhjustas mitte niivõrd tuule kiirus, vaid just tuule suund. Seega ei ole tormituul seotud üleujutuse tekkimisega. Kui hageja soovinuks end üleujutuse vastu kindlustada, pidanuks ta kostjale sellekohast tahet avaldama. Kostja tüüptingimused ei ole hageja suhtes ebamõistlikult kahjustavad. Poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole rikutud, sest kostja ei ole kohustatud üleujutuse riski kindlustama ja hageja ei ole tasunud selle riski kindlustamise eest. Mõistlik isik pidi THE 20021 punktist 4.2.2.2.c aru saama selliselt, et veetõus ei ole kindlustusjuhtum. Tormi kui nähtust ei ole lepingus ebamõistlikult kitsendatud. Hageja nõue tüüptingimuste tühiseks tunnistamiseks on vastuolus Euroopa Liidu direktiivi nr 93/13/EMÜ sõnastuse ja eesmärgiga. Hageja on ettevõtja. Direktiivi eesmärk ei ole kaitsta ettevõtjat rohkem kui tarbijat. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis vaheotsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja nõue kindlustushüvitise saamiseks on põhjendamatu. Pooled vaidlevad selle üle, kas 04.02.2004 kindlustuslepinguga kindlustati loodusõnnetustega kaasnevad riskid kogu mahus, sh merevee tõusust tingitud kahjustused, või mitte. Kostja viitas lepingu sõlmimisel hagejale selgelt, et kasutab tüüptingimusi. Poolte kokkuleppe kohaselt (THE 20021 p 4.2.2.1.a) käsitatakse tormina tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus (p 4.2.2.2.c). Eelnevast saab järeldada, et pooled on tormi kui loodusõnnetuse mõistet lepingu sõlmimisel konkretiseerinud. Õige ei ole hageja väide, et lepingu sõlmimisega saavutas ta kindlustuskaitse kõigi loodusõnnetuste vastu. Vaidlus on selle üle, kas osundatud tüüptingimused (loodusõnnetuse mõiste kitsendamises) on tühised või mitte. Vaidlusaluse tüüptingimusega on reguleeritud kindlustuskaitse ulatus (kindlustusandja kohustus), mis tasakaalustatakse kindlustusmakse suurusega (kindlustusvõtja kohustus). Seega on vaidlusaluse tüüptingimuse puhul tegemist tingimusega, mis puudutab lepingu põhilist eset ning hinna ja üleantu väärtust (
Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole kostja tüüptingimused hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Kindlustuslepingutes riskide välistuste kehtestamine ei ole 3
Mõistete ebaselguse korral pidanuks hageja lepingu sõlmimisel juhtima sellele kostja tähelepanu. Vaidlusalused veekahjustused on tingitud tormi tõttu tekkinud pinnavete tõusust. Sellise nähtuse on pooled kindlustatavatest riskidest välistanud. Kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel tuginenud lepingule ega ole seetõttu hageja õigusi rikkunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja õigust kindlustushüvitisele. Kohus ei lükanud ümber hageja väidet, et kostja tõlgendus põhineb ebaõigel tähistusel ja väljendusviisil. Kohus jättis täiesti alusetult kõrvale hagiavalduses toodud põhjendused pinnaning merevee eristamise vajaduse kohta. Hageja ei lähtunud nende mõistete tõlgendamisel mitte ainult veeseaduses sätestatust, vaid ka hulgaliselt teistest õigusaktidest ja geograafiateadusest. Kohus ei analüüsinud ka hageja väiteid, et üldtingimuste THE 20021 p 4.2.2.2c klausel laieneb vaid pinnavee – järvede, paisjärvede, jõgede, ojade, veehoidlate tõusule ning merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välistamine pidanuks olema lepingus selgelt viidatud. Kohus lähtus pinnavee mõiste analüüsimisel vaid Eesti Entsüklopeediast, eelistades seda alusetult hageja viidatud allikatele. Hageja on piisavalt põhjendanud, et pinnavett ei tohi samastada merevee mõistega. Kohus ei analüüsinud hageja väidet, et poolte tahe oli suunatud vara kindlustamisele tõenäoliste loodusõnnetuste, sealhulgas tormi, sellega kaasneva merevee tõusu ja üleujutuse vastu. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel sellest, et loodusõnnetuse mõiste hõlmab kindlasti ka 4
Kostjapoolne tõlgendus ei vasta lepingu olemusele, sisule, kindlustusvõtja huvidele ja lepingu sõlmimise eesmärgile, mistõttu rikub nimetatud klausel poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ja kahjustab hagejat ebamõistlikult. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et kostjapoolne lepingu tõlgendus on vastuoluline. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10.11.2006 vaheotsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kasutas hagejaga lepingu sõlmimisel tüüptingimusi, st vaidlusalune kindlustusleping oli eelnevalt läbirääkimata tingimustel sõlmitud leping ja kõik tema tingimused ei olnud individuaalselt kokku lepitud. Tüüptingimuse legaaldefinitsiooni annab
, mille kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav pool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Seega on tüüptingimuste kasutamise peaprobleemiks ühe lepingupoole lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega. Tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. Seadusandja on tüüptingimuste suhtes kehtestanud eriregulatsiooni
§-des 35-
§-s 39 sätestatust.
on erinorm
ÜS) § 75 suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada
§-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et
sätestab tüüptingimuse tõlgendamiseks sama põhimõtte, mille näeb lepingu tõlgendamiseks ette
Viimase kohaselt tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust aga tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
lg 1 teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega tuleb
lg-st 1 lähtudes tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske. Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades muu hulgas
§-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mitte aga lähtudes sellest, kuidas tüüptingimuses kasutatud mõisteid on määratlenud teadlased, kes ei ole hagejaga sarnased. Vaidlus puudub selles, et kindlustusavalduses on märgitud kindlustusjuhtumiks loodusõnnetus. Hageja on korduvalt rõhutanud asjaolu, et kindlustatud vara asub Haapsalu linnas mere ääres ja seetõttu on kindlustuslepingu sõlmimisel lähtunud just sellest, et loodusõnnetuse mõiste hõlmab kindlasti ka tormiga kaasneva merevee taseme tõusu ja üleujutuse. Kindlustatud vara asub mere ääres, kus sagedasemaks loodusõnnetuseks ongi just tormi poolt tekitatud tõusulained. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid ega tõendanud, et hagejale selgitati võimlust eraldi sõlmida kokkulepe ka tormi tekitatud tõusulainetega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja esindaja küll seletas ringkonnakohtu istungil, et selline võimalus oli olemas, kuid ei kinnitanud, et selline pakkumine oleks tehtud hagejale. Lähtudes eeltoodust ja
§-s 7 sätestatud mõistlikkuse printsiibist, leiab kolleegium, et hagejaga sarnane mõistlik isik eeldanuks samuti, et mere ääres asuva vara kindlustamisel tormi vastu, katab kindlustusleping ka kahjud, mis on tekitatud tormi poolt tekitatud tõusulainetega. Seega on vaidlusalused tüüptingimused THE 20021 p-des 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c ebaselged nende sõnastuse mitmeti mõistetavuse tõttu ning lepingus endas puuduvad selgitavad kokkulepped, mõisted, viited, mis võimaldaksid tingimuse sisu kahtluseta kindlaks teha. THE 20021 p-s 4.2.2.1.a on märgitud järgmist: "Kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas: a) torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel (t.l. 40). Nimetatud punktist ei nähtu, et sellega on kaetud vaid tormiga tekitatud nn teisane kahju nagu istungil väitis kostja esindaja. Vaidlus puudub selles, et kahju hageja varale tekkis tormi tagajärjel. Mõiste pinnavesi on mitmeti mõistetav pooltele, mida näitas ka poolte tuginemine teadlaste arvamustele. Eeltoodu alusel on tõendamist leidnud, et vaidlusalused lepingupunktid on mitmeti tõlgendatavad.
§-is 39 lg 1 on sätestatud imperatiivne kohustus tõlgendada kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et asjas on 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.