← Eesti

3-06-1778/19

KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Ivo Pilving ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1778 Haldusasi V.S kaebus Tallinna linna kohustamiseks võõrandama kaebajale elamispind Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.03.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev V.S apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebuse esitaja - V.S Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Kaialiisa Koolberg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta V.S apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  2. märtsi 2007 kohtuotsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. V.S võeti 12.12.1994 Tallinna Kesklinna Valitsuses arvele munitsipaaleluruumi taotlejana kui tagastatud elamu üürnik.
  4. V. S esitas Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni kohustamiseks eraldama talle 2-toaline kõigi mugavustega elamispind 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 21.06.2006 määrusega edastati see Tallinna Halduskohtule.
  5. V. S kaebuses paluti kohustada Tallinna Kesklinna Valitsust eraldama kaebajale elamispind võimalusega see erastada. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja sooviks on vabaneda sundüürniku staatusest sarnaselt neile, kellel võimaldati erastada asemele antav pind. Ta ei soovi mingil juhul munitsipaalpinda, mida ei saa erastada. Sundüürnikele pindade eraldamine ei tähenda elamistingimuste parandamist, vaid soovi saada olemasolevaga samaväärset pinda. Ta on näidanud üles aktiivsust, esitanud Tallinna Kesklinna Valitsusele korduvalt taotlusi, samuti pöördunud ka Tallina Linnavalitsuse poole ja mujale. 3-06-1778 2) Kaebaja arvates on tema invaliidsust ja kahte insulti arvestades vastustajale kasulik näha teda mitteerastatavate munitsipaalpindade nimekirjas, sest talle on korduvalt soovitatud mitteerastatavat munitsipaalpinda, hoolimata kaebaja vastuseisust. 3) Käesoleva ajani pole selge, kas kaebajale antakse erastamisvõimalusega pind või ei. Üüripinna taotlejate seas tuleks eelistada sundüürnikke, teised võivad üürida ka eraisikutelt. Jääb arusaamatuks, millist vara võib sundüürnik omada, et teda taotlejate hulgast välja ei arvataks. 4) Vastustaja kasutab kaebaja iseloomustamiseks pinnapealset infot. Randvere külas asuvad elamumaa ja kaks hoonet on suvemaja (68,8 m2 koos väljaehitamata garaažiga, kasulik pind 48 m2) ja eterniidist puukuur. Rahaliste raskuste tõttu tuli võtta pangalaenu maksepuhkus ajavahemikul 15.
  6. 15.09.
  7. See iseloomustab kaebaja tegelikku rahalist seisu. Kuna kaebaja perel kodu puudub, ei tähenda suvemaja ostmine tegelemist kinnisvaraäriga, vaid kodu rajamise püüdu. Aiamaja kuuluks kaebajale alles laenude tasumisel 20 aasta pärast. 5) Kuna Tallinna Kesklinna Valitsus kasutab punktisüsteemi, kust on välja jäetud subjektiivsed kriteeriumid, ei saagi vastustaja teada otsuse langetamisel, kes on suurema abivajadusega. Seega ei pea paika vastustaja ütlus, et nad eraldavad pinda suurema abivajadusega inimesele. 6) Kaebaja elukohaks olev maja on kogu aeg olnud müügis. Elatise teenimiseks vajab kaebaja koos abikaasaga kunstnikena sobivaid töötingimusi, ateljeed, kus saab töötada metallisaega, kivi lihvida, kuhu mahub molbert, mis vajab tavalisest kõrgemat ruumi. Inimene, kes läheb munitsipaalpinnale, on edaspidi varata inimene. 7) Kaebaja puhul tulnuks arvestada järgmisi asjaolusid: tema ja ema invaliidsus; puudub võimalus abikaasat ja voodihaiget ema sisse kirjutada, kuna kaebaja on sundüürnik; kahele pereliikmele vajadus rentida pinda sissekirjutuste jaoks, mis on seotud suurte lisakulutustega vähevarakatel inimestel; peremehe hooletuse tõttu keskküte majast välja lõhutud, puuduvad kütmisvõimalused, kallis õliradiaatoritega ja puhuritega kütmine, soojustamata, kütmata majas, toas 42 kraadi sooja, kui väljas on 25 kraadi sooja; kunstnikud - sissetulekud ei laeku korrapäraselt ja on täielikult isemajandavad, ateljeeks vajaliku ruumi ehitamine; vara puudumisel pangalaenu ei saa. Kaebaja ja tema pere on pandud sunniviisiliselt seaduse jõul avaliku vägivallaga olukorda, kus ta on kannatanud moraalset, psüühilist, füüsilist ja materiaalset kahju.
  8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna linnale kuuluvate asustamata eluruumide arv on tunduvalt väiksem üüripinna taotlejate arvust, mistõttu pole võimalik kõigi taotlusi korraga rahuldada. Valikute tegemise hõlbustamiseks kasutatakse linnaosa eluasemekomisjonis abivahendina punktisüsteemi, mille väljatöötamisel võeti kriteeriumide määratlemisel (nii üldarvestuses kui tähtsuse osas) aluseks Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 lisana nr 2 kinnitatud „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord“. Kuna kaebaja on arvel munitsipaaleluruumi taotlejana, lahendatakse tema poolt munitsipaaleluruumidele esitatavad taotlused nn üldises korras. Sellega seoses on loobutud subjektiivsuse kriteeriumi punktide lisamisest olukordades, kus taotlejate hulk on olnud eriti suur, et vähendada hilisemaid pretensioone. See ei tähenda, et subjektiivsuse kriteerium üldse arvesse ei lähe. Samas peaks olema ka arusaadav, et eluasemekomisjoni liikmetel on äärmiselt keeruline hinnata adekvaatselt suure hulga inimeste tervislikku seisundit ja sotsiaalset olukorda ning sellest lähtuvalt teha ainuõige otsus. Munitsipaalkorteri C. R. Jakobsoni 21-2 taotlemisel jäi V. S järjekorras 7-ndaks, Paide 9-3 taotlemisel aga esialgu 2-ks. Kuna parima tulemuse saanud isiku andmete kontrollimisel selgus, et ta omab kinnisvara, oli järgmiseks V. S. Andmete täpsustamisel selgus, et ka kaebaja on koos abikaasaga Viimsi vallas asuva elamumaa ja kahe hoone (aiamaja) omanik. Isegi kui taotleja täidab kõik muud tingimused maksimumi lähedaselt, on linnavalitsus arvamusel, et eluruumi eraldamise kaalutlusotsustuse langetamisel tuleb eelistada isikuid, kes on suurema abivajadusega, st kes ei ole suutelised ise enda elamistingimusi parandama. V. S on aastate vältel esitanud taotlusi vaid Tallinna linna omandis olevatele eluruumidele, mille osas on langetatud otsus võõrandada need nn erastamishinnaga. Kaebaja ei ole olnud huvitatud uutest 2

(8)3-06-1778 munitsipaaleluruumidest, mis antakse vaid üürile ja mida ei saa võõrandada. Seega võib väita, et V. S on olnud suuteline oma vahenditega ja iseseisvalt lahendama oma eluasemeprobleemi, mistõttu ei ole eluasemekomisjon seni käsitlenud tema eluaseme- küsimuse lahendamist kriitilisena so esmases järjekorras. V. S omab alternatiivset elamis- pinda Viimsis ja Tallinna linnale esitatud taotlused on pigem suunatud oma elujärje parandamisele kinnisvaratehingute abil. V. S ei ole küll Viimsis asuva suurelamu omanik, kuid tema käsutuses olevate võimaluste olemasolu (arvestades kasvõi maa väärtust Viimsis) peaks otsuse kaalutlemisel välistama tema eelistamise näiteks väikelastega perele, kellel sellised võimalused puuduvad. 01.12.2006 oli Tallinna linnas elamispinna probleemiga arvelolijaid 2951, neist sundüürnikke 1661, muudel sotsiaalsetel põhjustel abi vajavaid munitsipaaleluruumi taotlejaid 946 ja sotsiaaleluruumide taotlejaid
  1. Sundüürnike arvu on õnnestunud vähendada, kuid see ei tähenda, et ülejäänute tarbeks veel 70 000 m² ringis vaba pinda oleks, mida lihtsalt ei jagata pahatahtlikkuse tõttu. Kuigi sotsiaaleluruumide taotlejatele on ette nähtud eraldi pinnad, mistõttu nad munitsipaalpindade soovijatega ei konkureeri, tuleb arvestada ka muudel sotsiaalsetel põhjustel abi vajavate munitsipaaleluruumi taotlejatega, keda on
  2. Omandireformi on paratamatult sisse kodeeritud olukord, et kõik isikud ei saa enda kasutuses oleva pinna omanikuks läbi selle erastamise. Seadusandja ei ole kohustatud subjektile ka ette näinud mingit kohustust võõrandada (erastada) tagastatud pinna üürnikele alternatiiv-eluruum. Ainus seadusega ettenähtud võimalus tagastatud majade üürnikele alternatiiv-eluruumi omandamiseks soodustingimustel on

§ 9kohaselt nn EVP enampakkumine (kuni 18.07.2004).

Vastustajal puuduvad andmed V. S osalemiste kohta sellistel enampakkumistel. Kuna V. S on käinud korduvalt Tallinna Kesklinna Valitsuses vanema asetäitja Jüri Lumpi (ühtlasi Tallinna Kesklinna eluasemekomisjoni esimees) ja elamumajanduse osakonna spetsialist Harry Välja vastuvõtul, ollakse tema olukorraga tuttav. Samuti on V. S poolt edastatud Tallinna Kesklinna Valitsusele fotod tema kasutuses olevast pinnast ja neid on tutvustatud ka linnaosa eluasemekomisjoni liikmetele. Ärakuulamisõigus on isikule tagatud. V. S poolt esitatud munitsipaaleluruumi üürile saamise taotluse menetlemisel on tegutsetud seaduslikult ja õiguspäraselt. V. S kasutab x eluruumi tähtajatu üüri- lepingu alusel. Tallinna linnale ei ole teada, et eluruumi omanik oleks üürilepingu vaidlustanud, soovinud üürilepingut lõpetada või kaebajat korterist välja tõsta. Eluruumi seisukorda puudutavad nõuded on kaebajal õigus esitada x omanikele.

  1. Tallinna Halduskohtu 27.03.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) V. S näol on tegemist nn sundüürnikuga, st omandireformi õigustatud subjektile tagastatud elamu üürnikuga, kes võeti arvele linnaosa munitsipaalkorteri taotlejana 12.12.
  2. Tema kasutuses on x eluruum 25.07.2002 tähtajatu üürilepingu nr 156 alusel. 2) Elamispinna eraldamine on kohaliku omavalitsuse ja riigi kohustus, mille täitmise eeldused on sätestatud eelkõige ORAS § 121 lg-tes 5 ja 9 ning elamuseaduse (ES) § 33 lg-s
  3. ORAS § 121 lg 5 järgi üürniku väljatõstmisel sama paragrahvi lg 4 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ning elamispinna suurus ja ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (

) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses sätestatud võimalusi. ORAS § 121 lg 9 järgi on tagastatud elamus elavatel üürnikel õigus uue eluruumi saamiseks

-s sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel. ES § 33 lg 3 kohaselt võib kohus üürilepingu tähtaja möödumisel üürnikku, kellel oli eluruumi tagastamisel kehtiv üürileping, ja temaga koos elavaid isikuid välja tõsta sama paragrahvi lg 1 p-de 2 ja 3 alusel ainult juhul, kui on täidetud üks alljärgnevatest tingimustest: 1) riigiasutus või valla- või linnavalitsus annab üürnikule ja temaga koos elavatele isikutele vastu teise, samaväärse eluruumi; 2) riigiasutus, valla- või 3

(8)3-06-1778 linnavalitsus või üürileandja saavutavad üürniku ja temaga koos elavate isikutega kokkuleppe neile sobiva eluruumi andmiseks. Kokkuleppeks võib olla ka senise eluruumi vabastamise

t rahalise kompensatsiooni maksmine. Kokkulepe peab olema notariaalselt kinnitatud.

§ 5

lg 1 p 3 järgi on eluruumi ostmise

õigus asustamata eluruumi puhul uues, kapitaalselt remonditud või rekonstrueeritud elamus (va sama § lg 1 p-s 2 nimetatud juhul), samuti eelmise üürniku lahkumise, väljatõstmise või surma tõttu vabanenud eluruumi puhul: esimese eelistusena - omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi või tööandja eluruumi üürnikul tingimusel, et üürnik ja kõik temaga koos elavad isikud nimetatud eluruumi vabastavad.

§ 5

lg 2 kohaselt kõik sama seaduse kohaselt erastamise objektiks olevad asustamata eluruumid ja nende erastamise õigustatud subjektid võtab arvele sama paragrahvi lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud tingimuste alusel vastav linna või valla omavalitsuse täitevorgan volikogu poolt kehtestatud korras.

§ 5

lg 4 järgi sama seaduse kohaselt erastamise objektiks olevaid kohaliku omavalitsusüksuse omandisse kuuluvaid asustamata eluruume uutes, kapitaalselt remonditud või rekonstrueeritud elamutes (va sama § lg 1 p-s 2 nimetatud juhul), samuti eelmise üürniku lahkumise, väljatõstmise või surma tõttu vabanenud eluruume võib kuni erastamiseni üürile anda vaid sama paragrahvi lg 1 p-s 3 märgitud esimesi eelistusi omavatele isikutele.

§ 9

lg 1 kohaselt erastatakse avalikul enampakkumisel asustamata eluruumi ja eelmise üürniku lahkumise, väljatõstmise või surma tõttu vabanenud eluruumi, kui seda soovivad osta mitu võrdset ostueesõigust omavat isikut, kes on vastavalt sama seaduse § 5 lg-le 2 end arvele võtnud. 3) Seega ei ole nn sundüürniku probleemi lahendamise ainus võimalus erastatava eluruumi eraldamine, see võib seisneda munitsipaaleluruumi üürile saamises või kolimistoetuse saamises või eluruumi omandamises EVP enampakkumisel. Seetõttu ei ole üürnikul subjektiivset õigust nõuda kohalikult omavalitsuselt üksnes erastatavat eluruumi. Kehtib põhimõte, et üürnik (koos perekonna või koos elavate isikutega) saab kasutada vaid ühte ettenähtud õigushüvedest. Sealjuures on oluline, et üürnik oleks välja tõstetud või ähvardaks vastav oht teda reaalselt. Kohtul puuduvad andmed, et V. S suhtes oleks kohus teinud väljatõstmisotsuse või ähvardaks teda reaalselt väljatõstmine. Tal on tähtajatu üürileping, mille kehtivust ei muuda ka elamu võimalik võõrandamine. Kuna kaebaja on kaebuses kui ka kohtus rõhutanud, et ei soovi mingil juhul munitsipaalpinda, mida ei saa erastada, ja seetõttu pole taotlenud ega vastuvõtnud muid sundüürnikele ettenähtud võimalusi, siis juba ainuüksi seetõttu ei saa väita, et oleks õigusvastaselt viivitatud tema eluasemeprobleemi lahendamisega. 4) Et kaebaja ei ole vaidlustanud ühtki vastustaja konkreetset keeldumist talle selle või teise eluruumi, mida kaebaja saaks hiljem erastada, eraldamisest, vaid peab vastustaja toiminguid õigusvastaseks põhjusel, et siiani pole tema eluasemeküsimust lahendatud, siis ei kontrollinud kohus vastustaja üksikuid toiminguid, vaid hindas vastustaja tegevust põhimõtteliselt. Kuna x eluruumi kasutab ja arvel oleva üürniku perekonna koosseisus on 27.03.2006 andmetel 2 inimest (kaebaja ja tema abikaasa) ja selles eluruumis ei ole elanud kaebaja vend ega ema, on asjassepuutumatud V. S väited, mis puudutavad nende tervislikku seisundit jm olukorda. Kaebaja ei ole ka oma tervisliku seisundi tõttu arvel sotsiaaleluruumi vajajana. 5) Kaebajal on ebarealistlikud ja ebaõiged ootused seoses sundüürniku staatusega. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra“ p 6 järgi peavad avalduses olema esitatud minimaalsed nõuded taotletavale eluruumile, mis lahendaksid taotleja ja tema perekonna eluasemeprobleemi. Tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrusega nr 39 kinnitatud „Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra“ p-st 30.2 lähtub komisjon munitsipaaleluruumi üürile andmise otsustamisel isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotletava eluruumi suurusest ja heakorrastatusest. Sama tuleneb ORAS § 121 lg-st 4. Seega ei pea eluruumi andmine lahendama kunstnikest kaebaja ja tema abikaasa tööruumide küsimust ja kaebajal ei ole õigust nõuda (suuremat ja kõrgemat) eluruumi, mille ta saaks kujundada (osaliselt) ateljeeks ja kasutada seda töötegemiseks. Kui kaasaegne mugavustega 4

(8)3-06-1778 üürikorter munitsipaalelamus väidetavalt neile erinõudmistele ei vasta ja kaebaja loobub seetõttu oma elamistingimuste mõistlikul viisil parandamisest, siis ei ole kaebaja elamistingimused nii halvad, kui ta püüab näidata. V. S sõnul ei soovi ta üürikorterit ka seetõttu, et seda ei ole võimalik maha müüa ja saadud raha arvel endale sobilik elamis- ja töötamiskoht leida. Ka siin mõistab kaebaja valesti sundüürnike probleemi lahendamist. Isikute vabastamine nn sundüürniku staatusest ei tähenda võimaluste loomist selle pealt kasu teenida, vara hulka suurendada vms.

märgiks on ühelt poolt tagada elamu tagasi saanud isikutele võimalus kasutada omandit oma äranägemisel ja isiklikeks vajadusteks ning teiselt poolt võimaldada isikule, kes seetõttu väljatõstetakse, normaalsed (vähemalt samaväärsed) elamistingimused. 6) Kaebaja omandas Viimsis Randvere külas elamumaa, millel paikneb suvemaja koos abihoonega. Kaebaja väite, et vara omandamise tõttu tagastava laenu abil ei ole ta veel selle omanik, lükkab ümber väljatrükk kinnistusregistrist. Just selle kinnisvara väljaarendamiseks nii elamiseks kui ka kunstnikutööks sobivaks soovibki kaebaja kohalikult omavalitsuselt erastatavat eluruumi, mille mahamüümisel saaks ta raha võla tasumiseks ja ümberehitusteks. Kaebaja võimalust panustada ise oma elamistingimuste parandamisse näitab nii kinnisvara soetamine kui ka see, et ta on aastate vältel esitanud taotlusi vaid niisugustele eluruumidele, milliste osas on langetatud otsus võõrandada need nn erastamishinnaga. Kuna üldjuhul on vastustaja sõnul tegemist elamispindadega, mille osas linn ei pea otstarbekaks nende taastamist linna vahenditega, siis eeldab nende elamiskõlblikuks muutmine samuti omapoolset rahalist panust. Tegemist on isiklike valikute küsimusega. Kaebaja oleks saanud sundüürnikuna osaleda ka näiteks eluruumi omandamisel EVP enampakkumisel või taotleda nn kolimistoetust. Kaebaja sõnul on tema praegune eluruum nii halvas seisukorras, et seal on võimatu elada (kütte- ja veeprobleemid jms), mistõttu perekond sisuliselt juba kasutabki elamiseks Viimsis asuvat aiamaja. Järelikult hoiab ta oma korterit tagastatud elamus alles põhiliselt säilitamaks sundüürniku staatust. Samas just asjaolud, et faktiliselt kaebaja elamistingimused on paranenud ja teda ei ähvarda eluruumist väljatõstmine, omavad kindlasti tähtsust, kui eluasemekomisjon asub kaaluma kümneid avaldusi ühele ja samale elamispinnale. Kaebaja ei ole võetud arvele elamistingimuste parandamisel abivajajana ega eluruumi mitteomava isikuna vms, kelle eluasemeprobleem on pakiline, kuid otsustamisel arvestatakse kõiki arvele võetud isikute kategooriaid, sealjuures on isiku arvele võtmise aeg vaid üks paljudest kriteeriumitest. 7) Tallinna Kesklinna Valitsuse toiminguid ei muuda õigusvastaseks ega viivituseks asjaolu, et kaebajat ei ole kutsutud linnaosa eluasemekomisjoni koosolekutele, kus tema avaldusi käsitleti. Arvestades kaebaja arvukaid pöördumisi linnaasutuste poole ja isiklikult ametiisikute juures vastuvõttudel käimist, ei ole kahtlust, et Tallinna Kesklinna Valitus on täielikult kursis V. S olukorraga. Ka nn punktisüsteemi kasutamine on haldusorgani menetluse üksikküsimus, mis hõlbustab isikute hindamist vastavalt määruses toodud asjaoludele/kriteeriumitele. Linnaosa eluasemekomisjoni ülesandeks oma töökorra p 21.2 järgi on ettepanekute tegemine asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide üürileandmise kohta. Eeltoodut toetab Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisana nr 1 kinnitatud Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra p 14. Et Tallinna Kesklinna Valitsuse vastav alatine komisjon V. Sd puudutavaid ettepanekuid Tallinna Linnavalitsusele ega selle eluasemekomisjonile teinud ei ole, siis ei saa rääkida ka Tallinna linna kui kohaliku omavalitsusüksuse võimalikust tegevusetusest või viivitusest, mistõttu ei ole alust nõuda Tallinna linna kohustamist eraldada kaebajale elamispind võimalusega see erastada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 6. V. S apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus. 1) Kaebaja pole kuulnud, et sundüürnikud peaks end veel eraldi arvele võtma kui pakilised abivajajad. Kaebaja on võetud sundüürnikuna arvele 12.12.1994 ja sellest peaks piisama. Kaebaja on nõus probleemi lahenduseks ka rahaga, et uus elamispind muretseda. 5

(8)3-06-1778 2) Kaebaja ei oleks saanud osaleda EVP enampakkumisel, tal puudus selleks raha ja võimalus saada pangalaenu. Kaebaja sissetulekud olid minimaalsed, ta on alates 1989 töövõimetu 80%. Sel ajal toetas kaebaja materiaalselt sundmüügiga korterist ilma jäänud ema ja haiguse tõttu töötut venda, mistõttu pole õige süüdistada teda enampakkumisel mitteosalemises. Võrdsete näitajatega elamispinna soovijaid oli palju, võitis see, kes rohkem maksis. 3) Kaebaja on rõhutanud, miks ta soovib erastatavat pinda. Kuna kaebaja pind on 17 m2, oleks asemele saadav sama suur pind ja tuleks pinda juurde üürida. Kuna kaebaja koos abikaasaga on isemajandavad ja nende elukutsele on iseloomulik sissetulekute (keskmiste) ebakorrapärane laekumine, peab olema neil võimalus oma elu ise korraldada, mitte sõltuda sundolukordadest. Kaebajal on olnud väljatõstmisoht maksusuutmatuse tõttu, mille tekitab sundolukord. 4) Kaebaja ei ole saanud vaidlustada ühtki konkreetset keeldumist talle mõne eluruumi, mida saaks hiljem erastada, eraldamist, sest vastustaja ei pannud tulemusi välja. Kohtumenetluses esitas vastustaja kahe korteri taotluse materjalid. Kaebajale ütles linnavalitsuse ametnik Lump vastuvõtul, et loevad ainult loovutatud ruutmeetrid, Paide tn korteri võitja loovutas üle 20 m2, ka C. R. Jakobsoni tn korteri võitja K. Pae loovutas 26 m2 pinda. Paide tn 9-3 tabelis on kaebaja teine. Kaebajale ja R. V on juurde kirjutatud vara. R. V vara kujutab aiamaad 4x4 m koos putkaga. Kaebaja puhul subjektiivseid ja tervislikke asjaolusid arvestades (invaliidsustöövõimetus 80 %, abikaasat ja voodihaiget, raske puude ema pole võimalik sisse kirjutada ja seetõttu on vaja pind rentida) oleks võinud võita punktide järgi. Vastustaja ei arvestanud kaebaja puhul neid kriteeriume, vaid tegi valiku oma eelistuste ja äranägemise järgi. 5) Kaebaja on teinud mitmeid avaldusi - Uus-Sadama 22-5, 2003; Narva mnt 20-14, Narva mnt 20-12a, Narva mnt 12, 2004; Pronksi 11-3 2005; Kiisa 9-41, Kauna 2-1, Tehnika 139-32, UusSadama 16-39, C. R Jakobsoni 21-2, Võistluse 21-9, Luise tn 7-3, paide tn 9-3, C. R. Jakobsoni 21-2 2006. Näiteks Paide 9-3 äraütlemiskirjas märgiti, et eluasemekomisjoni ettepanekul jäeti taotlus rahuldamata, kuna Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrusega kinnitatud „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra“ punktis 30 toodud kriteeriume arvestades, ei otsustanud komisjon kaebaja kasuks. Vastustaja ütles kohtus, et kaebaja oleks võinud võita, kui tal ei oleks suvemaja. Pole seadust, mis keelab sundüürnikul omada vara. See oleks ainus vara nagu teistel, kes said erastada oma kodu või kes said erastada asenduspinnad. Suvila on ostetud täies ulatuses laenuga 650 000 krooni

t. Laenuandjad on kursis kohtumenetlusega ja kaebaja on lubanud neile laenu tasuda kohtumenetluse lõppedes. Kaebuse rahuldamata jätmise korral tuleb suvila ära müüa ja raha tagastada. 6) Kaebajale ei sobi mitteerastatav munitsipaalpind. Ta töötab koos abikaasaga kodus. Kodus töötamiseks on vaja tingimusi. x 1-19/12 on võimaldanud tööd teha. Toal on suured lõunapoolsed aknad, IV korruse avar valgusküllus. Sundüürniku staatusest vabanemisel soovib kaebaja kasutada võimalust vabalt elukohta valida. Vastustaja püüd sundida kaebajat munitsipaalpinnale või jätta ilma koduta on põhiseadusevastane. 7) Kaebajale kuuluv aiamaja asub Viimsi vallas Randvere külas. Aiamajas on küll talvel soojem kui x, kuna seal on pliit ja kamin, aga maja on soojustamata, puudub vee äravool. Majas pole kogumispaaki. Talvel külmub vesi ära. Püsivalt elamiseks tuleks suvemaja kohendada, pärast kohendamist võiks rääkida elamistingimuste parandamisest. 7. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Antud vaidluses ei ole üldse võimalik kasutada väljendit „erastamine“, kuna kaebajal puuduvad eeldused ja õiguslikud alused sellise nõude esitamiseks. Kaebaja soovib omandada eluruumi soodus/erastamishinnaga ja väidab, et tal puudusid vahendid enampakkumisel osalemiseks. Samas on ta keeldunud üürileantavate kõigi mugavustega munitsipaaleluruumide taotlemisest. On ebamõistlik nõuda finantsabi mahus, mis on võrdne kinnisvaraturul müüdavate eluruumide väärtusega. Vastustaja ressursid ei võimalda nn sundüürnikele selliste summade väljamaksmist ja sellist kohustust ei tulene ühestki seadusest. Sellisel juhul kaotaks nn sundüürnike probleemi lahendamine kogumis oma

märgi, milleks on samaväärsete elamistingimuste pakkumine. 6

(8)3-06-1778 Kaebaja tõi üüripinna ebasobilikkuse ühe põhjendusena välja soovi mitte asuda elama mõne kaugema linnaosa haldusterritooriumile. See ei ole arvestatav, kuna vanalinnas elamine on luksus, ja on alusetu eeldada, et senine elukoht või piirkond tuleks säilitada. ORAS näeb ette eluruumi tagamise samas asulas e terve linna ulatuses. Tallinna Kesklinna Valitsuse elamumajanduse osakonna andmetel on ülekaalukalt suurem osa endisi sundüürnike asunud elama üüritavatele munitsipaalpindadele. 8. V. S 24.10.2007 ja 06.11.2007 seisukohtades märgiti, et siis, kui ta esitas avalduse erastatava pinna peale, menetleti tema avaldust ja keegi ei öelnud, et tal ei ole õigust taotleda erastatavat pinda. Sellisel juhul on teda petetud, kui tal pole sundüürniku õigusi olnudki. Tallinna Kesklinna Valitsus on vale vastustaja. Kaebaja pöördus kaebusega Tallinna linna vastu. On ebaõige, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole kaebajat puudutavaid ettepanekuid Tallinna Linnavalitsusele teinud, kohtumaterjalide hulgas on Tallinna Kesklinna Valitsuse enda poolt kohtule esitatud materjalid Paide tn ja C. R. Jakobsoni tn avalduse asjus. Alternatiivid peaks suutma lahendada probleemi, kuid kodu ei saa soetada 10 000 krooni kolimisraha

t. Vastustaja valetab väites, et kaebaja soovib korterit vanalinnas. Kaebaja on soovinud asuda elama linna lähedale maale. Kaebaja on vanalinnas elanud sünnist saadik, vara tagastamine jätab ta koduta ja sunnib vanalinnast lahkuma. Pole mõistlik rääkida valiku võimalustest, kui need puuduvad ja on ainult üks vastustaja pealesunnitud munitsipaaleluruum. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja kahtlust, et asjas oli tegemist vale vastustajaga. Tallinna linn oligi asjas vastustajaks, kuid teda esindas Tallinna Kesklinna Valitsus.
  3. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 alusel võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seega on kohustamiskaebuse rahuldamine võimalik juhul, kui vastustajal on seadusest tulenev kohustus teha kaebuses taotletud toiming ja kaebuse esitajal on subjektiivne õigus nõuda taotletava toimingu sooritamist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja soovinud sisuliselt kohustada Tallinna linna erastama talle eluruumi. Omandireformi aluste seadusest, elamuseadusest, eruruumide erastamise seadusest ega muudest seadustest ei ole tulenenud ega tulene Tallinna linnale kohustust erastada ega muul viisil võõrandada omandireformi õigustatud subjektile kuuluva eluruumi üürnikule eluruum muudel juhtudel kui näeb ette

§ 5lg 1 p 3.

Eelnimetatud seadustest ei tulene ka kaebuse esitaja subjektiivset õigust nõuda Tallinna linnalt eluruumi erastamist. Seetõttu ei ole käesolevat kohustamiskaebust võimalik rahuldada. 12. Samas on kaebuse esitaja jätkuvalt omandireformi õigustatud subjektile kuuluva elamu üürnik ja tal on nn sundüürniku õigused, sealhulgas õigus nõuda Tallinna linnalt 12.12.1994 avalduse alusel kasutamiseks munitsipaalelamispinda. 7

(8)3-06-1778 Kuivõrd kaebuse esitaja on seni taotlenud üksnes neid munitsipaaleluruume, mille suhtes on tehtud nn erastamishinnaga võõrandamise otsus, ja selliste eluruumide taotlejaid on oluliselt rohkem kui eluruume, on kaebuse esitaja valikuvõimalused vaieldamatult kasinamad kui kodu soetamisel omavahendite ja laenu arvel. Need võimalused ei saagi olla võrdsed. Arvestades

ti riigi võimalusi ei olnud võimalik seada

märgiks õigusvastaselt võõrandatud elamutes elavatele üürnikele seni kasutatud eluruumiga võrdse eluruumi erastamist. Eluasemeprobleemi lahendamiseks nähti ette mitmeid erinevaid võimalusi, millele juhtis tähelepanu ka halduskohus.

  1. Ei ole seadusest tulenevat alust kohustada Tallinna linna kaebuse esitajale korterit võõrandama. Kaebaja ei nõua käesoleval juhul ka konkreetset eluruumi. Kaebaja võib osaleda eluruumide enampakkumisel, kuid see eeldab asustamata eluruumi olemasolu. Tallinna linn peab teda kohtlema võrdselt teiste munitsipaaleluruumide taotlejatega ja teostama kaalutlusõigust õiguspäraselt. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kõnealustel juhtudel oleks tehtud kaalutlusviga.
  2. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.