KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1844 Haldusasi

) § 221 lg 6, § 20 lg 12 , maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) § 5 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ (edaspidi Kord).

§ 221

lg 6 kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. MaaKS § 5 lg 2 sätestab maakorralduse tingimused, millised tulenevad seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest, milliste täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Nimetatud sätte kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse kooskõlas maakorralduse nõuetega, arvestades, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisalune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Vaidlustatud korralduse lisaks olevalt plaanilt nähtub, et vallavalitsus on hoonete teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse ja asendi määramisel arvestanud hoonete ning juurdepääsutee paiknemist, samuti tulevase kinnistu terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamise vajadust. Õige on vallavalitsuse seisukoht, et vallavalitsuse poolne ettepanek võimaldab M.K il hooneid kasutada ilma, et see tekitaks uusi konflikte tagastatava maa omanikega ning samas kahjustaks võimalikult vähe nende huve. Teenindamiseks vajalik maa moodustab ühtse terviku, millele on tagatud ligipääs, seega puudub vastuolu MaaKS § 5 lg 2 p 1, 5 ja 6 ning vaidlustatud korralduse vahel. Vallavalitsus toimis M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku tegemisel seaduspäraselt ja järgis ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel Korra p

1. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb arvestada maakorralduse nõudeid, määrates ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitusaluse ning ehitist ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. 3 Vallavalitsus oli pädev tegema ettepaneku M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramiseks, kuna tegemist on maa ostueesõigusega erastamiseks seaduses ja selles korras sätestatud eeltoiminguga. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. M.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
3. mai 2007 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on meelevaldne seisukoht, nagu oleksid kohtud kasutusloa nr 38/97 vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust mitte rahuldades tunnistanud õiguspäraseks kõik muud M.K i omandis olevad ehitised, mida kõnealune kasutusluba selle sisust tulenevalt ilmselgelt ei hõlma. Uurimisprintsiibist tulenevalt oleks halduskohus pidanud tutvuma kasutusloa nr 38/97 sisuga; 2) on ebaõigesti keeldutud asja juurde võtmast kaebaja poolt esitatud OÜ Otepää Maamõõdubüroo koostatud plaani, millele on märgitud katastrimõõdistamise korra § 12 lg 3 kohased ehitiste alused pindalad. Plaaniga tutvumine oleks võimaldanud kohtul tuvastada vaidlustatud korralduse punktis 1 mainitud hoonete kompleksi kuuluvate ehitiste arvu ja ehitistealused pindalad üksikute hoonete kaupa, millele tuginedes oleks saanud tuvastada, millisele ehitisele vastab Pühajärve Vallavalitsuse poolt suvilale koos majandushoonega 23.05.1997 väljastatud kasutusluba nr 38/
4. Kuigi kasutusluba on selle sisule tuginedes väljastatud suvilale koos majandushoonega kasuliku pinnaga kokku 98,2 m2, ei saa sellest järeldada, et seesama ühele ehitisele väljastatud kasutusluba võiks kehtida kokku kuue ehitise kohta summaarse ehitusaluse pindalaga 188 m
5. Kasutusluba nr 38/97 ei saa hõlmata kõiki ehitisi, millele on teenindusmaa määratud ning sellest tulenevalt on vaidlustatud korraldusega määratud teenidusmaa kasutusluba mitteomavatele, õigusliku aluseta ehitistele; 3) on ebaõigesti keeldutud asja juurde võtmast Keskkonnainspektsiooni 21.12.2006 kirja nr Va-6-2/221 Otepää Vallavalitsusele ning Otepää Vallavalitsuse 12.01.2007 vastuskirja nr 13-2.15/2739-1 Keskkonnainspektsioonile, milles vallavalitsus tunnistab, et käsitleb õiguslikku alust omavate ehitistena M.K. i kuuest ehitisest, millele on vaidlustatud vallavalitsuse korraldusega teenindusmaa määratud, vaid nelja ehitist. Haldusasja nr 3-06-1844 arutamisel väitsid vallavalitsuse esindajad seevastu, et kõik M.K. i ehitised on õiguslikul alusel püstitatud. Veel keeldus kohus asja juurde võtmast M.K. i tegelikku faktilist maakasutust selgitavat plaani ning fotosid ja Keskkonnainspektsiooni 24.04.2007 kirja nr Võ-6-2/151-1 ning koopiad Keskkonnainspektsiooni järelevalvetoimikust; 4) on jäetud arvestamata, et kuna osa M.K. ile kuuluvaid ehitisi on rajatud õigusliku aluseta, siis ei saa neile määrata teenindusmaad. Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korraldus nr 2-4-272, millega on määratud teenindusmaa õigusliku aluseta püstitatud ehitistele, on õigusvastane ja rikub maade tagastamise õigustatud subjekti õigusi, kuna maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis ei saa, AÕSRS §-is 14 lg 3 sätestatule tuginedes olla aluseks selle maa suhtes

§ 6lg 2 p 3 sätete kohaldamisele, s.

t maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis ehk ebaseaduslik ehitis ei saa olla maa mittetagastamise aluseks; 5) on ebaõigesti leitud, et M.K. i ehitiste teenindamiseks vajalik maa moodustab ühtse terviku. Kaks üksteisest eraldi asuvat ja ühist piiri ning ühiseid piiripunkte mitteomavat maatükki ei moodusta ühtset tervikut - antud kujul on teenindusmaa määratud selges vastuolus MaaKS §iga 5 lg 2 p 1, 2, 5, 6 ja 7; 6) on Otepää Vallavalitsuse 13.04.2006 korralduses nr 9.2-19/843-1 kujutatud maa pindala (798 m2) oluliselt suurem kui M.K. i suvila õiguslikku alust omav maakasutus (500 m2). Muutes 17.05.2006 korraldusega nr 2-4-272 oluliselt õigustatud subjektidele juba ametist kõrvaldatud 4 vallavanema poolt kompromissvariandina väljapakutud maa suurust ja piire, lõi Otepää Vallavalitsus tahtlikult olukorra vaidluspoolte vahelise kokkuleppe mittesaavutamiseks, kuna õigustatud subjektiga mittekokkuleppimise resultaadiks suvilaomanikule oli suurem teenindusmaa kui kokkuleppevariandina väljapakutu.

1. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. mai 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus tuvastanud, et M.K ile kuuluvatele ehitistele (suvilale ja majandushoonetele) on 23.05.1997 välja antud kasutusluba nr 38/97 ning hooned on registreeritud ehitisregistris. M.H. taotles esialgses kaebuses nimetatud ehitistele väljastatud kasutusloa kehtetuks tunnistamist, kuid tema taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks jäi rahuldamata. Seega ei käsitlenud halduskohus põhjendatult M.K. i ehitistele väljastatud kasutusloa kehtivusega seonduvaid küsimusi. Tõendeid, millest nähtuks, et käesoleval ajal krundil asuvatel ehitistel puuduks kasutusluba, ei ole apellant esitanud ning seega on alusetud tema väited, et teenindusmaa on määratud ebaseaduslikele ehitistele; 2) on kohus õigesti jätnud tõendid asja juurde võtmata. HKMS § 16 lg 5 ja TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. M.H. pole tunnistajate ülekuulamise vajadust halduskohtus ega ka apellatsioonkaebuses sisuliselt põhjendanud; 3) on apellant vääralt mõistnud

§-is 9 lg 9 sätestatut, mille kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. M.K. i ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel on vallavalitsus arvestanud maakorralduse nõuetega ning määranud ehitiste teenindamiseks ehitiste aluse ning ehitisi ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitiste sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ning füüsilise säilimise; 4) paiknevad M.K. ile kuuluvad ehitised maatükil, mille jagab kaheks avalik tee. Samas on tegemist ühtse kompleksiga, kus abihooned on vajalikud suvila sihipäraseks kasutamiseks. Eeltoodud asjaolu on Otepää Vallavalitsus arvestanud hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramisel. Hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramine sellistes piirides ei ole vastuolus MaaKS § 5 lg 2 p 1, 2, 5 ja 6 sätetega, kuna on arvestatud ehitiste omaniku võimalusega kasutada hooneid eesmärgipäraselt, tagatud on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning maaüksus on otstarbeka kuju ning lihtsate ja selgete piiridega.

1. Kolmas isik M.K. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. mai 2007 otsuse muutmata. Kolmanda isiku seisukoha kohaselt: 1) ei ole haldusasjas leidnud tõendamist õigusliku aluseta ehitiste olemasolu. Apellant ei ole põhistanud ega põhjendanud kohtuotsuse järelduste väidetavat ebaseaduslikkust. Uurimisprintsiibi rikkumiseks ei ole alust lugeda vaidluse esemega mitteseotud või põhjendamata ja asjakohatute kaebaja taotluste rahuldamata jätmist Keskkonnainspektsiooni esindaja või lõpetatud menetluse materjalide, samuti kohaliku omavalitsuse ametniku tunnistajana ülekuulamises; 2) on asjakohatu väide vastustaja tahtlikust tegevusest luua olukord apellandi ja kolmanda isiku vahel kokkuleppe mittesaavutamiseks. Vaieldamatult ei ole üheks kokkuleppe osaliseks sellel konkreetsel juhtumil kohalik omavalitsus. Kolmas isik maa ostueesõigusega erastamise 5 subjektina on korduvalt teinud apellandile kui maa tagastamise õigustatud subjektile ettepanekuid kokkuleppel küsimuse lahendamiseks, kuid kokkulepet sõlmida ei ole õnnestunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. mai 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
5. Iseenesest õige on apellandi väide, et kuigi antud juhul ei olnud kaebuse esemeks Pühajärve Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusluba nr 38/97, oleks pidanud halduskohus teenindusmaa määramise õiguspärasuse hindamisel tegema kindlaks ka selle, kas kõik M.K. i poolt püstitatud ehitised on hõlmatud nimetatud kasutusloaga või mõni ehitis hoonete kompleksis on püstitatud õigusliku aluseta ning, kas see asjaolu mõjutaks teenindusmaa määramist. Ehitise seadustamiseks on ette nähtud kord AÕSRS §-is 14 lg
6. See norm sätestab järgmist: "Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse paragrahv 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse (RT I 1999, 26, 377; 93, 831) § 2
7. lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi."
8. Seega juhul, kui M.K. i omanduses on ehitisi, mis on ehitatud pärast 23.05.1997 ja ei ole hõlmatud kasutusloaga nr 38/97 ning nende suhtes ei ole omanikul iseseisvat kasutusluba, on tegemist õigusliku aluseta ehitisega ning selle seadustamine on võimalik üksnes läbi kasutusloa andmise, mis ei tohi rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Ebaõige on vallavalitsuse ja kolmanda isiku väide, et kuna apellant ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et määratud teenindusmaal asuvatel ehitistel puuduks kasutusluba, siis on tõendatud kõigil ehitistel kasutusloa olemasolu. Apellant on väitnud, et osadel ehitistel puudub kasutusluba ja, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega ning vallavalitsus ja kolmas isik oleks pidanud esitama tõendeid selle kohta, et kõik vaidlustatud korraldusega määratud teenindusmaal asuvad ehitised omavad kasutusluba. Vallavalitsuse vaidlustatud korralduse kohaselt on tehtud ettepanek määrata M.K. i omandis olevate hoonete kompleksi teenindamiseks vajalik maa ligikaudu 0,15 ha vastavalt korraldusele juurdelisatud plaanile (kd I tl 7-9). Viidatud plaanilt nähtub, et teenindusmaa määramisel on arvestatud kolme hoonet. Nähtuvalt Pühajärve Vallavalitsuse poolt 23.05.1997 väljastatud kasutusloast nr 38/97 (kd I tl 22), on see väljastatud ühe hoone kohta, s. o suvilale koos majandushoonega. Samas aga, lähtudes sellest, et asja materjalidest nähtuvalt kasutab M.K. suvilat peaaegu aastaringselt (s. o kasutab elamuna), on määratud teenindusmaa ligikaudse suurusega 0,15 ha igati põhjendatud ja mõistlik. 6
9. Seega see asjaolu, et kasutusluba nr 38/97 ei hõlmata kõiki ehitisi, milledele on vallavalitsus teenindamiseks vajaliku maa määramisel viidanud, ei anna alust väita, et määratud teenindusmaa suurus, arvestades ehitisi, mille suhtes on olemas kasutusluba, oleks vastuolus vaidlustatud 17.05.2006 korralduses nr 2-4-272 õiguslike alustena märgitud

§-iga 221 lg 6, §-iga 20 lg 12, MaaKS §-iga 5 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud Korraga.

§ 221

lg 6 kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. MaaKS § 5 lg 2 sätestab maakorralduse tingimused, millised tulenevad seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest, milliste täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Nimetatud sätte kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse kooskõlas maakorralduse nõuetega, arvestades, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisalune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Vallavalitsus toimis M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku tegemisel seaduspäraselt ja järgis ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel Korra p

1. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb arvestada maakorralduse nõudeid, määrates ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitusaluse ning ehitist ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Vallavalitsus on hoonete teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse ja asendi määramisel arvestanud hoonete ning juurdepääsutee paiknemist, samuti tulevase kinnistu terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamise vajadust. Ebaõige on apellandi väide, et teenindusmaa on määratud vastuolus MaaKS §-iga 5 lg 2 p 1, 2, 5, 6 ja 7, sest tegemist on kahe eraldi asuva maatükiga, ei ole õige. Antud juhul paiknevad M.K. i ehitised maatükil, mille jagab kaheks avalik tee. MRS § 6 lg 33 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Ehitise vahetus läheduses kulgev tee ei saa takistada ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed. Kuigi ehitiste teenindamiseks vajalik maa paikneb mõlemal pool teed, moodustab siiski see ühtse terviku, millele on tagatud ligipääs, seega puudub vastuolu MaaKS § 5 lg 2 p 1, 2, 5 ja 6 ning vaidlustatud korralduse vahel. Siinkohal on arvestatud ehitiste omaniku võimalusega kasutada hooneid eesmärgipäraselt, tagatud on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning maaüksus on otstarbeka kuju ning lihtsate ja selgete piiridega.
2. Halduskohus on õigesti jätnud andmata hinnangu Otepää Vallavalitsuse13.04.2006 kirjale nr 9-2-19/843-1 ja sellele lisatud plaanile, sest vallavalitsuse vaidlustatud korraldus ei ole tehtud viidatud kirja ja sellele lisatud plaani alusel. Ebaõige on apellandi seisukoht, et Otepää Vallavalitsus on tahtlikult loonud olukorra vaidluspoolte vahelise kokkuleppe mittesaavutamiseks. Antud asjas ei saa olla kokkuleppe osaliseks kohalik omavalitsus ning vallavalitsus ei ole kuidagi takistanud apellanti kokku 7 leppimast kolmanda isikuga ostueesõigusega erastatava maa suuruses, kuid pooled ei olnud kuni vaidlustatud korralduse tegemiseni kokkulepet saavutanud.
3. Apellandi väite kohaselt on teenindusmaa määramisel rikutud

§ 9lg 9, sest M.K.

ile kuuluvad ehitised paiknevad juba kindlaksmääratud krundil ning ei ole planeeringut, millest nähtuks, et krundi suuruse muutmine oleks otstarbekas. Apellant on siinkohal vääralt tõlgendanud

§ 9

lg 9 ning puudub alus asuda teisele seisukohale kui halduskohus vaidlustatud otsuses.

§ 9

lg 8 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Asja materjalide kohaselt on maa antud kasutamiseks suvilakooperatiivile „Tornijärv“ ning ka maa looduses eraldamine on toimunud suvilakooperatiivi maakasutuse piirides. Kuna ei ole toimunud eraldi krundi kindlaksmääramist M.K. i ehitiste juurde, siis on ebaõige apellandi viide

§-ile 9 lg

1. M.K. ile kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel on vallavalitsus arvestanud maakorralduse nõuetega ning määranud ehitiste teenindamiseks ehitiste aluse ning ehitisi ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitiste sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ning füüsilise säilimise.
2. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väited, mis on esitatud seoses teenindusmaad läbiva teega, sest need ei ole asjakohased.
3. Samuti on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata apellandi taotluse võtta asja juurde Keskkonnainspektsiooni 21.12.2006 kirja nr Va-6-2/221 Otepää Vallavalitsusele ning Otepää Vallavalitsuse 12.01.2007 vastuskirja nr 13-2.15/2739-1 ning apellandi poolt koostatud tegelikku faktilist maakasutust selgitavat plaani ja fotosid ning Keskkonnainspektsiooni 24.04.2007 kirja nr Võ-6-2/151-1 ja koopiaid Keskkonnainspektsiooni järelevalvetoimikust. Tegemist ei ole asjakohaste tõenditega. Halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata ka apellandi taotluse tunnistajate A. Matti, U. Jaagusoo ja M. Merilo ülekuulamiseks, sest tegemist on samuti asjakohatu taotlusega.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 kohaselt apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik apellatsiooniastmes menetluskulude kuludokumente ei ole esitanud. Agu Timmi Maili Lokk 8 Viivi Tomson