Obsah (5)
§ 436§ 438§ 442§ 656§ 230KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 08. jaanuar 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-4432 Ts
) § 646 ja § 656 lg 1 p 5 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus otsustas asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kuna leidis, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. 15.
§ 436lg 1 järgi peab olema kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud.
Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta (
§ 438lg 1).
Otsuse sisule esitatavad 4 nõuded on sätestatud
§-s 442. Kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (
§ 442lg 8).
Ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta.
- 19.05.2001 laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama. Sama paragrahvi lg 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. 16.11.2003 laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Seega on laenulepingu sisuks laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud laenuperioodi jooksul tagastama ja vastava kokkuleppe olemasolul maksma laenuandjale tasu intressi näol. Seega on tegemist lepinguga, mille raames eksisteerivad lepingupoolte vastastikused kohustused. Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja esmane põhikohustus. Laenu väljamaksmise kohustus on rahaline kohustus, mille täitmine toimub VÕS §-des 91 ja 92 sätestatud viisil.
- Kostja on esitanud hagile vastuväite, et mõlema vaidlusaluse laenulepingu p 1.1 nägi ette, et laenusummad kantakse üle laenusaaja poolt esitatud pangaarvele, kuid hageja ei ole laenulepingute täitmiseks raha kostja pangakontole üle kandnud ega andnud seda üle ka sularahas. Lepingute p 1.1 järgi pidi laenusumma üleandmine laenusaajale toimuma kolme tööpäeva jooksul arvates lepingute sõlmimise päevast või vastavalt poolte kokkuleppele. Maakohus ei ole kindlaks teinud, kas hageja on täitnud oma esmase põhikohustuse – laenu kostjale üle andnud ning millal ja mil viisil see toimus. Kohtuotsuses puuduvad selle kohta igasugused põhjendused. Kohus ei ole otsuses laenulepinguid sisuliselt analüüsinud ega teinud kindlaks, kas on tõendatud hageja väide hagiavalduses, et kostja on kinnitanud laenulepingutel allkirjaga laenu kättesaamist.
- Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et laenulepingu rahatust peab tõendama kostja. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Seega tuli maakohtul eelnevalt teha kindlaks, kas ja millise summa üleandmine hageja poolt kostjale on lepingus tähendatud. Maakohus ei ole seda kindlaks teinud. Ainuüksi kohtu tuvastatud asjaolust, et laenulepingud on olemas ja sellest, et kostja ei ole nende rahatust tõendanud, hagi rahuldamiseks ei piisa.
- Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu asjaolule, et kostja vastuses (t/lk 26) on märgitud, nagu oleks hagiavaldusele olnud lisatud ka väljavõtted pangakontolt, mis tõendavad hageja poolt kostjale ülekantud summasid perioodil 18.03.2004 – 16.01.2005, kokku 37 000 krooni. Ringkonnakohtule saadetud toimikus nimetatud tõendeid ei leidu ja maakohus ei ole otsuses neid hinnanud. Kostja väitel puudub nendel summadel vaidlusaluste laenulepingutega seos ja need on saadud hagejalt uute 5 ühekordsete laenudena. Kohus ei ole hageja seisukohta selles osas välja selgitanud ega teinud kindlaks, kas kostja poolt omaks võetud asjaolu, et ta võlgneb hagejale 37 000 krooni, on seostatav käesoleva vaidluse esemeks olevate laenulepingutega.
- Ka juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et hageja nõudis kostjalt 5250 krooni intressi 19.05.2001 laenulepingu p 1.3 alusel, so tasu laenu kasutamise eest. Maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis märkinud, et mõistab kostjalt välja viivise 5250 krooni. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole hageja intressinõuet ega kohtu poolt rahuldatud viivisenõuet üldse käsitatud. Ringkonnakohus leiab, et viivise väljamõistmisega rikkus maakohus
§-s 439 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Intressinõude jättis kohus lahendamata, millega rikkus
§ 438lg-s 1 sätestatut.
21. Kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, st kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (
§ 656
lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma
§-dest 348 ja 351.
§ 230
lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. 22. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. T. Kollom M. Merimaa A. Tänav