← Eesti

3-06-646/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-646 Haldusasi Vladimir Kamjanetski kaebus Tallinna Linnavalitsuse vastu 3 000 000 kroonise kahju hüvitamiseks Tallinna Halduskohtu 24.05.2007 otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Vladimir Kamjanetski apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja Vladimir Kamjanetski, esindaja advokaat Helina Lukksepp Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja Priit Lello
  2. november 2007 RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 24.05.2007 kohtuotsus muutmata ja Vladimir Kamjanetski apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib vahetult Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 23.novembril
  3. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 24.10.1993 toimus V.Kamjanetski kasutuses olevas eluruumis x tulekahju, mille tagajärjel muutus eluruum elamiskõlbmatuks. 22.11.1993 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega nr 1294 loeti Tallinnas, x asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks. Nimetatud vara osas tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK). 22.06.1994 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1225-k tagastati X elamu EELK-le. 14.11.1994 esitas V.Kamjanetski Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse x eluruumi erastamiseks. 22.11.1994 Tallinna Halduskohtu otsusega tunnistati linnakomisjoni 22.11.1993 otsus nr 1294 ja linnavalitsuse 22.06.1994 korraldus nr 1225-k seadusevastaseks ja tehti linnakomisjonile ja linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata. 01.03.-24.05.1995 erastati üürnikele x asuvas elamus korterid 1, 2 ja 4-
  5. 3-06-646 15.03.1999 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega nr 10608 tühistati linnakomisjoni 22.11.1993 otsus nr 1294 ja loeti x elamu ja maa uuesti omandireformi objektiks ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati EELK. 06.01.2003 sõlmiti V.Kamjanetski ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel x eluruumi üürileping kehtivusega kuni 06.01.
  6. 22.01.2003 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 110-k tagastati x elamu 1700/7443 mõttelises osas (krt-d 3, 12a ja äriruum) EELK-le. Ülejäänud mõtteline osa (5743/7443) jäeti ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel tagastamata, sest vara oli füüsiliste isikute heauskses omandis. Vara anti EELK-le üle 14.02.2003 aktiga.
  7. Vladimir Kamjanetski esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja eluruumi ebaseadusliku erastamata jätmisega tekitatud kahju summas 3 000 000 krooni. Kaebaja on kasutanud x eluruumi alates
  8. aastast. 24.10.1993 toimus x tulekahju, mille tagajärjel sai kannatada korter ja hävis kaebaja kodune vara. Eluruumi Tallinna linn ei taastanud ega andnud kaebajale ka uut eluruumi. Samas esitas aga linn kaebajale üüriarveid, mida kaebaja ei tasunud. Tekkinud üürivõlgnevuse tõttu keelduti kaebajale x eluruumi erastamisest. Seadus ei võimaldanud erastamisest keelduda ka üürivõla olemasolul. Jõustunud Tallinna Linnakohtu 04.10.2001 otsusega nr 2/3/220-987/00 tunnistati üüri nõudmine kaebajalt ebaseaduslikuks. Isikute võrdse kohtlemise tagamiseks oleks tulnud ka kaebaja kasutuses olnud eluruum erastada, nagu seda 1995.aastal tehti kõigi teiste x üürnike puhul. Kaebaja tasus 21.03.1996 Korterite Erastamise Büroole 45 krooni ja 60 senti erastamise kulude katteks, kuid leping jäeti sõlmimata. Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-02 märgitakse, et eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumide erastamise õigustatud subjektide EES-st tulenevaid õigusi saada eluruumide omanikuks. Vastustaja on põhjendamatult viivitanud erastamise läbiviimisega ning kohelnud kaebajat ebavõrdselt võrreldes teiste x üürnikega. Tänaseks on x elamu osaliselt endistele üürnikele erastatud ning osaliselt EELK-le tagastatud, maa on kantud kinnistusraamatusse ning on moodustatud korteriomandid. Lisaks on eluruumi korduvalt edasi müüdud. Seega ei saa kasutatav eluruum enam olla erastamise objektiks. Vastustaja põhjendamatu viivituse tõttu on jäänud korter kaebajale erastamata ning puudub võimalus selle rikkumise heastamiseks. Kaebaja soovib saada hüvitist, mis võimaldaks tal samaväärse eluaseme soetada. Kahju suuruse arvestamisel on kaebaja võtnud arvesse Lenkost Grupp OÜ hindamisakti, mille kohaselt 3-toaline remontimata korter suurusega 63,6m2 x tänaval kolmekordses majas maksab umbes 2 800 000-3 000 000 krooni.
  9. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Tulenevalt EES § 3 lg 5 p 4 ei saanud õigusvastaselt võõrandatud vara, mis kuulus seaduse kohaselt tagastamisele, samal ajal olla erastamise objektiks. Asjaolu, et tagasitaotletavas hoones asuvad osad eluruumid on erastatud, ei anna alust hoone tervikuna mittetagastamiseks ja ka ülejäänud eluruumide erastamiseks, sest subjektiivne õigus isiku kasutuses oleva eluruumi erastamiseks ei saa tuleneda teise samas elamus asuva eluruumi erastamise faktist. Subjektiivne avalik õigus saab tuleneda ainult õigusnormist. x elamu tagastamise küsimus lahendati alles
  10. aasta lõpus. x erastamine
  11. aastal oli EES § 3 lg 5 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 alusel igal juhul välistatud ning kaebajal ei ole kunagi erastamise õigust tekkinud. Seetõttu ei saa talle olla tekkinud ka kahju eluruumi väärtuse ulatuses.
  12. Tallinna Halduskohtu 24.05.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Esitatud kaebusest nähtuvalt peab kaebaja tekkinud kahjuks erastamisele kuulunud x eluruumi väärtust ja kahju tekitanud õigusvastaseks tegevuseks Tallinna linna viivitust, mis seisnes erastamistoimingute õigeaegses tegemata jätmises, millest tulenevalt eluruum tagastati ja 2

(5)3-06-646 kaebaja kaotas selle erastamise võimaluse. Vastustaja poolse põhjendamatu erastamise läbiviimise viivitamisega koheldi kaebajat ebavõrdselt võrreldes teiste x üürnikega, kes said pärast Tallinna Halduskohtu 22.11.1994 otsust eluruumid erastada. x vara tagastamise menetlus lõppes hoone mõttelise osa üleandmisega EELK-le 14.02.
  1. Kuna x elamu näol oli tegemist varaga, mille erastamine EES § 3 lg 5 p 4 alusel oli kuni selle vara tagastamise või kompenseerimiseni välistatud, siis on ebaõige kaebaja väide, et ta jäeti erastamisõigusest ilma. EES-st tulenevalt ei olnud kaebajal ega ka neil üürnikel, kellele eluruum
  2. aastal erastati, alust korterite erastamiseks, sest EELK vara tagastamise avaldus ei olnud selleks ajaks lahendatud.
  3. aastal kehtis kohtu ettekirjutus vaadata EELK avaldus uuesti läbi. x hoone tagastamise küsimus jõudis lõpuni alles siis, kui linnavalitsus andis 22.01.2003 korralduse nr 110-k X elamu mõttelise osa tagastamise kohta EELK-le. Kaebaja ei saa asjaolust, et teistele X üürnikele erastati 1995.aastal korterid ja et EELK ei vaidlustanud Tallinna Linnakohtus korterite erastamistehinguid, tuletada endale õigust, mida seadus talle ei andnud. Põhiseaduse § 12 garanteerib võrdsuse õiguse kohaldamisel. Käesoleval juhul välistas EES § 3 lg 5 p 4 õigusvastaselt võõrandatud eluruumide, mille tagastamise küsimus oli lahendamata, erastamise eluruumide üürnikele, s.h kaebajale. Eluruumi erastamise keeld tulenes ka ORAS §-st 18 lg
  4. Et Tallinna linn erastas
  5. aastal eluruumid õigusvastaselt kohtuvaidluses osalenud isikutele, ei andnud iseenesest kaebajale õigust nõuda haldusorganilt õigusvastase käitumise jätkamist, s.t ka kaebajale eluruumi erastamist. Kuna kaebajal ei ole kunagi x eluruumi erastamise õigust tekkinud, siis ei saa kaebajal olla ka tekkinud kahju eluruumi väärtuse ulatuses. Asjasse mittepuutuvad on kaebaja väited x eluruumis 24.10.1993 toimunud tulekahju ja sellega seotud asjaolude ning kaebaja kunagiste üürisuhete osas Tallinna linnaga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  6. Apellatsioonkaebuses palub Vladimir Kamjanetski tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2007 otsus. Apellandi arvates on vaidlus peamiselt kahes aspektis: millisel põhjusel ei erastatud V.Kamjanetskile tema kasutuses olnud eluruumi
  7. aastal nagu kõikidele teistele selle maja üürnikele ning kas V.Kamjanetskil on õigus tugineda võrdse kohtlemise printsiibile olukorras, kus eluruumide erastamine Tallinnas X on tervikuna toimunud ebaseaduslikult. Apellant leiab, et talle ei erastatud korterit seetõttu, et teda peeti üürivõlglaseks ning isikuks, kes oli süüdi x 24.10.1993 toimunud tulekahjus. Seetõttu pidas apellant vajalikuks tõendada kohtule, et ta ei ole üürivõlglane ja pole süüdi tulekahju toimumises. Kohus lükkas need tõendid tagasi kui asjakohatud. Linnavalitsuse esindaja kinnitas kohtuistungil, et
  8. aastal oligi praktika selline, et vaatamata tagastamise avalduse olemasolule eluruumid siiski erastati. Apellandi arvates on halduskohus rikkunud uurimisprintsiipi (HKMS § 12 ja § 16), sest ei ole selgitanud, miks kaebajale ei erastatud eluruumi
  9. aastal nagu teistele selle maja üürnikele. Tulenevalt EES § 3 lg 4 p 1 oli kaebajal õigus üürilepingu alusel kasutatava korteri erastamiseks. Kui Tallinna linnal oli
  10. aastal praktika, mille kohaselt oli võimalik erastada X elamu peale kohtu poolt tagastamise seadusevastaseks tunnistamist, siis oleks see praktika pidanud kohalduma ka kaebaja suhtes. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Vladimir Kamjanetski on seisukohal, et rikutud on tema inimväärikust ja õigusi, viidates inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ja art 14 rikkumisele.
  11. Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. X näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille suhtes oli EELK esitanud 1991 Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise avalduse. X vara tagastamine lõppes hoone mõttelise osa üleandmisega EELK-le 14.02.
  12. Sellest tulenevalt oli X elamu näol tegemist varaga, 3
(5)3-06-646 mille erastamine EES § 3 lg 5 p 4 alusel kuni selle vara tagastamise või kompenseerimiseni oli välistatud, ning ebaõige on apellandi väide, et ta jäeti erastamisõigusest ilma. Asjaolust, et teistele X üürnikele erastati
  1. aastal korterid ja et EELK ei vaidlustanud Tallinna Linnakohtus korterite erastamistehinguid, ei saa tuletada õigust, mida seadus ei anna. Samuti ei saa siinkohal tugineda võrdse kohtlemise põhimõttele. PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, s.t võrdsus õiguse kohaldamisel. EES § 3 lg 5 p 4 välistas õigusvastaselt võõrandatud eluruumide, mille tagastamise küsimus on lahendamata, erastamise eluruumide üürnikele, s.h apellandile. Kuna apellandil ei ole kunagi x eluruumi erastamise õigust tekkinud, siis ei saa tal olla tekkinud kahju eluruumi väärtuse ulatuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse rahuldamata jätmise kohta ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Kaebaja kohtuistungil avaldatud arvamus, et teatud tingimustel oleks tal veel võimalik saavutada eluruumi x erastamine, ei ole põhjendatud. Eluruumi erastamine oleks võimalik üksnes juhul, kui see oleks linna omandis ega kuuluks tagastamisele. Käesoleval juhul on eluruum omandireformi käigus tagastatud vara endisele omanikule, tagastamist puudutavate haldusaktide vaidlustamistähtaeg möödunud ning korterit on korduvalt edasi müüdud. Sellises olukorras poleks eluruumi erastamine enam reaalselt võimalik ning juhul, kui kaebaja oleks jäänud ilma eluruumi erastamisõigusest, saaks tal olla üksnes kahju hüvitamise nõue.
  4. Kahjunõude rahuldamiseks peab tuvastama isiku subjektiivsete õiguste rikkumise avalikõiguslikus suhtes, avaliku võimu kandja tegevuse/tegevusetuse õigusvastasuse ning põhjusliku seose olemasolu õigusvastase tegevuse/tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel. Kahju tekkimist põhjendab kaebaja linnavalitsuse viivitusega eluruumide erastamisel. Kahjuks on eluruumi erastamisõigusest ilma jäämine, mille kaebaja hindab võrdseks üüritud korteri turuväärtusega. Viivitus on üks tegevusetuse vorme. Kaebaja rõhutab, et vastustaja tegevusetuse hindamisel omab tähtsust küsimus, millisel põhjusel kaebajale
  5. aastal eluruum erastamata jäeti. Kaebaja väide, et kaebajale jäi eluruum
  6. aastal võrdselt teiste üürnikega erastamata seetõttu, et tal oli üürivõlg, on usutav. Peale
  7. aasta kohtuotsust said enamus selle maja üürnikest eluruumid erastada, kuigi elamu tagastamise menetlus jätkus. Kaebajalt, kes ei pidanud põhjendatuks vastustaja üürinõudeid tulekahjus elamiskõlbmatuks muutunud eluruumi eest, nõuti üüri, eluruumi hoolduskulude ja maamaksu tasumist kohtu kaudu, kusjuures
  8. aasta kohtuotsusega tuvastati, et kaebajal üürivõlga ei olnud. Vaatamata eeltoodule ei hakka ringkonnakohus siiski hindama, kas eluruumi erastamisest keeldumise selline põhjendus oli õige või mitte, sest ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle asjaolu tuvastamisel käesolevas asjas tähtsust.
  9. Põhjuslik seos linnavalitsuse tegevusetuse ja võimaliku kahju tekkimise vahel esineks juhul, kui linnavalitsuse õiguspärase tegevuse korral poleks kahjulik tagajärg saabunud. Õiguspärane käitumine oleks käesoleval juhul seisnenud eluruumi erastamata jätmises kuni x elamu tagastamise küsimuse lahendamiseni, sest EES § 3 lg 5 kohaselt ei kuulunud kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus. Seega sõltumata sellest, millise põhjendusega linnavalitsus eluruumi erastamisega viivitas, ei saanud linnavalitsuse tegevusetus kaebajat eluruumi erastamise õigusest ilma jätta ega talle väidetud kahju põhjustada. Samuti pole vaja kindlaks teha, kelle süül toimus
  10. aastal korteris põleng. Eluruumi erastamise välistas EES § 3 lg
  11. 4
(5)3-06-646
  1. Kaebaja väidab, et linnavalitsusel oligi
  2. aastal selline praktika, et kohtu poolt tagastamise seadusevastaseks tunnistamise korral asuti eluruume erastama vaatama sellele, et tagastamise küsimus polnud veel lõplikult otsustatud. Kui teiste üürnike suhtes selline halduspraktika rakendus ja kaebaja suhtes mitte, on kaebajale tekitatud kahju põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Halduspraktika omab suurt kaalu küsimuste lahendamisel, milles haldusorganil on kaalutlusruum – seadus sätestab haldusele üksnes piirid või taotletavad eesmärgid ning haldusorgan on ülejäänud osas vaba kaaluma küsimuse lahendamist. Sellistes asjades võib isiku subjektiivse õiguse teatud soodustuse või hüve saamiseks tuletada halduse siseeeskirjadest või halduspraktikast. Käesoleva kohtuotsuse punktis 10 on selgitatud, et seaduses rangelt sätestatud nõudest tulenevalt ei tohtinud linnavalitsus kaebajale eluruumi erastada. Seega ei olnud linnavalitsusel kaalumisruumi erastamise küsimuse lahendamisel ning tema tegevus eluruumide erastamisel teistele üürnikele oli otseses vastuolus seadusega. Kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda linnavalitsuselt teiste üürnikega võrdset õigusvastast kohtlemist ning linnavalitsus poleks saanud seaduse nõudeid eirates erastada kaebajale tema poolt üüritud eluruumi põhjendusega, et teistele sama maja elanikele eluruumid erastati. Asjaolu, et kaebaja suhtes seadust ei rikutud, ei saa käsitleda tema diskrimineerimisena.
  3. Eeltoodust nähtub, et kaebajal puudus subjektiivne õigus eluruumi erastamiseks, kuna tegemist oli tagastamisele kuuluva elamuga. Linnavalitsus ei ole kaebajale oma tegevusetusega kahju põhjustanud. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.