Obsah (8)
§ 83§ 85§ 86§ 71§ 74§ 82§ 87§ 81KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse avalikult 02.11.2007, Tallinn teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-05-1346 Haldusasi R.
) §-des 83-86. Kaebaja leiab, et vallavalitsus ei ole kontrollinud haldusakti andmise õiguspärasust ja otstarbekust, ei ole kinni pidanud
§ 83lg 1 ja 2 sätestatust.
Vallavalitsus ei ole kaebuse esitajale teadaolevalt
§ 83lg 2 sätestatuid toiminguid teinud.
Kaebaja selgitab, et haldusorgani volitused vaide läbivaatamisel on sätestatud
§ 85
. Kaebaja on seisukohal, et vallavalitsus ei ole üldse vormistanud vaideotsust vastavalt
§ 86
. Kaebuse esitaja leiab, et vaideotsuse koostamine ja vormistamine on kohustuslik. Kaebaja selgitab, et käesolevaks ajaks on tekkinud olukord, kus vaideotsuse tegemise asemel muutis vallavalitsus oma korraldust, mille kehtetuks tunnistamist vaidega taotleti. Kaebuse esitaja leiab, et vallavalitsuse tegevus vaide läbivaatamisel on õigusvastane ning rikub kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja eeldas vaide esitamisega, et vallavalitsus kontrollib vaide lahendamisel igakülgselt vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning vormistab vaideotsuse haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et vallavalitsuse korraldused maa osaliseks mittetagastamiseks on õigusvastased ja põhjendamatud, kuid kaebuse esitaja loodab, et vaidemenetluse korrektsel läbiviimisel on haldusorganil põhjendatud vaie rahuldada. Kaebuse esitaja palub, et kohus rahuldaks esitatud kaebuse ja tühistaks Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korralduse nr 172-k täies ulatuses ning mõistaks vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku 904 krooni, mis seisnevad sõidukuludes 894 krooni ja tasutud riigilõivus 10 krooni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja on seisukohal, et R.F.’i kaebuses esitatud seisukohad maa mittetagastamise õigusvastasuse kohta on põhjendamatud. Vastustaja selgitab, et vallavalitsus on nii 26.09.2005 korralduses nr 134 K, kui ka korralduses nr 172K nimetanud nii F.’ile maa mittetagastamise põhjused, kui ka viidanud mittetagastamise õiguslikele alustele. Vastustaja selgitab, et Maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 4 kohaselt, millele on vaidlusaluses korralduses ka viidatud, ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MaaRS § 31 lg 1 punktidele 1 -5, 7, 9, 10 ja 13 või munitsipaalomandisse vastavalt MaaRS § 28 lg 1 punktidele 1, 3 ja
- Vastustaja selgitab, et MaaRS § 31 lg 1 p 1 kohaselt jäetakse riigi omandisse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa ja MaaRS § 31 lg 1 p 4 kohaselt sotsiaalmaa. Vastustaja selgitab, et munitsipaalomandisse jäetakse MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa ja MaaRS § 28 lg 1 p 4 kohaselt sotsiaalmaa. Vastustaja selgitab, et kaebaja nõustub oma kaebuse leheküljel 1 punktis 1 3 sellega, et tema poolt tagastamiseks taotletud maa asub Vormsi valla südames. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt tagastamiseks taotletud maa vahetus läheduses paiknevad valla funktsioneerimiseks olulised valla asutused - praegune vallamaja, kool, lasteaedkoolituskeskus, bussi ootepaviljon, parkla, Hullo prügimaja, vana vallamaja (Vormsi valla arengukavas on ette nähtud selle renoveerimine Hullo küla keskuseks, kus oleks ruumid ka vallavalitsusele, ambulatooriumile, postkontorile, infopunktile). Vastustaja on seisukohal, et tagastamiseks taotletud maa on vajalik nii otseselt nende ehitiste teenindamiseks, kus kõnealused asutused asuvad, kui ka juurdepääsuks kõnealustele ehitistele ja seega ka vallaasutustele. Vastustaja on seisukohal, et samuti on kõnealune maa seetõttu Vormsi valla üldplaneeringus nähtud ette esmajärjekorras avalikuks ühiskasutuseks vajaliku maana, ehk sisuliselt sotsiaalmaana. Lähtudes ülalkirjeldatust on vastustaja seisukohal, et esineb MaaRS § 28 lg 1 p 1 ja p 4 tulenevalt MaaRS § 6 lg 2 p 4 sätestatud alus maa R.F.’ile tagastamata jätmiseks. Lisaks sellele esineb vastustaja hinnangul maa mittetagastamiseks ka ilmne avalik huvi, kuivõrd juurdepääs valla asutustele ja ehitistele, kus viimased asuvad, peab olema tagatud. Vallavalitsus on seisukohal, et seejuures kaalub mainitud avalik huvi üles kaebaja huvi maa tagastamiseks. Samuti märgib vallavalitsus, et avaliku huviga ei oleks kooskõlas kaebaja poolt väljapakutud lahendus maa tagastamise korral juurdepääsu küsimuse lahendamiseks R.F.’i ja valla vahel sõlmitava lepinguga, kuna sellest nähtuvalt on tõenäoline, et maa tagastamise korral võib valla avalike ülesannete täitmiseks vajalikele asutustele juurdepääsu tagamine osutuda siiski probleemseks ning olla kokkuleppele mittejõudmise korral häiritud. Seega eksisteerib vastustaja hinnangul reaalne oht, et maa tagastamise korral asub R.F. valda juurdepääsu tagamiseks vajaliku kokkuleppe küsimuses survestama ja juurdepääsu takistama. Vastustaja leiab, et R.F.’i õiguseid ei ole tema poolt tagastamiseks taotletud maa esmajärjekorras avalikuks ühiskasutuseks vajaliku maana käsitleva üldplaneeringu kehtestamisega õigusvastaselt kitsendatud. Vastustaja on seisukohal, et R.F.’i viide vallavalitsusele tema õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamisega viivitamise kohta on asjakohatu, kuna vallavalitsus ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamisel põhjendamatult viivitanud ning isegi kui selline viivitus oleks vallavalitsusest tulenevalt tõepoolest aset leidnud poleks see muutnud küsimuse lahendamisel tehtavat otsustust. Vastustaja märgib, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks esineb MaaRS-st tulenev alus, siis ei tagastata tagastamistaotlusega hõlmatud maad sõltumata sellest, millal on esitatud taotlus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks ning millal on see lahendatud, seejuures saab taotlust läbivaatav haldusorgan lähtuda üksnes taotluse lahendamise hetkel valitsevast olukorrast. Vastustaja märgib, et kuivõrd R.F.’i väide tema poolt esitatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse lahendamisega viivitamise kohta on paljasõnaline, siis on põhjendamatu ka tema väide väidetava viivitusega tema õiguste kitsendamise kohta. Vastustaja selgitab, et R.F. on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjonile avalduse esitanud
- aasta jaanuaris. Vastustaja selgituste kohaselt taotles R.F. õigusvastaselt võõrandatud maa asendamist Ridala vallas asuva maa ja Palivere aleviku aianduskrundiga. Vastustaja selgitab, et Lääne maakonnakomisjon otsustas 24.05.1995 tunnistada R.F.’i õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektiks. Vastustaja selgituste kohaselt võttis R.F. vallavalitsusega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuses esmakordselt ühendust
- aasta juulis peale vallavalitsuse poolt maa tagastamise toimingute tegemisega seotud tähtaja määramist. Vastustaja selgitab, et kaebaja oli vallavalitsust oma elukohavahetusest informeerimata kolinud Läänemaalt Jõgevamaale, mistõttu ka talle kirjade postitamine on olnud raskendatud. Vastustaja on seisukohal, et R.F.’i pikaajaline tegevusetus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuses ning tema poolt vallavalitsuselt talle teadete edastamiseks vajaliku postiaadressi vahetusest teavitamata jätmine kinnitavad kaebaja vajaduse puudumist õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Vastustaja selgitab, et MaaRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse 4 maa endistes piirides, kui MaaRS või planeeringu ja maakorraldusnõuetest ei tulene teisiti. Vastustaja selgitab, et planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 %, kuid mitte rohkem, kui 5 ha. Vastustaja selgitab õigusvastaselt võõrandatud maa osalise tagastamise esmaseks eelduseks on MaaRS § 6 lg 4 kohaselt osalise tagastamise kooskõla planeeringu ja maakorralduse nõuetega, seega tuleneb vastustaja hinnangul ka MaaRS § 6 lg 1, et planeeringu ning maakorraldusnõuded on maa tagastamisel prioriteetsed. Vastustaja on seisukohal, et ülalkirjeldatu kinnitab, et vallavalitsus ei ole üldplaneeringust tuleneva maa mittetagastamise alusele viidates ning üldplaneeringu kehtestamisel enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamist eksinud. Täiendavalt eespool toodule on õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamine kaebajale vastustaja hinnangul põhjendatud ka seetõttu, et tema poolt esitatud tagastamise taotlusega hõlmatud maal asuvad Vormsi valla ja Eesti Vabariigi omandis olevad rajatised. MaaRS § 6 lg 2 p 4 ning § 28 lg 1 p 1 ja § 31 lg 1 p 1 sätestatust tulenevalt on see maa mittetagastamise alus. Vastustaja selgitab, et kaebaja tagastamistaotlusega hõlmatud maast ligikaudu 0,01 hektarit asub Hullo tee all ning ligikaudu 0,13 hektarit Antsuküla tee all, mis on kohalik maantee. Vastustaja selgitab, et teede asukoht ning paiknemine tagastamistaotlusega hõlmatud maal nähtub vallavalitsuse poolt koostatud asendiplaanilt, samuti kinnitavad Hullo tee olemasolu ning paiknemist Maanteeameti koduleheküljelt tehtud väljatrükk ja Hullo tee maaüksuse plaan. Vastustaja selgitab, et Antsuküla tee on kohalike maanteede nimekirja võetud Vormsi Vallavolikogu 13.12.2004 määrusega nr 20 ning see on kantud Vormsi valla teede registrisse, tee asukoht nähtub Vormsi valla teede kaardilt. Vastustaja on seisukohal, et Antsuküla tee näol ei ole tegemist sissetallatud teeradadega, nagu väidab kaebaja, vaid Teeseaduse (TeeS) § 4 lg 1 mõistes avalikult kasutatava kohaliku teega TeeS § 51 mõistes, mis on nõuetekohaselt registreeritud vastavalt TeeS § 11 lg 1 p
- Vastustaja selgitab, et kaebaja kaebuse leheküljel 2 punktis 3 on R.F. avaldanud imestust, kuidas on kohalik omavalitsus saanud otsustada kohaliku tee olemasolu üle, mis asub tagastamistaotlusega hõlmatud maal, enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Vallavalitsus selgitab, et maa mittetagastamise aluste olemasolu või puudumine määratletakse tagastamise küsimuse lahendamise hetke seisuga ning kui tagastamise küsimuse lahendamisel esinevad õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamise alused ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele. Vastustaja on seisukohal, et MaaRS ei tulene keeldu registreerida kohalikke teid enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamist. Samuti märgib vallavalitsus, et tee on valminud ja kasutuses olnud juba aastakümneid enne Omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmist, mistõttu antud küsimuse tõstatamine Felman’i poolt on põhjendamatu. Vastustaja selgitab, et samuti nähtub maatükki asendiplaanilt, et Felman’i õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotlusega hõlmatud maad läbivad vee- ning kanalisatsioonitrass. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud trassid on vajalikud ühe 4korteriga elamu, ühe 2-korteriga elamu ja kaheksa eramu veevarustuse ning kanalisatsiooni korraldamiseks ning kuuluvad Vormsi Vallavalitsusele. Vastustaja leiab, et avalik huvi veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste osutamise võimaldamiseks kaalub üles Felman’i huvi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Vastustaja selgitab, et MaaRS § 6 lg 3l sätestab, et teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatisteks MaaRS mõistes. Vallavalitsusele teadaolevalt soovib Felman tema poolt tagastamiseks taotletud maad hoonestada. Vastustaja selgitab, et TeeS § 13 lg 2 sätestab, et riigimaantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge on 50 meetrit ning § 13 lg 3, et kohaliku maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge on 20 kuni 50 meetrit ja sama seaduse § 36 lg 1 p 1 kohaselt on teel ja teekaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke ja detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Vastustaja 5 selgitab, et maatüki asendiplaanist nähtuvalt asub Felmani poolt tagastamiseks taotletud maa teede kaitsevööndis. Vallavalitsus on seisukohal, et võttes arvesse läbi tagastamistaotlusega hõlmatud maa kulgevaid vee-ja kanalisatsioonitrasse ja neist tulenevaid piiranguid ning tagastamistaotlusega hõlmatud maa teede kaitsevööndites asumist ja sellest tulenevaid piiranguid ei võimalda teed ja tehnovõrgud käesoleval juhul maa otstarbekohast kasutamist ja seega ka kaebaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamist. Vastustaja selgitab, et MaaRS § 6 lg 1 kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus jälgida tagastamismenetluse läbiviimisel planeeringute ja maakorralduse nõudeid ning õigusvastaselt võõrandatud maa osaline tagastamine on võimalik üksnes juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Vastustaja selgitab, et Maakorraldusseaduse (MKS) § 5 lg 2 p 3, 5 ja 6 kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel eelkõige kinnisasja sobivusest ettenähtud sihtotstarbeks; kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamisest; kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimisest. Vastustaja hinnangul ei võimaldaks teed ning tehnovõrgud kinnistul ehitamist ja seega selle otstarbekohast kasutamist, samuti oleks kinnistu seda läbivate teede tõttu jagatud kolmeks osaks, mille suuruseks on ligikaudu 0,02 hektarit, 0,04 hektarit ja 0,15 hektarit. Seetõttu poleks vastustaja hinnangul kaebajale maa tagastamise korral tagatud kinnisasja terviklikkus ning kinnisasi oleks ka kiildunud ja ribastunud. Vallavalitsus on seisukohal, et seetõttu tulenevad MKS-st alused kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa osalisest tagastamisest keeldumiseks ning kaebaja seisukoht, et maa lahustükkideks jagamine teedega ei saa olla mittetagastamise põhjuseks, on ebaõige. Vastustaja esindaja palub kohtul jätta esitatud kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda ning mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja vastustaja menetluskulud summas 73 769, 61 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja selle täpsustusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi ja tunnistaja ütlusi, viinud läbi paikvaatluse, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korraldusega nr 134K „Maa mittetagastamine. Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise menetluse alustamine“ otsustati mitte tagastada Lääne maakonnas Vormsi vallas Hullo külas asuva Teomeeste talu nr VII
(26), kinnistu nr 6836, üldpindalaga 0,62 ha, õigustatud subjektile maad 0,34 ha. Korralduses on märgitud maa mittetagastamise põhjuseks asjaolu, et Hullo külas asuvast lahustükist on osaliselt riigimaantee alla jääv maa ~ 0,01 ha, vallateede alla jääv maa ~ 0,13 ha, ülejäänud maa 0,21 ha jagavad vallateed kolmeks lahustükiks. Korralduses märgitakse, et kogu maa asub vallateede ja riigimaantee ristmikel ja on nende teede teekaitsevöönd ning Vormsi valla üldplaneeringu järgi on see maa planeeritud esimeses järjekorras avalikuks ühiskasutuseks munitsipaalomandisse taotletav maa. Korralduses otsustati alustada 1940. aastal natsionaliseeritud Lääne maakonnas, Vormsi vallas, Hullo külas asuva Teomeeste talu nr VII
(26), kinnistu nr 6836, üldpindalaga 30,62 ha R.F.’le 0,34 ha suuruse maa kompenseerimise menetlust. Korralduses sisalduva vaidlustamisviite kohaselt isikul on õigus vaidlustada haldusakti vaidemenetluse korras Vormsi Vallavalitsuses või vahetult Tallinna Halduskohtus. R.F. valis kohtueelse menetluse, esitades 28.10.2005 vaide Vormsi Vallavalitsusele, milles taotles 6 Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korralduse nr 134K kehtetuks tunnistamist. Vaideotsus kui selline jäi tegemata. Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korraldusega nr 172 K „Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korralduse nr 134 K muutmine“ muudeti korralduse nr 134 K punkti 1 ja otsustati mitte tagastada Lääne maakonnas Vormsi vallas, Hullo külas asuva Teomeeste talu nr VII
(26), kinnistu nr 6836, üldpindalaga 0,62 ha, õigustatud subjektile R.F.’le maad 0, 34 ha ulatuses. Maa osalise mittetagastamise põhjusena toodi esile asjaolu, et Hullo külas asuvast lahustükist on osaliselt riigimaantee alla jääv maa ~ 0,01 ha, kohaliku tee alla jääv maa on ~ 0,13 ha, ülejäävat maa 0,21 jagab kohalik tee kolmeks lahustükiks, nende maatükkide ligikaudsed suurused on MT I- 0,02 ha; MT II- 0,04 ha ja MT III- 0,15 ha. Korralduses märgitakse, et kogu maa asub kohaliku tee ja riigimaantee ristmikel ja on nende teede teekaitsevöönd: kohalike teede kaitsevöönd on 20 m ja riigimaantee kaitsevöönd on 50 m. Lisaks märgitakse korralduses, et maatükki I läbib küla veetrass ja maatükki III läbib kanalisatsioonitrass. Korralduse selgitatakse veel, et ülalnimetatud lahustükid piirnevad kõik valla oluliste objektide teenindusmaaga, on üheks harjumuspäraseks ja sobivaimaks juurdepääsu tagamiseks valla olulistele objektidele, moodustavad Hullo külakeskuse ning kogu valla keskuse ja haljastusala ning on Vormsi valla kehtiva üldplaneeringuga määratud eelisjärjekorras munitsipaalomandisse taotletavaks sotsiaalmaaks, seega ei ole võimalik eelnimetatud maa tagastamine. Kokkuvõtvalt märgitakse korralduses, et arvestades valla avalikku huvi ning lähtudes valla arengukavast ja üldplaneeringust on eelnimetatud maa tagastamine Hullo külakeskuses väikeste lahustükkidena vastuolus Vormsi valla avalike huvidega, Vormsi valla üldplaneeringuga ja Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 2 ja Maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 1 p 4 põhimõtetega. Korralduses sisalduva vaidlustamisviite kohaselt analoogselt korraldusega nr 134 K isikul on õigus vaidlustada haldusakti vaidemenetluse korras Vormsi Vallavalitsuses või vahetult Tallinna Halduskohtus. R.F. vaidlustas korralduse nr 172 K halduskohtus. Vaidlus puudub selle üle, et Vormsi Vallavalitsus ei ole käesoleva ajani R.F.´i 28.10.2005 vaidele vaideotsust teinud. Küll aga vastustaja väidab, et Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korraldus nr 172 K Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korralduse nr 134 K muutmise ja maa osalise mittetagastamise kohta ongi tegelikult vaideotsus ning et sisuliselt on vaidemenetlus Vormsi Vallavalitsuse poolt läbi viidud. Korralduses endas aga puudub viide R.F.i vaidele ning sellest tuleneva vaidemenetluse läbiviimisele. Kõnealusest korraldusest nr 172 K ei nähtu, milles seisnes vaidemenetlus ning millistele õigusnormidele tugineti vaidemenetluse läbiviimisel. Haldusakti ei saa oma suva järgi tõlgendada ning anda selle sisule teistsuguse mõtte kui see endas kätkeb. Kohalik omavalitsus võib muuta või kehtetuks tunnistada oma haldusakti uue haldusakti väljaandmisega. Kuid tõlgendada varem välja antud haldusakti muutmist vaideotsusena on vastuolus Haldusmenetluse seaduse (
) mõttega.
§ 71
lg 1 kohaselt isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Vaidemenetluse läbiviimise protseduur on sätestatud Haldusmenetluse seaduses.
§ 74
kehtestab, et vaidemenetlus algab vaide esitamisega haldusorganile.
§ 82
sätestab, et vaiet läbivaatav haldusorgan: 1) nõuab vajaduse korral asjaomaselt haldusorganilt välja haldusakti kohta käivad dokumendid; 2) teostab vajaduse korral paikvaatlust; 7 3) kasutab vajaduse korral eksperti; 4) nõuab vajaduse korral haldusakti andnud haldusorganilt kirjalikke selgitusi; 5) kuulab ära asjast huvitatud isikute seletused; 6) lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi; 7) teeb vaide esitanud isikule ja teistele asjast huvitatud isikutele teatavaks asja arutamise aja ja koha; 8) sooritab teisi seaduses sätestatud toiminguid.
§ 83
lg 2 näeb ette, et vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi.
§-is 85 on sätestatud haldusorgani volitused vaide läbivaatamisel, mille kohaselt vaiet sisuliselt lahendades on haldusorganil õigus vaideotsusega: 1) rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed; 2) teha ettekirjutus haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või asja uueks otsustamiseks; 3) teha ettekirjutus toimingu tagasitäitmiseks; 4) jätta vaie rahuldamata. Sisuline vaidemenetlus lõpeb vaideotsuse vormistamisega. Seadus ei anna õigust asendada vaideotsus mõne muu haldusaktiga.
§ 86
lg 1 näeb ette, et vaideotsus vormistatakse kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Vaideotsus toimetatakse vaide esitajale (ja kolmandale isikule) kätte. Vaide rahuldamata jätmisel peab vaideotsus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele olema põhjendatud ja sisaldama selgituse halduskohtule kaebuse esitamise kohta (lg 2).
§ 87
lg 1 kohaselt isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, on õigus pöörduda Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Kohus kordab, et käesoleval juhul ei ole Vormsi Vallavalitsus võtnud vastu otsust R.F.i vaide lahendamiseks. Kohus on seisukohal, et R.F.´i suhtes on rikutud isiku põhiõigust heale haldusele. Kui esitatakse vaie, mis võetakse menetlusse, siis tuleb see sisuliselt lahendada vaideotsusega, kohus siinkohal rõhutab, et muud võimalust seadus ette ei näe. Kohus ülalöeldu põhjal on jõudnud järeldusele, et R.F.´i suhtes on nii oluliselt rikutud haldusmenetlusnorme, et see tingib kohtu poolt haldusorganile ettekirjutuse tegemise vaide sisuliseks läbivaatamiseks ja vaideotsuse tegemiseks Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korralduse nr 134 K „Maa mittetagastamine. Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise menetluse alustamine“ osas, mis ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Kohus jättis kaebuse käiguta 24.01.2006 kohtumäärusega ja juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korralduse nr 172 K tühistamine ei muudaks kehtetuks Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korraldust nr 134 K ning tegi kaebajale ettepaneku kaaluda selle tühistamise taotlemist käesoleva asja raames. Kaebuse esitaja jäi oma esialgse kaebuse juurde Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korralduse nr 172 K tühistamiseks ning täpsustas esialgse ettekirjutuse sõnastust selliselt, et kohtul teha ettekirjutus Vormsi Vallavalitsusele välja andmata jäetud haldusakti (vaideotsuse) 8 väljaandmiseks. Vastustaja tõlgendas seda ettekirjutuse sõnastuse muutmist selliselt, et kaebuse esitaja muutis esialgset nõuet ning haldusakti tühistamise asemel vaidlustab vastustaja tegevust (tegevusetust) haldusakti (vaideotsuse) väljaandmisel. Selline tõlgendus on ebaõige ning ei ole kooskõlas esitatud kaebuse ning selle täiendusega. Kaebuse täienduses ei ole kaebaja loobunud haldusakti (Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korraldus nr 172 K) tühistamisnõudest, ta on vaid muutnud (täpsustanud) ettekirjutuse sõnastust ja täiendanud esialgse kaebuse motiive. Kuna kaebuse esitajal ei olnud õigusalaste teadmistega esindajat, siis ei saa temalt ka nõuda kaebuse täienduse koostamist selliselt, nagu seda võiks teha juriidiliste eriteadmistega isik. Kohus on kaebaja tahet mõistnud ning menetlenud kaebust vastavalt kaebuse esitaja tahtele (tühistamiskaebus koos kohustava ettekirjutusega). Kohus asjast parema ülevaate saamiseks viis läbi paikvaatluse. Paikvaatlusel tehtud fotodest nähtub nn kohalike teede paiknemine tagasitaotletaval maal. Vaidlus puudub kohaliku maantee üle (pikkus 635 m, kaitsevöönd 50 m), mis on kantud kohalike maanteede nimekirja tee nr 9070016 all Antsuküla teena vastavalt Vormsi Vallavolikogu 13.12.2004 määrusele nr 20. Nn vallatee (vaidlusaluses piirkonnas suuruselt teine tee peale Antsuküla teed), kaitsevöönd 20 m, registreerimise kohta andmed puuduvad, kohtule ei ole sellekohaseid tõendeid esitatud. Mis puutub teistesse suurusjärgult tunduvalt väiksematesse teedesse, siis paikvaatlusel osalenud ei vaielnud selle vastu, et need ei ole takistuseks maa küsimuse lahendamisel, need võib vajadusel likvideerida. Kohapeal kohus veendus, et need väiksemad teed ei takista maa tagastamise lahendamist, probleem on vaid nn vallatees, mis ühendab kohalikku maanteed elupiirkonnaga, kus asuvad korterelamu, eravaldused, nn külaliste maja, külapood jne, millele tuleb tagada juurdepääs maanteelt nii sõidukitele kui jalakäijatele. Kohus leiab, et Vormsi vallal tuleb veelkord põhjalikult kaaluda kõiki neid asjaolusid, arvestades seejuures õigustatud subjekti huvi maad tagasi saada, ning üritada lahendada käesolev vaidlus näiteks kompromissiga, mis kohtu arvates ei ole välistatud. Kohtus tunnistajana üle kuulatud maamõõtja Arne Mägi ütluste kohaselt taastada maa osas endine olukord, mis oli 70-80 aastat tagasi, on tahte küsimus, kas see on ka otstarbekas, ei osanud ta öelda. Vormsi Vallavalitsuse 07.11.2005 korraldusega nr 172 K muudeti osaliselt Vormsi Vallavalitsuse 26.09.2005 korraldust nr 134 K selle punkti 1 osas, täiendades seda põhjenduste osas.
§ 81
näeb ette, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Seadus annab vaiet lahendavale isikule võimaluse kaaluda vaidemenetluse korras vaidlustatud haldusakti täitmise peatamist, mis aga ei tähenda, et haldusakti, mille peale on vaie esitatud, võiks vaidemenetluse käigus muuta, sellist võimalust seadus ei anna. Käesoleval juhul vastustaja muutis osaliselt sõnastust ning täiendas punkti 1 põhjendavat osa. Kuid erinevus on kahel korraldusel mitte ainult punktis 1, vaid ka preambula teksti on muudetud ning täiendatud uute asjaoludega, erinev on ka korralduse pealdis, esimene neist räägib maa mittetagastamisest, teine aga maa osalisest mittetagastamisest. Kohus on seisukohal, et vaides vaidlustatud korraldust nr 134 K on oluliselt muudetud ning sisuliselt täiendatud ajal, mil vastustaja oli kohustatud vaidemenetluse läbi viima vaides vaidlustatud haldusakti piires. Selle asemel anti välja uus haldusakt, millega muudeti vaidemenetluses vaidlustatud korraldust. Sellisel juhul kohus leiab, et käesolevas menetluses vaidlustatud korraldus nr 172 K kuulub tühistamisele ning selle andmisele eelnenud olukord taastamisele, mis tähendab, et vallavalitsus peab vaide läbi vaatama, tuginedes Haldusmenetluse seaduse normidele ning andma hinnangu korraldusele nr 134 K sellisel kujul, nagu too kehtis vaide esitamise hetkel. Kohus ei saa haldusorgani asemel vaiet lahendada või anda hinnangu haldusaktile, mida vastustaja väitel võib tõlgendada vaideotsusena, millega aga kohus ei nõustu. Vastustaja 9 poolt kohtule esitatud tõendid koosnevad ainult kaardimaterjalist, muid dokumente, mis kajastaksid sisulist vaidemenetluse läbiviimist, mille põhjal kohus võiks veenduda nõuetekohase vaidemenetluse toimumises, ei ole kohtule esitatud.
§ 83
lg 2 kohaselt vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel võiks järeldada, et vastustaja on täitnud neid nõudeid. Kui aga vastustaja arvates neid nõudeid ei pidanud mingil põhjusel täitmata, siis tuleb seda põhjendada vaideotsuses vaide esitajale arusaadavalt. Samuti tuleb vaideotsuses põhjendada asjaolu, miks ei peetud vajalikuks asjast huvitatud isikuid ära kuulata. Õigus olla ära kuulatud on isiku põhiõigus, mida tuleb haldusmenetluses järgida. Menetlusnormide rikkumine, mis oli niivõrd oluline, et võis viia haldusorgani ebaõige otsustuseni, on aluseks vaidlustatud haldusakti tühistamisele ja kohustava ettekirjutuse tegemisele viia läbi nõuetekohane vaidemenetlus ning vormistada selle lõppedes vaideotsus. Kohus märgib, et antud juhul ei ole välistatud, et vastustaja võib muuta oma esialgseid seisukohti ning saavutada vaidemenetluse käigus kaebuse esitajaga kompromissi (õigusrahu huvides). Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud (sõidukulud kokku 894 krooni ja riigilõiv 10 krooni) kokku 904 krooni ulatuses. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Elle Kask Kohtunik 10