2 p-de 1, 2 ja 6 kohaselt. Tegemist on tehingu tagasivõitmise üldise alusega
3 2 mõttes. Tehing tehti madalama hinnaga kui turuhind ja kostja teadis, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Hageja ja kostja vahelises müügitehingus oli lepingueseme müügihinnaks 100 000 krooni. Eksperthinnangu kohaselt oli ehitise turuväärtus 250 000 krooni. M. G oli teadlik, et Turu 1, Tapa linnas asuva ehituse turuväärtus tehingu tegemisel ületas 100 000 krooni, mida kinnitab M.G i ja OÜ Helter Kaubandus vahel 27.03.2003.a. sõlmitud pandileping, kus M. G pantis ehitise 250 000 kroonise laenu tagatiseks. Kostja oli teadlik, et kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. 08.01.2003.a. ehitise müügitehingut sõlmides M. G OÜ Akto juhatuse liikmena tegutses mitte äriühingu, vaid iseenda huvides. Tehinguga tekitati äriühingule otsene kahju summas 150 000 krooni, mis on turuhinna ja müügihinna vahe. Ehitise müük toimus ilma avaliku müügi või ilma enampakkumise läbiviimiseta või reklaamita. Hageja muutus maksejõuetuks 08.01.2003.a. tehingu tõttu, sest OÜ Akto võõrandas oma lähikondsele äriühingu enim väärtust omanud vara madalama hinnaga kui oli vara turuväärtus. Äriühingu huvides tegutsedes oleks juhatuse liige ehitise müügist saadud rahaliste vahenditega võinud täita võlausaldajate kohustused või siis investeerida kasu saamise eesmärgil. Sellega oleks olnud välditud äriühingu maksejõuetuks muutumine. Hageja omanikuks oleval M. G 'il oleks olnud võimalus täita kõik äriühingu kohustused, kuid ta ei soovinud täita hageja võlakohustusi ning 08.01.2003.a. tehinguga muutis teadlikult hageja maksejõuetuks. Kostja ja hageja vaheline tehing on kinkeiseloomuga. Kuigi AS Akto võõrandas ehitise vabatahtlikult sõlmitud müügilepinguga, loovutas hageja vara väärtusega 250 000 krooni 100 000 krooni eest, mistõttu sõlmitud lepingul oli osaliselt kinke iseloom. Kinkeiseloomuga tehing põhjustas hageja maksejõuetuse.
3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Ehitis, asukohaga Turu 1 Tapa linn, on ehitusregistri andmetel koormatud kolmandate isikute õigustega. Ehitis on panditud 27.03.2003.a. sõlmitud pandilepinguga OÜ-le Helter Kaubandus ning selletõttu ei ole võimalik taastada hageja omandit nimetatud varale. Kuna vara tagastamine ei ole võimalik, siis
3 järgi peab kostja hüvitama hagejale 08.01.2003.a. tehingu alusel saadud vara turuväärtuse. Juhindudes
3 sätteist eeldatakse, et kostja teadis, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja peab hüvitama saadu väärtuse. Saadud vara turuväärtuseks on 300 000 krooni, mida kinnitab vara turuhinna määramise akt. Hageja palub kostjalt välja mõista rahaline hüvitis summas 250 000 krooni. Samuti on hagejal 08.01.2003.a. tehingust tulenevalt saamata jäänud tulu ehitise (angaari) rendist. Eksperthinnangu kohaselt oli perioodil 2003.a. kuni 2005.a. seda liiki ehitiste minimaalne netoüür 10 krooni/m kuus, mis on keskmine rendihind ehitise asukoha piirkonnas. Angaari netopinnaks on 450 m, seega renditasu on 4 500 krooni kuus. Alates tehingu sõlmimisest 08.01.2003.a. kuni hagiavalduse esitamiseni on hagejal saamata 36 kuu eest renditasuna summas 4 500x36=162 000 krooni, mille peab kostja hagejale hüvitama. Viidatud nõue 3 tuleneb
1 sätestatust, mis kohustab tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. 08.01.2003.a. tehingu alusel saadu viljadeks ja muuks kasuks on keskmine netorendis, mida müüdud vara rendile andmisest oleks olnud võimalik saada.
1 kohaselt pankrotiotsuse alusel muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.
1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus seaduse §des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
1 p. 4 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.
3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Tehingu toimumise momendil olid kostja ja hageja lähikondsed. Kostjal ja hagejal oli tehingu toimumise hetkel ühine oluline majanduslik huvi, milledest üheks oli ka hageja vara võõrandamine kostjale madalama hinnaga, kui selle turuhind. Hageja pankrotimenetlus algatati 04.01.2006.a., ehitise müügileping sõlmiti 08.01.2003.a., seega tehingu ja pankrotimenetluse algatamise vahele jääb vähem kui 5 aastat. Kostja on hageja lähikondseks. Seega on seadusest tulenevalt eeldatav, et kostja tehingu teise poolena teadis, et hageja võlgnikuna kahjustab tehinguga võlausaldajate huve.
1 p. 2 järgi kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, s.o. ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.
1 kohaselt tagasivõitmine toimub hagi esitamisega kohtule, mille esitab võlgniku nimel haldur.
1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Lg. 2 järgi paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul peab teine pool, kes tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest teadis või pidi teadma, hüvitama ka tema süü tõttu tagasivõidetust saamata jäänud kasu, mida ta oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides.
2 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku lähikondne on juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik, juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest. M.G on OÜ Akto lähikondne. Kõik loetletud lähikondsed poolena peavad hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui nad teadsid või pidid teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega 08.01.2003.a. ehitise müügilepingu tehingu kehtetuks tunnistamisel peab 4 kostja tagastama tehingu alusel saadud ehitise asukohaga Turu 1, Tapa linnas koos sellelt saadud viljade ja muu kasuga, samuti hüvitama saamata jäänud kasu. Kuna 08.01.2003.a. ehitise müügitehingus lepingu esemeks olevat vara ei ole võimalik tagastada seoses kolmandate isikute õigustega sellele varale, siis kuulub hüvitamisele vara väärtus rahas, samuti saamata jäänud üüritulu. Hageja palub tunnistada kostja hageja lähikondseks, tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel 08.01.2003.a. sõlmitud ehitiste müügileping ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis summas 412 000 krooni, samuti mõista kostjalt välja hageja kantud kohtukulud. Viru Maakohtu 17.02.2006.a. määrusega OÜ Akto (pankrotis, reg.kood 10127279) hagi tagamiseks kohaldati järgmisi hagi tagamise abinõusid M G ile kuuluva vara suhtes: 1) seati OÜ Akto (pankrotis, reg.kood 10127279) kasuks vara käsutamise keelumärge ehitisele, asukohaga Tapa linn Turu tn. 1, mis on registreeritud ehitisregistris koodiga nr. 108018764, 2) seati registriosas 3385431, kinnisasjale asukohaga Tapa linn Ambla mnt. 7,
1 p. 3 kohaselt kui tehing tehti kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve
3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja oli OÜ Akto juhatuse liige ning seega lähikondne
2 p. 1 järgi. Kostja kinnitab, et kaarhalli müügi tõttu ei muutunud osaühing maksejõuetuks. Kaarhall tegutses edasi ja kaarhalli müügist saadud rahast tasuti arveid ning toimus igapäevane majandustegevus. 5 3) rahalise hüvitise nõue on põhjendamatu. Hageja nõuab saamata jäänud tulu viitega
§-le 119 lg.1, mis sätestab, et „kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Saamata jäänud tulu ja vili ei ole samastatavad ja nende nõuete alus on erinev. Hageja nõuab tulu, mida oleks võinud saada kaarhalli väljarentimisel. Kuna kaarhalli oli raske mitte ainult müüa vaid ka rentida, siis oli kaarhall antud tasuta kasutusse ning selle eest ei saadud renti. TsÜS § 63 lg. 3 kohaselt õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu. Seega saab viljana välja anda üksnes reaalselt saadud rendi- või üüritulu, mitte aga rendi- või üüritulu, mida oleks võinud saada.
1 ei anna alust välja nõuda saamata jäänud tulu, mistõttu sellel nõudel puudub õiguslik alus. 4) hageja nõue on vastuoluline. Lisaks rahalise hüvitise väljamõistmisele nõuab hageja ka müügilepingu kehtetuks tunnistamist viitega
§-le 119 lg. 1. Seega soovib hageja nii asja tagastamist kui ka hüvitist. Mõlema nõude rahuldamine ei ole kooskõlas tagasivõitmise eesmärgiga. Ka hageja ise on viidanud
§-le 119 lg. 3, mille kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Viidatud säte võimaldab võõrandamistehingu kehtetuks tunnistada ja hüvitist nõuda. III. Asja kohtulik kohtulik arutelu. Hageja esindaja jääb oma hagiavalduses esitatu juurde ja nõuab seda, et kostja tunnistataks hageja lähikondseks
mõttes, hageja ja kostja vahel 08.01.2003 sõlmitud ehitise Turu 1, Tapa müügileping tunnistataks kehtetuks ning tunnistataks hageja omandiõigust nimetatud kinnistu osas. Samuti palub hageja välja nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest viidatud ehitis, selle teenindusmaa ja katastriüksus. Hageja esindaja selgitab, et 21.08.2006.a. on olemas täiendav haginõue ja see on nõude aluseks. Esialgses hagis soovis hageja raha, sest oli ekslikult arvamusel, et 2003.a. jaanuari müügilepinguga välja läinud vara pole võimalik tagastada. Kuid takistust selle hoone tagastamiseks ei ole. Hageja esindaja seletab, et leping sõlmiti jaanuaris 2003.a. ja omanik võib otsustada ise, mida ta varaga teeb, kuid ta ei tohi kahjustada võlausaldajate huve. Aga see tehing kahjustas. Hageja esindaja palub tunnistada müügitehing kehtetuks ja vara tagasi mõista pankrotivarasse. Rahalist nõuet enam ei esita, ei nõua enam ka hüvitist. Eksperthinnangud tõendavad, et hind oli madalam. Tehinguga toimus võlausaldajate kahjustamine, mistõttu ehitis tuleks tagasi nõuda pankrotivarasse. OÜ-l Akto puudusid rahad oma lepinguliste kohustuste täitmiseks, sest pangaväljavõtetest (t.l. 141) nähtub, et kohe, kui OÜ Akto arveldusarvele laekusid mingid rahalise vahendid, siis kohe tehti ka kohustuste täitmiseks väljamaksed erinevatele äriühingutele ja ka maksuametile. Näiteks 17.04. on laekunud 2 150 krooni ja kohe samal päeval on tehtud ülekanne AS-le Roolid ruumide rendi eest. Sisuliselt OÜ Akto arvel puudusid rahalised vahendid, mis oleks seal seisnud. Pärast tehingu tegemist äriühing küll jätkas tegevust ja deklareeris käibenäitajaid, kuid tema deklareeritud käivetes tulenevalt maksuameti võlgnevus suurenes ja suurenes kohustuste hulk. Raamatupidamine, mida esitada haldurile, puudus. Kostja on küll teinud ülekandeid OÜ arvele, kuid 6 hageja esindaja on seisukohal, et need on seotud igapäevase majandustegevusega ja raha liikumine toimus lihtsalt läbi kostja. Nõudeid on kokku 300 000 eest kolmelt võlausaldajalt. 295 000 on sellest maksuameti nõue. OÜ Akto on mingit maksu maksuametile tasunud, kuid ebapiisavalt, sest lihtsalt raha ei olnud. Tõnu Kuhi esitas seisukoha, et jaanuaris 2003.a. oli angaari väärtus 250 000 ( t.l. 20), hiljem ta seda seisukohta muutis ja leidis, et selle asja väärtus oli 180 000 krooni. Hageja jääb T K esitatud arvamuse ja summa 180 000 krooni juurde.
5 ütleb, et kui teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teise võlausaldaja huve, saab ta võlgnikule üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana ja sel juhul loetakse teise poole hüvitisenõue tunnustatuks ja rahuldatuks samas järgus
§-s 153 lg. 1 p. 3 loetletud nõuetega. Kui kohus hagi rahuldab, toimub pankrotivara müük ja kui sellest müügist laekub sellises koguses raha, et piisab pankrotikulude katteks ja nõuete täitmiseks, siis ülejäänud makstakse kostjale välja III rahuldamisjärgus. Kostja esindaja advokaat K.Lind on seisukohal, et vaidlusaluse tehingu tulemusel OÜ Akto maksejõuetuks ei muutunud. Samuti ei kahjustanud see tehing võlausaldajate huve. Seda kinnitab seesama pangaväljavõte, millelt on näha, et kõik raha, mis laekus, selle eest on tasutud arveid. Samast väljavõttest on üheselt näha, et ainuosanik ja juhatuse liige on paigutanud äriühingusse täiendavaid rahalisi vahendeid. Kui võrrelda neid makseid tavaliste sisemaksetega, siis on näha, et igapäevasest tegevusest niivõrd suuri summasid ei tekkinud. See raha, mis sularahas sinna laekus, tuli sellesama kaarhalli pantimisest, kui kostja füüsilise isikuna võttis laenu ja paigutas need summad edasi äriühingusse. Hageja on ise selgitanud, et ehitis on panditud ja et pant on lõppenud. On fakt, et kostja on äriühingusse raha paigutanud ja seega polegi oluline, kas oli müügitehing või mitte. Oleks ka ebaloogiline, et kui isik teadlikult tahaks kahjustada võlausaldajate huve, et ta siis midagi sellist ette võtaks. Selline vastutusleping, et juhatuse liige ise peaks vastutama äriühingu võlgade eest, puudub. Pangaväljavõttest nähtub, et sellel perioodil, kui toimus tehing, oli makstud nii käibemaksu kui ka sotsiaalmaksu. Maksuhaldur pole teinud mingeid täitetoiminguid. Julianuse, Eniro ja Eesti Energia nõue on selgelt tekkinud oluliselt hiljem ja tegemist on jooksva võlgnevusega, mis oli tingitud sellest, et 2003.a. lõpus polnud inimest, kes oleks seda äriühingut juhtinud. On kolm kinnisvara hinnangut, millest tuleneb kaks hinda 180 000 ja 130 000 krooni. Müügihinnast on vahe suurusjärgus 30%. Kinnisvara puhul on oluline see, kui kaua objekti müüakse. Kui oleks ehitist püütud müüa pool aastat, oleks võib-olla saadud 130 000 või 180 000 krooni, kuid müüdi mõne kuu jooksul, mistõttu oli hind 100 000 krooni ka täiesti põhjendatud. K arvamusele lisatud fotodest nähtub, et kaarhall polnud heas seisus. Sellise asja ekspluatatsioonikulud oleksid olnud ülemäära suured, ehitist oli vaja ka valvata mistõttu oli kiire müük põhjendatud. Pealegi, oli tol hetkel Tapal ka selliseid hooneid palju. Isegi tervet hoonet ei tahetud tasuta kasutada. Saamata jäänud tulu nõue on tegelikult kahju hüvitamise nõue.
tagasivõitmisel näeb ette, et välja saab nõuda vilja ja muu kasu. Hageja aga nõuab potentsiaalset tulu, mida üldse oleks saanud selle kinnisasjaga teenida. Kostja kasutas seda hoonet laona, hoidis seal sööta. Jaekaubandus toimus hoopis teises kohas. Nõuda renditulu pinna eest, kui on olemas tasuta kasutamise leping, pole üldse põhjust. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata, kuna tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve ning maksejõuetus tekkis tükk aega hiljem, mitte selle tehinguga. Tehing oli 7 normaalne ja kasumlik. Kostja esindaja L.G seletab, et Tapa on vaikne koht ja on raske äri teha. Tollal polnud kedagi, kes oleks tahtnud angaari üürilegi võtta. See, kes tasuta võttis, see maksis ise valve eest. Kostja proovis angaari müüa, ajalehes „Privaatinfo“ avaldati kuulutus. Müügihind oli reaalne, G ei teinud mingit kahju firmale ja kõik oli tehtud seaduse järgi. Hageja isegi on kohtuväliselt väitnud, et samasugune angaar on müüdud 100 000 krooniga. See näitab, et hind oli reaalne. K Kinnisvara on teinud analüüsi konkreetse objekti pinnal ( t.l. 101-106). M.G ise sõitis ära Ameerikasse 29.02.2004.a. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus tuvastas, et pooltel puudub vaidlus selles, et M.G OÜ Akto juhatuse liikmena on juriidilisest isikust võlgniku OÜ Akto lähikondne
2 p. 1 tähenduses. Seda kinnitab kostja oma kirjalikus vastuses ja poolte esindajad kohtuistungil. Kohtuistungil hageja esindaja loobub hüvitise nõudest, soovib tagasivõitmise korras ainult tehingu kehtetuks tunnistamist ja vara tagastamist. Tagasivõitmise mõiste sätestab
1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kuna lähikondsuse üle vaidlust pole ja sellega on olemas ka seadusest tulenev eeldus, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve, siis jääb kohtul hinnata ainult asjaolu, kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Kaarhalli müügileping sõlmiti 08.01.2003.a., hageja pankrotimenetlus algatati 04.01.2006.a. Seega tehti tehing kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Tehingu tagasivõitmise ammendavad üldalused sätestab
1 p. 3 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis on tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohtuistungil selgus, et pankrotimenetluses on nõude esitanud kolm võlausaldajat, kusjuures vaid Maksu- ja Tolliamet on teatanud nõudest osaühingu sundlõpetamise teate avaldamisel. OÜ Akto pankrotimenetluse algatamise määrusest nähtub, et likvideerija on esitanud pankrotiavalduse, sest võlgnikul on maksuvõlgnevus 293 891 krooni, kuid vara puudub. Kohus leidis, et õige on kostja vastuväide, et tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest selle tehingu tulemusena äriühing ei muutunud maksujõuetuks. Maksejõuetuse põhjustamiseks tuleks lugeda maksevõime olulist vähenemist või enda maksejõuetuks muutmist vara hävitamise, rikkumise, raiskamise või põhjendamatu kinkimise, loovutamise, välismaale paigutamise, põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise teel võlgniku poolt, kes oli teadlik, et olemasolevate või oodatavate majandusraskuste tõttu võivad tema teod kahjustada võlausaldajate huve. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Kohtule esitatud pangakontode väljavõtted väljendavad äriühingu tegevuse jätkumist ka pärast 8 tehingu tegemist. Et ostuhind on kostja poolt tasutud ja äriühingu majandustegevus jätkus, väljendub pangakontol raha liikumine ja L.G i selgitus ning pooltevaheline ostu-müügileping, millest nähtub, et müügihind tasuti kahes osas. Maksedokumentide andmed kajastuvad lepingus. Pangaväljavõttest nähtub, et sellel perioodil, kui toimus tehing, oli makstud nii käibemaksu kui ka sotsiaalmaksu ja tasutud arved Eesti Energiale. Maksuhaldur pole teinud mingeid täitetoiminguid. Järelikult pole põhjust rääkida maksuameti kui võlausaldaja huvide teadlikult kahjustamisest. Tuvastatuga on ümber lükatud ka hageja viide tehingule kui kinkelepingule
1 p. 2 järgi, sest võlgnik oli tehingu tegemise (kinkimise) ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Poolte teada kahe teise võlausaldaja nõuded on tekkinud oluliselt hiljem, 2003.a. lõpus, mil polnud enam isikut, kes oleks äriühingut juhtinud. Kohtus ei leidnud tõendamist, et tehinguga oleks kahjustatud võlausaldajate huve, mistõttu jääb hagi rahuldamata.
1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Saamata jäänud tulu tagasi võita pole võimalik. See, et tegemist oleks kostja süü tõttu saamata jäänud kasuga, mida oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides, tuvastamist ei leidnud. L.G ’i selgitusest tuleneb, et kaarhalli oli vastava nõudluse puudumise tõttu võimatu rendile anda, tasuta kasutusse andmine oli põhjendatud, sest kasutaja tasus valvekulusid. Pandileping sõlmiti 27.03.2003.a. äriühinguga OÜ Helter Kaubandus ja tasuta kasutusele andmise leping alles 01.12.2003.a. Mõlemad lepingud on sõlmitud kostja kui ehitise uue omaniku ehk kostja poolt. Pant ei olnud pangale, mistõttu pandi suurus sõltus poolte kokkuleppest. Selletõttu pandilepingus summa 250 000 krooni nimetamine ei ole samastatav kaarhalli tegeliku hinnaga sel ajal. Hinnates poolte esitatud arvamusi ehitise hinna kohta, leidis kohus, et lähtuda saaks OÜ Krausberg Kinnisvara hinnangust, kuivõrd tegemist on vara väärtuse hindamise põhjalikuma käsitlusega. T.K on eriaegadel väljendanud hinnangut, et vara väärtus oli 250 000 krooni, hiljem seda muutnud ja hinnanud vara väärtuseks 180 000 krooni. Sellest võib järeldada, et uute asjaolude ilmnemisel võiks sama hindaja arvates hind alaneda veelgi, näiteks 70 000 krooni võrra, mis olekski lähedane kaarhalli tegeliku müügihinnaga, milleks oli 100 000 krooni. Kuna pole tõendatud, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas 08.01.2003.a. müügitehing, polegi oluline, kas vara müüdi 100 000 või 130 000 krooni eest. Hageja esindaja ei selgitanud, millisele seadusele tugineb tema viide, nagu saaks maksevõimet väljendada raha olemasoluga pangakontol või et maksejõuetuse näitaja on see, kui raha laekumisel hakatakse arveid tasuma. Järelikult tuleb hageja esindaja selline seisukoht jätta tähelepanuta. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus 9 tehti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hagejale kui pankrotis äriühingule on osutatud riigi õigusabi ja ta on määrusega vabastatud riigilõivu ja hagi tagamisel kautsjoni tasumisest. Määrust ei ole vaidlustatud. Kostja õigusabikulu on 7 080 krooni ja on käsitletav TsMS §-s 144 p. 4 sätestatud kohtuvälise kuluna. TsMS § 162 lg. 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõige või ebamõistlik. Kohus leiab, et kostja õigusabikulud jäävad kostja enda kanda, sest selle summa väljamõistmine pankrotis olevalt äriühingult on ebamõistlik, sest pole täidetav. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 386 lg. 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kohus kohaldas
§-de 109-110 sätteid ning juhindus TsMS § 144, § 147, § 162, § 175 lg. 1, § 386 lg. 4, § 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent /allkiri/ S.Tooming I.Golubev Kohtuotsus jõustus 18. veebruaril 2008.a Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures Viru Ringkonnakohus 09.01.2008.a otsustas: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 30.11.2006.a otsus muutmata. Nooremreferent I.Golubev 10 11 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.