Obsah (16)

§ 655§ 113§ 76§ 101§ 637§ 29§ 80§ 6§ 24§ 111§ 635§ 116§ 114§ 195§ 94§ 445

2-06-11380 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2007.a, Tallinn Tsiviilasja numb

) § 655 lg 1 kohaselt on kostjal kui töövõtulepingute järgsel tellijal igal ajal õigus töövõtulepingud üles öelda, kuid juhtis ühtlasi tähelepanu asjaolule, et kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, siis

§ 655

lg 1 teise lause kohaselt on töövõtjal õigus nõuda tellijalt kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille töövõtja lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või oleks võinud mõistlikult omandada. Sellest tulenevalt tegi hageja oma vastuses kostjale ettepaneku asuda läbirääkimistesse töövõtulepingute ülesütlemise ja rahaliste nõuete suhtes kokkuleppele jõudmiseks. Hagiavalduse esitamise hetkeni ei olnud kostja hageja ettepanekule omapoolset vastust andnud. Hagis väidetu kohaselt oli hageja töövõtulepingute ülesütlemise hetkeks teostanud lepingute alusel töid, mille eest kostja on hageja poolt esitatud arvete alusel jätnud tasumata kokku 35400 krooni. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 655

lg-st 1 tulenevast töövõtja õigusest nõuda töövõtulepingutega kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud lepingute ülesütlemisega kokkuhoitu, moodustab kostja põhivõlg hageja ees 35400 krooni. Lisaks nõuab hageja eelnimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressi (viivist)

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja arvestuste kohaselt on võlausaldajal käesoleval juhul õigus arvestada võlgnetavalt summalt viivist 9,25% aastas, mis 365-päevase aasta puhul moodustab 0,025% päevas, s.o arve nr 120 osas 5,90 krooni päevas (23600 kr x 0,025% = 5,90 kr) ja arve nr 119 osas 2,95 krooni päevas (11800 krooni x 0,025% = 2,95 kr). 3. Hagis esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja viidanud

§ 76

lg-le 1, §-le 100, § 108 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 635 lg-le 1, § 637 lg-le 4 ja §-le 655 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 1 ja §-le

1. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista.
3. septembril 2006.a kohtule esitatud kirjalikus vastuses märgib kostja, et vastavalt töövõtulepingute punktile 7.1 pidi hageja töövõtjana esitama kostjale kui tellijale valmistoodangu (töö komplektselt või etapp) kohta üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja pidi kolme päeva jooksul omapoolselt allkirjastatud akti hagejale tagastama või esitama motiveeritud keeldumise toodangu vastuvõtmisest. Kui kostja ei esitanud selleks ajaks allkirjastatud akti või keeldumist, võis hageja lugeda töö vastuvõetuks ja arve kuulunuks tasumisele hiljemalt viie päeva jooksul. Hageja nõuab käesoleval juhul töövõtulepingute lisas nr 1 märgitud teise etapi tööde täitmise eest tasu väljamõistmist. Samas ei ole hageja teise etapi töid (detailplaneeringu eskiislahenduste esitamine kohalikule omavalitsusele kinnitamiseks ja edasiseks vormistamiseks) lepingute punkti 7.1 kohaselt kostjale vastuvõtmiseks esitatud. Seega ei ole hageja kõnealune nõue sissenõutavaks muutunud ning hagejal puudub arvete esitamiseks (lepingutes märgitud teise etapi tööde eest) õiguslik alus. 3 Hageja jättis lepingutes märgitud teise etapi tööd lepingute punktis 2.1 nimetatud tähtajal kostjale üle andmata ja seda käsitleb kostja olulise lepingurikkumisena.

§ 101

lg 1 p 4 annab lepingupoolele kohustuse rikkumise korral õiguse lepingust taganeda. Kostja esitas 18. novembril 2005.a hagejale avalduse, milles teatas töövõtulepingutest taganemisest hageja kui töövõtja poolse olulise lepingurikkumise tõttu. Taganemise materiaalõiguslikuks aluseks märkis kostja seejuures

§ 101lg 1 p 4 ning § 116 lg 1 ja lg 2 punktid 3 ja 4.

Kuna töövõtulepingutes märgitud tööd on hageja poolt senini üle andmata, siis oli lepingutest taganemine kostja hinnangul igati õigustatud.

2. märtsil 2007.a kohtule esitatud avalduses on kostja oma vastuväiteid täiendanud. Kostja on esitanud täiendavaid õiguslikke põhjendusi seoses lepingute punktiga 7.1 ning viidanud seejuures

§ 637lg-tele 3-5.

Kostja lisab, et kuivõrd tasu maksmise kohustuse täitmisest keeldumine on olnud õigustatud, ei kuulu

§ 113lg-st 4 lähtuvalt rahuldamisele ka viivisenõue.

Seevastu on tööde katkestamine hageja poolt toimunud kostja hinnangul õigusliku aluseta. Tegemist on töövõtja poolse olulise lepingurikkumisega, mistõttu võis hageja

§-le 647 tuginedes lepingust taganeda. MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
3. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Poolte vahel on sõlmitud identsetel tingimustel kaks planeerimistöö töövõtulepingut:
4. juunil 2005.a sõlmitud leping (nr DP-23 või DP-24) ning
5. juulil 2005.a leping nr DP-
6. Mõlema lepingu kohaselt kohustus hageja koostama ja kehtestamiseks esitama detailplaneeringu Harjumaal Kiili vallas Lähtse külas asuvale Vanatoa maaüksusele vastavalt Kiili valla poolt väljastatud lähteülesandele. Vastavalt lepingute lisaks nr 1 olevatele maksegraafikutele kuulus esimese etapi makse kostja poolt hagejale tasumisele lepingute sõlmimisel. Maksekohustus teise etapi tööde eest tekkis nimetatud maksegraafikute kohaselt detailplaneeringu eskiislahenduste esitamisel kohalikule omavalitsusele kinnitamiseks ja edasiseks vormistamiseks (vt toimik, lk 7-9 ja lk 10-12). Esimese etapi maksed kogusummas 41300 krooni (15.06.2005.a sõlmitud lepingu alusel 29500 krooni ja 11.07.2005.a sõlmitud lepingu alusel 11800 krooni) on kostja hagejale nõuetekohaselt tasunud. Samuti puudub vaidlus selles, et teise etapi tööde eest kuuluks kokku tasumisele 35400 krooni (15.06.2005.a sõlmitud lepingu alusel 23600 krooni ja 11.07.2005.a sõlmitud lepingu alusel 11800 krooni). Iseenesest möönab kostja ka asjaolu, et hageja on esitanud Kiili Vallavalitsusele korduvalt eskiise ajavahemikus 02.08.2005-02.11.
7. Eskiiside esitamine vallale on tõendatud ka kinnitute detailplaneeringu tööjooniste ja kokkuvõttega tööprotsessidest (vt asja materjalide juures olevat CD-plaati) ning hageja ja valla vahel toimunud ekirjavahetusega (vt toimik, lk 16-17 ja lk 61-77). Samuti puudub vaidlus selles, et kostja on
8. novembril 2005.a esitanud hagejale avalduse planeerimistöö töövõtulepingutest nr DP-24 ja nr DP 11 taganemise kohta (vt toimik, lk 22-23) ning et hageja on nimetatud avaldusele omalt poolt vastanud (vt toimik, lk 24-27).
9. Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas tasunõue teise etapi tööde eest (vastavalt maksegraafikule) oli vastavasisuliste arvete esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud ning kas hagejal oli sellest tulenevalt õiguslik alus lepingujärgsete tööde teostamise katkestamiseks ning lepingu tööde lõpetamise tähtaja pikendamiseks iga arvete tasumise tähtajast üle läinud päeva võrra (vastavalt lepingute punktile 5.3). Kostja vastuväited tuginevad eelkõige sõlmitud töövõtulepingute punktile 7.1, mille sõnastus on alljärgnev: "Valmistoodangu (töö komplektselt 4 või etapp) kohta esitab TÖÖVÕTJA üleandmise-vastuvõtmise akti. TELLIJA on kohustatud 3 päeva jooksul omapoolselt allkirjastatud akti TÖÖVÕTJALE tagastama või esitama motiveeritud keeldumise toodangu vastuvõtmisest. Kui TELLIJA ei esita selleks tähtajaks allkirjastatud akti või keeldumist, loetakse Töö vastuvõetuks ja esitatud viimane arve kuulub tasumisele hiljemalt 5 päeva jooksul". Hageja ei eita fakti, et eelnimetatud üleandmisevastuvõtmise akti ei ole vormistatud. Kostja leiab, et kuivõrd nimetatud akti (akte) kostjale esitatud ei ole, puudus alus ka arvete esitamiseks.
10. Kohtu hinnangul esineb käesoleval juhul sisuline vastuolu osundatud lepingupunkti 7.1 ja lepingute lisaks olevatest maksegraafikutest tulenevate kokkulepete vahel. Lepingupunkt 7.1 näeb ette töövõtja kohustuse anda töö (või selle etapp) akti alusel üle tellijale, maksegraafik näeb teise etapi osas kohustuste programmina ette detailplaneeringu eskiislahenduste esitamise kohalikule omavalitsusele kinnitamiseks ja edasiseks vormistamiseks.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel eeskätt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesoleval juhul vaidlusaluses küsimuses poolte ühist tahet tuvastada pole võimalik, mistõttu tuleb lepingut kooskõlas

§ 29

lg-ga 4 tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb silmas pidada sama paragrahvi viiendas lõikes loetletud kriteeriumeid ning ka lõikes 6 sätestatut, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lähtudes lepingute punktist 1.1 oli lepingute objektiks detailplaneeringu koostamine vastavalt kohaliku omavalitsuse (Kiili valla) poolt väljastatavale lähteülesandele ja kehtestamiseks esitamine. Lepingute punkti 2.1 kohaselt tuli eskiis esitada Kiili vallavalitsusele 8 (kaheksa) nädalat pärast lähtematerjalide kättesaamist (s.h geoalus ja DP lähteülesanne). Vastavalt planeerimisseaduse (PlanS) § 1 lg-s 3 sisalduvale definitsioonile on ruumiline planeerimine (planeerimine) nimetatud seaduse tähenduses demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Vastavalt PlanS § 9 lg-le 1 koostatakse detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Detailplaneeringu eesmärgid tulenevad sama paragrahvi teisest lõikest. PlanS § 10 lg 5 kohaselt algatab detailplaneeringu koostamise ja korraldab seda kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus võib vastavalt PlanS § 10 lg-le 6 sõlmida detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga lepingu detailplaneeringu koostamise kohta. Lepinguga määratakse kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku kohustused detailplaneeringu koostamisel ja planeeringu koostamise rahastamisel. Kõrgharidusega arhitekt, planeerija või muu planeerimisalase ettevalmistusega spetsialist võib iseseisvalt ja oma vastutusel koostada detailplaneeringuid või juhtida nende koostamist (PlanS § 13 lg 2). Lähtudes eeltoodust otsustab detailplaneeringu kehtestamise ja määrab selle sisu eelkõige kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul oli planeeringu tehniline teostamine ja nõuetekohase dokumentatsiooni vormistamine kostja tellimusel ning (eeldatavalt) valla nõusolekul tehtud ülesandeks hagejale kui vastava ala asjatundjale. Kostja eeldatavaks huviks töövõtulepingute sõlmimisel oli see, et hageja kui töövõtja koostaks valla poolt esitatavatele tingimustele vastava detailplaneeringu ning et seda oleks võimalik kinnitada. Planeerimisseaduse ülalosundatud sätete ning poolte vahel sõlmitud lepingute sisu põhjal võib kohtu hinnangul teha järelduse, et töövõtulepingud on vähemalt vaidlusaluses küsimuses vaadeldavad kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingutena

§ 80lg 1 tähenduses.

Täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikuks tuleb seejuures lugeda Kiili valda. 5 Seetõttu on kohtu arvates lepingute täitmisel määrav see, kas vastavad detailplaneeringu eskiislahendused esitati hageja poolt kinnitamiseks kohalikule omavalitsusele ning nõuetekohase akti vormistamata jätmine ei välista iseenesest hageja õigust tasule teostatud etapi eest. Eeltoodut arvestades ei ole kohtu arvates käesoleval juhul õiguslikult põhjendatud

§ 637lg-test 4 ja 5 juhindumine.

Kohus märgib seejuures, et vastavalt

§ 6

lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kostja ei ole väitnud, et hageja poolt teostatud töödes esinenuks sisulisi puudusi, mis poleks võimaldanud lugeda teise etapi töid hageja poolt lõpetatuks.

1. Kostja ei ole esitanud menetluse käigus väiteid selle kohta, et hageja oleks jätnud kostja soovid planeeringute koostamisel arvestamata või poleks andnud vajalikul määral infot lepingute täitmise osas. Vastavasisulised pretensioonid
2. novembri 2005.a taganemisavalduses on üldsõnalised ning olemasolevate tõendite põhjal puudub kohtul võimalus nimetatud väidete tõesust kontrollida. Asja materjalidest nähtuvalt heidab kostja hagejale ette seda, et koostatud ja vallale esitatud eskiis ei olnud korrektne, kuna vald tegi esitatud eskiiside osas korduvalt omapooleseid ettepanekuid. Nimetatud asjaolu nähtub iseenesest ka asja materjalide hulgas olevast e-kirjavahetusest (vt toimik, lk 17). Valla poolt eskiisile ettepanekute esitamine ei anna aga kohtu hinnangul alust väita, et hageja oleks teinud ebakvaliteetsest tööd ning tal puuduks õigus kokkulepitud tasule. Terminit eskiis tuleb selle sõna eesti keeles üldlevinud tähenduses mõista kui kavandit või visandit. Eskiislahendust ei saa seetõttu võrdsustada lõpliku planeeringuga ning planeerimise ülalkäsitletud sisu ja eesmärki arvestades tuleb kindlasti jaatada ka kohaliku omavalitsuse õigust eskiisi osas omapoolseid ettepanekuid teha. Ka sõlmitud töövõtulepingute lisadeks nr 1 olevatest maksegraafikutest nähtub, et kooskõlastatud detailplaneeringu esitamine kohalikule omavalitsusele vastuvõtmiseks ja avalikustamisele suunamiseks oli ette nähtud alles lepingujärgsete tööde neljanda etapina ning detailplaneeringu kehtestamine viienda etapina. Lisaks tuleb arvestada, et nii eskiislahenduse sobivuse kui detailplaneeringu kehtestamise üle otsustab lõppkokkuvõttes kohalik omavalitsus (PlanS § 10 lg 5). Seetõttu ei saanud hageja omalt poolt tagada esitatud eskiiside kinnitamist. Selles osas tuleb hageja poolt lepingutega võetud kohustust vaadelda kui kohustust teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik ning hageja pidi seega tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks (

§ 24lg 2).

Kostja vastuväidetest ei selgu, milliseid vastavad mõistlikud pingutused on hageja jätnud kostja hinnangul käesoleval juhul tegemata. Sisuliselt samale seisukohale tuleb asuda ka kostja vastuväite osas, et hageja ei suutnud detailplaneeringut puudutaval suhtlemisel vallaga piisavalt kaitsta kostja huve. Kohus märgib, et isegi kui hageja poolt esitatud eskiisides esinenuks puudusi

641 esimese või teise lõike tähenduses, ei annaks see veel kostjale õigust kokkulepitud tasu maksmisest täies ulatuses keelduda. Kostjal oleks õigus üksnes maksmisele kuuluvat tasu vähendada (

§ 101lg 1 p 5) 12.

Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et hageja töövõtulepingute lisaks olevast maksegraafikust tulenev tasunõue teise etapi tööde eest oli muutunud sissenõutavaks ning kostjal oli tekkinud kohutus 1. oktoobril 2005.a esitatud arve nr 120 summas ja 3. oktoobril 2005.a esitatud arve nr 119 tasumiseks.

§ 111

lg 1 annab vastastikuse lepingu puhul lepingupoolele õiguse oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Lähtudes

§ 635

lg-s 1 sätestatust on töövõtja töö tegemise kohustus ja tellija tasu maksemise kohustus vaadeldavad lepingupoolte vastastikuste kohustustena. Samuti oli hagejal õiguslik alus lepingute punkti 5.3 rakendamiseks, mille kohaselt kuulub arvete tähtaegsel tasumata jätmisel lepingu tähtaeg ümbervaatamisele. 6 13. Taganemisavalduse tegemiseks puudusid kostjal kohtu hinnangul materiaalsed eeldused. Vastavalt

§ 116lg-le 1 on taganemisõiguse tekkimise tingimuseks oluline lepingurikkumine.

Kostja poolt 28. novembril 2005.a koostatud taganemisavalduses välja toodud hageja väidetavad lepingurikkumised ei oma kohtu arvates sellist kaalu, mis õigustaks taganemist võlgnikule kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmiseta (

§ 114ja § 116 lg 4).

Kohtu hinnangul ei ole samas õiguslikult määrav menetluse käigus ilmnenud ebakõla

1. juunil 2005.a sõlmitud töövõtulepingu tähistamisel. Nimelt ei ole üheselt selge, kas nimetatud leping kandis numbrit DP-23 või DP-
2. Hageja lepingueksemplaril on käsikirjaline täiendus, millega 24 on asendatud 23-ga (vt toimik, lk 7). Kohtule ei ole teada, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel vastav juurdekirjutus lepingudokumendile on tehtud. Samas pidi mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt olema hagejale piisavalt selge, millistest lepingutest kostja enda
3. novembri 2005.a avaldusega soovis taganeda. Kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg-ga 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lisaks lepingute numbrite märkimisele on kostja kõnesolevas avalduses osundatud ka lepingute sõlmimise kuupäevale ja sisule. Kohtule ei ole teada, et poolte vahel oleks lisaks vaidlusalusele kahele lepingule sõlmitud muid lepinguid.
4. Arvestades hageja poolt kostja
5. novembri 2005.a avaldusele antud tõlgendust ning asjaolu, et kostja on eeldatavalt kaotanud huvi lepingute täitmise vastu, vaatleb kohus kõnealust avaldust kui

§ 655lg 1 kohast avaldust lepingute ülesütlemiseks.

Osundatud normi kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Hageja on rajanud oma nõuded

§ 655

lg-le 1, mille kohaselt ei vabasta lepingu ülesütlemine käesoleval juhul kostjat kohustusest hagejale juba teostatud tööde eest tasuda. Kohus nõustub nimetatud õigusliku põhjendusega, kuid märgib siiski, et hageja kõnealused nõuded kuuluksid rahuldamisele ka

§ 195

lg 2 alusel, mille kohaselt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Vaidlusalused tasunõuded olid muutunud sissenõutavaks enne

1. novembrit 2005.a.
2. Lähtudes eeltoodust, kuulub rahuldamisele hagis esitatud põhinõue summas 35400 krooni, millest 23600 krooni moodustab
3. juunil 2005.a sõlmitud planeerimistöö töövõtulepingu (nr DP-23 või nr DP-24) järgne võlgnevus ning 11800 krooni
4. juulil 2005.a sõlmitud planeerimistöö töövõtulepingu nr DP-11 järgne võlgnevus.
5. Õiguslikult põhjendatud on ka hageja poolt esitatud viivisenõue. Poolte vahel sõlmitud lepingutes viivitusintressi (s.h intressimäära) osas kokkulepped puuduvad. Seega tuleb juhinduda

§ 113

lg-st 1, mille kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga
3. detsembri 2005.a teatisele oli viidatud intressimääraks enne
4. jaanuari 2006.a 2,25 %. See võimaldab

§ 113lg-s 1 sätestatust lähtudes lugeda seadusjärgseks viivisemääraks 9,25% aastas.

Võttes arvestuse aluseks 365 kalendripäeva aastas, moodustab ühe päeva intressimäär sellisel juhul ligikaudu 0,025 %. 7 Arvestades põhinõudega seonduvaid kohtuotsuse põhjendusi (otsuse punktid 10-12), muutus 15. juunil 2005.a sõlmitud töövõtulepingu järgne tasunõue sissenõutavaks hiljemalt 6. oktoobril 2005.a, s.o arve nr 120 tasumise tähtaeg. 11. juulil 2005.a sõlmitud töövõtulepingust tulenev põhinõue tuli kostjal täita hiljemalt 10. oktoobril 2005.a, mis oli arve nr 119 tasumise tähtajaks (08.10.2005.a oli puhkepäev). Viivitusse sattus kostja seega vastavalt 7. oktoobril 2005.a ja 11. oktoobril 2005.a. Käesoleva otsuse tegemise hetkel (16.05.2007.

1. a)on kostja arve nr 120 tasumisega viivitanud 586 päeva ning arve nr arve nr 119 tasumisega 582 päeva. Ühe kalendripäeva viivitusintressi summa on arve nr 120 osas 5,90 krooni (s.o 23600 kr x 0,025%) ning arve nr 119 osas 2,95 krooni (s.o 11800 kr x 0,025%). Seega moodustab otsuse tegemise hetkel viivis arve nr 120 tasumisega viivitamise eest 3457,40 krooni (s.o 586 x 5,90
2. kr)ning viivis arve nr 119 tähtaegse tasumata jätmise eest 1716,90 krooni (s.o 582 x 2,95 kr). Kokku moodustab viivisevõlg seega 5174,30 krooni. Nimetatud summa kuulub käesoleva otsusega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. 17. Hageja on esitanud viivisenõude TsMS § 367 alusel, paludes välja mõista viivise kuni põhivõla täitmiseni, mille suurus moodustab arve nr 120 puhul 5,90 krooni ja arve nr 119 puhul 2,95 krooni iga viivituses oleva päeva eest. Vastavalt

§ 445

lg-le 1 võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viimatinimetatud normis sisalduvat regulatsiooni arvestades ei pea kohus põhjendatuks viivise väljamõistmist edasiulatuvalt kindla summana (päevas). Kohus mõistab välja viivise protsendina (määras 0,025 % päevas) rahuldatud põhinõudelt (35400 krooni) alates

1. maist 2007.a kuni kohustuse täimiseni. Kohus lisab, et vastavalt Eesti Panga
2. detsembri 2006.a teatisele oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär käeolevaks hetkeks tõusnud 3,5%. Samas peab kohus viivisenõude suuruse määramisel põhjendatuks lähtuda kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 hageja nõudest.
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik 8