← Eesti

2-07-10379/23

Obsah (7)§ 151§ 179§ 113§ 135§ 114§ 143§ 149

Ärakiri K O H T U O T S US Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-10379 Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2008, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Evi Kool Kohtuasi AS Kohtla-Järve Soojus h

§ 151lõige ühele ning väidab, et hageja nõue on aegunud.

Hageja ei nõustu kostja väitega põhjusel, et hagejal tekkis kohustus kütta elamut asukohaga Pikk 9a Kohtla-Järve linn hageja ja elamu haldaja vahel sõlmitud lepingust. Hageja ja kostja vahel leping puudus. Korteriomanikust kostja kohustus tasuda korterile kulutatud kütte eest tulenes AÕS §-st 26 ja KOS §-st 13. Seega tuleneb kostja kohustus hageja ees seadusest mitte tehingust.

§ 179

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega hagetav nõue ei ole aegunud. Hageja palub hagi rahuldada. Eelistung Eelistungil, mis toimus 10. oktoobril 2007 jääb hageja oma nõude ja seisukoha juurde ning palub hagi rahuldada. Kostja seletuste kohaselt puudub poolte vahel leping. Kütmine on 2003 aastal lõpetatud. Kohtuistung Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja esindaja seletuste kohaselt rakendub antud nõude puhul 10 aastane aegumistähtaega. Kostja esindaja palub kohalda aegumist, kuna võlgnevuse tekkimise ajaks on 1999, sellest ajast oli hageja teadlik võlgnevuse olemasolust. Vaidleb vastu hageja seisukohtadele, et nõue tuleneb KOS 2

(5)§ 13 ja AÕS §
  1. Hageja nõue tuleneb alusetu rikastumise sätetest ja alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat. Kostja esindaja esitab kohtule taotluse vaheotsuse tegemise kohta aegumise osas. Kohus võtab taotluse vastu ja teeb vaheotsuse . KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud hagiavaldusega, selle täpsustusega ja kostja vastusega, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendid, leiab, et, hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu.. Kohtuistungil
  2. jaanuaril 2007 määras kohus teha asjas aegumise osas vaheotsus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus tuvastas, et Txxx Pxxx omandas korteri 04.10.1995 aastal. asukohaga xxx /tl. 7/. Txxx Pxxx on kinkinud
  3. oktoobril 2001 aastal korteriomandi Ixxx Nxxx`le /tl. 6/. Hageja poolt esitatud arvestuste kohaselt kostjale kuuluva korteri xxx keskkütte ja kuuma vee kasutamise eest perioodil detsember 1993 kuni aprill 2001.a. on arvestatud 6 427,48, milline summa on kostja poolt tasumata. Seega on tekkinud võlgnevus seisuga 30.10.2001 kokku moodustab võlgnevus 6 427, 48 krooni, mille kohta on esitanud hageja nõude 10.03.2007.a., märkides hagiavalduses, et kostja on selle summa alusetult säästnud. Hageja on arvestanud võlgnevust seisuga
  4. oktoober
  5. Viimane makse arvestuse kohaselt on kostja poolt teostatud
  6. juunil 1999 /tl. 8-10/. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ning palub kohaldada aegumist, kuna võlgnevus on tekkinud seisuga oktoober 2001, hagi aga on esitatud
  7. märts
  8. Nõude kvalifikatsioon Kuna aegumistähtajad on erinevad sõltuvalt nõude kvalifikatsioonist, siis lahendab kohus esmalt õigussuhte kvalifitseerimise küsimusel. TsMS § 438 sätestab, et otsust tehes hindab kohus /---/ millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Vastavalt TsMS § 436 lg 7 kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Järgnevalt hindab kohus, millist õigusakti tuleb kohaldada pooltevahelisele suhtele. Vaidlust ei ole selles, et kuigi hageja tarnis sooja kostja korterisse ja kostja seeläbi rikastus, siis puudus poolte vahel leping. Seega kuuluvad kohaldamisele alusetu rikastumise sätted. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama; sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluse võlgnevuse tekkimise ajavahemik on detsember 1993 kuni juuni 1999, seega perioodil, mis eelneb 01.07.2002.a, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. 3
(5)Ekslikud on hageja väited, et nõude aluseks on AÕS § 26 ja KOS §
  1. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud AÕS § 26 lg 1 kohaselt asjast kasu saamiseks õigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused; lg 2 kohaselt kui
  2. lõikes nimetatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. 01.07.2001.a. jõustunud KOS § 13 sätestab (lg 1) korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel; (lg 2) korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses; (lg 3) korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. AÕS § 26 viidatud redaktsioon ei loonud alusetu rikastumise kõrvale iseseisvat lepinguväliste suhete liiki, vaid kordas TsK § 477 lg 1 regulatsiooni. KOS § 13 aga on kohaldatav vaid korteriomanike omavahelistes suhetes. Aegumine Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kui tsiviilseadustiku (

) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

s või VÕS – s sätestatud aegumistähtaega alates

  1. juulist 2002, sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui enne
  2. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui

– s või VÕS– s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne

  1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohus leiab, et kuna hageja väitel on võlgnevus tekkinud alates 1999 aastast, algas hagi aegumine TsK § 116 järgi (kuni
  2. juulini 2002 kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates ajast, mil hageja sai teada võlgnevuse olemasolust. Hageja on ise väitnud, et esitas igakuuliselt kostjale arveid soojusenergia tarbimise eest. Seega oli hageja võlgnevuse olemasolust teadlik juba selle tekkimisel. Enne
  3. juulit
  4. a kehtinud

§ 113lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Alates

  1. juulist
  2. a kehtiva

§ 151

lg 1järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem.

§ 151

lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi

  1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9 lg 1 ja
  2. Viidatud paragrahvi
  3. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
  4. juulit
  5. a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
  6. juulit
  7. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
  8. juulit
  9. a. Sama paragrahvi
  10. lõige sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
  11. juulit
  12. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
  13. juulist
  14. a. Seega tuleb vaadeldavas asjas kohaldada kehtiva

§ 151lg 1.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01. juulil 2005. a (

§ 135

). Seega on hageja nõue aegunud, kuna kohtule on hagi esitanud 19.03.2007.a.

§ 114lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel.

Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi 4

(5)aegumise kohaldamist,, jätab kohus hagi rahuldamata. Alates 01.07.2002.a. kehtiva

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Riigikohus on kohtumäärusega 22.02.2007. tsiviilasjas 3-2-1-8-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kooskõlas nimetatud seisukohaga jätab kohus hagi rahuldamata ja ei analüüsi nõude kehtivust puudutavaid väiteid. Vastuseks hagejale tuleb märkida, et poolte vahel puudus tehing, millest võlgnevus oleks võinud tuleneda, sest ei hageja ega kostja poolt ei ole tehtud ühtegi tahteavaldust enda millegagi sidumiseks. Kostja tegusid nagu võimalik arvete maksmine ja kütmise talumine, ei saa käsitleda tahteavaldusena, milles sisalduks soov end mingisugustel tingimustel mingite kohustustega tulevikus siduda, sest sellised teod võisid toimuda ka alusetust rikastumisest tuleneva õigussuhte raames. Seega ei saa asjas kohaldada

§-i 146 lg-t 4.Vastuseks

§ 149osas märgib kohus, et § 151 on § 149 suhtes erisätteks. Menetluskulude jaotus Kooskõlas Ts

MS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotusemenetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjus otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja oma vastuses palub hagejalt välja mõista menetluskulud. Haginõue jäeti täies ulatuses rahuldamata, seega jäävad menetluskulud hageja kanda. Kohtunik: / allkiri/ Ärakiri õige: 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.