Obsah (6)

§ 29§ 396§ 397§ 101§ 113§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 27. detsember 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-07-978

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kostja ütluste põhjal tegi kohus kindlaks, et kostja tahteks oli võtta laenu. Ka tunnistaja T. K. ütlused kinnitasid, et kostjal oli raha vaja ja selleks mindi koos hageja juurde. Hageja firma on laenukontor ehk pandimaja. Igar Pae Äri P.I.T registrikaardi väljavõttest nähtub, et üheks tegevusalaks on ettevõttel pandimaja teenused. Hageja eesmärk on laenata raha, saades sellest kasu intresside näol. Pooled allkirjastasid laenulepingu. Asjaolu, et hageja ei andnud kostjale üle lepingus ettenähtud laenusummat, ei leidnud tõendamist. Arvestades, et kostjal on negatiivse asjaolu − raha mittesaamise − tõendamine raskendatud, lähtus kohus sellest, et hagejal tuleks tõendada vastupidine − , et ta on raha üle andnud. Kohus oli seisukohal, et kohtule esitatud faktilised asjaolud kinnitavad laenueseme reaalset loovutamist: nii hageja kui ka kostja kinnitavad, et nad olid pidanud eelläbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks ja 16.08.2005 oli kokku lepitud selleks päevaks, mil kostja tuli koos käendajaga laenuandja juurde lepingut sõlmima. Seega oli laenulepingu sõlmimist ette valmistav tegevus faktiliselt juba toimunud ja kostja tulek koos käendajaga hageja juurde 16.

1. sai kanda vaid raha kättesaamise eesmärki. Poolte vahel vormistatud laenulepingu tekstist nähtub, et raha üleandmine toimub koos lepingu allakirjutamisega: selles ei sisaldu punkte ega välju, kuhu kirjutada, millal raha üle antakse, kuhu raha üle kantakse vm raha üleandmisega seonduvat. Sellist kokkulepet ei ole lisatud ka lisatingimustesse (p 8). Kostja laenuvõtjana on sellele lepingutekstile alla kirjutanud, st et ta ei ole pidanud vajalikuks fikseerida, kus, millisel teel ja millal ta raha kätte saab. Selline käitumine tõendab hageja väidete õigsust, et raha anti üle lepingule alla kirjutamisel. Tunnistaja T. K. ütlustest nähtub, et hiljem vennaga telefoni teel rääkides andis ta nõu laenu hagejalt mitte võtta. Need tunnistaja ütlused tõendavad, et idee laenu mitte võtta tuli alles hiljem, pärast seda, kui hageja laenukontoris oli juba käidud. Kohus oli seisukohal, et kostja positsioon: „ta ei ole kuhugi alla kirjutanud selle kohta, et on raha kätte saanud ja järelikult ei ole ta raha saanud“, ei ole kooskõlas laenulepingu sõlmimisega loodava õigusliku olukorraga. Laenuleping saab teoks oferdi (laenu saada) esitamise ja selle 3 vastuvõtmise (nõusolek raha anda) teel. Selliste tahteavalduste vahetamisega loetakse leping sõlmituks. Poolte tahe väljendub sellise lepingu puhul tahteavalduse tegemisega ja see ei vaja eraldi väljendamist või fikseerimist. Siin on õiguslik erinevus asjaõiguslepingust (kinnisasjaga seoses), mille puhul on eraldi nõutav võlaõigusliku lepingu sõlmimine tahteavalduse fikseerimiseks ja asjaõigusliku lepingu sõlmimine asja üleandmise fikseerimiseks. Seetõttu ei ole laenulepingu puhul nõutav eraldi fikseerida
2. nõusolek laen anda ja
3. raha üleandmine, ja ei saa lugeda, et kui raha üleandmise kohta allkirja võetud ei ole, siis raha üle antud polegi. Hinnates kostja poolt lepingu sõlmimise kohta esitatud asjaolusid, oli kohus seisukohal, et kostja on nende esitamisel ebausaldusväärne: kostja seletus, et „tuli idee laenu võtta ja võtsingi“, „ei olnud teada, mille jaoks vaja läheb“ jms ei ole kooskõlas mõistliku inimese käitumisega, eriti olukorras, kus laenuintress oli kõrge (tunnistaja, s.o kostja venna hinnang). Asjaolu, et kostja ka käendajaks kutsutud vennale − kes oli selles valdkonnas asjatundja − algusest peale ei avaldanud laenamise kohta tegelikke asjaolusid, osutab kostjal heausksuse puudumisele selles laenusuhtes. Ebausaldusväärne oli ka kostja seletus oma hilisema käitumise kohta: ta otsustas laenu võtmisest loobuda, kuid hagejaga seda ei vormistanud. Hageja on esitanud tõendina
4. a augustikuu kohta raamatupidamisdokumendi väljavõtte laenuvõlglaste kohta, milles positsioon 17:
5. august, H.K. ,
6. veerus laenu summa 25 000 krooni. Kostja hinnangul on H.K. sellesse kantud seoses laenulepingu allkirjastamisega ja paber tõendab, et H.K. pole laenu saanud. Kohtu hinnangul oli esitatud tõend raamatupidamisdokumendile iseloomulike tunnustega, see on dateeritud, leheküljed ja read on nummerdatud. Sellesse on kantud andmed, millel on augustikuus 2005 raamatupidamislik tähtsus − väljaantud laenusumma, ja selles puuduvad andmed (nt laenu tagastamise kohta), mida ei ole saadud kanda. Seetõttu leidis kohus, et esitatud tõend tõendab, et hageja on fikseerinud H.K. le 25 000 krooni väljastamise oma raamatupidamises. Hageja esitatud tõendid sõnumite tekstidega kostjalt hagejale tõendavad pooltevahelist suhtlemist käenduslepingu teemal, kuid selles kajastuv (p 2) riimub kostja ja tunnistaja ütluste koostoimest tulenevaga - et kostja H.K. on esitanud T. K. le asjaolusid nii, et T. K. le ei tulene sellest lepingust kohustusi.

§ 396

lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja pole täitnud laenulepingust tulenevat kohustust ja pole laenusummat hagejale tagastanud. Laenulepingu punkt 1.5. nägi ette, et laenu tagastamistähtaeg on 02.09.2005. Samuti pole kostja tasunud lepingus ettenähtud intressi.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu punktis 1.3. on pooled kokku leppinud, et intress on 0,5 % laenu jäägilt kalendripäevas summas 125 krooni.

§ 101

lg 1 p 1 näeb kohustuste rikkumise korral õiguskaitsevahendina ette õiguse nõuda kohustuse täitmist ja p 6 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja nõuab viivist alates 03.09.2005 kuni 16.02.2007 kokku summas 133 000 krooni. Kostja on viivise nõudele vastu vaielnud põhjendusel, et viivise nõue ei saa olla suurem põhivõlast. Kohtu arvates ei ole see vastuväide põhjenduseta õigustatud. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole viivisenõue sõltuv põhinõude suurusest.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse 4 käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Nõutav viivisesumma ületab enam kui viiekordselt põhivõla summa ja kohus hindas sellise viivise ebamõistlikult suureks. Kostja on viidanud sellele, et viivis võiks olla põhivõla piirides ja

§ 162

lg 1 alusel vähendas kohus viivist mõistliku suuruseni – 25 000 kroonini, s.o viivis 100 päeva ulatuses. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. H.K. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige seisukoht, et tunnistaja T. K. ütlused ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et hageja ei andnud kostjale laenulepingu järgi üle raha. Tunnistaja T. K. sõnade kohaselt loobus vend vastustajalt raha laenamast, kuna protsent oli liiga suur. Tunnistaja küll ei mäletanud täpselt, kas raha üleandmine pidi toimuma sularahas või pidi see tehtama ülekandega, kuid mäletab, et laenulepingu allkirjastamisel vend sularahas raha vastu ei võtnud ja teatas hiljem vastustajale, et loobub temalt raha laenamisest; 2) on iseenesest õige, et pooled pidasid eelläbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks, kuid nimetatud asjaolu ei saa kinnitada laenueseme reaalset loovutamist. Samuti ei kinnita laenueseme loovutamist asjaolu, et laenuleping oli eelläbirääkimiste tulemusena sisuliselt ette valmistatud, ega ka asjaolu, et laenulepingu tekst oli koostatud nii, nagu peaks raha vastuvõtmine toimuma koos lepingu allkirjastamisega; 3) on ebaõigesti leitud, et vastustaja poolt kohtuistungil tõendina esitatud raamatupidamisdokumendile iseloomulike tunnustega dokument, kus oli kirjas võlglaste nimekiri, laenu summad, tagastatud summad, intressid, tõendab asjaolu, et H.K. le on väljastatud laen summas 25 000 krooni. Dateeritud dokument, mille leheküljed ja read on nummerdatud, ei tee sellest dokumendist iseenesest veel raamatupidamisdokumenti. Ettevõtte kassast raha väljastamisel (ka laenu andmisel) tuleb täita kassa väljamineku order, mis on allkirjastatud ka raha vastuvõtja poolt. Sellist dokumenti aga vastustaja kohtule esitanud pole ning ta on ka eitanud selle olemasolu. Samuti pole kostja esitanud dokumenti, mis tõendaks raha ülekandmist apellandi arvelduskontole; 4) on ebaõige seisukoht, et kostja seletus laenu võtmise asjaolude kohta ning hilisema käitumise kohta on ebausaldusväärne. Kuigi kohus küsis kostjalt, milleks oli laenu vaja võtta, ei soovinud kostja kohtu sellise küsimusele otseselt vastata. Laenu võtmiseks võib olla erinevaid põhjusi, sh sellist isiklikku laadi, mida inimene ei soovi kohtule avaldada. Samuti ei kinnita kostja hilisem käitumine − otsustas laenu võtmisest loobuda, kuid hagejaga seda ei vormistanud − laenueseme faktilist üleandmist. Olles küll allkirjastanud laenulepingu ja väljendanud sellega soovi raha laenata, ei andnud kostja allkirja selle kohta, et ta raha ka kätte on saanud. Seetõttu ei pidanudki kostja tegema täiendavaid toiminguid: vormistama laenu võtmisest loobumise. Seega ei ole hageja suutnud tõendada laenueseme üleandmist H.K. le.
3. Igar Pae Äri P.I.T vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole kohus otsuse tegemisel eksinud tõendite hindamisel ega teinud valesid järeldusi. Tegemist on kahe poole vahel sõlmitud laenulepinguga, milline on poolte poolt 5 alla kirjutatud ning laenuandja poolt on kohustus laenu väljamaksmisega teostatud. Lepingust tulenev laenusumma on laenuvõtjale üle antud sularahas. Kuni käesoleva hetkeni ei ole laenulepingut lõpetatud ega muudetud. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida apellant oma vastukäivate ütlustega saavutada tahab. Igar Pae Äri P.I.T tegeleb juba aastaid laenuteenuste osutamisega, mitte elanikelt raha väljapetmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Igar Pae Äri P.I.T hagi H.K. vastu laenulepingust tuleneva võla, viiviste ja intressi nõudes rahuldamata. 7.

§ 396

lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Nimetatud sättest tuleneb, et erinevalt varem kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksist, ei ole laenuleping alates võlaõigusseaduse jõustumisest enam reaalne leping, vaid tegemist on konsensuaalse lepinguga, s.t leping jõustub alates kokkuleppele jõudmisest, mitte vara üleandmisest. Sellest järeldub, et kokkuleppele jõudmine laenulepingu tingimustes ja lepingu allakirjutamine ei tõenda seda, et raha on laenuandja poolt laenusaajale üle antud. Maakohus on kohaldanud vääralt

§ 396

lg 1, kui leidis, et asja lahendamisel tuleb lähtuda laenulepingust ning laenulepingu sõlmimine tõendab ka raha üleandmist. Laenulepingu sõlmimine on eelduseks raha üleandmisele ning antud vaidluse puhul peab laenuandja tõendama, et ta on oma lepingujärgse kohustuse - raha üleandmise – täitnud. Kui laenuandja on selle kohustuse täitnud, siis peab laenusaaja tõendama, et ta on oma lepingujärgse kohustuse - raha tagastamise - täitnud. Maakohus on TsMS §-s 230 lg 1 sätestatud tõendamiskoormist ebaõigesti sisustanud, leides, et esmalt peab kostja tõendama, et ta raha hagejalt ei saanud ja kui see on raskendatud, siis peab hageja tõendama, et ta on raha kostjale üle andnud. Laenulepingust (t.l 5) ei nähtu, et hageja oleks kostjale laenusumma üle andnud. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et lepingu täitmise kohta olevad read on vaidlusalusel lepingul täitmata. Laenusuhtele on omane, et ettevõtja poolt antava raha üleandmine toimub reeglina sularahata arvelduse teel ülekandega või kui raha antakse üle sularahas, siis vormistatakse selle kohta kassa väljamineku order (või allkiri lepingul raha üleandmise kohta) või muu dokument. Hageja selgitustest ei nähtu, millistel põhjustel ei dokumenteeritud laenusumma väidetavat üleandmist kostjale. Raamatupidamise seaduse kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja raamatupidamiskohustuslane. Raamatupidamiseseaduse § 4 p 1 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; § 4 p 2 kohaselt dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; § 4 p 3 kohaselt kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites ning § 4 p 4 kohaselt koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras. Kuivõrd hageja tegutses vaidlusalust lepingut sõlmides oma majandustegevuse raames ja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse kohaselt on ta laenuteenuse osutamisega juba aastaid tegutsenud, siis lähtudes korraliku 6 ettevõtja hoolsuskohustusest ning raamatupidamiskohustuslase kohustustest, oleks tal olnud lihtne raha üleandmist kostjale tõendada. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja poolt kostjale üleantud laenusumma oleks kajastatud hageja bilansis. Maakohtu järeldus, et kuna hageja esitatud nn võlglaste nimekirjal (t.l 30) on leheküljed ja read nummerdatud, siis on sellel raamatupidamisdokumendile iseloomulikud tunnused ja hageja on sellega fikseerinud oma raamatupidamises raha üleandmise kostjale, on ekslik. Nimetatud nimekiri ei ole raamatupidamisdokument, kuna see ei ole koostatud raha ülekandmist tõendava algdokumendi alusel ning hageja ei ole tõendanud, et nimetatud dokumendil märgitud andmed ühtiksid hageja bilansis kajastatud andmetega. TsMS §-st 229 lg 2 tulenevalt ei ole menetlusosalise seletus (kui see ei ole antud vande all) tõendiks. Sellest lähtudes ei ole asjakohane kohtu järeldus, et kostja seletus laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta on ebausaldusväärsem võrreldes hageja seletusega. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt oli tema laenulepingu sõlmimise juures ja siis raha üleandmist ei olnud. Maakohtu seisukoht, et tunnistaja ütlustega ei saa raha üleandmist tõendada, on ekslik. Hagejal oli võimalus omapoolsete tõenditega tunnistaja ütlused ümber lükata. Seega tõendavad tunnistaja T. K. ütlused kostja vastuväiteid, et laenulepingu sõlmimisel hageja kostjale raha üle ei andnud. Maakohus on leidnud, et kostja esitatud sõnumid hagejale (t.l 21) tõendavad kaudselt, et kostja tunnistas 2007. a veebruaris võlga hageja ees. Samas on kostja kinnitanud, et telefoninumber 50 47341, millelt on väidetavad sõnumid saadetud, ei olnud tema kasutuses ja ta ei ole neid sõnumeid saatnud. 2007. a alguses oli kasutuses oleva telefoni number 555 10201. Kostja sellekohase vastuväite ümberlükkamiseks oleks hageja pidanud tõendama, kes kasutas 2007. a veebruaris telefoni nr 50 47341 (esitama vastava telefoniteenuse kasutamise lepingu). Kuivõrd hageja seda ei teinud, siis ei tõenda hageja nimetatud tõend, et kostja oleks vaidlusalusest lepingust tulenevat võlga tunnistanud. Ülaltoodu kinnitab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingust tuleneva kohustuse- raha üleandmise – täitmist. Seetõttu ei tekkinud kostjal raha tagasimaksmise kohustust ning hageja nõue laenulepingust tuleneva võla, intressi ja viiviste väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud hageja kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 7 Üllar Roostoja