← Eesti

3-04-154/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 4.detsember 2007, Tallinn Haldusasja number 3-04-154 Haldusasi Vaike Salumaa kaebus raieloaga tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17.detsembri 2004 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vaike Salumaa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 20.november 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Vaike Salumaa Vastustaja Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja vandeadvokaat Uno Feldschmidt RESOLUTSIOON

  1. Jätta Vaike Salumaa taotlus asja arutamise uuendamiseks rahuldamata.
  2. Rahuldada Vaike Salumaa apellatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.detsembri 2004 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada Vaike Salumaa kaebus osaliselt.
  4. Mõista Riigimetsa Majandamise Keskuselt Vaike Salumaa kasuks kahju hüvitamiseks välja 305 544 krooni ja menetluskulu hüvitamiseks 49 828 krooni.
  5. Mõista Riigimetsa Majandamise Keskuselt riigituludesse riigilõiv 9134 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, so 4.detsembrist
  6. 3-04-154 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  7. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 15.detsembri 1993 otsusega nr 17-5728A tunnistati Vaike Salumaa omandireformi õigustatud subjektiks Kõo vallas ja Olustvere vallas x kinnistu nr xxx (68,193 ha) suhtes. Selle talu ja mitme teise talu ühismaa omaaegsetesse piiridesse jäi Aimla metskonna kvartal nr 20 eraldis nr 10 (3,1 ha). Kõo Vallavalitsuse 4.detsembri 2000 korralduse nr 137 alusel tagastati eraldis V. Salumaale Vallavarga kinnistuna. Metsapatoloog koostas 6.detsembril 1994 akti nr 20 eelpoolnimetatud eraldise kohta. Aimla metskonna metsaülem väljastas 13.jaanuaril 1995 kasvava metsa raieloa nr
  8. Sama aasta jaanuaris teostati eraldisel lageraie. V. Salumaa taotles raieloa väljaandmisega tekitatud kahju hüvitamist Riigimetsa Majandamise Keskuselt (RMK), millest viimane keeldus.
  9. V. Salumaa esitas 11.juunil 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus RMK-lt välja mõista kahju hüvitamiseks 307 544 krooni.
  10. Tallinna Halduskohtu 17.detsembri 2004 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Aimla Metskonna poolt 13.jaanuaril 1995 Kõo Vallavalitsusele antud raieloaga ei tekitatud kaebajale kahju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.juuni 1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ p 13 kohaselt peatati õigusvastaselt võõrandatud maal kasvava metsa peakasutusraied kuni maa tagastamise otsustamiseni. Vabariigi Valitsuse 23.märtsi 1992 määruse nr 94 punktiga 1 peatati raied sellel metsa- ja põllumajandusmaal, mille endised omanikud või nende õigusjärglased esitasid taotluse maa tagastamiseks. Ülemnõukogu otsusest ei nähtu, et metskonnad olid kohustatud peatama raielubade andmise. Peatati raiete teostamine. Raieloa andja ei pidanud kontrollima, kas tegemist on õigusvastaselt võõrandatud maaga ja kas selle tagastamiseks oli esitatud taotlus; 2) maa õigusvastasest võõrandamisest pidi olema teadlik vallavalitsus, kellele raieluba väljastati. Raie teostamise ajal ei olnud teada, et kaebaja soovib endise Olli talu maid tagasi. Veelgi vähem sai sellekohast informatsiooni omada metskond; 3) pole selge, millal raie teostati ja kes teostas. Metskond ei teostanud raiet ega ole seega kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kahju ja metskonna tegevuse vahel.
  11. V. Salumaa esitas 17.jaanuaril 2005 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) metsaraie teostati maatükil, mille õigustatud subjektiks oli kaebaja. Maa tagastati kaebajale. Seega on hüvitist õigustatud saama kaebaja; 2) Aimla Metskond, otsustades anda raieõiguse tagastamisele kuuluva metsa suhtes, käitus õigusvastaselt ja rikkus hoolsuskohustust. Metsaülem pidi raieloa andmisel kontrollima, kas konkreetse metsa ülestöötamine on lubatav. Raieloa saanud isik ehk kohalik omavalitsus võis tugineda raieloa eeldatavale õiguspärasusele. Metsaülema süüline käitumine on tuvastatud kriminaalasja lõpetamise määruse ja muude kohtule esitatud tõenditega; 2

(11)3-04-154 3) raie teostamisega realiseeriti ebaseadusliku haldusaktiga antud subjektiivne õigus raie teostamiseks. Haldusorgan pidi raieloa andmisel mõistma, et sellise loa väljastamine põhjustab omandireformi õigustatud subjektile vältimatult kahju. Seega on õigusvastase haldusakti ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Ebaseadusliku raiega tekitatud kahju ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui hüvitisega; 4) kaebaja esitatud tõenditest järelduvalt toimus raie loa alusel pärast 13.jaanuari
  1. Väidet kinnitavad ka kriminaalasja eeluurimisel tunnistusi andnud isikud; 5) õigusabikulude väljamõistmine ei ole kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtete ja üldise praktikaga.
  2. Riigimetsa Majandamise Keskuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) raieluba ei ole vaidlustatud ega tühistatud. Metsaülem võttis vallavalitsuselt tõendi, millest selgus, et kvartal 20 asub talude ühismaadel. Kinnistu nimega Vallavarga asus 16.juunil 1940 ühismaa koosseisus, mis kuulus seitsmele talule. Kõigi maade tagastamist ei taotletud. Tagastatud kinnistu moodustati endisest ühismaast kaebaja taotlusel maareformi käigus reaalosana ühisvarast
  3. aastal. Seega pole alust väita, et metsaraie teostati just kaebaja eellastele kuulunud maatükilt. Maa tagastati
  4. aasta maakorralduskava alusel, mis ei olnud lõpule viidud, tegemata olid kanded katastrisse ja kinnistusraamatusse. Raieloa andmise ajal ei olnud määratletud, et vaidlusalune metsamaa kuulus kaebajale tagastamisele ja üldse talu 94a juurde reaalosana. Kaebaja väited teo ja tagajärje põhjuslikust seosest on seega ainetud; 2) metsaseisundi akti koostamise ajal 6.detsembril 1994 oli metsa vanus 88 aastat. Seega oli haigestunud mets ka vanuselt täiskasvanud. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse hinnangus leiti, et aastaks 2001 oleks kuusik loodusliku protsessi tulemusel hävinenud. Lageraie teostamisest kuni käesoleva ajani ehk ligemale 10 aasta jooksul on metsatükk taasmetsastunud looduslikul teel kümneaastase puistuga. Seega pole nõutud kahjusumma ei sisuliselt ega õiguslikult põhjendatud. 3) kuna Aimla Metskond sai metsamüügist nn kännuraha 33 657,70 krooni, on RMK nõus selle raha inimlikust vastutulekust lähtudes tagastama.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu 28.aprilli 2006 otsusega muudeti halduskohtu motiive ja jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) RMK on vaidlusaluse raieloa andnud metskonna õigusjärglane; 2) raieloa andmisel rikuti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.juuni 1991 otsuse p 13 ja Eesti Vabariigi Valitsuse 23.märtsi 1992 määruse nr 94 p
  6. Vaidlustatud raieluba on õigusvastane ja rikkus kaebaja õigusi; 3) asjaolu, et raieloa andmise ajal ei olnud kaebaja veel maatüki omanik ja tagastamismenetluses ei olnud veel ka teada, et just see maatükk kunagisest ühismaast tagastatakse kaebajale, ei välista iseenesest kahjunõuet. Enne tagastamist maal kasvanud metsast ilmajäämist saab käsitada saamata jäänud tuluna. Saamata jäänud tuluks on igasugune kasu, mida isik oleks saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Selliseks kasuks on ka mets, mis oleks tagastamise hetkel maatükil kasvanud, kui kaebaja õigusi ei oleks õigusvastase raieloaga enne tagastamist rikutud; 4) kaebuse rahuldamiseks peab raieloa ja tekitatud kahju vahel olema põhjuslik seos. Võib eeldada, et ilma raieloata ei oleks kahju tekitatud. Raieloa tühistamine ei ole kahju hüvitamise 3
(11)3-04-154 eelduseks. Raieloa tühistamine pärast raiest teadasaamist ei oleks tekitatud kahju ära hoidnud ega kõrvaldanud. Kuna vaidlusalune metsatükk asus enne õigusvastast võõrandamist mitme talu ühismaal, ei olnud kaebajal õigust nõuda just selle metsatüki tagastamist.
  1. aasta maakorralduskava alusel maid konkreetsete talude juurde kinnistada ei jõutud. Kaebajale oli võimalik kunagise ühismaa arvel tagastada muid samaväärseid maatükke. Kaebaja jättis teadlikult kasutamata tal olnud võimaluse kahju ärahoidmiseks. Ainuüksi soov saada maa tagasi
  2. aasta maakorralduskavast lähtudes ei ole mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal nõustuda teiste pakutud maadega. Teise samaväärse maa tagastamise korral ei oleks kaebaja jäänud ilma tulust, mille hüvitamist ta taotleb. Kaebaja on sekkunud sündmuste kulgemisse viisil, mis välistab põhjusliku seose raieloa ja kahju vahel. Põhjusliku seose puudumise tõttu puudub alus kahju hüvitamiseks ning vajadus kahju suuruse tuvastamiseks.
  3. Riigikohtu 19.oktoobri 2006 otsusega rahuldati V. Salumaa kassatsioonkaebus, ringkonnakohtu otsus tühistati ning asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, et antud juhul oli maa tagastamine endistes piirides
  4. aasta maakorralduskava järgi võimalik, mida kinnitab asjaolu, et selle maakorralduskava järgi maa kaebajale tagastati. Kaebaja ei ole maa endistes piirides tagastamist nõudes osalenud endale kahju põhjustamises. Kehtivast õigusest tulenevalt saab omandireformi õigustatud subjekt nõuda eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides. Selliseks maaks tuleb lugeda ka maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava. Õigusaktidest ei tulene, et järgides seda seadusest tulenevat õigust, minetab isik oma teise seadusest tuleneva õiguse – õiguse nõuda kahju hüvitamist, kui talle tagastatud maad on õigusvastaselt kahjustatud. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks on määrav asjaolu, et ebaseaduslik raie oli teostatud maatükil, mis kaebajale tagastati. Asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ettekirjutusega tuvastada kahju suurus ja otsustada selle väljamõistmine.
  5. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu istungil jäi vastustaja esindaja kahju suurust puudutavate varasemate vastuväidete juurde, mille kohaselt tuleks kahjuhüvitise määramisel lähtuda metsa tõenäolisest seisundist maa tagastamise ajal (vanuse ja üraskirüüste tõttu suures osas hävinemine) ning arvestada pärast lageraiet tõenäoliselt toimunud metsa looduslikul teel taastumisega. Neist teguritest lähtudes hindas vastustaja esindaja nõudest põhjendamatuks vastavalt 50 + 10 = 60 %. Kaebaja asja uuele arutamisele ei ilmunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  6. Kohtule on esitatud kaebus 13.jaanuari 1995 raieloaga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui kahju tekitati enne 1.jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast 1.jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (Riigikohtu 4.märtsi 2002 määrus haldusasjas nr 3-3-4-102 ja 9.aprilli 2002 määrus haldusasjas nr 3-3-4-4-02). Põhiseaduse § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Halduse tegevusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid reguleerisid tsiviilkoodeksi (TsK) § 450 ja sellele järgnevad sätted. Avaliku võimu vastutuse koosseis 4
(11)3-04-154 tugines tsiviilõigusliku vastutuse üldisele koosseisule, mis TsK 448 kohaselt eeldab kahju olemasolu, teo õigusvastasust, põhjuslikku seost kahju tekkimise ja halduse tegevuse vahel ning kahju tekitaja süüd. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks teha vastavalt TsK § 222 lg 2, mille kohaselt kahjude all mõistetakse õigusvastase tegevuse tõttu kantud kulutusi, vara kaotsiminekut või riknemist, samuti saamata jäänud tulu. TsK § 462 sätestas kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel ja suurenemisel.
  1. Asja varasemal läbivaatamisel tuvastas ringkonnakohus valdavalt TsK §-s 448 loetletud hüvitamisnõude eelduste olemasolu, kuid leidis, et kaebaja on sekkunud sündmuste kulgemisse põhjuslikku seost välistaval viisil. Riigikohus leidis, et kaebaja ei ole endale kahju põhjustamises osalenud ning asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks juhisega tuvastada kahju suurus ning otsustada selle väljamõistmine. Kuivõrd menetlusosaliste vahel ei ole enam vaidlust muus kui kahjuhüvitise suuruse osas, ei peatu ringkonnakohus hüvitamisnõude muudel eeldustel ning võtab järgnevalt seisukoha kahju suuruse ning väljamõistetava hüvitise osas.
  2. Kaebuses on põhjendatud hüvitamisele kuuluva kahju suurust järgmiselt: 1) TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.juuni 2002 otsus nr 3-3-1-33-02). Antud juhul tuleks seega luua samaväärne olukord, milles kaebaja oleks siis, kui raieloa alusel ei oleks raiet teostatud. Kui ka lähtuda eeldusest, et kõnealuses metsas oli tõepoolest väidetud kahjustus, tuleb aluseks võtta metsa seisund raiumisel, mis nähtub
  3. ja 21.detsembril 1994 koostatud metsalugemislehelt. Metsalugemisleht kajastab lageraie teostamisel saadavat metsamaterjali puude seisundist lähtudes: milline osa puudest olid terved, milline kahjustatud, milline osa oli kõlblik küttepuuks. Kui kaebajat oleks teavitatud metsakahjustuse olemasolust, soovitatud teha lageraie ja kahjustus oleks tõepoolest esinenud, oleks kaebaja otsustanud teostada lageraie ning oleks saanud tulu just metsalugemislehel kajastatud puude müügist. Kaebajal jäi aga metsa müügist tulu saamata. Eelviidatud Riigikohtu lahendist lähtudes tuleb kaebajale hüvitada
  4. aasta detsembris koostatud metsalugemislehe järgne metsamaterjal tänastes hindades. Metsaekspert OÜ 19.veebruari 2004 eksperthinnangu kohaselt oleks Vallavarga maaüksusel
  5. aastal teostatud lageraie mahus hinnangu andmise ajal lageraie teostamisel sellest saadav tulu 303 544 krooni. See summa tuleb vastustajal kaebajale hüvitada. Vastustaja väide puistu hävinemisest on asjakohatu, sest kui õigustatud subjekti oleks teavitatud võimalikust metsa kahjustumisest, oleks ta igal juhul saanud tulu metsamaterjalist vastavalt metsalugemislehele. Tegelikult mingit kahjustust metsas ei olnud. Pealegi ei nõua kaebaja hüvitamist eeldusel, et kõik puud olid 100 % terved, vaid lähtub metsalugemislehest, kus puistu väidetav haiguslik seisund kajastub; 3) eksperthinnangu andmise eest pidi kaebaja tasuma Metsaekspert OÜ-le 2000 krooni. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikke kulusid, muuhulgas kahju kindlaks tegemiseks. Selle sätte alusel nõuab kaebaja vastustajalt ekspertiisitasu 2000 krooni hüvitamist.
  6. Seega soovib kaebaja hüvitist saamata jäänud tulu eest, mis seisneb kasusaamisvõimalusest ilmajäämises. Kaebaja oleks saanud metsamaterjali võõrandamisest kasu, kui ebaseaduslikku raieluba ei oleks väljastatud. Hüvitise arvestus tugineb 5
(11)3-04-154 eksperthinnangule (tl 48-52), millest nähtuvalt on hinnangu andja selgitanud välja
  1. aasta jaanuaris raiutud metsa turuväärtuse
  2. aasta veebruari hindades. Selleks on
  3. aasta detsembris kasvanud metsa kluppimisandmete põhjal arvutatud metsamaterjali 377 100 krooni suurusest müügihinnast arvestatud maha 63 360 krooni suurune kulu metsamaterjali ülestöötamisele (raiekulu ja kokkuveo kulu) ning 10 196 krooni suurune autotranspordikulu ja saadud kasum metsamaterjali müügist – 303 544 krooni. Lisaks käsitleb kaebaja kahjuna nimetatud eksperthinnangu saamiseks tehtud 2000 krooni suurust kahju kindlakstegemise kulu, mille kandmist tõendab Metsaekspert OÜ arve tasumine (tl 55, 100, 102). Neid nõudeid ületava 2000 krooni osas (307 544 – 303 544 – 2000 = 2000) ei ole kaebuses märgitud hüvitise suurust põhjendatud. Sel viisil on kaebaja enda hinnangul asetatud võimalikult lähedale olukorrale, milles ta oleks siis, kui kaebaja õigusi ei oleks õigusvastase raieloaga rikutud.
  4. Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et hüvitise arvestamisel saab ja tuleb lähtuda metsa seisundist
  5. aasta detsembris, so vahetult enne raieloa andmist. Vastustaja arvates tuleb lähtuda metsa seisundist ajal, mil maa kaebajale tagastati, ning sel juhul ei oleks kaebaja saanud metsamaterjali müügist tema poolt osutatud kasu, sest mets oleks aastaks 2001 loodusliku protsessi tulemusena valdavalt hävinenud. Oma väidete tõendamiseks on vastustaja esitanud metsapatoloogi poolt 6.detsembril 1994 koostatud akti (tl 75) ning sellele aktile tugineva Keskkonnaministeeriumi Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse eksperthinnangu kõnealuse puistu võimaliku arengu kohta eeldusel, et alates
  6. aastast ei oleks ühtegi raiet tehtud (tl 79). Metsapatoloogi aktis konstateeritakse, et metsa vanus on 88 aastat; eralduse idaservas on kuusk kahjustatud tugevasti kuuse-kooreüraski poolt; 30 % kuuskedest on kuivanud; 20 % kolletanud võradega, mis järgmise aasta kevadeks on kuivanud. Puistu vanust ja 50 % kuuskede puistu koosseisust väljalangemist arvestades pidas patoloog otstarbekaks eralduse idapoolne osa 3,1 ha suurusel pindalal raiuda seisukorrajärgse lageraie langina ja kultiveerida uuesti kuusega. Eksperthinnangus eraldise võimaliku arengu kohta leitakse, et sellise üraskirüüstega puistus ei oleks kollase võraga puud enam aastaks 2001 elus olnud; massilise üraskirüüstega aladel on kuuse-kooreürask võimeline asustama ka suhteliselt terveid puid; aastaks 2001 oleks vähemalt pooled
  7. aasta lõpus rohelise võraga kuuskedest hävinenud peamiselt üraskirüüste, vähem tuuleheite ja muude põhjuste tõttu; aastaks 2001 oleks loodusliku protsessi tulemusena kuusik hävinenud; on raske öelda, kas hinnangu andmise ajaks oleks tegemist hall-lepa enamusega puistuga, lageda alaga või looduslikult uuenenud alaga. Apellatsioonkaebuse uuel arutamisel palus vastustaja kahjuhüvitist 50 % ulatuses vähendada, sest vähemalt sellises ulatuses oleks metsast saadav kasu maa tagastamisaegsest seisundist lähtudes väiksem. Lisaks on vastustaja leidnud, et kahjuhüvitise määramisel tuleks arvestada tõenäoliselt aset leidnud puistu looduslikul teel taastumisega pärast lageraie teostamist. Asja uuel arutamisel leidis vastustaja, et sel alusel tuleks kahjuhüvitist vähendada 10 % võrra. Ekspertiisikulude kahjuna käsitamisele ei ole vastustaja vastuväiteid esitanud. II
  8. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole väljamõistmisele kuuluva hüvitise vähendamiseks (välja arvatud 2000 krooni suuruses põhjendamata osas) alust. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 6
(11)3-04-154
  1. Kuna kaebaja kahju seisneb kasusaamisvõimalusest ilmajäämises, tuleb kindlaks teha, millise kasu oleks kaebaja tõenäoliselt saanud, kui ta ei oleks ebaseadusliku raieloa tõttu kasusaamisvõimalust kaotanud. Selleks tuleb kohtul lahendada esmalt pooltevaheline vaidlus selle üle, kas kahju kindlakstegemisel tuleb lähtuda metsa seisundist raiumise või eeldatavast seisundist maa tagastamise ajal. Samuti vajab lahendamist vaidlus selle üle, kas ja millised kahjustused, mille olemasolus kaebaja kahtleb, üldse esinesid. Hüvitise suuruse otsustamiseks tuleb võtta seisukoht, kas ja kuidas eeltoodud asjaolud, samuti väidetav metsa taastumine mõjutab hüvitise suurust.
  2. Kuna üldjuhul kannab isik maareformi käigus kahju maa tagastamata jätmisel või halvemas seisundis tagastamisel (maa omanikuks saamisel), ei ole iseenesest väär vastustaja käsitus, kus kahjuna vaadeldakse metsast ilmajäämist, mis oleks maatükil kasvanud tagastamise hetkel, kui õigusvastase raieloa alusel ei oleks raiet toimunud. Samas ei jaga ringkonnakohus vastustaja seisukohta, et antud juhul tuleb kahju kindlakstegemisel lähtuda maa tagastamise ajaks sekkumatu loodusliku protsessi tulemusena tõenäoliselt kujunenud seisundist. Selline seisukoht tugineb arusaamale, et kuni maa tagastamiseni puudus õigustatud subjektil igasugune võimalus taotletaval maal asuva metsa suhtes astuda omapoolseid samme, metsa edasist kahjustumist vältida ja raiest kasu saada. Ehkki ringkonnakohus ei jaga täiel määral ka kaebuse seisukohta, et kaebaja oleks metsakahjustusest teades igal juhul saanud metsamaterjalist lõpptulemusena kasu vastavalt metsalugemislehedele, on kaebuses põhjendatult osutatud, et maa tagastamise õigustatud subjektil oli ka enne maa tagastamist võimalik võtta metsa suhtes tarvitusele abinõusid metsa edasise kahjustumise vältimiseks ja saada sellest ka kasu. Seda küll mitte lageraiena, nagu järeldub kaebusest, kuid hiljemalt
  3. aasta märtsist sätestasid õigusaktid sõnaselgelt maa tagastamise õigustatud subjekti õiguse tasuta hooldusraiete tegemiseks. 20.juuni 1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ p 13, millega peatati õigusvastaselt võõrandatud maal kasvava metsa peakasutusraied kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni, kaotas kehtivuse ORAS § 18 lg 3 jõustumisega 2.märtsist
  4. ORAS § 18 lõike 3 esimese ja teise lausega (29.jaanuaril 1997 vastu võetud redaktsioonis) sätestati: „Õigusvastaselt võõrandatud maal on kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni keelatud metsa lõppraie. Maa tagastamise õigustatud subjektil on õigus tasuta teha hooldusraiet ja raiuda piirisihte, maa erastamise õigustatud subjektil on õigus tasuta raiuda piirisihte ja teha pärast kohaliku omavalitsusüksuse poolt maa ostueesõigusega erastamiseks vastu võetud korraldust hooldusraiet Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“ Õigusvastaselt võõrandatud maal hooldusraie tegemise ja piirisihtide raiumise kord kinnitati Vabariigi Valitsuse 3.juuni 1997 määrusega nr
  5. Sama määrusega muudeti Vabariigi Valitsuse 2.mai 1994 määrusega nr 154 kinnitatud riigimetsas kasvava metsa müügi ja tasuta andmise korda, täiendades seda kasvava metsa tasuta andmise võimalusega hooldusraieks õigusvastaselt võõrandatud maal (p 14 ap 4) ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti õigusega teha tasuta hooldusraiet (p 19). Määrusega nr 106 tunnistati ka kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23.märtsi 1992 määruse nr 94 punkt 1, millega peatati raied maadel, mille endised omanikud või nende õigusjärglased olid esitanud taotluse maa tagastamiseks, välja arvatud maa endiste omanike või nende õigusjärglaste poolt või nende taotlusel tehtavad raied. Kuna 20.juuni 1991 otsuse punkt 13 nägi ette peakasutusraiete peatamise ning Vabariigi Valitsuse 23.märtsi 1992 määruse nr 94 p 1 peatati raied klausliga, mis välistas raiekeelu maa endistele omanikele või nende õigusjärglastele või nende taotlusel, võib järeldada, et muud kui peakasutusraied olid maa endistele omanikele või nende õigusjärglastele või nende taotlusel lubatud ka enne sellekohase õiguse sõnaselget sätestamist, ehkki õigusaktidest ei nähtu, et selline õigus olnuks õigustatud subjektil, kellele maa ei olnud korraldusega tagastatud, tasuta. Ringkonnakohus osutab, et Vabariigi Valitsuse 2.mai 1994 määruse nr 154 p 19 (28.veebruarist 1996 kuni 19.juunini 7
(11)3-04-154 1997 redaktsioonis) nägi ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektil on vastavalt metsamajandamiskavaga määratud mahule õigus tasuta raiuda kasvavat metsa talle kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldusega tagastatud maal. Üheks hooldusraie liigiks oli sanitaarraie, mida tehakse surnud ja surevate puude koristamiseks peamiselt valmivates ja vanemates puistutes. Sanitaarraiega võidi raiuda surnud ja kahjuritest kahjustatud puid, samuti elusaid puid, kui see oli vajalik kahjurite leviku tõkestamiseks (keskkonnaministri 7.juuli 1995 määrusega nr 30 kinnitatud hooldusraiete eeskirja p 3, p 6).
  1. Eeltoodust järeldub, et hiljemalt
  2. aastal oli õigustatud subjektil õigus teha tasuta hooldusraiet ning seega saada hooldusraiest ka kasu. Seetõttu pole õige lähtuda metsa seisundist aastal
  3. Kuna õigusaktidest ei nähtu, et kaebaja võinuks teha tasuta hooldusraiet enne
  4. aastat, pole õige ka väide, et kaebaja oleks igal juhul saanud metsamaterjalist kasu vastavalt metsalugemislehele, so lähtudes metsa seisundist
  5. aasta alguses. Kuna kaebajal oli hiljemalt
  6. aastast võimalus peatada puistu seisundi halvenemine hooldusraiega, tuleks kahju suuruse kindlakstegemisel lähtuda eeldusest, et puistu seisund ei oleks pärast
  7. aastat halvenenud. Raieloa andja poolt kriminaalmenetluses antud ütlustes osutatud asjaolud (lähedal polnud sellist metsa, mida talunikele pakkuda; kuna ala oli suhteliselt lähedal ning väga mugav talunikele, otsustatigi see ala vastava raie teostamiseks võtta) võisid puidu saamise eesmärgil kallutada määrama puistut halvale sanitaarsele seisundile viidates hooldusraie asemel peakasutusraiesse (lõppraiesse), milleks on ka lageraie, kuid ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust seada kahtluse alla metsapatoloogi aktist, mille on allkirjastanud lisaks ka Viljandimaa Metsaameti nõunik ja Kõo valla abimetsaülem, nähtuvaid faktilisi asjaolusid, et metsa vanus oli 88 aastat, et eralduse idaservas oli kuusk kahjustatud tugevasti kuuse-kooreüraski poolt, et 30 % kuuskedest oli kuivanud ja 20 % kolletanud võradega. Nende asjaolude põhjal on ilmne, et puistu seisund oleks üraskirüüste tõttu olnud
  8. aastal
  9. aastaga võrreldes halvem. Asjatundja arvamuses kirjeldatud arengute põhjal võib järeldada, et kollase võraga puud oleksid kuivanud ning kahjustada oleksid saanud ka osa tervetest puudest. Samas pole mingit alust asuda seisukohale, et
  10. aastaks oleks kogu või suurem osa puistust loodusliku protsessi tulemusena hävinud, küll aga oleksid kahjustamata puud juurde kasvanud. Kohtu käsutuses puuduvad täpsed andmed, mil määral oleks metsa seisund eelnimetatud ajavahemiku jooksul halvenenud. See ei takista aga nõude lahendamist, sest TsMS § 233 lg 1 näeb ette, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama kahju hüvitamise põhimõte sisaldub VÕS § 127 lõikes 6, mille eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine juhtudel, kui kahju täpset suurust on raske tõendada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-97-07 p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on täpse kahju suuruse kindlakstegemine keeruline ja ka ebaotstarbekas, sest nagu juba märgitud, pole kohases suuruses taotletud kahjuhüvitise vähendamine põhjendatud. Juba algses kaebuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-33-02 seisukohti on Riigikohus korranud 24.mai 2007 lahendis nr 3-3-1-1007 (p 16), leides, et kahju hüvitamise eesmärk on isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Asjast ilmajäämise puhul tähendaks see eeskätt seda, et isikule tuleks asja väärtus hüvitada kohtuotsuse tegemise aja seisuga, mis võimaldaks isikul uuesti soetada samaväärne vara. Riigikohus leidis, et hinnatõusu arvestamata jätmisel pole võimalik kahju hüvitamise eesmärki saavutada. Ringkonnakohtu hinnangul on need kahju 8
(11)3-04-154 hüvitamise põhimõtted kohaldatavad ka käesolevas asjas. Seega, isegi kui metsa seisund
  1. aastaga võrreldes
  2. aastaks mõnevõrra halvenes, pole sellega kahju hüvitamise üle vaidlemisele kulunud aja jooksul aset leidnud hinnatõusu tõttu vaja arvestada ja hüvitise nõutavat summat vähendada. Oma väiteid metsa looduslikul teel taastumisest ca 10 aastase puistuga ei ole vastustaja tõendanud ning pelgalt sellise oletuse põhjal ei ole kohtul alust hüvitise suurust vähendada.
  3. Kaebaja taotlus kahju kindlakstegemisele kulunud 2000 krooni hüvitamiseks on samuti põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. III
  4. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu on kaebajal õigus vajalike ja põhjendatud menetluskulude hüvitamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 92 lg 2 ja § 93 lg 5).
  5. Esimese astme kohtus taotles kaebaja 35 400 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamist, mille kandmise tõendamiseks esitas Advokaadibüroo Aivar Pilv neli arvet, kliendilepingu täitmise aruanded ja õiendi arvete laekumise kohta (tl 96-103). Kulu kandmine on tõendatud, kuid arvetel ja aruannetes on kajastatud ka kulutusi, mis pole kohtukulud HKMS kuni 1.septembrini 2006 kehtinud redaktsiooni tähenduses ega menetluskulud alates 1.septembrist 2006 kehtiva redaktsiooni tähenduses. 19.jaanuari 2004 arve nr 39 summas 14 160 krooni ja 6160 krooni suurusel 15.juuni 2004 arvel nr 596 kajastatud õigusabikulu ei seondu käesoleva kohtumenetlusega. Tegemist on haldusmenetluses antud õigusabiga. 15.juuni 2004 arvest nr 599 (kokku 10 000 krooni) seondub käesoleva kohtuasjaga 2,5 tundi tööd halduskohtule kaebuse koostamiseks, mille maksumuseks arvel osutatud tunnihinda arvestades on koos käibemaksuga 3750 + 675 = 4425 krooni. Muus osas puudutab arve taas haldusmenetlust. 24.novembri 2004 arve nr 1015 summas 7080 krooni kajastab tervikuna õigusabikulu käesolevas kohtuasjas (asja arutamise ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine). Menetluskulude jagamisel tuleb seega kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud kuluna arvestada õigusabikuluga 4425 + 7080 = 11 505 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus kaebaja 29.märtsi 2005 maksekorraldusega riigilõivu 9226 krooni ja 30 senti (tl 167), kandis õigusabikulu 5000 krooni seoses Rein Pärteli poolt õigusabi osutamisega (FIE Rein Pärteli 20.veebruari 2006 arve nr 1 ja tasumise kinnitus, tl 209) ning 5000 krooni seoses Raivo Salumäe poolt õigusabi osutamisega (FIE Raivo Salumäe 19.aprilli 2006 arve nr 50 ja tasumise kinnitus, tl 219). Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude jagamisel saab kohus arvestada nõutud kahjuhüvitisest 3 % suuruse riigilõivuga summas 9226 krooni ja 30 senti ning õigusabikuluga summas 10 000 krooni. Kassatsioonimenetluses esitatud kohtukulude nimekirja kohaselt taotles kaebaja advokaadiabi eest tasutud 37 760 krooni hüvitamist. Kulu kandmise kohta on esitatud Rodi Advokaadibüroo arved ja maksekorraldused. 26.mai 2006 arve nr 151 summas 28 320 krooni on esitatud dokumentide analüüsi ja kassatsioonkaebuse koostamise eest ning 14.septembri 2006 arve nr 249 summas 9440 krooni on esitatud kassatsioonkaebuse vastuse analüüsi, Riigikohtu 9
(11)3-04-154 istungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise eest. Kulu kandmine on tõendatud ning kassatsioonimenetluse kulude jagamisel tuleb arvestada 37 760 krooni suuruse advokaadikuluga.
  1. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 9226 krooni ja 30 senti on vajalik ja põhjendatud kulu. Kohtumenetlusega seonduvat õigusabikulu on kaebaja menetluse kestel kandnud kokku 59 265 krooni. Vastustaja taotles õigusabikulu hüvitise vähendamist põhjendusega, et esindajate korduv vahetamine on toonud kaasa ülemääraselt suured kulud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajale iseenesest õigusabiteenuse osutajate vahetamist ette heita: tõenäoliselt kulude kokkuhoiu eesmärgil on kaebaja apellatsioonimenetluses advokaaditeenuse asemel kasutanud odavamat õigusabiteenust, mida ta juba HKMS §-st 51 tuleneva piirangu tõttu kassatsioonimenetluses teha ei saanud. Esimese ja teise astme kohtus kantud õigusabikulu summas 22 505 krooni ei ole osutatud õigusteenuse mahtu ja vaidluse asjaolusid arvestades ka sugugi ülemäärane. Samas on ilmne, et üha uute esindajate poolt asjaga tutvumine suurendab menetluskulusid (käesolevas asjas on kaebajale teenust osutanud neli õigusabi osutajat, sh kaks advokaadibürood). Sama töö eest kahele advokaadibüroole tasumine ei ole HKMS § 93 lg 5 tähenduses vajalik ja põhjendatud menetluskulu, mida kohus saaks vastaspoolelt välja mõista. Kassatsioonimenetluse kulu on osaliselt kantud HKMS varasema redaktsiooni kehtivuse ajal, kuid ka siis nägi HKMS § 87 lg 2 ette kohtu õiguse asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Põhjendatud ja vajalikuks kassatsioonimenetluse kuluks hindab ringkonnakohus 37 760 – 18 880 = 18 880 krooni lähtudes järgnevast. Kassatsioonikulude nimekirjast ja arvetest nähtuvalt kulus esindajal dokumentide analüüsiks ja kassatsioonkaebuse koostamiseks (rõhutatult on esile toodud vajadus tutvuda toimikuga ja konsulteerida kliendiga, kuna varem olid tal teised esindajad) 15 tundi, millest saanuks õigusteenuse jätkuvuse korral kohtu hinnangul 2/3 ajast säästa ja piirduda 5 tunniga, nagu on esindaja arvestuse kohaselt aega kulunud kassatsioonkaebuse vastuse analüüsiks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungiks. Asja keerukusastmele vastav vajalik ja põhjendatud õigusabikulu on seega kõigis kohtuastmetes kokku 41 385, millele lisandub riigilõiv 9226.30 Kokku on kaebaja vajalikuks ja põhjendatud menetluskulu suurus 50 331 krooni ja 30 senti, millest proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega kuulub kaebajale hüvitamisele 99 %, so 49 828 krooni. Muus osas jääb kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
  2. HKMS § 95 lg 1 näeb ette, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Tallinna Halduskohtu 24.septembri 2004 määrusega (tl 64) vabastati kaebaja halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Esimese astme kohtus tasumisele kuulunud riigilõiv tuleb HKMS § 95 lg 1 alusel mõista vastustajalt riigituludesse proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osale. 307 544 krooni suuruselt nõudelt tulnuks tasuda riigilõivu 3 %, so 9226 krooni ja 30 senti. Kaebuse rahuldatud osale vastab sellest proportsionaalselt 9134 krooni.
  3. Asja ringkonnakohtus uuel arutamisel vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ei taotlenud. Seega pole ringkonnakohtul vaja võtta seisukohta selles, kas proportsionaalselt kaebuse rahuldamata jätmisega tuleks kaebajal kanda vastustaja menetluskulusid. Kõik vastustaja menetluskulud jäävad tervikuna tema enda kanda. 10
(11)3-04-154 IV
  1. Vastavalt TsMS § 442 lõikele 5 lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele ka veel lahendamata taotlused. Ringkonnakohtu 20.novembri 2007 istungi ajast informeeriti kaebuse esitajat kohtukutsega, mille ta sai kätte 15.oktoobril
  2. Asja arutamisele kaebaja ei ilmunud, ei teatanud ilmumise võimatusest ega taotlenud asja arutamise edasilükkamist. Ringkonnakohus vaatas vastavalt HKMS § 40 ja TsMS § 649 asja läbi kaebaja osavõtuta. Pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist saabus ringkonnakohtule arstitõend selle kohta, et Vaike Salumaal tuvastati 8.novembril 2007 menetlustakistus vähemalt nädala jooksul. 22.novembri 2007 kirjaga teatas ringkonnakohus kaebajale kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja ning selgitas menetlusõiguslikke võimalusi asja arutamise uuendamiseks. 3.detsembril 2007 saabus kaebajalt taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks
  3. aasta veebruari. Taotluse põhjenduste kohaselt takistas terviseseisundi halvenemine menetluse korrektset ettevalmistamist – esindaja leidmist ja lisadokumentide esitamist. Ringkonnakohus käsitab taotlust asja arutamise uuendamise taotlusena ning jätab selle rahuldamata, sest TsMS § 437 sisalduvaid aluseid asja arutamise uuendamiseks kohus ei tuvastanud. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.