Obsah (5)

§ 4§ 232§ 654§ 230§ 356

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-06-1855

§ 4

lg 4 näeb ette, et kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga; 2) on ebaõigesti tõendeid hinnatud. Asjaolu, et vaidlusalune veemõõtur ei olnud töökorras, oleksid tõendanud tunnistajate Bondarenko ja Danilova ütlused. Kohus keeldus neid tunnistajaid kohtusse kutsumast. Hageja kõrvaldas Tiigi 8 korterist xxx sama marki veemõõturi, et takistada tõe väljaselgitamist. Kohtule esitas hageja foto, kuid fikseerimata on, millisest mõõturist, millal ja kuidas see on tehtud. Siin on tegemist kohtu mahitusel tõendite hävitamisega. Paikvaatlusega tahtis V. Peljuhhovska tõendada, et veemõõturid paigaldas litsentsi omav töömees valesti. V. Peljuhhovska esitas kohtule tõendid, et hoone peamõõtur oli rikkis ja maja veekulud olid seetõttu põhjendamatult suured. Korterites kasutatud vee maksumus määrati nii, et maja vee maksumusest arvestati maha esmalt nende korterite vesi, kus olid mõõturid. Ülejäänud tarbitud vesi jagati elanike arvuga. Nii arvestati ka V. Peljuhhovska kui ilma veemõõturita korteriomaniku vesi ajavahemikus 1998-2002. Kohus on ebaõigesti leidnud, et tunnistajate ütlused veemõõturi paigalduse ja seisundi kohta ei ole tõendid ja seetõttu ei võimaldanud kostjal tunnistajate ütluste abil veemõõturi seisundit tõestada. Kohus on hageja poolt puudulikult vormistatud dokumentidest välja valinud meelevaldselt ja ilma põhjenduseta kohtule meelepärased andmed.

§ 232

näeb ette, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetluseosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Hoolimata kostja nõudest ei esitanud hageja raamatupidamise algdokumente. Arvestamata on jäetud, et andmetes esineb olulisi erinevusi. Näiteks

1. a panga ja V. Peljuhhovska andmeil on makstud 5335.15 krooni; KÜ andmeil aga 4472.95 krooni.
2. a on V. Peljuhhovska andmeil makstud 5469.50 krooni; KÜ andmeil aga ainult 4842.10 krooni. Kuna hageja ei esitanud algdokumente, siis ka V. Peljuhhovska ei pidanud võimalikuks esitada maksekorraldusi, lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest; 3) on jäetud tähelepanuta, et 16.03.2007 toimunud eelistungil nii kostja esindaja kui ka kostja ise kinnitasid, et hagi aluseks on
3. a. aprillikuu arve. V. Peljuhhovska esitas kohtule arvestuse, et ta on selles arves märgitud nn vee võla täielikult maksnud. Seega on hagi aluseks olev arve tasutud ammu enne hagi esitamist. Praegu nõuab hageja selle arve teistkordset tasumist. Uut hagi alust ei ole hageja esitanud; 4) on ebaõigesti leitud, et juhatuse liige A. Urbel võib juhatuse esimehena korteriühistut esindada ja hagi ükskõik kelle vastu ja millises summas esitada. Kohtuotsuses lk 7 ja 8 on kohus aga leidnud, et juhatuse liige M. Bondarenko ei saa üksinda otsustada, kas V. Peljuhhovska veevõlga vähendada või mitte. Mõlemal juhul kehtis üks ja sama põhikiri ja ka registrikaardil puudus märkus, et mingites küsimustes võib juhatus esindada korteriühistut koos. Põhikirjas ei ole märgitud, milliseid küsimusi tuleb lahendada juhatuse koosolekul ja milliseid küsimusi võib otsustada juhatuse liige jooksva töö käigus üksinda. Veevõla vähendamine on selline küsimus, mida võis M. Bondarenko otsustada üksinda. Kohtu viide põhikirjale, et juhatuse otsuseid võib vastu võtta 2/3 häältega, ei ole antud juhul asjakohane, sest tegemist oli jooksva asjaajamisega, mis ei vaja juhatuse otsust. Samuti ei ole asjakohane ka kohtu viide põhikirja p-le 5.2.
4. mis 7 käsitleb sihtmakseid. V. Peljuhhovska võla tasumine talle osutatud teenuste eest ei ole mitte ühestki otsast sihtmakse, vaid lihtsalt võlg; 5) ei ole tuvastatud, millisel perioodil väidetav veevõlg üldse tekkis. Vaidlust ei ole vaid selles, et V. Peljuhhovska pani uue veemõõturi 13.05.2003, sest vana mõõtur ei töötanud. See rikkis veemõõtur paigaldati 22.10.
5. V. Peljuhhovska taipas, et veemõõtur ei tööta ja teatas sellest ka ühistu juhatusele. Ja vastastikusel kokkuleppel ühistu juhatusega teda hakati käsitlema kui ilma külma vee mõõturita korteriomanikku, seda kuni juhatuse liikme Danilova külaskäiguni. Pärast seda korteriühistu juhatuse poolt põhjustatud eksitust hakkas V. Peljuhhovska uuesti mõõturi andmeid esitama juhatusele, mis aga osutusid hiljem ebaõigeks. Kuna vahepealsel perioodil maksis V. Peljuhhovska vee eest juhatuse poolt elanike arvu alusel tehtud arvestusele, siis puudub igasugune alus hakata seda arvestust korrigeerima mingi rikkis veemõõturi näitude alusel; 6) ei ole põhjendatud, miks V. Peljuhhovska peab maksma rikkis mõõturi järgi, samas kui majas on korteriomanikke üldse ilma mõõturita ja taatlemata mõõturitega. Maja aastane keskmine vee tarbimine on üldse veidi üle 300 m
6. Hageja ja ka kohtu arvates on aga V. Peljuhhovska üksinda mõne kuuga tarvitanud 1,5 korda rohkem vett kui aastas kogu maja. Toimikus olevate materjalide järgi aga juhatuse liige H. Kilp on tarbinud aastas vaid veidi üle 10 m
7. Kuna pärast korras veemõõturi paigaldamist on V. Peljuhhovska vee tarbimine kuus alla 10 m3, siis on selge, et ka enne seda ei saanud vee tarbimine oluliselt ületada 10 m
8. Kohus aga kahjuks mingit sisulist analüüsi ei üritanudki teha; 7) on tõenditega vastuolus järeldus, et kostja ei teinud pärast seda midagi, kui avastas
9. a, et veemõõtur on vigane. Kostja informeeris veemõõturi rikkest korteriühistu juhatust ja arveldamine hakkas toimuma juhatuse poolt määratud summade alusel, mis olid kirjutatud arvetele. Juhatus määras arvetega kindlaks tasumisele kuuluvad summad ja V. Peljuhhovska maksis nende eest ettenähtud korras; 8) ei katke aegumise tähtaeg üksnes sellepärast, et hageja oma raamatupidamises on omavoliliselt paigutanud makstud summad valesse lahtrisse; 9) on paljasõnaline järeldus, et üldkoosoleku otsus heita V. Peljuhhovska korteriühistust välja on kehtetu, sest kohus ei viita oma järelduse normatiivsele alusele. Asjaosalised ei ole seda otsust vaidlustanud; 10) on jäetud kontrollimata hageja poolt esitatud viiviste arvestus. Kuu arve esitatakse korteri omanikele järgmise kuu alguses ja korteriomanik peab selle arve järgi maksma arve saamise kuu 25.-
10. kuupäevaks. Viivist saab hakata arvestama alates maksmise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Näiteks aprillikuu viivist saab hakata arvestama mai esimesest juunist ja aprillikuu viivise saab näidata juuli arvel. Kui nüüd juunis esitatakse arve, siis seal saab näidata aprillikuu viiviseid vaid 5 päeva eest. Hageja ei suutnud kohtuistungil kirjeldada viiviste arvutamist. V. Peljuhhovska esitas kohtule viiviste arvestamise koondtabeli, kuid kohus ei võtnud seda asja juurde; 11) on ebaõigesti jäetud kohaldamata põhiseaduse (edaspidi PS) §-d 14; § 15 lg 2; § 32 lg 2; §
11. Kohus oleks pidanud tunnistama põhiseaduse vastaseks korteriomandiseaduse § 8 selle osa, mis näeb ette, kui majas on moodustatud korteriühistu, siis rakendatakse korteriühistuseadust; ja korteriühistuseaduse § 5 selle osa, mis kohustab kõiki korteriomanikke kuuluma korteriühistusse. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitsekonventsiooni artikkel 6 punktis 1 nähakse ette, et igal isikul on õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Antud arutamist 8 ei saa pidada õiglaseks, kui kohus võttis tõendeid vastu valikuliselt, mitmed kostja seisukohast olulised küsimused istungitel võttis kohtulikul ülekuulamisel maha ja mitmeid kostjale olulisi tunnistajaid ei kutsunud üldse kohtusse; 12) on vääralt järeldatud, et V. Peljuhhovskal oli kohustus esitada pretensioon ja hakata mõõturit parandama. Ta võis ka mõõturi näitu mitte arvestada ja teatada sellest korteriühistu juhatusele ja hakata maksma ühistu juhatuse poolt määratud näitude järgi. Mõõturit remontida või asendada võis ta ka siis, kui tekivad täiendavad rahalised vahendid. Mõõteseaduses ei ole määratletud, millal korteriomandi omanikud peavad paigaldama veemõõturi ja millal nad võivad arveldada muudel alustel. See on siiski korteriühistu otsustada. Hageja ei ole aga mingit seda käsitlevat korteriühistu Tiigi 8 otsust esitanud. Pealegi on toimikus Tehnilise järelvalve inspektsiooni peadirektori U. Leitmäe kiri, kes juhib tähelepanu ka sellele, et veemõõturite täpsuse juures on taatlemisest isegi olulisem paigutuse viis. V. Peljuhhovska mõõturi passis ja Maijorova mõõturi passis oli otseselt nõutud, et mõõtur oleks paigutatud horisontaalselt või vertikaalselt. V. Peljuhhovska mõõtur oli paigutatud aga teravnurga all vannitoa seina lähedal asuvatele torudele.
12. KÜ Tiigi 8 vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti tuvastanud, et esitatud hagi ei ole aegunud.
13. a veearve puhul on alanud aegumine 01.01.2004, sest korteriühistu igakuuliste majandamiskulude maksete sissenõudmise aegumistähtaeg algab vastavalt TsÜS §-le 154 selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd hagi esitati 07.07.2006, siis ei ole nõue aegunud; 2) on kohus põhjendatult leidnud, et kostja väited veemõõturi valesti paigaldamisest on paljasõnalised ja tõendamata. Vastustaja keeldus aastatel 1999-2003 lubamast korteriühistu esindajaid oma korteris asuvat veemõõturit või selle seisukorda kontrollima. Apellant ei ole kaebuses selgitanud, mis põhjusel ei olnud tal 5 aasta jooksul võimalust teha pädevale riiklikule kontrollitalitusele (Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile) vastavat kontrollitaotlust. Pealegi on asja juures olevast taatlustabelist näha, et antud veemõõtur läbis taatluse novembris
14. a ja on aktiga tunnistatud kasutamiskõlblikuks; 3) loobus kostja viimasel istungil ise tunnistajat Bondarenkot välja kutsumast. Samuti ei ole tehtud selget taotlust tunnistaja Danilova väljakutsumiseks, ühtlasi võis Danilova teada vaid asjaolusid, mis puudutasid apellandi ja korteriühistu vahelisi suhteid üldisemalt; 4) on kostja maakohtus avaldanud, et ta ei leia korteriühistu esitatud andmetes (tabelites võla kujunemise kohta ja esitatud arvetes) vigu või eksimusi, samuti ei osanud apellant tõendada või näidata, et ta oleks maksnud korteriühistule enam, kui on tema võlgnevus. Apellant on istungil väljendanud, et ta ei leidnud erinevusi panga ja korteriühistu andmete vahel, seetõttu loobus ka apellant võtmast asja juurde korteriühistu poolt (apellandi taotlusel) esitatud aastatel 1997-2006 esitatud arveid. Nüüd on apellant asunud väitma, et andmetes on erinevusi, nimetatud asjaolus ei olnud maakohtus enam vaidlust, sellised väited tuleb apellatsioonikohtus jätta tähelepanuta; 5) on ekslik väide, et apellant tasus vee eest (enne
15. a) vastavalt juhatuse poolt elanike arvu alusel tehtud arvestusele. Tegelikult toimus veearvestus vastavalt korteriühistu juhatuse prognoosidele apellandi võimaliku veetarbimishulga kohta (perioodil, mil apellant keeldus veenäitusid teatamast), nagu hiljem selgus, eksisid vastavad prognoosid aastate jooksul 420 m3 võrra apellandi kasuks; 9 6) on arusaamatu väide, et ühistu esitas kohtule foto, kuid fikseerimata on, millisest mõõturist, millal ja kuidas see on tehtud, apellant leiab, et tegemist on kohtu mahitusel tõendite hävitamisega. Vastustaja ei saa aru, mida apellant täpsemalt öelda tahab, veemõõturi fotolt on selgelt näha veemõõturi number, mis ühtib korterisse 46 veemõõtja paigaldusaktil märgituga. Apellant ei esitanud sellele istungil mingeid vastuväiteid; 7) on kohus õigesti leidnud, et vastavalt korteriühistu põhikirjale (p 6.
16. ja 6.8.) oli juhatus pädev otsuseid vastu võtma siis, kui koosolekust võtab osa vähemalt 2/3 juhatuse liikmetest ja nende otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Apellant ei ole kaebuses kohtu järeldusele sisuliselt vastu vaielnud. Väide, et juhatuse liige oli õigustatud võtma vastu otsuseid jooksva asjaajamisega seoses, ei ole põhjendatud, põhikirja kohaselt oli reguleeritud igasuguste otsuste vastuvõtmise kord; 8) on apellant arvestanud käesoleva menetluse raames ja võttes aluseks perioodi 1997 kuni 2006 keskmiseks tarbimiseks 4,35 m3 vett ja enda poolt makstuks 1324.70 krooni. Vastustaja juhib tähelepanu, et suurused 17 kuud, 4,35 m3 ja summa 1323.70 krooni on kajastatud juba 08.08.2003 kuupäeva kandvas avalduses, kuid nimetatud kuupäeval (s.o 08.08.2003) ei saanud apellandil olla andmeid aastate 2003-2006 kohta. Seega on 08.08.2003 avaldus ilmselgelt koostatud tagantjärgi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Vastavalt

§-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust osas, millega mõisteti apellandilt välja 6348.85 krooni võlgnevuse katteks, samuti menetluskulude jaotust. Maakohtu otsust ei vaidlustata viiviste 914.95 krooni mitteväljamõistmise osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas.

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega arvati kostja poolt tasutud summadest 1327.70 krooni viiviste katteks ning loeti hagis nõutavad viivised summas 243.90 krooni kostja poolt tasutuks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab V. Peljuhhovskalt Korteriühistu Tiigi 8 kasuks välja 4777.25 krooni võlgnevuse katteks. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Maakohtu otsuses on leitud, et põhjendatud ei ole viivise nõue nn. täiendavalt veevõlalt 7518 krooni
2. a eest summas 812.55 krooni ja
3. a eest summas 102.40 krooni. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole ka hageja juhatus teinud endast kõike, et enne
4. a algust välja selgitada asjaolud, mis tingisid kostja poolse veenäidu mitteteatamise alates
5. a sügisest, samuti ei kattu hageja poolsed viivise arvestused kuude lõikes. Asja materjalidest nähtub, et hagi on esitatud 31.05.2006 seisuga KÜS § 151 lg 1 alusel. Hagiavaldusest ja selle täiendustest nähtub, et kostja võlg suurenes hüppeliselt seoses
6. a aprillis esitatud nn. täiendava veearvega, kuid hageja nõue sisaldab endas kogu kostja võlgnevust hageja poolt osutatud teenuste eest. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et kostja tunnistas hagejale
7. a veebruari seisuga võlgnevust 3415 krooni. Hageja kinnituse kohaselt on kostja poolt hagejale ülekantud summade arvelt igakordselt loetud tasutuks varasemad tasumata arved. Kostja võlgnevus 31.05.2006 seisuga on tingitud suures osas 2003.a aprillist esitatud nn. täiendavast veearvest. 10 Maakohus ei ole aga põhjendanud, miks ta arvestas hageja juhatuse tegevust mõjuva põhjusena kostjale viivise mittearvestamiseks ja tunnustas kostja õigust mitte maksta viivist ainult 2003.a eest. Kuna kostja võlgnevus 7019.90 krooni on tingitud suures osas
8. a aprillis esitatud nn. täiendavast veearvest ning maakohus on leidnud, et hageja juhatus ei teinud endast kõike, et selgitada välja kostja poolt õige veenäidu mitteteatamiset pika ajavahemiku jooksul, siis on põhjendatud tunnustada kostja õigust mitte maksta viivist kogu nõutud ajavahemiku eest. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et KÜS § 7 lg 4 kohaselt on korteriühistul õigus, mitte kohustus, viivise nõudmiseks ning ühistu 08.10.2003 otsuse alusel on apellant alustanud võlgnevuse vähendamist igakuuliselt 200 krooni ulatuses. Kuna hageja on arvestanud kostja poolt tasutud summadest viiviste katteks kokku 2242.65 krooni, siis tuleb lugeda tuvastatuks, et nimetatud summas on kostja võlgnevus hagejale vähenenud. Hageja nõue on põhjendatud seega 4777.25 (7019.90-2242.65) krooni ulatuses. Hagis nõutud viivised summas 243.90 krooni on tingitud samuti nn. täiendavast veevõlast ning seetõttu tuleb hageja nõue viiviste väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Seoses kohtuotsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi ca 90 % ulatuses ning sellest tulenevalt jättis kostja kanda 90 % menetluskuludest. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi 62,4 % ulatuses ning seetõttu tuleb jätta kostja kanda 62,4 % menetluskuludest ja hageja kanda 37,6 % menetluskuludest.
9. Muus osas on vaidlustatud maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja kooskõlas

§ 654lg 6 sätetega ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ülejäänud põhjendused ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. 9.
2. Ekslik on apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult jätnud üritamata kompromissi saavutamise.

§ 4

lg 4 kohaselt peab kohus tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kompromissi saavutamine eeldab, et menetlusosalised kasutavad oma menetlusõigusi heauskselt ning näitavad tahet kompromissi saavutamiseks. Apellandi poolt menetluse kestel arvukate, vastuoluliste ja osaliselt asjakohatute taotluste esitamine viitab sellele, et tal puudus tahe kompromissi saavutamiseks. Vaidluse lahendamine kompromissiga ei ole mõistlik, kui selle sisuks oleks hageja loobumine oma nõudest. 9.2. Maakohus on taganud apellandile

§-s 199 sätestatud õiguste realiseerimise ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Apellant on jätnud tähelepanuta

§-s 200 lg 1 sätestatu, mille kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kohtuistungi protokollist (t.l 199) nähtub, et tunnistaja M. Bondarenko ei ela apellandi poolt näidatud aadressil ning seetõttu ei saanud kohtukutset kätte. Pärast kohalolnud tunnistajate ärakuulamist (t.l 205) ei ole apellant esitanud kohtule tunnistaja M. Bondarenko muud elukohta ega taotlenud kohtuistungi edasilükkamist vaid on kinnitanud, et tal täiendusi ja taotlusi ei ole. Seega on põhjendamatu apellandi etteheide, et maakohus ei uurinud kõiki tõendeid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asjaolu, kas veemõõtur oli töökorras või mitte, ei saa tunnistajate ütlustega tõendada. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§-s 232 sätestatuga ning apellandi mittenõustumine hagi osalise rahuldamisega ei tähenda seda, et tõendeid tulnuks teisiti hinnata. 11 9.

1. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et hagi aluseks on vaid 2003.a aprillikuu nn. täiendav veearve. Hageja nõue on esitatud KÜS § 151 lg 1 alusel, millest tuleneb eluruumi omaniku kohustus tasuda tarbitud vee ja kanalisatsiooniteenuse ning soojusenergia eest. Hageja esitatud tõendid ja võlgnevuse arvestus kinnitavad, et kostja võlgnevus kasvas seoses
2. aprillis esitatud nn. täiendava veearvega, kuid võlgnevus sisaldab endast kostja võlga ühistule kõigi tarbitud teenuste eest. Asjaolu, et apellant on summaliselt
3. a aprillis esitatud arvel näidatud summa 7518 krooni tasunud, ei kinnita seda, et apellandil puudub võlg ja hagi tuleks jätta rahuldamata. 9.
4. Tartu Maakohtu registriosakonna registriandmete väljatrükk (t.l 84) tõendab, et A. Urbelil on juhatuse liikmena õigus hagejat esindada ning apellandi vastupidine seisukoht on ekslik. Maakohus on õigesti leidnud, et apellandi 08.08.2003 avaldus (t.l 125), millel on hageja juhatuse liikme M. Bondarenko märge „nõus“, ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Nimetatud avaldusest nähtuvalt on apellandile selgunud, et ta on 17 kuuga maksnud vähem 4.35 m3, ta on nõus juurde maksma 1323.70 krooni ning lisaks on ta nõus tasuma ainult veemõõturi keskmise näidu järgi. Tegelikult oli apellant tasunud vähem 420 m3 vee eest, mida ta oli 18.06.2003 korteriühistu üldkoosolekul tunnistanud ning millist üldkoosolekut M. Bondarenko juhatas. Seega ei ole võimalik 08.08.2003 avaldusest aru saada, mida apellant konkreetselt soovis ja millega M. Bondarenko nõus oli. Seetõttu ei saa ka apellant väita, et nimetatud avalduse alusel vabastati ta nn. täiendava veearve tasumisest. Tegelikult on apellant
5. a aprillikuu arvet nr 42/403 tunnistanud, kuna apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ta selles märgitud vee koguse eest tasunud. 9.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt oli apellant 30.03.2003 seisuga tasunud vähem 420 m2 vee eest. Apellandi seisukoht, et võlgnevus on kindlaks tehtud rikkis veemõõturi näitude alusel, ei ole põhjendatud. Kui apellant oleks tahtnud nimetatud asjaolule tugineda, oleks ta pidanud seda

§ 230lg 1 alusel tõendama.

Apellant on aga kinnitanud, et väidetavalt viskas rikkis veemõõturi abikaasa ära. Seega on ta ise teinud võimatuks asjaolu kontrollimise, millele ta tugineb. 9.

1. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud. Pooled ei vaidle selle üle, et
2. a veebruari seisuga oli apellandi võlgnevus hageja eest 3415 krooni ning võlgnevus kasvas hüppeliselt seoses
3. a aprillis esitatud nn. täiendava veearvega. Hagejal oli õigus lugeda apellandi poolt ülekantavad summad igakordselt tasutuks varasemate tasumata arvetega. Apellant ei ole tõendanud, et hagejal selline õigus puudus. Hageja sellekohast praktikat on tunnistanud ka apellant, kuna enamikul juhtudel ei ole apellant märkinud, millise konkreetse arve alusel millise summa ta tasub. Maakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 154 sätteid. 9.
4. Maakohus on õigesti leidnud, et apellant on KÜS § 5 lg 1 ja ühistu põhikirja p 3.1 alusel korteriühistu Tiigi 8 liige, kuna ta on olnud kogu vaidlusaluse perioodi Tiigi 8 asuva korteri nr xxxx omanik. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et korteriühistu 17.06.1999 otsus apellandi korteriühistust väljaarvamise kohta on tühine.
5. Põhjendamatu on apellandi taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus KOS § 8 lg 1 ja KÜS § 5 lg 1 osas ning kontrollida nende vastavust Põhiseadusele. KOS § 8 lg 1 kohaselt kokkuleppe alusel võivad korteriomanikud korraldada kaasomandi esemega seotud õigussuhteid käesolevas seaduses sätestatult erinevalt, välja arvatud juhul, kui seadus selle otse välistab. Kui korteriomanikud otsustavad asutada korteriühistu korteriühistuseaduse nõuete kohaselt, siis valitsevad nad kaasomandi eset kohteriühistu 12 õigusvõime tekkimisest alates korteriühistu seaduse järgi. Eelmises lauses sätestatud juhul kohaldatakse kaasomandi eseme valitsemise suhtes käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus korteriühistuseadusega. KÜS § 5 lg 1 sätestab, et korteriühistu liikmeks on kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud käesolevas seaduses sätestatud korras. Teised isikud ei saa olla korteriühistu liikmeks.

§ 356

lg 2 kohaselt kohus võib menetluse peatada Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada tsiviilasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 alusel kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Nimetatud sätetest tulenevalt saab kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Kohus peab kohtuasja arutamisel jõudma järeldusele, et kohaldamisel kuuluv seadus või õigusakt on vastuolus Põhiseadusega. Säte, mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Apellandi poolt viidatud KOS § 8 lg 1 ja KÜS § 5 lg 1 ei ole antud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Seetõttu ei saaks kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja puudub alus hinnata, kas viidatud sätted on või ei ole vastuolus Põhiseadusega. Andra Pärsimägi Egon Konsand 13 Üllar Roostoja