Obsah (6)

§ 76§ 101§ 113§ 94§ 29§ 208

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 200

) § 208 lg. 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 76lg.

1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Tunnistaja U. L ütlustega on tõendatud, et tema müüs OÜ Campanula esindajana kostjale kui kaupluse ruumide uuele rentnikule kaupluse jaoks tellitud külmkapi ja andis üle arve kostjat tehingus esindanud Siiri Kressale. Tunnistaja ütlustega on tõendatud ka, et külmkapp jäi rendiruumidesse, et hinnaks oli kapi jääkväärtus, hinna üle vaidlust ei olnud ja viivise kohaldamises kokku ei lepitud. Külmkapp osteti Tartus asuvalt äriühingult umbes 47.000 krooni eest, tasumine toimus kolmes osas ning külmkappi nimetati ka lillekapiks või lillekülmikuks. Tunnistaja ütlustega on kooskõlas Tartus x asuva Restmec OÜ arved nr. 50011

1. jaanuarist
2. a. koos käibemaksuga summale 14.868, nr. 50033
3. veebruarist
4. a. koos käibemaksuga summale 14.868 ja nr. 50036
5. märtsist
6. a. koos käibemaksuga summale 14.868 krooni lillekapi kolme osamakse eest ja Campanula OÜ kontoväljavõtted, milles kajastuvad eelnimetatud arvete tasumised. OÜ Campanula
7. a. majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingul masinaid ja seadmeid põhivarana arvel 33.895 krooni eest, mis vastab kostjale müüdud külmkapi hinnale ilma käibemaksuta. Eelnimetatud tõenditest saab järeldada, et OÜ Campanula omandas OÜ-lt Restmec ostu-müügi tehingu alusel lillekapi, mida tunnistaja ütluste kohaselt nimetati ka külmkapiks või lillekülmikuks ning see kajastus materiaalse põhivarana OÜ Campanula raamatupidamises. 3 Arvega nr. 260002
8. jaanuarist
9. a. on tõendatud, et OÜ Campanula esitas suulise müügilepingu alusel kostjale (endise ärinimega OÜ Arquette Holding) arve koos käibemaksuga summas 39.996, 10 krooni tasumiseks
10. veebruariks
11. a. Koos teiste tõenditega, milleks on tunnistaja ütlused ja OÜ Campanula
12. a. majandusaasta aruanne, saab järeldada, et kostjale müüdi külmkapi nime all sama OÜ-lt Restmec omandatud lillekapp. Külmkapi valdus läks kostjale üle seoses kaupluse, kus külmkapp asus, ruumide rendilevõtmisega, mis on tõendatud tunnistaja ütlustega. Vaidlust ei ole, et arve on tasumata.
13. septembri
14. a. kirjaga on hageja teatanud kostjale OÜ Campanula nõude omandamisest. Registriandmete väljatrükkidega on tõendatud, et Siiri Kressa on kostja juhatuse liikmeks alates
15. veebruarist
16. a., sellele eelnevalt oli kostja juhatuse liikmeks Maarika Korjus, kelle juhatuse liikmest kustutamise kanne on tehtud
17. veebruaril
18. a. Et kostja seaduslik esindaja Siiri Kressa ei ole enne OÜ Campanula arve nr. 26002 sissenõutavaks muutumist
19. veebruaril
20. a. lepingust taganenud, siis tekkis tal müügilepingust tulenev kohustus ostetud asja eest tasuda.

§ 101lg.

1 punktides 1 ja 6 on sätestatud, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. Hageja ei ole tõendanud hagiavalduses märgitud asjaolu, et pooled leppisid kokku kohaldada kohustuse täitmata jätmisel arves nr. 26002 märgitud 0, 5%-list viivist. Tunnistaja ütlustega on tõendatud vastupidine, et kokkulepet viivise osas Siiri Kressaga ei olnud. Arvele märgituga ei ole pooltevaheline kokkulepe viivise määras 0, 5% päevas tõendatud, sest arve ei ole lepingu osaks, vaid see koostatakse lepingu alusel ja täitmiseks. Seega kuulub kohaldamisele

-s sätestatud viivisemäär. Hageja nõuab viivist alates

1. veebruarist
2. a. kuni hagiavalduse esitamiseni kokku 281 päeva eest, piirdudes siiski summaga 25.003, 81 krooni.

§ 113lg.

1 sätestas võla sissenõutavaks muutumise ajal, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Samal ajal kehtinud

§ 94lg.

1 sätestas, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Enne 1. juulit 2006. a. oli

§ 94

lõikes 1 nimetatud intressimääraks 2, 75%, seega on

§ 113lg.

1 järgne viivise määr

1. veebruarist 2006 kuni
2. juunini
3. a. 9, 75% aastas ehk 0, 027% päevas ja viivis (125 x 39996, 19 x 0, 027%) 1350 krooni ning enne
4. jaanuari
5. a. oli

§ 94lg.

1 nimetatud intressimääraks 3, 50%, seega on

§ 113lg.

1 järgne viivise määr

1. juulist
2. a. kuni
3. detsembrini
4. a. 10, 5% aastas ehk 0, 029 % päevas ja viivis (156 x 39996, 19 x 0, 029%) 1809, 60 krooni. Seega tuleb kostjal tasuda viivist kokku summas 3159, 60 krooni. Seega on hageja nõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud summas 43.155, 80 krooni. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg. 1 kannab hagimenetluse kulud kostja Campanula Holding OÜ võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata; menetluskulud jätta vastustaja kanda. Tõendatud ei ole, et apellant valdab vastustajale kuuluvat asja. Ka suulise lepingu olemasolu ei ole tõendatud. 4

§ 29

lõike 1 järgi lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis

§ 29

lõike 4 järgi tuleb arvesse võtta, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupoolega sarnane mõistlik isik.

§ 208lg.

1 järgi kohustub müüja ostjale asja üle andma ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma müüjale ostuhinna. Vastustaja ei ole apellandile asja üle andnud ja müügitingimustes ei ole kokku lepitud. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lõiget 8, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab põhjendama, miks ta hageja või kostja faktiliste väidetega ei nõustu, peab kõiki tõendeid analüüsima ja põhjendama, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Apellant ei tunnistanud hagi ja on väitnud, et ei ole vastustajalt külmkappi ostnud. Nii oma esialgses avalduses kui ka täpsustatud avalduses väitis vastustaja, et müüs apellandile külmkapi. Alles kohtuistungil väitis vastustaja esindaja, et tegemist on lillekapiga, mitte külmikuga. Sellele vaatamata luges kohus tõendatuks, et tegemist on sama esemega. Selle järeldusega ei saa nõustuda. Hageja on märkinud erinevalt põhivõla summa 39.996, 10 krooni ja 39.996, 19 krooni, seda viga ei ole kohus märganud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant ei ole selgitanud, kuidas on kohus õigusnorme valesti kohaldanud või millist asjaolu on kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Apellant ei ole oma faktiväiteid tõendanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega hagi osaliselt rahuldati. Selles osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ega korda seda. Kohtukulude jaotuse osas tuleb otsus osaliselt tühistada, jättes uue lahendiga maakohtu menetluses poolte poolt kantud menetluskuludest kostja kanda 66, 4% ja hageja kanda 33, 6%. Apellatsioonkaebus on vastuoluline. Ühest küljest eitab apellant, et vaidluse pooltel oleks olnud müügileping, millele hageja oma nõude alusena on tuginenud; apellant ei ole esitanud ka mingeid omapoolseid väiteid pooltevahelise võimaliku õigussuhte kohta seoses vaidlusaluse esemega. Teisest küljest heidab apellant aga maakohtule ette

lepingu tõlgendamise kohta käiva § 29 rikkumist, selgitamata, millist lepingut oleks kohus apellandi arvates pidanud osundatud reeglite kohaselt tõlgendama, kui pooltel seoses vaidlusaluse esemega üldse mingit lepingut ei olnud, nagu apellant on väitnud. Kaebuses sisalduvat väidet, mille kohaselt tõendatud ei ole, et apellant valdab vastustajale kuuluvat asja, ei ole apellant vaidluse asjaoludega seostanud. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole asjakohase väitega. Apellatsioonkaebuses on apellant pannud kohtule pahaks, et kohus on samastanud külmkapi ja lillekapi, ei ole aga märkinud, millist tähtsust ta sellele asjaolule vaidluse lahendamise seisukohalt osutab. Kui apellant soovis viidata sellele, et ta ei mõistnud vaidluse kestel, millist konkreetset kappi hageja müügilepingu esemena silmas peab, seega, millise kapi üle vaidlus käib, siis ei saa sellega nõustuda. Õige ei ole apellandi väide, nagu oleks hageja alles kohtuistungil väitnud, et tegemist on lillekapiga. Hagiavalduses on hageja nimetanud müüdud eset tõepoolest külmkapiks ja nii on seda nimetatud ka hageja poolt kostjale esitatud arves (tl. 25). Edasises menetluses on hageja aga selgitanud, et tegemist on kapiga, mida kostja kasutab oma majandustegevuses lillede hoidmiseks ja säilitamiseks (tl. 41), esitanud ühtlasi ka dokumendid lillekapi ostmise kohta. Niisugune selgitus sisaldub hageja kirjalikus seisukohas, mille hageja esitas kohtule

1. aprillil
2. a. kostja vastuse 5 kohta. Selles dokumendis on hageja külmkappi seostanud ka kostjale
3. jaanuaril
4. a. kapi kohta esitatud arvega. Ka
5. septembril
6. a. kohtule esitatud taotluses on hageja külmkapi ja lillekapi samastanud (tl. 52). Vastustes hagile ja hageja poolt menetluse kestel esitatud seisukohtadele ei ole kostja märkinud, nagu oleks talle arusaamatu, millise kapi üle vaidlus käib; kostja on ka ise nimetanud kappi külmkapiks ning on vaidlustanud pigem asjaolu, et vaidlusalune kapp valduse üleandmise ajal hagejale kuulus (tl. 46). Kolleegium leiab, et apellandi vihje lepingueseme ebaselgusele on otsitud ega ole kooskõlas asja materjalidega. Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, nagu ei oleks suulise müügilepingu olemasolu tõendatud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks ei nõustu apellant hinnanguga tõenditele, mille alusel maakohus pooltevahelise müügilepingu olemasolu tuvastas. Tõendite alusel müügilepingu olemasolu tuvastamisega on maakohus ühtlasi vastanud kostja väitele selle kohta, nagu ei oleks kostja hagejalt vaidlusalust külmkappi ostnud. Kaebuses ei ole apellant nimetanud teisi asjaolusid või tõendeid, millele maakohus ei oleks hinnangut andnud. Kaebuses ei ole apellant märkinud ka seda, milliseid muudatusi otsuses soovib ta sellest tulenevalt, et hageja on nimetanud põhivõla summa 9-sendilise erinevusega. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult osas, millega hagi rahuldati, kuid kaebus ei sisalda põhivõlast sõltumatut põhjendust otsuse viivist puudutava osa ebaõigsuse kohta. Ka viivise arvestust ei ole kaebuses vaidlustatud. Kohtukulude jaotuse osas ei vasta maakohtu otsus täiel määral seaduse nõuetele. Põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 163 lg. 1 lausega 1 oli jaotada kohtukulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega nii, et kostja kanda jäid poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Selle põhimõtte kohaldamise osas ei ole otsust ka vaidlustatud. TsMS § 173 lg. 1 lause 1 kohaselt pidi aga maakohus kohtuotsuses esitama menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Maakohus otsustas kulud menetlusosaliste vahel jaotada võrdeliselt, kuid jättis kindlaks määramata konkreetse proportsiooni, milles pooltel tuleb kulud kanda. Selles osas tuleb maakohtu otsust täiendada. Kuna hagi oli esitatud 65.000 krooni väljamõistmiseks ja rahuldati 43.155, 80 krooni ulatuses, siis on hagi rahuldamise ulatuseks 66, 4%. Poolte poolt maakohtu menetluses kantud menetluskuludest tuleb jätta seega kostja kanda 66, 4% ja hageja kanda 33, 6%. Kuna apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS §-des 162 ja 163 ning § 171 lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetele jätta apellandi (kostja) kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik