2-03-662/1

2-03-662 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Kohtuistungisekretär Kristi Rekand Otsuse tegemise aeg ja koht 12.

2. a Tallinn Tartu mnt 85 Tsiviilasja number 2-03-662 Tsiviilasi xxx hagi xxx vastu võla tasumiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja xxx (registrikood xxx, asukoht xxx Tallinn) esindaja Janika Vorobjova (SA SAK Fond, asukoht Virbi 4B-28 Tallinn 13629) Kostja xxx (isikukood xxx, elukoht xxx, xxx ) Kohtuistungi toimumise aeg 21.09.
3. a RESOLUTSIOON Hagi rahuldada osaliselt Välja mõista xxx xxx kasuks võlgnevus ja viivised 140 732 (ükssada nelikümmend tuhat seitsesada kolmkümmend kaks) krooni 05 senti. Kohtukulude jaotus Välja mõista xxx 1.xxx kasuks riigilõiv 8613 (kaheksa tuhat kuussada kolmteist) krooni, õigusabikulud 7036 (seitse tuhat kolmkümmend kuus) krooni 50 senti ja asja läbivaatamiskulud 400 (nelisada) krooni.
4. Riigituludesse 355 (kolmsada viiskümmend viis) krooni 70 senti. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvele: Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606, viitenumber
5. Maksekorraldusel selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates 1 otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista kommunaalteenuste võlgnevus koos viivistega 147 054 krooni ja kohtukulud. Hagiavalduse ja lisade kohaselt oli kostja xxx liige alates 28.07.1990.a ning tema kasutuses oli kahetoaline korter aadressil xxx, üldpinnaga 49,78m
6. xxx väljastas kostjale arveid tarbitud kommunaalteenuste eest. Kostja on perioodil märts 1998- august 2003.a jätnud arved tasumata ja seisuga 11.08.2003.a võlgnes kostja halduskulude ja kommunaalteenuste eest 88 446.21 krooni, millest hageja arvestas viivist 58 607.79 krooni. Mittetasumisega rikkus kostja Elamuseaduse § 37, 372 lg 1 ja 54 lg 1 p 1, elamuühistu põhikirja p 20.
7. Täiendavalt teatas hageja kohtule, et kostja ei ole tasunud kommunaalteenuste eest alates 1998.a. Hagejal on teenuste ostmiseks sõlmitud lepingud, millest tuleneb kohustus tasuda teenuste eest. Vee arvestust peeti kuni 01.10.1998.a vastavalt Tallinna LV määrusele nr 36 28.02.1992.a ning alates 01.
8. 1998.a vastavalt elamuühistu juhatuse otsusele 07.09.1998.a. Kostja ei ole esitanud hagejale avaldust, et ei ela korteris ning seetõttu ei tarbi vett ja kommunaalkulusid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, leidis, et see on esitatud pahatahtlikult, põhjendamata ja täielikult tõendamata. Kostja kinnitas, et oli elamuühistu liige ja kinnitas 25.05.2004.a kohtu eelistungil, et kasutas korterit, kuid leidis, et kulud on valesti arvestatud. Kostja kinnitas ka korduvalt, et on tasunud hagejale. Kostja oli seisukohal, et kõik maja veekulud, mida ei saanud arvestada korterite veemõõtjate näitude alusel korteritele, on arvestatud tema kuluks. Kuigi kostja kasutas igakuiselt 1-2 ühikut vett, on tema arvele pandud igakuisel 1200-1300 krooni eest vee tarbimist. Kostja tihti viibis kuude kaupa välismaal ja seega ei tarbinud vett üldse. Pärast veemõõtja paigaldamist 2003.a sügisel sai kinnitust asjaolu, et kostja on tarbinud 1-2 ühikut vett kuus. 1998.a keeldus elamuühistu veemõõtjat paigaldamast, kuigi kostja tegi vastava avalduse. Kostja ei nõustunud soojasõlme renoveerimise eest tasuma, kuna leidis, et hagejal puudus leping töö tegemiseks. Kostja leidis, et nõue on aegunud, kuna seadus lubas kommunaalteenuste võlga nõuda kolme aasta eest, kuid kostja esitas hagi võla tasumiseks alates 1998.a. Samuti ei olnud kostja nõus viiviste summaga, kuna leidis, et ei olnud tasumisega viivises. Kostja leidis ka, et puudus juhatuse otsus viiviste arvestamise lubatavuse kohta. Kostja selgitas, et hageja ei ole teda kutsunud elamuühistu koosolekutele. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja nõue on esitatud perioodi märts 1998- august 2003.a eest ja puudutab igakuiselt osutatud teenuste eest tasumist. Kohus leiab, et vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamisseaduse § 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Osa kostja võlgnevusest on tekkinud enne uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) kehtima hakkamist ning osas pärast seda. 2 Kostja esitas vastuväite, et hageja nõue on aegunud-esitatud rohkem kui kolme aasta taguste võlgade välja nõudmiseks. Hagi esitatid pärast 01.07.2002.a ja seetõttu tuleb aegumise lahendamisel kohaldada Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamisseaduse § 9 lg 2, mille kohaselt juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
9. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
10. juulist
11. Kuigi 01.07.2002.a jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa seadus kehtestas aegumistähtajaks 3 aastat, tuleb kohaldamisele pikema aegumistähtajaga varemkehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg 1, mille kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kommunaal- ja elamu haldamiskulude nõuetele ei olnud lühemat aegumistähtaega seadusega ette nähtud. Seega oli hagejal õigus esitada 19.11.2003.a hagi ka 1998.a tekkinud võlgase sisse nõudmiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja oli kuni korteriühistu moodustamiseni 21.12.1999.a elamuühistu liige ning kasutas korterit xxx Tallinn, üldpinnaga 49,78m2 (I kd t lk 10). Hiljem oli kostja korteriühistu liige, kuna omas majas xxx korterit. Kuni korteriühistu moodustamiseni tuli elamuühistu ja ühistu liikmete vahelistes suhetes juhinduda Ühistuseadusest. Nimetatud seaduse § 18 lg 1 p 1 sätestas, et ühistu liige on kohustatud täitma samast seadusest ja ühistu põhikirjast tulenevaid kohustusi ning ühistu juhtimis- ja kontrollorganite otsuseid. Hiljem reguleeris vastavaid suhteid analoogselt korteriühistuseadus. Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et hageja oli isikuks, kes varustas elamut kommunaalteenustega ja pidi korraldama elamu haldamist. Hageja varustas elamut kütte, sooja ja külma veega ning osutas kanalisatsiooniteenust, mida ta ise ostis nimetatud teenuseid pakkuvatelt ettevõtetelt: AS Tallinna Vesi, AS Tallinna Küte. Hageja esitas kohtule eelnimetatud äriühingute poolt esitatud arved ostetud teenuste kohta: AS Tallinna Vesi arved 1999.a jaanuaris tarbitud vee ja osutatud kanalisatsiooniteenuse kohta, sama 1999.a, 2001.a 2002.a ja 2003.a jaanuari kohta (I kd tl 166-170); AS Tallinna Küte (ka Tallinna Soojus) poolt müüdud soojusenergia kohta aprill 1998- detsember 2002.a (I kd t lk 171-226) . Arvetel on eraldi ära näidatud ka elamule xxx osutatud teenuste ja müüdud soojusenergia maksumus. Kostja väitis kohtuistungil, et nimetatud arved on võltsitud, kuid ei esitanud sellesisulise kahtlustuse kohta sisulisi argumente ega tõendeid. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole esitanud küll kõiki võlgnevuse perioodil temale vee- ja küttefirmadelt esitatud arveid, kuid esitatud arvete alusel tegi kohus kindlaks, et hageja raamatupidamises on teenuste arvestamisel korterite kohta lähtutud nimetatud arvetest- esitatud arvete alusel hageja koostatud tabelist (I kd t lk 227) kajastuvad kõik eelpool nimetatud kohtule esitatud arved. Kohtul puudub põhjus kahelda ka esitamata arvete õiges kajastamises nimetatud tabelis. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja ostis hankijatelt sisse teenuseid ja kaupu t lk 227 tabelis nimetatud summades. Hageja esitas kostjale vaidlusaluse perioodi eest arveid (I kd tl 59- 63, 65-93). Nimetatud arvete kohaselt esitati kostjale arved eelmisel kuul tema korterile arvestatud kütte, vee ja kanalisatsiooni, vee soojendamise, ning jooksva kuu hoolduskulude, remondifondi, maamaksu ja aprill 1998- juuni 1999 ka soojussõlme renoveerimise eest. Hoolduskulusid arvestati kogu perioodi vältel 4 krooni/m2, remondifondi suuruseks oli aprill 1998- juuni 2000 1,5 krooni/m2, hiljem 2 krooni/m2, maamaksu on arvestatud eri perioodidel eri suuruses vahemikus 0,03- 0,28 krooni/m
12. Soojussõlme renoveerimiseks koguti 1 kroon/m2, juunis 3 1999.a0.50 krooni/m
13. Kostja ei ole vastu vaielnud hooldus, remondifondi ja maamaksu suurusele. Kostja esitas vastuväite soojussõlme renoveerimiseks raha kogumise suhtes. Elamuühistu tegutses põhikirja alusel (I kd t lk 15- 19), mille p 36.2 kohaselt oli ühistu liige kohustatud tasuma õigeaegselt sisseastumismaksu, osamaksu, laenu kustutamise, sihtotstarbelisi ja muid makseid üldkoosoleku (volinike koosoleku) otsusega kehtestatud suuruses, korras ja tähtajaks. Ühistu liikmete maksete suuruse määramine on sätestatud põhikirja p 52, mille kohaselt võib sihtotstarbelisi makseid arvestada kas korterite üldpinna või elanike arvu alusel. Sama punkti kohaselt ei vabasta ühistu liikme ja tema perekonnaliikmete ajutine äraolek teda ühistu liikmete kohustuste täitmisest, kui juhatus ei ole teda vabastanud teatud sihtotstarbeliste maksete tegemisest. Konkreetse maksereglemendi ja sihtotstabeliste maksete suuruse kinnitas ühistu juhatus (põhikirja p 72.6-72.7) Eeltoodust tulenevalt oli kostja, kes oli elamuühistu liige kohustatud tasuma talle arvestatud sihtotstarbelisi ja muid makseid, mille ühistu liikmete vahel jagamise otsustas ka üldkoosolek või volinike koosolek. Kostja väitis, et oli pikki perioode korterist ära. Vastavalt põhikirja p 52, oli tal sellele vaatamata kohustus tasuda korteriga seotud ja muid sihtotstarbelisi makseid, kuna juhatus ei olnud teda nende tasumisest vabastanud. Kostja korduvalt kinnitas, et on tasunud hagejale, kuid vastavaid tõendeid tasumise kohta ei esitanud. Hageja kinnitas, et kostja tasus viimati 1998.a aprillis ning asus kulusid tasuma pärast veemõõtja paigaldamist. Kostja põhilised vastuväited olid kommunaalkulud jagamise kohta elamuühistu liikmete vahel. Kostja väitis, et juhatus ja raamatupidamine rikuvad seadust, on ebaõiglased ja arvestavad kõik veekulud temale. Kostja oli isegi seisukohal, et hageja soovib tema arvel alusetult rikastuda. Hageja korduvalt menetluse kestel andis kirjalikult ja suuliselt selgitusi ja esitas tõendeid, millest nähtub elamuühistu poolt ostetud ja liikmetele vahendatud teenuste maksumuse jagunemine ühistu liikmete vahel. Kulutatud vee jagamise kohta ühistu liikmete vahel võttis juhatus vastu otsuse 07.09.1998.a (I kd t lk 94), mille kohaselt otsustati alates 01.10.1998.a arvestada veekulu korteri ruutmeetrite alusel iga maja kohta eraldi. Küsimuse arutelul viidati inimeste võimalusele paigalda korteritesse veemõõtjad ja tasuda veemõõtja näidu alusel. Hageja esitas kohtule andmed kõigisse korteritesse veemõõtjate paigaldamise kohta: lepingud (II kd t lk 57-164), koondtabelid kõigi korterite veemõõtjate näitude kohta ning elamuühistu hallatavate majade kohta eraldi tabelina (II d t lk 165-288). Majade kohta koostatud tabelites on alates 2000.a märtsist välja toodud ka veemõõtjata korterite arv igas majas, enne 2000.a märtsi olid vastavad andmed enamasti kirjutatud kas üldtabelile või majade tabelile käsitsi. Kohus võrdles nimetatu tabelites märgitud veemõõtjata korterite arvu xxx majas veemõõtjatee näitude koondtabelitega ning andmed ühildusid- nn näidutabelis olid veemõõtjata korterite näitude read täitmata. Hageja juhindus kõigis s.h ka majas tarbitud vee kulude jaotamisel korterite vahel raamatupidamise siseeeskirjast (I kd 162- 164, II kd t lk 293) ja eelpool nimetatud ühistu juhatuse otsusest. Hageja juures raamatupidajana töötav tunnistaja xxx kinnitas kõigi kommunaalkulude arvestuse pidamist vastavalt kohtule varem esitatud kirjalikele tõenditele ja kirjeldas, kuidas arvestus tegelikkuses toimus. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused ja muud kohtule esitatud tõendid on kooskõlas, asjakohased ning nende alusel on võimalik tuvastada kommunaalkulude arvestamise aluseid ja korda hageja juures. Kostja esitas vastuväite, et ühistu juhatusel ei olnud õigust jagada tarbitud veehulka korterite vahel selle pindala alusel, vaid pidi jagama elanike arvuga ning et pinna järgi jagamiseks puudub õiguslik alus. Kohus leiab, et nimetatud vastuväide ei ole asjakohane. Tallinna Linnavolikogu 26.08.1999.a määrusega nr 25 kinnitati Tallinna ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise eeskiri, mille p 3.2.2.sätestas, et veearvesti puudumisel määratakse 4 veetarvitus linnavolikogu kinnitatud vee kasutamise normide järgi. Kohtul ei õnnestunud avalikest õigusaktide andmebaasidest leida Tallinna linnavolikogu poolt kinnitatud eelnimetatud norme. Kostja ise samuti kohtule nimetatud õigusakti ei esitanud, kuigi kohus nimetatud vajadusele viitas 13.04.2006.a toimunud eelistungil. Kohus tuvastas, et võla tekkimise ajal kehtis ja ka käesoleval ajal kehtib Tallinna Linnavalitsuse 16.10.1998.a määrus nr 65 Elamus tarbitud vee arvestamise korra (edaspidi nimetatud Kord) kinnitamisest. Nimetatud Korra p 3.1 reguleerib vee arvestamist juhul, kui elamu osades korterites on veemõõturi. Korra p 3.1.1 kohaselt määratakse veemõõturitega korterites vee- ja kanalisatsiooni makse korteri veemõõturite näitude järgi. Korra p 3.1.
14. kohaselt määratakse veemõõturiteta korteri vee- ja kanalisatsiooni makse tariif kogu elamu vee tarbimise ja veemõõturitega korterite tarbimise vahe jagamisega veemõõturiteta korterite üldpinnaga (esitatakse krooni/m2). Seega määratakse tariif elamule esitatud koguarvesti veemõõturitega korterite koguarve lahutamise teel ning saadud summa jagatakse veemõõturiteta korterite üldpinnaga. Korra p 3.1.
15. kohaselt saadakse iga konkreetse veemõõturita korteri makse eelnimetatud tariifi korrutamisel konkreetse korteri üldpinnaga. Eeltoodust tulenevalt oli hageja korterite pinnast lähtuv arvestus pinnale õige ja seaduspärane. Kostja vastuväide, et kogu veemõõtjaga korterite poolt mõõtmata kuid maja üldveemõõtja poolt mõõdetud vee tarbimine määrati talle, ei ole asjakohane. Esitatud tõenditest nähtub, et nn. veemõõtjatest ülejäänud vesi jagati kõigi veemõõtjata korterite vahel vastavalt nende pinnale. Kohus möönab, et kostjale arvestatud kogused ja summad on tõepoolest liiga suured, et neid võiks tarbida üks inimene, kuid kostja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et vett oleks tarbinud keegi teine konkreetne isik või, et majas üldvõrgust olid veekaod rikke, purunemise vms tõttu. Kostja oma väidet, et tema soovis veemõõtja paigaldamist juba 1998.a kuid hageja sellest alusetult keeldus, millegagi tõendanud ei ole. Pooled on kinnitanud, et kostja korterile paigaldati veemõõtja 2003.a sügisest (II kd t lk 313). Kostja esitas tõendid, millest nähtub, et ta on tasunud pärast veemõõtja paigaldamist hagejale vastavalt talle esitatud ja arvestatud arvetele. Võlga tasuma ei ole asunud (I kd t lk 97-105). Kohus juhib tähelepanu, et kõik esitatud maksekorraldused puudutavad perioodi, mis langeb on hilisem perioodist, mille alusel on hageja esitanud nõude s.o märts 1998- august 2003.a (kõige varasem arve tasumine 29.10.2003). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue arvetel esitatud vee- ja kanalisasiooniteenuse eest tasu saamiseks põhjendatud täies ulatuses. Kohus leiab, et kõik elamu haldamise ja remondiga seotud tasude nõudmine oli põhjendatud, kuna on olemas vastavad elamuühistu juhatuse otsused tasude suuruste määramise kohta: Juhatuse 01.11.1997.a otsusega on kinnitatud ekspluatatsiooni tasu 4 krooni/m2 alates 01.01.1998 (I kd t lk 115). Juhatuse otsusega 19.06.2000.a on tõstetud remondiks kogutavaid summasid alates 01.07.2000.a 50 sendi võrra (I kd t lk 116) s. o 2 krooni/m
16. Remondifondi kogutud vahendite ja nende kulutamise kohta 2001-2004.a esitas hageja kostja nõudmisel vastavad koondtabelid (II kd t lk 294- 297) . Samuti esitas hageja koondtabelid halduskulude kohta 2000- 2003.a (II kd t lk 298-301) ning ekspluatatsiooni kulude kohta 2000-2003.a (II kd t lk 302-207). Kostja pärast nimetatud tõendite saamist esitas omapoolse arvestuse, milles leidis, et hagejal on 2004.a ja 2005.a jäänud üle remondifondi ja ekspluatatsioonifondi vahendeid ja leidis, et hageja soovib tema arvel alusetult rikastuda. Kohus leiab, et nimetatud aastate andmed ei puutu asjasse, kuna hageja on esitanud võlgnevuse nõude seisuga august 2003.a. Samas selgitab kohus kostjale, et nimetatud summad kogutaksegi ette- nimetatud summad on nn ettemaks s.t kogutakse teatud suuremate tööde tegemiseks ette. See, et hagejal on nimetatud kuluartiklites ülejääk, ei tähenda, et keegi soovib alusetult teiste arvel vara omandada. 5 Kostja vastuväitele, et hagejal ei olnud õigust soojussõlme renoveerida, esitas hageja tõendina 26.08.1996.a renoveerimise lepingu, mis oli sõlmitud AS Efipa ja elamuühistu vahel (I kd t lk 117- 127). Elamus xxx pidid tööd olema teostatud 15.augustiks 1997.a. Seega asub kohus seisukohale, et kostja vastuväide on asjakohatu ja põhjendamatu. Hageja oli juhatuse 01.11.1997.a otsusega on kinnitatud remondifondi kogumist pärast 01.01.1998.a 1.50 krooni/m2 (I kd t lk 115). Nimetatud summas on kostjalt ka sihtotstarbelist makset küsitud, kusjuures juunis 1999.a koguti vaid 0.50 krooni. Maksete arvestamise ja kogutud summade kulutamise kohta esitas hageja tõendi (I kd tlk 128) Kohus leiab, et sihtotstarbelise makse kogumine oli põhjendatud. Kostja esitas kohtule mitmeid õigusakte soojusenergia arvestamise ja tarbijate vahel jaotamise metoodika kohta. Samas kostja sisulisi vastuväiteid soojusenergia jaotamise osas korteriomanike/ühistu liikmete vahel ei esitanud. Seetõttu jätab kohus nimetatud õigusaktid tähelepanuta (II kd t lk 23-39). Kohus leiab, et hageja nõuded haldus-, remondi- ja ekspluatatsiooni- ning osutatud kommunaalkulude osas on põhjendatud ja nimetatud kulutuste nõudmise osas tuleb hageja nõue rahuldada. Viiviste osas oli ühistu volinike üldkoosolek võtnud 15.05.1997.a vastu otsuse , mille kohaselt arvestatakse viiviseid 0,1% iga maksmisega viivitatud päeva eest alates järgmise kuu 25.-dast kuupäevast (I kd t lk 52, II kd t lk 312). Alates korteriühistu 21.12.1999.a moodustamisest tulenes viivisemäär korteriühistuseaduse § 7 lg 4, mille kohaselt oli viivise määraks 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja on 2000 jaanuarist kuni augustini (k.a) arvestanud kostjale viivist suuremaa viivisemääraga. Kuna kohtul ei ole esitatud andmete alusel täpselt võimalik välja arvutada nimetatud perioodi õiget viivise suurust, järab kohus kostjalt nimetatud perioodi eest arvestatud viivise välja mõistmatasummas 6321.95 krooni. Muus osas on viivise arvestus teostatud õieti ja kuulub rahuldamisele. Kostja ei täpsustanud oma vastuväiteid selles osas, et majas on renditud välja ruumid äriühingutele. Kostja taotlusel esitas hageja vastavad lepingud (II kd t lk 45-56). Kostja tõendite suhtes seisukohta ei esitanud. Kohus jätab tõenditele hinnangu andmata, kuna leiab, et need ei ole asjakohased. Samuti jätab kohus hindamata hageja raamatupidamise auditi aruende 2005.a suhtes (II kd t lk 323- 332). Kohus rahuldab hagi põhivõla nõudes täies ulatuses 88 446.21 krooni ja viiviste nõudes osaliselt summas 52 285.82 krooni. Kohtukulude jaotus Hageja esitas kohtule taotluse kohtukulude välja mõistmiseks: õigusabikulud 8000 krooni, kulud volikirja vormistamiseks 35 krooni, koopiate tegemine kostja poolt saada soovitavatest tõenditest 200 krooni ning ametlikes teadaannetes avaldamise tasu 200 krooni. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 9000 krooni (t lk 6). Kohus tegi asja menetlemisel kulutusi 371.70 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seaduse rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. 6 Kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 p 1sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistetakse teiselt poolelt välja mõistlikud ja põhjendatud kulud esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast. Hageja taotlus õigusabikulude osas ületab eelnimetatud % piiri. Põhjendatud on õigusabikulud 7352.70 krooni ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse volikirja saamise kulude välja mõistmiseks, kuna nimetatud kulu ei ole vastavalt TsMS § 52 asja läbivaatamiskulu. Kohus rahuldas hageja nõude 95,7% ulatuses ning nimetatud ulatuses tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu 8613 krooni ja õigusabikulud 7036.50 krooni. Tõendite hankimise kulud täies ulatuses välja mõista kostjalt, kuna need esitati kostja nõudmisel, ja kohtukutse avaldamise kulud 200 krooni (TsMS § 52 p 2, 6). Riigi kasuks tuleb kostjalt välja mõista 355.70 krooni Muus osas jäävad kulud hageja kanda. Maimu Laumets Kohtunik 7