← Eesti

3-07-977/17

Obsah (4)§ 26§ 31§ 15§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-977 Haldusasi OÜ Vester

§ 26lg 1 p 6).

Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 11.12.2007 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 1, 4) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.

Maksu- ja Tolliameti maksu- ja tollikeskuse (PMTK)

  1. mai
  2. a korralduse nr 122.1/10754 alusel viidi OÜ-s Vesterful läbi kontrollmenetlus eesmärgiga kontrollida töötasu väljamaksete ning muude tegevuskuludega seotud väljamaksete ning viimastelt käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning kogumispensioni- ja töötuskindlustusmakse arvestamise ja tasumise õigsust perioodil
  3. a mai kuni detsember (kaasa arvatud).
  4. Kontrollmenetluse tulemina koostas Põhja maksukeskus
  5. novembril
  6. a kontrollakti nr 12-3/864, mille kohaselt kuulub OÜ-le Vesterful juurdemääramisele füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluv tulumaks summas 352 885 krooni, tulumaks summas 17 216 krooni, sotsiaalmaks summas 131 861 krooni, töötuskindlustusmakseid 1% määras 3 333 krooni ja 0,5% määras 1 667 krooni ning kogumispensioni makseid summas 1 581 krooni.
  7. Kontrollakti kohaselt tegeles maksukohustuslane kontrollitaval perioodil nii ehitustööde teostamise kui ka tööjõu rentimisega Soome Vabariigis. Teenuseid müüdi erinevatele Soome Vabariigis registreeritud äriühingutele. OÜ Vesterful ja viimase töötajate vahel olid sõlmitud kirjalikud töölepingud, mille üheks tingimuseks oli lähetuse võimalus välisriikidesse. PMTK hinnangul toimus tegelikkuses kogu maksukohustuslase majandustegevus kontrollitaval perioodil eranditult Soome Vabariigi territooriumil. Puutuvalt äriühingu majandustegevusega Eestis käivet ei tekkinud.
  8. OÜ Vesterful esitas
  9. detsembril
  10. a kontrollaktile eriarvamuse, leides, et PMTKl puudub õiguslik alus äriühingule täiendava maksukohustuse määramiseks seoses töötajatele makstud sõiduautokompensatsiooniga. Maksukohustuslane esitas ka omapoolsed täiendavad seisukohad seoses päevarahade maksmisega, töö tegemise kohaga ja püsiva tegevuskohaga. OÜ Vesterful arvates viis maksuhaldur tegelikkuses läbi revisjoni, mitte kontrollmenetluse.
  11. Põhja maksukeskus ei nõustunud OÜ Vesterful poolt eriarvamuses esitatud seisukohtade ja väidetega ning
  12. jaanuari
  13. a maksuotsusega nr 12-5/46 kohustati maksukohustuslast tasuma varasemalt kontrollaktis märgitud summad füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluva tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksu ja kogumispensionimaksete osas.
  14. OÜ Vesterful esitas
  15. märtsil 2007 maksuotsusele vaide, milles jäi varasemalt eriarvamuses esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et Põhja maksukeskusel puudub õiguslik alus maksukohustuslasele täiendava maksukohustuse määramiseks.
  16. Maksu- ja Tolliameti
  17. aprilli
  18. a vaideotsusega nr 6-1/69-1 jäeti maksukohustuslase vaie täies ulatuses rahuldamata. Vaideotsuses leitakse, et PMTK on maksumenetluse käigus tuvastanud asjaolu, et OÜ Vesterful on oma töötajatele maksnud tulumaksuga mittemaksustamisele kuuluvat hüvitist isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest ning maksuhaldur on andnud maksuotsuses korrektse hinnangu kogutud tõenditele. Seoses töötajate töölähetusega märkis Maksu- ja Tolliamet, et Põhja maksukeskus on kogutud tõendeid ja selgunud asjaolusid kogumis hinnates jõudnud korrektsele järeldusele, et OÜ Vesterful ei lähetanud oma töötajaid Eesti Vabariigist Soome Vabariiki tööle, vaid töötajaid värvati eesmärgiga asuda töötama välisriigis.
  19. OÜ Vesterful sai vaideotsuse kätte
  20. aprillil
  21. a ning esitas
  22. mail
  23. a Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK
  24. jaanuari 2007 maksuotsuse nr 12-5/46 tühistamiseks. 2

(10)KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  1. Maksuotsus nr 12-5/50 on ebaseaduslik osas, millega maksustati kõigile töötajatele, kelle omandis ei ole ARK-i andmetel ühtegi sõiduautot, makstud sõiduauto kasutamise kompensatsiooni erisoodustusena. Alates
  2. jaanuarist
  3. a muudeti Vabariigi Valitsuse
  4. detsembri
  5. a. määrust nr 426 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad.“ Muudatuse käigus kaotati määruse §-s 1 toodud nõue, et sõiduauto peab kuuluma töötaja või juhtorgani liikme omandisse või olema liisingulepingu alusel tema kasutada ning seetõttu on OÜ Vesterful maksustamine antud hetkel ilmselgelt vastuolus regulatsiooni mõtte ja eesmärgiga.
  6. Põhja maksukeskusel puudus õiguslik alus OÜ Vesterful maksustamiseks seoses töötajatele makstud sõiduautokompensatsiooniga. Maksuhaldur ei ole tuvastanud täiendava maksukohustuse määramise seisukohast relevantseid asjaolusid.
  7. Asjaolu, et kontrollitaval perioodil täideti OÜ Vesterful töötajate poolt tööülesandeid üksnes Soome Vabariigis, ei tähenda, et maksukohustuslase äritegevuse kohaks saab läbivalt lugeda Soome Vabariiki. OÜ Vesterful asutati eesmärgiga hakata Eestis ja vajadusel ka teistes riikides osutama erinevaid ehitustöid (sellest tulenevalt märgiti äriühingu asutamisel tegevusalaks üldehitustööd ning tööjõu rent). Äriühingu asutamisel ei olnud eesmärki hakata teenuseid osutama ainult väljaspool Eestit ning fakt, et Põhja maksukeskuse poolt kontrollitaval perioodil, s.o
  8. a mai kuni detsember, ei tehtud tööd mujal kui Soome Vabariigis, tulenes maksukohustuslase poolt tellimuse täitmisest.
  9. Põhja maksukeskus on jätnud OÜ Vesterful poolt maksumenetluses esitatud selgituse, et äriühingu majandustegevus toimus ka teistes riikides, arvestamata. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, miks maksukohustuslase sellekohaseid väiteid ei arvestatud.
  10. Maksuhaldur ei ole oma väidet, et maksukohustuslane ei saanud töötajate osas töölähetusi vormistada, millegagi põhjendanud. Maksukohustuslasel lasus seaduse alusel kohustus vormistada töötajate töölähetused, kuna Vabariigi Valitsuse
  11. detsembri
  12. a määruse nr 453 § 9 kohaselt on tööandjal päevaraha maksmise kohustus, kui lähetuskoht asub vähemalt 50 km kaugusel asula piirist, kus paikneb töökoht. Seega oli kaebuse esitaja kohustatud töötajatele I. T., H. H. ja E. T. maksma päevaraha nende päevade eest, millal nimetatud töötajad töötasid ehitusplatsidel, mis asusid Espoost enam kui 50 km kaugusel.
  13. Eesti maksuhalduril puudub õigus OÜ-le Vesterful täiendava maksukohustuse määramiseks füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluva tulumaksu osas, kuna täidetud on eeldused tulumaksuseaduse (TuMS) § 40 lg 31 p 1 kohaldamiseks. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu artikkel 5 lg 1 kohaselt määratletakse püsiva tegevuskohana äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtte äritegevus. Sama artikli lg 3 alusel kujutab kauem kui kuus kuud kestev ehitusplats, ehitus-, montaaži- või seadistamisprojekt või sellega 3
(10)seotud järelevalve või konsultatsioonialane tegevus endast püsivat tegevuskohta. Eeltoodust tulenevalt puudub maksukohustuslase arvates Eesti Vabariigi maksuhalduril õiguslik alus OÜ-le Vesterful täiendava maksukohustuse määramiseks füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluva tulumaksu osas.
  1. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et OÜ Vesterful näol oleks tegemist tööjõuvahendajaga, mistõttu on väär Põhja maksukeskuse seisukoht, nagu ei oleks maksukohustuslasel saanud tekkida Soome Vabariigis püsivat tegevuskohta. Ainetu on vaideotsuses esitatud seisukoht, et püsiva tegevuskoha tekkimiseks hinnangu andmisel omab tähendust küsimus, kas OÜ Vesterful vastas maksuhalduri
  2. detsembri
  3. a. korraldusele nr 12-2.1/24671 või mitte. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 11 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksumenetluses järgima uurimisprintsiipi, sh selgitama iseseisvalt välja nii maksukohustust suurendavad kui vähendavad asjaolud. Antud juhul on Põhja maksukeskus seoses püsiva tegevuskoha mittetekkimisega tuginenud paljasõnalistele väidetele.
  4. OÜ-l Vesterful tekkis maksulepingu artikkel 5 lg 3 alusel kontrollitaval perioodil Soome Vabariigis püsiv tegevuskoht ning antud juhul ei kuulu kohaldamisele maksulepingu protokolli punkt
  5. Eeltoodust tulenevalt puudub Eesti maksuhalduril õiguspädevus maksukohustuslasele täiendava maksukohustuse määramiseks ja maksuotsus kuulub tühistamisele.
  6. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga nagu poleks OÜ Vesterful suhtes viidud läbi revisjoni. Väär on maksuhalduri järeldus Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. juuni
  8. a. otsuse alusel asjas nr 3-3-1-20-05, et revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on maksukohustuslase seisukohalt enamkoormava kontrollmenetlusega. Maksukorralduse seaduses on sätestatud piisav regulatsioon tulenevalt viimase eristamise aluseks olevatest tingimustest. Seega ei ole välistatud, et kontrollmenetlus võib sisuliselt osutuda maksukohustuslase suhtes sama koormavaks kui revisjon. Revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli eristamiseks tuleb võtta muu hulgas aluseks teostatava kontrolli ulatus. Kontrollmenetluse liigi hindamise aspektist ei oma vähimatki tähendust asjaolu, kas Põhja maksukeskus viis OÜ Vesterful juures läbi menetlustoiminguid või mitte. Samuti ei saa kontrollmenetluse liigi üle otsustamisel lähtuda viimase ajalisest kestvusest. Kaebuse esitaja arvates sõltub kontrollile kuluv aeg paljudest faktoritest, mis ei ole konkreetselt seostatavad kummagi kontrollmenetluse liigiga. Ajaline kestvus sõltub näiteks dokumentide mahust ja kontrollitava perioodi pikkusest, samuti maksuhalduri töötaja pädevusest ja võimalusest tegeleda järjepidevalt konkreetse kaasusega. Vähetähtsaks ei saa lugeda maksukohustuslase ja maksuhalduri vahelist suhtlust ja koostööd ning sellest sõltuvalt vajadust pöörduda teabe saamiseks kolmandate isikute poole. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  9. OÜ Vesterful on oma töötajatele maksnud tulumaksuga mittemaksustamisele kuuluvat hüvitist isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest. Samas on menetluse käigus selgunud, et OÜ Vesterful ei ole hüvitise maksmiseks koostanud ühtegi otsust ega 4
(10)käskkirja ning isiklike sõiduautode kasutamise kohta töösõitudeks ei ole peetud ka määruses sätestatud arvestust. Kaebaja ei ole esitanud maksumenetluse käigus, ei lisanud vaidele ega ka kaebusele ühtegi dokumenti, mis võiksid olla aluseks ARK büroost saadud andmete ümberhindamisele. Kuna puuduvad tõendid, mille alusel OÜ Vesterful maksuvaba hüvitise tasumise konkreetsetele isikutele otsustas, siis vaatamata sellele, et ARK büroo andmed on informatiivse tähendusega, on sõidukite kuuluvus määratletud nende andmete alusel seni, kuni ei ole tõendamist leidnud muud asjaolud. Tõendite puudumise tõttu on maksuhaldur erisoodustuse määramisel lähtunud kogutud andmetest ning OÜ Vesterful väited selle kohta, et äriühingu töötajad omandasid sõidukeid asjaõiguse mõttes, jäävad paljasõnaliseks.
  1. Maksuhaldur on kontrolli tulemusel tuvastanud, et ühel ja samal päeval olid sõlmitud töölepingud OÜ Vesterful ja töötajate vahel ning töölepingud samade töötajate osas Soome Ehitusliidu ja OÜ Vesterful vahel. Esimestes lepingutes puudus tingimus töötamise koha kohta, kuid hilisemates selgitustes maksuhaldurile OÜ Vesterful esindaja Eestit töötamise asukohana nendes lepingutes kinnitas. Samas oli nendes lepingutes märgitud töötamise eritingimusena lähetused välisriikidesse. Töölepingutes Soome Ehitusliiduga oli märgitud täpne töötamise koht: Espoo Muuralan sairaala (Soomes). Lähtuvalt asjaolust, et OÜ Vesterful ei ole Eestis käivet kunagi deklareerinud ning OÜ-l Vesterful puuduvad arved Eesti ettevõtetele, on maksuhaldur järeldanud, et OÜ Vesterful ei tegutse Eestis sellisel määral, mis nimetatud hulka ja vastavat spetsialisatsooni töötajate palkamist eeldab. OÜ Vesterful on töötajaid vormistanud tööle üksnes töö tegemiseks Soomes ning seega langevad ühte lähetuse koht ja põhiline töötamise koht ning töötajate lähetust selle sisus toimunud ei ole. Kuna maksuhaldur tulenevalt MKS § 11 lg 2 ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega, siis ei saa maksuhaldur ka käesolevas maksuasjas lähtuda vaid tehingute vormistuslikust poolest, kuivõrd asjaoludest tehingute tegeliku sisu kohta. Kogutud tõendeid ja selgunud asjaolusid kogumis hinnates on vastustaja jõudnud korrektsele järeldusele, et OÜ Vesterful ei lähetanud oma töötajaid Eesti Vabariigist Soome Vabariiki, vaid töötajaid värvatigi eesmärgiga asuda töötama välisriigis.
  2. Kuna OÜ Vesterful on nii tööjõuvahetus- kui ehitusteenuseid osutav äriühing, siis Eesti-Soome maksulepingu juurde kuuluva protokolli p 7 kohaselt ei rakendata tööjõuvahetuse korral nimetatud maksulepingu artikli 15 lg-s 2 sätestatut. Seega ei saa OÜ-l Vesterful tekkida Soomes püsivat tegevuskohta tööjõuvahetusest. OÜ Vesterful võimaliku püsiva tegevuskoha ning äriühingu täpse tegevusala väljaselgitamiseks on maksuhaldur teinud vaide esitajale
  3. detsembril
  4. a korralduse nr 12-2.1/24671, mis on jäänud vaide esitaja poolt täitamata. Ka esitatud kaebuses informatsioon teistsuguste asjaolude kohta puudub.
  5. Kaebuse esitaja suhtes toimunud kontrollimenetluse puhul pole tegemist revisjoniga, kuna see piirdus kontrollimenetluse alguses nõutud dokumentidega ning suulise selgitusega. Täiendavate selgituste nõudmine on toimunud
  6. a septembrikuu jooksul telefoni ja e-maili teel. Aset ei ole leidnud maksumaksja koormamine kontrolli läbiviimisega tema tegevuskohas ning kontrollimenetlus kestis sisuliselt 6 kuud. 5
(10)Tegemist on üksikjuhtumi kontrolliga, mille käigus nõuti maksumaksjalt konkreetsesse maksustamisse puutuvaid raamatupidamise dokumente, kontroll viidi läbi maksuhalduri juures ning kontrollimenetlus kestis lühikest aega. Kaebaja väide varjatud revisjoni läbiviimisest on alusetu. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusküsimused
  1. Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas OÜ Vesterful töötajad töötasid püsivalt Soome Vabariigis või olid seal töölähetuses ning kas OÜ Vesterful oli õigustud maksma enda töötajatele seoses töölähetusega päevarahasid või tuleb need lugeda töötajatele makstud töötasuks, millelt kuuluvad kinnipidamisele maksud. Lahendamist vajab ka küsimus, kas OÜ Vesterful poolt töötajatele sõiduautokompensatsiooni maksmine oli õiguspärane. Kaebuse esitaja on vaidlustanud ka OÜ Vesterful suhtes maksumenetluse läbiviimise üksikjuhtumi kontrollina, leides, et tegemist oli maksurevisjoniga. Ka nimetatud küsimuses peab kohus seisukoha võtma. Töölähetuse õiguslik regulatsioon
  2. Vastavalt EV töölepingu seaduse (TLS) § 26 lg 1 p-le 5 peab töölepingus olema märgitud töö tegemise koht või piirkond. Nimetatud sätte mõttes tuleks töö tegemise kohana või piirkonnana eelkõige mõista geograafilist asukohta. OÜ Vesterful poolt sõlmitud töölepingutes (toimiku lk 124, 126, 128, 140-172) puuduvad andmed töö tegemise konkreetse koha kohta. Küll on aga lepingutes märgitud töö eritingimusena „lähetused välisriikides“.
  3. Maksukohustuslase suuliste seletuste protokollis on OÜ Vesterful juhatuse liige Jarkko Vaihia selgitanud, et töötajate alaline töötamise koht on Turus Helsingi ümbruses (toimiku lk 96). Ainult Soome Vabariigis töötamist on kinnitanud suuliste selgituste protokollis ka kolmandad isikud E. V. (toimiku lk 103), H. H. (toimiku lk 108) ja I. T. (toimiku lk 113). Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et kõigil vaidlusalustel juhtudel pakuti töötajatele tööd Soomes ning töötamise asukohaks oli Soome Vabariik.
  4. TLS § 51 lg 1 järgi on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. TLS § 51 lg 3 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kehtestab lõikes 3 mainitud kompensatsioonide suuruse, maksmise tingimused ja korra Vabariigi Valitsus.
  5. Kuna OÜ Vesterful töötajate töötamise asukohaks oli Soome Vabariik ning OÜ Vesterful töötajad viibisid Soomes pikemat aega kui TLS § 51 lg-s 1 sätestatud 30 päeva, siis leiab kohus, et ka sel põhjusel ei saanud tegemist olla töölähetusega TLS mõttes. Kui töötaja võetaksegi tööle tööleasumisega Soomes, siis kuulub Soomes töötamine 6
(10)tööülesannete hulka, millest tulenevalt ei saa Soomes töötamist pidada isiku töölähetuseks. Töölähetusse saatmine eeldab, et töölähetus peab aset leidma kohas, mis ei ole töö tegemise asukoht. Ka kaebuse esitaja on leidnud, et OÜ Vesterful püsiv tegevuskoht asus Soome Vabariigis ja on seega sisuliselt nõustunud sellega, et Soome Vabariigis töötamise puhul polnud tegemist töölähetusega. 27. Kaebuse esitaja leiab, et ta oli kohustatud töötajatele I. T., H. H. ja E. T. maksma päevaraha nende päevade eest, millal nimetatud töötajad töötasid ehitusplatsidel, mis asusid Espoost enam kui 50 kilomeetri kaugusel. H. H., I. T. ja E. T. töölepingutes töötamiseks välismaal (toimiku lk. 123, 125, 127) on eeltoodud isikute töö toimumise kohaks märgitud Espoo. Samas on OÜ Vesterful juhatuse liige Jarkko Vaihia maksumenetluses selgitanud, et töötajate alaline töötamise koht oli Turus; Helsingi ümbruses. Kuna täiendavaid väidet põhistavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole, on tegemist kaebuse esitaja paljasõnaliste väidetega, mida ei olnud maksuhalduril maksuotsust tehes võimalik arvestada ja millega ka kohus ei saa arvestada.

§ 15

lg 3 kohaselt on kaebuse esitaja kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad. Käesoleval juhul kaebuse esitaja oma tõendamiskohustust täitnud ei ole, mistõttu kohtul pole võimalik väite õigsuse osas seisukohta võtta. Eeltoodust tuleneval on kohus seisukohal, et maksuhaldur on õigesti lugenud OÜ Vesterful poolt töötajatele makstud päevarahad töötasumakseteks. Järgnevalt peab kohus välja selgitama, kas maksuhaldur on õigesti määranud OÜ-le Vesterful eeltoodud töötasumaksetelt tasumiseks tulumaksu, sotsiaalmaksu, kogumispensioni- ja töötuskindlustuse maksu. OÜ-le VESTERFUL täiendava maksukohustuse määramine füüsilistele isikutele teostatud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluvate maksude osas 28. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi Leping) artikkel 15 lg 2 kohaselt maksustatakse lepinguosalise riigi residendi poolt teises lepinguosalises riigis teenistuse eest saadud tasu ainult esimesena mainitud riigis, kui

  1. a)tasu saaja viibib teises riigis ajavahemikul või ajavahemikel, mis ei ületa kokku 183 päeva ükskõik millise kaheteistkümnekuulise perioodi jooksul, mis algab või lõpeb vastaval rahandusaastal, ja
  2. b)tasu maksab tööandja või tasu makstakse tööandja nimel, kes ei ole selle teise riigi resident, ja 3) tasu ei maksa püsiv tegevuskoht ega kindel asukoht, mis tööandjal on teises riigis. 29. Lepingu lisaks oleva protokolli artikli 7 kohaselt ei rakendata lepingu 15. artikli 2. lõike sätteid värvatavale töövõtjale. Lepinguosalise riigi residentidest töövõtjaid loetakse värvatuks, kui nad on antud teise isiku käsutusse töövahendaja poolt, töötamaks selle teise isiku (tööandja) äritegevuses teises lepinguosalises riigis, eeldusel, et tööandja on teise riigi resident või et tal on selles teises riigis püsiv tegevuskoht, ja et töövahendajal puudub vastutus ja ta ei kanna mingit vastutust ka töötulemuste eest. Kohus on seisukohal, et lepingu lisaks oleva protokolli artikli 7 eesmärgiks on välistada tööjõudu 7

(10)vahendava äriühingu maksustamine töötasult kinnipidamisele kuuluvate maksudega olukorras, kus vastavad maksud tasub tööjõudu värvanud teise riigi tööandja.
  1. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus tuvastanud, et OÜ Vesterful maksis ise oma töötajatele Soomes töötamise eest töötasu. Soome Vabariigis OÜ Vesterful töötajatele töötasu ei makstud ning makse kinni ei peetud. OÜ Vesterful juhatuse liige Jarkko Vaihia on andnud maksumenetluses selgitusi, mille kohaselt tegeles OÜ Vesterful nii tööjõu rendi kui ka ehitustöödega (toimiku lk. 96). Samas selgitas juhatuse liige ka seda, et Soome Vabariigis OÜ Vesterful töötajatele mingeid tasusid ei makstud (toimiku lk. 97). OÜ Vesterful töötajate E. V.’i, H. H. ja I. T. selgitustest maksuhaldurile nähtub, et eeltoodud töötajad esitasid OÜ Vesterful juhatuse liikme Jarkko Vaihia’le töötundide kohta regulaarselt aruandeid (toimiku lk. 104, 109, 113). Kohtutoimikus olevatest OÜ Vesterful töötajate töölepingutest (toimiku lk. 140-172) nähtub, et töötajate tööandjaks on OÜ Vesterful ning töötajaile annab tööülesandeid ja nende täitmist kontrollib vahetult OÜ Vesterful juhatuse liige Jarkko Vaihia. Töölepingutest töötamiseks välismaal (toimiku lk. 123-127) nähtub samuti, et töötajate tööandjaks on OÜ Vesterful. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et töötajate üle vahetu kontrolli teostajaks ning tööandjaks oli OÜ Vesterful. Kuivõrd töötajad said ka tasu vahetult vaid OÜ-st Vesterful ning puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et töötajad said Soome Vabariigis töötasu mõnelt Soome Vabariigis registreeritud äriühingult, tuleb järeldada, et OÜ Vesterful oli käesoleval juhul tööandja, mitte töövahendaja. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et lepingu lisaks oleva protokolli artikkel 7 kaebuse esitaja suhtes ei kehti ning kohaldamisele kuulub lepingu artikkel 15 lg
  3. Maksuotsuses (lk. 12) asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Vesterful poolt töötajatele välja makstud 1 366 364 krooni kuuluvad deklareerimisele kui töötasude väljamakse ning tulumaks kuulub kinnipidamisele Eesti Vabariigis iga töötaja poolt Soomes töötamise eest saadud tulult, kui Soomes töötamise eesmärgil viibimise periood ei ületa kokku 183 päeva. Seega asus maksuhaldur maksuotsuses lepingu artikkel 15 lõiget 2 kaebuse esitaja suhtes kohaldama ning maksuotsuses on täidetud artikli 15 lõike 2 punktis a sätestatud nõue (maksustatud on väljamakseid töötajatele, kes viibisid Soomes vähem kui 183 päeva). Vaidlus puudub selle üle, et maksustatud on tasu, mida tegi töötajatele OÜ Vesterful, mistõttu on täidetud ka lepingu artikkel 15 lõike 2 punktis b sätestatud nõue (tasu maksab tööandja, kes ei ole Soome resident). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas täidetud on lepingu artikkel 15 lõike 2 punktis c sätestatud nõue (tasu ei maksa püsiv tegevuskoht ega kindel asukoht, mis tööandjal on teises riigis). Seega peab kohus kontrollima, kas OÜ-l Vesterful oli Soome Vabariigis püsiv tegevuskoht.
  4. Kaebuse esitaja on põhjendanud maksuotsuses OÜ-l Vesterful püsiva tegevuskoha teket lepingu artikkel 5 lõikega
  5. Lepingu artikkel 5 lg 1 kohaselt tähendab püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtte äritegevus. Sama artikli lg 3 alusel kujutab kauem kui kuus kuud kestev ehitusplats, ehitus-, montaaži- või seadistamisprojekt või sellega seotud järelevalve või konsultatsioonialane tegevus endast püsivat tegevuskohta. Töölepingutest töötamiseks välismaal nähtub, et OÜ Vesterful töötajad osutasid Soome Vabariigis ehitusteenuseid 8
(10)Espoos. OÜ Vesterful juhatuse liige Jarkko Vaihia on maksumenetluse käigus selgitanud, et töötajate alaline töötamise koht oli Turus, Helsingi ümbruses (toimiku lk. 97). Seega on tõendid OÜ Vesterful püsiva tegevuskoha kohta Soomes vastukäivad. Juhul, kui OÜ Vesterful osutas ehitusteenuseid teatud ajaperioodi jooksul Espoos ning teatud ajaperioodi jooksul Turus, tuleb OÜ Vesterful püsiva tegevuskoha tuvastamiseks kontrollida, kui pika ajaperioodi jooksul OÜ Vesterful mõlemas tegevuskohas tegutses. Andmeid selle kohta OÜ Vesterful maksuhaldurile ega ka kohtule esitanud ei ole, mistõttu ainetu on OÜ Vesterful seisukoht, nagu oleks maksuhaldur pidanud OÜ Vesterful püsiva tegevuskoha väljaselgitamiseks rakendama uurimisprintsiipi. Samas ei saa kohus nõustuda maksuhalduriga selles, nagu tõendaks OÜ Vesterful püsiva tegevuskoha puudumist asjaolu, et OÜ Vesterful tegeles Soomes ka tööjõu vahendamisega ning lepingu lisaks oleva protokolli punkti 7 kohaselt ei rakendata tööjõuvahenduse korral maksulepingu artikli 15 lõikes 2 sätestatut. Arvestades asjaolu, et maksuhaldur on kaebuse esitaja maksuotsust põhistanud lepingu artikkel 15 lõikega 2 (mis eeldab muuhulgas tuvastamist, et töötajatele ei maksnud tasu püsiv tegevuskoht), ei saa ta kaebuse esitaja argumentidele püsiva tegevuskoha olemasolu osas vastu väita viitega protokolli p-le 7, mis välistab lepingu artikkel 15 lõike 2 kohaldamise kaebuse esitaja suhtes.
  1. TuMS § 41 p 1 kohaselt peetakse tulumaks kinni residendist füüsilisele isikule makstavalt tulumaksuga maksustamisele kuuluvalt palgalt ja muudelt tasudelt TuMS § 13 lg 1 alusel, samuti juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme tasudelt TuMS § 13 lg 2 alusel, arvestades TuMS §-s 42 lubatud mahaarvamisi. TuMS § 40 lg 3¹ punktide 1 ja 2 kohaselt ei peeta TuMS § 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetelt kinni tulumaksu, kui väljamakse saaja täidab oma tööülesandeid välisriigis ning 1) väljamakse tehakse residendist juriidilise isiku välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või 2) maksu kinnipidajal on välisriigi maksuhalduri tõend, et väljamakse saaja on selle tulu osas välisriigis maksukohustuslane.
  2. Ka eeldusel, et OÜ-l Vesterful tekkis Soome Vabariigis enam kui kuus kuud kestev ehitusplats või ta töötas ühes asukohas enam kui kuus kuud kestva ehitusprojekti raames, ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et OÜ Vesterful töötajatele maksis töötasu OÜ Vesterful püsiv tegevuskoht. OÜ Vesterful Soome Vabariigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu töötajatele töötasu maksmist tõendavad dokumendid, millest nähtub, et OÜ Vesterful on Soome Vabariigis töötajate töötasudelt maksud kinni pidanud. Vastavaid tõendeid OÜ Vesterful maksumenetluses ega ka kohtumenetluses esitanud ei ole. Seega on kaebuse esitaja väide, nagu maksnuks töötajatele töötasu Soome Vabariigis asuv püsiv tegevuskoht, paljasõnaline. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et maksuhalduril oli õigus määrata maksuotsusega OÜ-le Vesterful tasumiseks maksud füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt. Sõiduautokompensatsiooni maksmise õiguslik regulatsioon
  3. TuMS § 13 lg 3 p 2 kohaselt tulumaksuga ei maksustata Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja piirmäärades avalikule teenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele makstavat hüvitist seoses isikliku 9
(10)sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Isikliku sõiduautona käsitatakse eelmises lauses nimetatud isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses.
  1. Maksuhalduri poolt revideeritud perioodil kehtis Vabariigi Valitsuse
  2. detsembri
  3. a määrus nr 426 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad“, mille § 1 kohaselt sätestab määrus avalikule teenistujale ja juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele tulumaksuvaba hüvitise maksmise tingimused seoses tema isiklikus omandis oleva või liisingulepingu alusel kasutatava sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel.
  4. Kaebuse esitaja leiab, et kuna
  5. juulil 2006 jõustunud Vabariigi Valitsuse
  6. juuli
  7. a määrus nr 164 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad“ §-st 1 on kaotatud nõue, mille kohaselt peab sõiduauto kuuluma töötaja või juhtorgani liikme omandisse või olema liisingulepingu alusel tema kasutada, siis on OÜ Vesterful maksustamine antud hetkel ilmselgelt vastuolus regulatsiooni mõtte ja eesmärgiga.
  8. Kohus eeltoodud kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu, kuna maksusumma arvutamise ja määramise õigsuse kontrollimisel tuleb lähtuda revideeritaval perioodil kehtinud õigusaktidest. Revideeritavaks perioodiks oli
  9. a. mai kuni detsember. Vabariigi Valitsuse
  10. juuli
  11. a. määrus nr. 164 siis veel ei kehtinud, mistõttu kaebuse esitaja pidi sõiduautokompensatsioonide maksmisel lähtuma Vabariigi Valitsuse
  12. detsembri
  13. a. määrusest nr.
  15. Kaebuse esitaja leiab, et kuna ARK andmed on informatiivse tähendusega, siis on maksuotsus ebaseaduslik osas, millega maksustati kõigile töötajatele, kelle omandis ei ole ARK andmetel ühtegi sõiduautot, makstud sõiduauto kasutamise kompensatsioon erisoodustusena. MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
  16. Kohus on seisukohal, et kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks OÜ Vesterful töötajate poolt selliste sõiduautode omamist, mis ARK-i andmetest ei nähtu, siis on ta rikkunud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustust. Kuna puuduvad tõendid, mille alusel OÜ Vesterful töötajatele maksuvaba hüvitise tasumise otsustas, siis on maksuhaldur erisoodustuse määramisel lähtunud õigesti talle kättesaadavatest andmetest ning on jätnud õigesti tähelepanuta OÜ Vesterful paljasõnalised väited, mille kohaselt oli ARK-is tegeliku sõiduauto omaniku kohta registrikanne erinevatel põhjustel tegemata. OÜ Vesterful suhtes teostatud kontrollmenetluse liik 10
(10)
  1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et OÜ Vesterful suhtes toimus maksurevisjon, mitte üksikjuhtumi kontroll ning leiab, et revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli eristamiseks tuleb võtta muu hulgas aluseks teostatava kontrolli ulatus ning kontrollmenetluse liigi hindamise aspektist ei oma vähimatki tähendust, kas PMTK viis OÜ Vesterful juures läbi menetlustoiminguid või mitte ning kontrollmenetluse liigi üle otsustamisel ei saa lähtuda viimase ajalisest kestvusest.
  2. MKS § 59 lg 2 kohaselt jaguneb kontroll üksikjuhtumite kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks. Üksikjuhtumite kontrolli reguleerivad MKS §-d 60-72 ning üldkontrolli ehk revisjoni §-d 73-
  3. Revisjoni eristab kohtu hinnangul üksikjuhtumi kontrollist eelkõige see, et revisjoni käigus tuleb välja selgitada kõik maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud. Üksikjuhtumi kontrolli puhul on tegemist aga mingi konkreetse maksuhaldurile teadaoleva asjaolu kontrollimisega ning see ei ole suunatud uute asjaolude leidmisele.
  4. Kohus on seisukohal, et OÜ Vesterful suhtes viidi läbi üksikjuhtumi kontroll. PMTK 30.05.2006 korralduses nr. 12-2.1/10754 (toimiku lk. 184-185), millega kontrolli alustati, selgitati: „Üksikjuhtumi kontrolli eesmärgiks on kontrollida OÜ Vesterful töötasu väljamakseid ja muude tegevuskuludega seotud väljamakseid ning nendelt väljamaksetelt käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu ning kogumispensioni- ja töötuskindlustuse makse kinnipidamise, arvestamise ja tasumise õigsust ajavahemikul mai kuni detsember
  5. a.“ Seega alustas maksuhaldur maksumenetlust konkreetse asjaolu kontrollimiseks.
  6. Kohtu seisukohta selles, et OÜ Vesterful suhtes viidi läbi üksikjuhtumi kontroll kinnitab lisaks menetluse toimumist iseloomustavatele aspektidele ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-20-05 väljendatud seisukoht, milles Riigikohus asus seisukohale, et oluline on ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus. Maksukorralduse seadusest tuleneb, et revisjoni korral peab maksuhaldur järgima erilisi menetlusnõudeid. Revisjonist ja selle ulatusest tuleb maksukohustuslasele teatada ette (§ 75). Revisjon viiakse läbi maksukohustuslase poolt revidendi kasutusse antud tööruumis või töökohas (§ 77). Maksukohustuslasel on õigus taotleda revidendi taandamist (§ 78 lg 2). Revisjoni lõpus toimub lõppvestlus (§ 80) ja pärast seda koostab revident revisjoniakti, millele maksukohustuslane võib lisada eriarvamuse (§ 81). Maksukorralduse seaduse §-dest 75 ja 77 tuleneb, et revisjoni läbiviimine on pikaajalisem ja järjepidev menetlus. Käesoleval juhul on maksuhaldur kõigis kaebuse esitajale suunatud korraldustes defineerinud kontrolli selgelt üksikjuhtumi kontrollina ning puuduvad tõendid, millest ilmneks revisjonile iseloomulike eelpool viidatud toimingute läbiviimine. Seega on kohus seisukohal, et OÜ Vesterful suhtes toimus üksikjuhtumi kontroll. Kaebuse rahuldamata jätmine
  7. Eeltoodust juhindudes on kohus seisukohal, et puudub alus maksuotsuse tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. PMTK on õigesti määranud OÜ-le Vesterful füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluva tulumaksu 11
(10)352 885 krooni, tulumaksu 17 216 krooni, sotsiaalmaksu 131 861 krooni, töötuskindlustusmakseid 1% 3 333 krooni ja 0,5% 1 667 krooni ning kogumispensioni makseid 1 581 krooni.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 12

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.