KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2007, Tartu Haldusasja number 3-07-389 Haldusasi

§ 18

sätestab, et vahistatul on õigus üks kord nädalas saada käsi- või postipakki kogukaaluga kuni 5 kg.

§ 20

lubab pakis tuua ka toiduaineid.

§ 15

lg 1 p 15 annab vahistatule õiguse tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri teisi isikuid. Elektripistik oli kambris nr 7 olemas ning elektrijuhe selleni arestimaja loal laevalgustist veetud, seega oli võimalus televiisori kasutamiseks olemas.

1. Ida Politseiprefektuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastavalt Arestimaja ehitustehniliste nõuete punktile 23.12 on kambri sisustuseks statsionaarselt kinnitatud lavats veekindla vineerkattega, laud ja taburetid. Seega ei kuulu kambri sisustuse hulka öökapp ja riidenagi. Kambris nr 4 on olemas laud, mis asetseb voodi juures ja seetõttu pole tool vajalik. Kambris nr 7 ei ole lauda ja toole ruumipuuduse tõttu. Arestimajades ei kehti Vangla sisekorraeeskiri, vaid Arestimaja sisekorraeeskiri. Kambrites nr 4 ja 7 ei ole akent, kuna seda ei võimalda ehitustehniline konstruktsioon. Ventilatsioon on kõikides kambrites olemas. Kambrites nr 4 ja 7 puudub kraanikauss, kuid olemas on veekraan, mis asub nn WC nurgas, ja kauss, mida saab kasutada igapäevase hügieeni läbiviimiseks. Kambris nr 7 on WC eraldatud kardinaga, millega on tagatud privaatsus. Riiete pesemiseks eraldati ämber ja elektriline veesoojendaja. Kambris nr 7 puudub seinakontakt, s.o tehniline võimalus televiisori vaatamiseks. Kohtla-Järve arestimaja hoone on ehitatud
2. a, ehitise elektrisüsteem ei vasta kaasaegsetele nõuetele ja sagedased on olukorrad, kus elektrijuhtmed ülekoormuse tõttu süttivad. Kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus sellepärast, et arestimajas ei ole jalutushoovi. Vastustaja on korduvalt taotlenud vahendeid arestimajade remondiks, kuid raha eraldatud ei ole.
3. a valmib Jõhvis Viru Vangla, mis lahendab kõneallolevad probleemid. 2 Ei ole mõeldav, et kinnipeetava vahistamisel teise kriminaalasja raames katkeb jõustunud kohtuotsuse täitmine. Arvestades, et Kohtla-Järve arestimajas ei ole poodi, siis võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes võetakse kinnipeetavatele (VangS § 2 mõttes), kelle suhtes on kohaldatud vahistamist, vastu käsipakke, mille sisuks on hügieenitarbed. 20.10.2006 ja 21.11.2006 saabusid kaebajale posti teel pakid. Esimese paki sisuks olid hügieenitarbed, kirjatarbed ja tee. Teine pakk sisaldas toiduaineid. Kuna pakid saabusid posti teel, ei hakanud vastustaja neid tagasi saatma, vaid edastas kaebajale. Lisaks toodi kaebajale 23.10.2006 käsipakk, mille sisuks olid hügieenivahendid ning ka see pakk edastati kaebajale. Vastustaja viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-55-05 ning leidis, et vaatamata sellele, et kaebaja toimetati arestimajja kui vahistatu teise kriminaalasja menetlemise raames, oli tegemist kinnipeetavaga VangS § 2 mõttes ning tal ei olnud õigust saada toidupakki. HALDUSKOHTU LAHEND
4. Tartu Halduskohus rahuldas 25.06.2007 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks järgmised Ida Politseiprefektuuri toimingud: loomuliku valguse tagamata jätmine Kohtla-Järve arestimaja keldrikorrusel asuvates kambrites, aga samuti puuduliku ventilatsiooni, värskes õhus (üks tund ööpäevas) viibimise mittevõimaldamise ja kambris asuva WC seintega eraldamata jätmise. Kohus leidis, et akende puudumise, st loomuliku valguse pideva puudumise, võimaluse puudumise viibida igapäevaselt üks tund värskes õhus, viletsa ventilatsiooni ja kambri sees seintega eraldamata WC tõttu olid kaebaja elutingimused Kohtla-Järve arestimajas inimväärikust alandavad ja ebatervislikud. Seega on kaebaja õigusi nimetatud osas rikutud ning selles osas on Kohtla-Järve arestimaja toimingud õigusvastased. Kaebaja on lähtunud kambri sisustuse osas Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1, kuid siseministri 01.12.2000 määrusega nr 71 on kehtestatud VangS § 156 lg 5 alusel Arestimaja sisekorraeeskiri.

st ei nähtu, millised nõuded on kehtestatud arestimaja kambrite sisustusele, kuid need sisalduvad politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjaga nr 82 kinnitatud Arestimaja ehitustehnilised nõuded p 23.12 all, mille kohaselt kambris peab olema statsionaarselt kinnitatud lavats veekindla vineerkattega, laud ja taburetid. Sisustus peab olema teravate nurkadeta või kaitstud nurkadega ja vandaalikindel. Võimaluse korral peaks laua ja taburetid asetama nii, et arestimajja paigutatud isik istuks küljega ukse poole. Kõigil kambris olijatel peab olema võimalus üheaegselt istuda laua ääres. Kuna kambris nr 7 oli lavats veekindla vineerkattega, laud ja taburetid, siis vastas kambri sisustus Arestimaja ehitustehniliste nõuete punktile 23.12. Öökapi ja riidenagi olemasolu eelpoolnimetatud politseipeadirektori käskkiri ette ei näe. Vastustaja väitel ei vasta Kohtla-Järve arestimaja elektrisüsteem kaasaegsetele nõuetele; elektrijuhtmed süttivad sagedasti ülekoormuse tagajärjel; kambris nr 7 ei ole seinakontakti ja selle paigaldamine ei ole võimalik, kuna elektrisüsteem on niigi üle koormatud. Kuna kaebaja viibis arestimajas, kus puudus tehniline võimalus televisioonisaadete vaatamiseks, siis tulenevalt

§ 15lg 1 p 15 tema õigusi ei rikutud.

Arestimaja ehitustehniliste nõuete punkti 24.3 kohaselt peab arestimajas olema välisakendeta pesemisruum, mille uksel on jälgimisava. Sanitaartehnikana on märgitud sama punkti alapunktis 10 dušš, vandaalikindel segisti ja WC-pott. Seega pesumasina olemasolu arestimaja ehitustehnilised nõuded ette ei näe. Kaebaja puhul, vaatamata asjaolule, et ta toimetati Kohtla-Järve arestimajja kui vahistatu teise kriminaalasja menetlemise raames, on tegemist kinnipeetavaga VangS § 2 mõttes. Kaebaja on eelnevalt süüdi mõistetud ja kannab eluaegset vabadusekaotust 15.12.2000 jõustunud Tallinna Linnakohtu 29.11.2000 otsuse nr 1/2-2543/2000 alusel. Kohtla-Järve arestimajja etapeeriti ta 3 10.10.2006 seoses uue kriminaalasja (nr 06730000233) menetlemisega, mille käigus andis Harju Maakohus 06.09.2006 välja kaebaja vahistamismääruse. Kohus nõustus vastustajaga, et õiguse üldpõhimõtetest lähtudes pole mõeldav, et kinnipeetava vahistamisel teise kriminaalasja raames katkeb jõustunud kohtuotsuse täitmine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-55-05 on asutud seisukohale, et „kohtumääruse või -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku kinnipidamise alustena, prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellises olukorras tuleb kinnipidamisasutusel asuda viivitamata täitma jõustunud kohtotsust ja viia vahialune üle kinnipeetava režiimile VangS-s sätestatud tingimustel“. Kuna kinnipeetav R.K. suhtes tuli kohaldada Kohtla-Järve arestimajja saabudes kinnipeetava režiimi vangistusseaduses sätestatud tingimustel, siis tal ei olnud õigust pakkide saamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. R.K. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti kaebus rahuldamata ja õigusvastaseks tunnistamata toimingud, millega: 1) alandati kaebaja väärikust olmevahendite keelamisega (laud ja tool (taburet), öökapp, riidenagi, veekraaniga kraanikauss) ja ei võimaldatud pesta pesu ning 2) keelati toidupakkide saamine ja televiisor. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) asjaolu, et kambris nr 7 puudusid laud ja tool, on vastustaja on oma vastuses omaks võtnud. Selle asjaolu on kohus ka otsuses tuvastanud, märkides vastustaja väiteid kirjeldades, et ruumipuuduse tõttu lauda ja toole kambris ei ole. Motiveerivas osas on kohus märkinud, et kuna kambris nr 7 oli lavats veekindla vineerkattega, laud ja taburetid, siis vastas kambri sisustus Arestimaja ehitustehniliste nõuete punktile 23.
2. Seega on otsuse motiveeriv osa ilmses vastuolus tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus inimene on sunnitud sööma, lugema ja kirjutama põrandal, ei vasta põhiseadusega kehtestatud inimese väärikusstandardile. Laua ja tabureti puudumine kambris nr 7 tuleb tunnistada õigusvastaseks; 2) vastustaja poolt vastuses ning kohtuotsuse kirjeldavas osas märgitud veekraan, mis asub nn WC nurgas, tähendab vee väljavoolu ava, mis on mõeldud väljaheidete ärauhtmiseks. Olukord, kus inimene on sunnitud oma riidesemeid ja muid tarbevahendeid hoidma põrandal ning tarbevett võtma väljaheidete ärauhtmisavast, ei vasta põhiseadusega kehtestatud inimese väärikusstandardile ning inimese olmeväärikust tagavate esemete (öökapp, riidenagi, veekraaniga kraanikauss) puudumist ei saa õigustada sellega, et politseipeadirektori käskkiri ei näe neid esemeid ette. Kraanikausi puudumise kohta ei ole kohus motiveerivas osas seisukohta võtnud. Selles osas on otsus ebaseaduslik ka motiivide puudumise tõttu; 3) kaebaja ei vaielnud selle üle, kas pesumasin peab olema, kaebaja kaebas selle peale, et tal ei võimaldatud pesu pesta ning ta oli sunnitud olema pesemata riietega
3. oktoobrist kuni
4. novembrini
5. Tallinna Halduskohus on analoogses vaidluses haldusasjas nr 3-06-1917 märkinud, et „ei saa /.../ riietuse mittevahetamist viie nädala jooksul pidada mõistlikuks ega õiguspäraseks.“ Samas otsuses on kohus märkinud, et „siseriiklik õigus on kinnipeetavate riietuse ja hügieeninõuete osas üldsõnaline /…/ samas ei tähenda see, et vangla ei peaks kinnipeetavate hügieeni ning neile väljastatud vanglariietuse puhtuse eest mõistlikul määral hoolitsema. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kohtu hinnangul võib kinnipeetavale mõistliku sagedusega riiete vahetamise mittevõimaldamise kvalifitseerida alandava kohtlemisena. Seejuures on vastustaja ise väitnud, et reeglina antakse kinnipeetavatele puhtad riided kord nädalas, saunapäeval. Sellist riiete vahetamise sagedust tuleb pidada ka mõistlikuks ning selle taustal näib pikemaajalisema kestusega riiete vahetamise võimaluse puudumine üldiselt põhjendamatu.“ Samuti märkis kohus, et „Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovituse liikmesriikidele rec

§ 15

lg 1 p 15 võimaldab tehniliste vahendite kasutamist üksnes arestimaja juhi nõusolekul ja vastava tehnilise võimaluse olemasolul. Vastustaja on korduvalt taotlenud vahendeid arestimajade remondiks, kuid raha eraldatud ei ole. Seetõttu sellise olukorra tekkimises puudub vastustaja süü.

1. a valmib Jõhvis Viru Vangla, mis lahendab päevakorral olnud probleemid. Riigikohus märgib lahendis nr 3-3-1-65-03, et „sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on“. Seda peab arvestama mitte ainult isikute sotsiaalsete õiguste tagamisel, vaid ka muude riigi tasandil lahendatavate probleemide arutamisel, käesoleval juhul politseiasutuste finantseerimisel. 5 Kaebaja puhul oli, vaatamata asjaolule, et ta toimetati Kohtla-Järve arestimajja kui vahistatu teise kriminaalasja menetlemise raames, tegemist kinnipeetavaga VangS § 2 mõttes ning tal ei olnud õigust saada toidupakki, sest kinnipeetaval vastav õigus puudub. Õiguse üldprintsiipidest lähtudes ei ole mõeldav, et kinnipeetava vahistamisel teise kriminaalasja raames katkeb jõustunud kohtuotsuse täitmine. Lähtudes asjaolust, et arestimajas poodi ei ole, ja võrdse kohtlemise printsiibist, võetakse Kohtla-Järve arestimajas kinnipeetavatele (VangS § 2 mõttes), kelle suhtes on kohaldatud vahistamist, vastu käsipakke, mille sisuks on hügieenitarbed. 20.10.2006 ja 21.11.2006 saabusid kaebajale posti teel pakid. Esimese paki sisuks olid hügieenitarbed, kirjatarbed ja tee. Teine pakk sisaldas toiduaineid. Kuna pakid saabusid posti teel, ei hakanud vastustaja neid tagasi saatma, vaid edastas kaebajale. Lisaks toodi 23.10.2006 kaebajale käsipakk, mille sisuks olid hügieenivahendid ning ka see pakk edastati kaebajale. Kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu otsus on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 21.08.2007 otsusega ja L. Pulsti kaebus jäetud rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et asjakohane on viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-55-05, ning märkis, et kaebajat tuleb vaatamata vahistamismäärusele kohelda kinnipeetavana, kes kannab talle määratud vangistust. Kinnipeetavatel on välistatud võimalus saada pakke. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. juuni 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS §-le 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et halduskohus on oma otsuses ebaõigesti kinnitanud, et kambris nr 7 on olemas laud ja tool. Vastustaja on kinnitanud, et kambris nr 7 tool ja laud puuduvad, kuna neid ei ole võimalik sinna paigutada ruumipuuduse tõttu. Samas on antud kambris olemas lavats. Seega ei ole tõendamist leidnud apellandi väide, et ta oli sunnitud sööma, lugema ja kirjutama põrandal, kuna seda oli võimalik teha lavatsil. Seega ei ole laua ja tooli puudumine selline asjaolu, millega oleks alandatud apellandi inimväärikust ja puudub alus selle tunnistamiseks õigusvastaseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles, et veekraan, mis asub kambris WC nurgas, ei ole küllaldane selleks, et tagada inimväärne olukord. Seda ei tingi ka see, et puudub kraanikauss. Vastustaja on kinnitanud, et igas kambris on olemas veekraan ja igapäevase hügieeni läbiviimiseks on kambritesse antud kausid. Seega on tagatud kinnipeetavale võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest. Arestimaja ehitustehniliste nõuete punkt 23 kohaselt ei kuulu kambri sisustuse hulka öökapp ja nagi. Seega ei saa nende puudumist pidada apellandi inimväärikust alandavaks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et tal puudus arestimajas viibimise ajal võimalus pesu pesta. Vastustaja on kinnitanud, et arestimajas viibimise ajal ei ole apellant avaldanud soovi pesu pesta. Samas on pesupesemiseks kambri kauss või ämber. Seega olid olemas võimalused pesu pesemiseks. Pesumasin arestimajas puudub ja seda ei näe ette ka Arestimaja 6 ehitustehnilised nõuded. Seega on eeltooduga ümber lükatud apellandi väide, et tal puudus pesupesemise võimalus. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kohus ei ole näidanud otsuses, millega ta loeb tõendatuks vastustaja väite, et televiisor tekitab ülekoormuse. Samas ringkonnakohus leiab, et selles osas on kohus tuginenud vastustaja seletustele, mille kohaselt arestimaja elektrisüsteem ei vasta tänapäeva nõuetele ja elektrijuhtmed on ülekoormatuse tõttu süttinud. Ringkonnakohtul nagu ka halduskohtul pole alust kahelda nende seletuste õigsuses.

§ 15

lg 1 p 15 võimaldab tehniliste vahendite kasutamist ainult arestimaja juhi nõusolekul ja tehniliste võimaluste olemasolul. Kuna puuduvad tehnilised võimalused, siis on igati õigustatud olukord, kus apellandil keelati televiisori vaatamine. Sisuliselt on apellant küll esitanud oma vastuväited antud olukorrale, kuid samas ei ole ta esitanud ka omapoolseid tõendeid, mis lükkaksid ümber vastustaja väited. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et asjakohatud on viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-55-05 vaidluses, mis on seotud pakisaamise õigusega arestimajas. Riigikohus lahendis nr 3-1-1-55-05 on leidnud, et kohtumääruse ja –otsuse samaaegselt eksisteerimise korral isiku kinnipidamise alustena, prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellises olukorras tuleb kinnipidamisasutusel asuda viivitamatult täitma jõustunud kohtuotsust ning viia vahialune üle kinnipeetava režiimile vangistusseaduses sätestatud tingimustel. Kuna R.K. osas on olemas jõustunud kohtuotsus, siis tuli teda kohelda vangistusseadusest lähtuvalt. Vangistusseadus ei näe ette pakkide saamise võimalust. Vangistusseaduse § 98 lg 1 kohaselt on pakkide saamise õigus ainult vahistatutel. Seega ei olnud R. K üldse õigust pakke saada. Kuna arestimajas puudub pood, siis on seal lubatud pakkide üleandmine. Ka R.K. nimele tuli postipakke ja need edastati talle. Seega ei ole selles osas õiguste rikkumist toimunud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2007 määrusega on R. K. võimaldatud kaebuse koostamiseks ja kaebaja esindamiseks kohtus õigusabi riigi poolt ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. R.K. esindaja on esitanud taotluse välja mõista riigi õigusabi osutamise eest 2389,87 krooni. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maili Lokk Viivi Tomson 7 Agu Timmi