KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2007, Tartu Haldusasja number 3-07-823 Haldusasi

uus redaktsioon, mille § 491 jõustus 15.02.2007.

§ 491

lg 1 sätestab, et Justiitsministeeriumile saadetavad kirjad peavad olema riigikeelsed või koos riigikeelse tõlkega.

§ 491lg 6 kohaselt katab tõlketeenuse kulud kinnipeetav.

Tasu maksmine toimub tõlkija esitatud arve alusel. Enne kirja või vaide vastuvõtmist võtab vangla kinnipeetavalt allkirja nõusoleku kohta, et pärast tõlkija arve esitamist arvestab vangla tõlkimisele kulunud summa kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt maha. Tõlketeenuse hinnakiri ning raha arvutamise kord tehakse enne allkirja võtmist kinnipeetavale vangla poolt teatavaks.

§ 491

lg 8 sätestab, et kui kinnipeetaval puuduvad vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid, edastab vangla kinnipeetava kirja või vaide tõlkijale ning tõlketeenuse eest tasub vangla. Uusi vangistusseaduse ja

redaktsioone tutvustati kõigile Tartu Vanglas viibivaile kinni peetavatele isikutele. Kaebaja keeldus uute redaktsioonidega tutvumast, väites, et tal on kehtivad versioonid olemas. 19.02.2007 andis kaebaja kinnises ümbrikus kirja inspektor-kontaktisikule Justiitsministeeriumile saatmiseks. Inspektor-kontaktisik selgitas kaebajale 15.02.2007 kehtima hakanud

nõuet, et kiri peab olema kirjutatud riigikeeles või minema enne tõlkimisse, samuti, et kinnipeetav peab ise tõlketeenuse eest tasuma. Kaebaja oli nõus tõlketeenuse eest tasuma, andes allkirja selleks ettenähtud blanketil. Blanketil on selgitus ka vene keeles. 23.02.2007 esitas tõlketeenuse osutaja arve kaebaja kirja tõlkimise eest summas 318.36 krooni. Kaebajalt ei ole seda summat kinni peetud. 05.03.2007 soovis kaebaja 2 jälle saata kirja Justiitsministeeriumile, toimus sama protseduur ja ka seekord nõustus kaebaja tõlketeenuse eest tasuma. Arve tõlkimise eest saabus 06.03.2007 summas 117.29 krooni. See summa on kaebaja isikuarvelt maha arvestatud. Tartu Vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud, kuna toiming on sooritatud kehtiva õiguse alusel ja kinnipeetava nõusolekul. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis 28.09.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on kaebajal küll huvi taotletava konstateeringu suhtes, kuna on arusaadav, et emakeeles on täitevvõimu asutustega kergem suhelda, kuid kaebuses esitatud huvi emakeelseks asjaajamiseks riigiasutustega ja riigiasutustelt emakeelsete vastuste saamiseks ei ole käsitletav põhjendatud huvina HKMS §-de 7 lg 1 ja 26 lg 1 mõttes, mistõttu on välistatud vaidlusaluste toimingute õigusvastasuse kindlakstegemine. Samuti puudub halduskohtul alus vastustajale toimingu tegemise keelu panemiseks, kuna puuduvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille alusel saaks tuvastada õigusvastasuse vastustaja käitumises. Vastustajate toimingud on kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus jagab Justiitsministeeriumi seisukohta sotsiaaltoetuse küsimuses. Vangistusseaduse
2. jaos on sätestatud normid, mis reguleerivad sotsiaalhoolekannet vanglas. Eestis kehtestatud süsteem ei riku kaebaja põhiõigusi. Vastustaja on asjakohaselt osundanud ka PS §-dele 46 ja
3. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus sätestab isiku pöördumisele vastamise korra. Seaduse eesmärgiks on tagada PS § 46 sätestatud üksikisiku põhiõigus pöörduda märgukirjadega riigiasutuste poole ning saada neile seaduses ettenähtud korras vastus. MSVS § 1 lg 2 kohaselt kasutatakse haldusmenetluses võõrkeeli keeleseaduses sätestatud korras, kusjuures seaduse
4. paragrahvi kohaselt on riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse ja tema asutuste asjaajamiskeel eesti keel. Seega ei tulene vastustajatele seadustest ega Euroopas kasutusel olevatest standarditest kohustust võõrkeelsete vastuste andmiseks. Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistiku kohta sätestab eesmärgid, mille kohaselt peaksid vanglad võtma meetmeid keeleoskamatusest tulenevate probleemide lahendamiseks, kas tõlkide kaasamisega või aktide teistes keeltes kättesaadavaks tegemisega. Soovitatav on samuti, et administratsioon valdaks keelt, mida enamus kinni peetavatest isikutest räägivad. Vastustajad on kinnitanud, et vangistusalased peamised õigusaktid on olemas nii vene kui ka inglise keeles ja et vanglaametnikud valdavad enamasti neid võõrkeeli. Nende meetmetega on tagatud ka riigikeelt mittekõnelevate isikute õigused. Eelnevates kohtumenetlustes on kaebaja suhelnud nii eesti-, vene- kui ka inglise keeles, mistõttu käesolevas asjas vaidlustatud menetluskeelega seonduvate toimingutega ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Ka Tartu Vangla on vastuses kaebusele käsitlenud asjakohaseid õigusnorme õigesti, kusjuures arvestatud on õigustloovate aktide eesmärki.

§ 491

lg 1 sätestab, et Justiitsministeeriumile saadetavad kirjad peavad olema riigikeelsed või koos riigikeelse tõlkega.

§ 491lg 6 kohaselt katab tõlketeenuse kulud kinnipeetav.

Tasu maksmine toimub tõlkija esitatud arve alusel.

§ 491

lg 8 sätestab, et kui kinnipeetaval puuduvad vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid, edastab vangla kinnipeetava kirja või vaide tõlkijale ning tõlketeenuse eest tasub vangla. Seega on tõlkimisega seonduv lahendatud kinni peetavate isikute põhiõigusi arvestades, kusjuures määravaks on asjaolu, et vahendite puudumine ei saa olla takistuseks vaidemenetluse algatamisele ning vaidmenetluses osalemisele ega riigiasutustega suhtlemisele. Kaebaja õiguste realiseerimist ei ole käesolevas asjas takistanud rahaliste vahendite puudumine. Vangla pakutavad tõlketeenuse hinnad jäävad alla tõlketuru tavapärastele hindadele. 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. S.I. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada kõik ebaõiglased vastamised, kohtuotsused, blankett ja akt; tagastada kaebajale 435 krooni; teha ettekirjutus mitte võtta kaebajalt raha tõlke eest 117.29 krooni ja 318.36 krooni; teha ettekirjutus, et kaebajalt ei võetaks raha, kui ta kirjutab Justiitsministeeriumile vene keeles; teha ettekirjutus, et järgitakse põhiseadust ja Council of Europe committee of ministers § 30.1, et kaebaja saaks vastused kambrisse vene keeles. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kirjutas kaebaja 05.02.2007 Justiitsministeeriumile avalduse, miks talle ei maksta sotsiaaltoetust 29.90 eurot Council of Europe committee of ministers § 103 lg 8 alusel. 19.02.2007 võttis kontaktisik kaebajalt allkirja, et ta peab maksma kõigi Justiitsministeeriumisse saadetud kirjade tõlgete eest või kirjutama eesti keeles. 05.03.2007 kontaktisik teavitas teistkordselt kaebajat ja võttis selle kohta teist korda allkirja. Justiitsministeerium teatas, et kaebajale ei hakata maksma toetust 29.90 eurot ja, et kaebaja peab maksma tõlke eest 435.65 krooni. Sel päeval, kui kaebaja saatis avalduse, ei olnud teda veel tõlketeenuse eest maksmisest teavitatud. See on ebaseaduslik. Rikutakse PS § 21, kuna kaebajale ei tooda vastuseid kambrisse kaebajale arusaadavas keeles ja ei võeta vastu selles keeles, mida ta valdab. Kaebajal ei ole tööd ja ei ole vahendeid tõlgi jaoks. Justiitsministri 01.02.2007 käskkiri on vastuolus PS § 21 ning samuti Council of Europe committee of ministers § 30.1). Sellega kitsendatakse kaebaja õigusi.
2. Justiitsministeerium taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole apellatsioonkaebus ega selle menetlusse võtmine põhjendatud. Vastavalt HKMS 31 lg 1 on poolel õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Apellatsioonkaebus on üldsõnaline ning kordab esimese astme kohtule esitatud kaebuses toodud argumente. Sellest tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel lähtuma HKMS §-st 33 lg 1 ning sellest, et apellatsioonkaebus ei vasta HKMS § 32 lg 1 p 6 sätestatud nõudele, kuna pole välja toodud, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi oluliselt rikkunud või milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Apellatsioonkaebuse motivatsioonid on argumendid, mille osas on halduskohus juba andnud otsuses seaduslikud ja põhjendatud seisukohad. Justiitsministeerium jääb oma menetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Apellant jätkuvalt märgib ekslikult, et tema poolt edastati kiri Justiitsministeeriumile 05.02.
3. Kiri oli kaebaja poolt dateeritud 05.03.
4. Samuti on ekslik väide, et selleks ajaks ei olnud teada uuest

regulatsioonist teavitatud. Tartu Vangla selgitustest nähtub, et

regulatsiooni tutvustati kõikidele kinnipeetavatele. Samuti võeti kirja vastuvõtmisel igakordselt kinnipeetavatelt allkiri selle kohta, kas ta on nõus tõlketeenuse eest tasuma. Võõrkeelsete vastuste andmise kohustust ei tulene seadusandlusest. PS §-st 52 lg 1 tulenevalt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeeleks eesti keel. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt sätestatakse võõrkeelte, sh vähemusrahvuste keelte kasutamine riigiasutuses ning kohtu- ja kohtueelses menetluses seadusega. MSVS §-st 1 lg 2 tulenevalt kasutatakse haldusmenetluses võõrkeeli keeleseaduses sätestatud korras. KeeleS § 3 kohaselt on riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse ja tema asutuste asjaajamiskeel eesti keel. Kaebaja viited PS §-le 21 ei ole asjakohased, kuna selles normis reguleeritakse isiku õigusi, mis seonduvad kriminaalmenetlusega. Samuti ei tulene ka niinimetatud Euroopa 4 vangistusõigusest kohustust väljastada kinnipeetavatele, kes ei valda riigikeelt, vastuseid keeles, mis ei ole riigikeeleks. Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistiku kohta toob välja küll asjaolu, et vanglad peaksid võtma meetmeid keeleoskamatusest tulenevate probleemide lahendamiseks – seda kas tõlkide kaasamisega (p 38.3; 59.a ja e) ja/või aktide teistes keeltes kättesaadavaks tegemisega (p 30.1; 38.3), samuti sellega, et administratsioon valdaks keelt, mida enamus kinni peetavatest isikutest räägivad (p 87.2). Vanglates on vangistusalased peamised õigusaktid olemas lisaks eesti keelele ka vene ja inglise keeles, samuti valdavad vanglaametnikud enamasti neid võõrkeeli. Sellega on tagatud ka riigikeelt mittekõnelevate isikute õigused.

§ 491jõustus 15.02.2007.

Alates 15.02.2007 ei menetle Justiitsministeerium enam kinnipidamisasutustest tulnud võõrkeelseid kirju ega vaideid. Tõlgi kaasamise kulud katab kinni peetav isik. Meetme eesmärgiks on kinni peetavate isikute järkjärguline eesti keele kasutamisele suunamine, mis ühelt poolt aitab kaasa nende resotsialiseerimisele ning teisalt aitab tagada asutuses riigikeele kasutamise nõuet, samuti tagab selle, et isikud, kes Justiitsministeeriumis võõrkeelset kirja menetlevad, sellest õigesti aru saaksid ning seeläbi on kinnipeetavate õiguste kaitse kvaliteetsem. Lisaks põhiseaduslikule põhjendusele annab õigusliku aluse nimetatud regulatsioonile ka HMS § 21 lg 2, mille kohaselt katab haldusmenetluses tõlgi kaasamise kulud tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Antud juhul on tõlgi kaasamise kulude hüvitamise kohustus kinnipeetaval. Kaebeõiguse realiseerimiseks maksejõuetute kinnipeetavate puhul on see vangla kohustuseks. Kaebaja on viibinud Eestis alates

1. a, mis on piisavaks ajaks riigikeele omandamiseks. Samuti pakub vangla kinnipeetavatele eesti keele kursuseid ja alates 01.09.2007 maksab riigikeele õppimise eest ka Vabariigi Valitsuse 28.06.2007 määruse nr 182 Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad ning tasu arvutamise ja maksmise kord alusel tasu.
2. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole apellant kaebuses vastavalt HKMS § 31 lg 1 märkinud, millist materiaalõiguse normi on kohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi oluliselt rikkunud või milles seisneb tõendite ebaõige hindamine. Vastustaja leiab, et kohus on õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõigusnorme ja hinnanud tõendeid õigesti. Tartu Vangla nõustub kõigi kohtu seisukohtadega ning jääb oma seletuste ja põhjenduste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
4. septembri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et vaidlustatud toimingutega rikutakse apellandi õigusi.

uue redaktsiooni, mis hakkas kehtima 1. veebruarist 2007, § 491 lg 1 kohaselt peavad Justiitsministeeriumile saadetavad kirjad olema riigikeelsed või koos riigikeelse tõlkega.

§ 491

lg 6 alusel katab tõlketeenuse kulud kinnipeetav ja tasu maksmine toimub tõlkija poolt esitatud arve alusel.

§ 491

lg 8 sätestab, et kui kinnipeetaval puuduvad vanglasisesel arvel 5 rahalised vahendid, edastab vangla kinnipeetava kirja või vaide tõlkijale ning tõlketeenuse eest tasub vangla. Selline redaktsioon ei riku kinnipeetava põhiõigusi ega piira tema vabadusi, kuna rahaliste vahendite puudumine kinnipeetaval ei ole takistuseks vaidemenetluse algatamisele ja selles osalemisele ning ei takista ka riigiasutustega suhtlemist. Asja materjalide kohaselt uut

redaktsiooni tutvustati kõikidele kinnipeetavatele, kuid apellant keeldus sellega tutvumast. Apellanti on teavitatud uuest vangla sisekorra eeskirja redaktsioonist ka vastavatel blankettidel

1. märtsil 2007 ja
2. veebruaril 2007 ning apellant on nõustunud sellega, et tõlkimisele kuluv summa võetakse maha tema vanglasiseselt arvelt. Alusetu on apellandi väide, et avalduse Justiitsministeeriumile saatis ta
3. veebruaril 2007, kui teda ei olnud veel uuest korrast teavitatud. Tegelikult on see pöördumine dateeritud apellandi poolt
4. märtsil 2007 ja samal päeva teavitati teda ka sellest, et ta on kohustatud tõlke eest tasuma ning ta on sellega nõustunud. Apellant on väitnud, et tema suhtes rikutakse PS §
5. Selline viide on asjakohatu, kuna see reguleerib isikute õigusi seoses kriminaalmenetlusega. Apellandi puhul mingit menetlust läbi ei viida. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud toimingutega ei ole rikutud apellandi seaduslikke õigus ja vastustajate toimingud on kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles, et rikutakse Ministrite Komitee soovitusi Euroopa vanglareeglistiku kohta. Kuna vanglaametnikud on võimelised suhtlema apellandiga talle arusaadavas keeles, siis on nad võimelised üldjoontes ka selgitama apellandile temale saadetud vastuste sisu. Samas on apellandil alati võimalus pöörduda tõlketeenust osutava firma poole, et ta saaks audentse tõlke, kuid muidugi on ta sellisel juhul kohustatud tasuma osutatud tõlketeenuse eest. Vangistust regeleerivad aktid on kättesaadavad Eesti vanglates ka venekeelsetena ja sellega on tagatud riigikeelt mittekõnelevate isikute õigused. Viivi Tomson Maili Lokk 6 Agu Timmi