lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokollis märgitakse muuhulgas poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides.
lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks. Kaebaja ei ole esitanud taotlust protokolli parandamiseks, ka apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb protokollis märgitu ebaõigsus. Protokoll kajastab menetluse käiku, sh kaebaja seletuse põhisisu, õigesti. Kaebaja väitis kohtuistungil esialgu tõepoolest, et tal ei lubatud üldse helistada, ent muutis hiljem oma seletust ja rääkis, et sai helistada pärast seda, kui kambrikaaslane kõne lõpetas, kuid tahtis õhtupoole veelkord helistada, kuid siis telefoni enam ei toodud. Seega on õige protokollis märgitu, et kaebajal „ei lubatud uuesti helistada“. Vastustaja ei pea vajalikuks E. Vinogradovi ülekuulamist. E. Vinogradovi tunnistused ei ole usaldusväärsed. Kaebaja rääkis kohtuistungil, et E. Vinogradovil telefonikaarte ei olnud, kuna tal ei olnud raha kaardi ostmiseks ning telefonikaardid olid ainult kaebajal, kes lubas E. Vinogradovil neid kasutada. Eeldusel, et M. S. i väide vastab tõele, on E. Vinogradov M. S ile sisuliselt „võlgu“ ja kinnitaks seetõttu seda, mida M.S. vajalikuks peab. Eeldades aga, et M.S. käitus vastavalt vangla sisekorrareeglitele, mis keelab isiklikke asju kaaskinnipeetavatele kinkida, laenata ja kasutada anda, ei saanud E. Vinogradov tegelikult helistada vahendite puudumise tõttu, kuid registreeris end telefonikasutajate nimekirja, võimaldades M. S il helistamist kaks korda pikema aja vältel. Tunnistaja K. Uulits kinnitas kohtuistungil, et kuna ta on teinud helistajate žurnaali M. S i nime taha märke „ok“, siis ta järelikult veendus, et M.S. sai helistada ning ühtki vaidlust M. S iga ta ei mäleta. K. Uulitsa seletuste tõepärasuses ei ole alust kahelda, kuna ka kaebaja kinnitas, et ta sai vaidlusalusel päeval telefoni kasutada ja abikaasaga rääkida. Kaebaja ei ole esimese astme kohtus põhjendanud mittevaralise kahju tekkimist seoses enda solvamise, alandamise ega tervisekahjustusega, mistõttu vastustaja jätab apellandi sellekohase väite tähelepanuta. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning
Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu.
lg 2 alusel on menetlusosalisel õigus tutvuda kohtuistungi protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allakirjutamisest. Kohtuistungi lõpus informeeriti apellanti, et protokoll allkirjastatakse kolme tööpäeva jooksul. Apellandilt ei ole toimiku materjalidest lähtuvalt tulnud taotlust protokolliga tutvumiseks ning seetõttu on ka alusetu tema hilisem väide protokolli ebaõigsuse kohta. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et temal ei lubatud helistada. Apellant on ka ise õigeks võtnud kohtuistungil selle, et tal oli võimalik helistada, kui kambrikaaslane kõne lõpetas ja kui ta tahtis õhtupoolikul uuesti helistada, siis talle seda võimalust ei antud. Tunnistaja K. Uulitsa ütluste kohaselt said helistamise võimaluse mõlemad kambris nr 2018 viibinud kinnipeetavad. Kui kinnipeetaval on olnud võimalik telefoni kasutada helistamiseks, siis ta märgib helistaja nime taha „OK“. Kuna apellandi nime taga on see märge olemas, siis oli ka apellandil võimalus telefoni kasutada. Tunnistaja ei mäleta, et sellel kuupäeval oleks helistamisega seoses apellandiga toimunud mingi intsident. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et nii apellant kui tema kambrikaaslane on helistamisel kasutanud ühte kõnekaarti nagu nähtub helistamise registreerimise raamatust. Seega ei ole võimalik kindlaks teha isikut, kes sellelt kõnekaardilt tegelikult helistas, kas apellant või tema kambrikaaslane. Ka ei oma mingit tähendust E. Vinogradovi ütlused, kes täpselt ja kui palju helistas. Pealegi ei ole apellant ka motiveerinud, miks ei olnud E. Vinogradovit tunnistajana võimalik olnud üle kuulata halduskohtu istungil. Tartu Vangla kodukorra XVI peatüki punkt 16.2.2 järgi võimaldatakse taksofoni kasutamine eelvangistushoone 5. sektsioonis neljapäeviti. Kinni peetaval isikul, kellele on helistamine lubatud ja kes on avalduse esitanud võimaldatakse helistada sel päeval ühel korral kokku kuni 10 minutit. Kuna apellant sai sel päeval ühel korral helistada, mida ta ka ise on omaks võtnud, siis ei ole vangla poolt tema õiguste rikkumist toimunud. RVastS § 9 lg 1 kohaselt peab mittevaralise kahju hüvitamiseks tegemist olema süülise õigusvastase käitumisega. Kuna asja materjalidega on tõendatud, et apellandile anti 26. aprillil 2007 võimalus helistamiseks, siis ei ole vangla apellandile tekitanud süüliselt mittevaralist kahju ja seega jääb taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Viivi Tomson Maili Lokk 4 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.