← Eesti

3-07-1669/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1669 Haldusasi N.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 12.07.2007 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 1.12.TA28/232 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. oktoobri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – N.K. Vastustaja (haldusorgan) – Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Halduskohtu
  3. oktoobri 2007 otsus muutmata. Tartu Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  4. N.K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 12.07.2007 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 1.1-2.TA28/232 enammakstud peretoetuse tagasinõudes osaliselt tühistada ja kohustada vastustajat tegema ümberarvestuse tagasimaksmise kohta alates 09.06.
  5. N.K. esitas 11.01.1996 Tartu Pensioniametile avalduse lapsetoetuse määramiseks E-S. K. eest. Tartu Pensioniameti 11.01.1996 otsusega määrati N.K. le E.-S. K eest lapsetoetus alates 01.01.1996 kuni 31.12.
  6. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 31.01.2007 otsusega nr 19040-3 peatati N.K. le peretoetuste maksmine alates 01.02.2007 seoses Rahvastikuregistrist saadud infoga, et N.K. elab koos tütar E.-S. K. ga Soome Vabariigis alates 09.06.
  7. 16.05.2007 kirjas selgitas Tartu Pensioniamet kaebuse esitajale peretoetuste maksmise asjaolusid ning andis võimaluse enammakstud peretoetuse summas 24 150 krooni vabatahtlikuks tagasimaksmiseks. N.K. nõustus saadud lastetoetust vabatahtlikult tagastama perioodi 09.06.2004 - 01.02.2007 eest, kuid mitte alates 01.10.1997 saadud perioodi eest. 12.07.2007 tegi Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond ettekirjutuse ja hoiatuse nr 1.1-2.TA28/232, millega kohustas N.K. t kooskõlas riiklike peretoetuste seaduse (edaspidi RPTS) §-iga 30 lg 1 ja 3 tagasi kandma Sotsiaalkindlustusametile enammakstud 24 150 krooni hiljemalt 25.10.
  8. N.K. t hoiatati ettekirjutuses, et nimetatud tähtajaks ettekirjutuse täitmata jätmise korral on pensioniametil õigus anda ettekirjutus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kaebuse kohaselt on Tartu Pensioniameti ettekirjutuses toodud summa ebaõige. Kaebaja märkis, et talle maksti peretoetust lapse eest alates 22.12.1995 kuni 31.01.2007 ja varasema seaduse kohaselt ei olnud piiranguid lastetoetuse maksmise osas mitmest riigist. Kui alustati kaebajale lapsetoetuse maksmist, siis kehtis 10.02.1994 vastu võetud lastetoetuse seadus. Kui riik tõstis lastetoetust, arvestati see automaatselt ümber ja kui vahepeal muutusid seadused, ei saa need tagasiulatuvalt kahjustada kodanike õigusi ja huve. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline sotsiaalkindlustusleping jõustus 01.10.1997 ja see ei saa omada tagasiulatuvat jõudu suhetele, mis tekkisid enne selle lepingu sõlmimist. Soomes elab kaebaja alaliselt alates 09.06.2004, varem elas nii Eestis kui Soomes. Saadud raha tagastamisega alates 09.06.2004 on kaebuse esitaja nõus. Riik pidi teavitama isikuid, kes said peretoetust, seaduses tehtud muudatustest. Tavakodanik ei pruugi teada sellise rahvusvahelise lepingu olemasolust ja sellega kaasnevatest uutest kohustustest. Sotsiaalamet ei ole pannud kaebajale kohustuseks, et toetuse saaja seoses seaduse muutmisega teataks, et talle makstakse toetust kahest riigist. Seega ei ole kaebuse esitaja teadlikult eiranud RPTS § 30 lg
  9. Kaebuse esitaja ei ole esitanud Pensioniametile valeandmeid, samuti ei ole süüliselt mitte teatanud asjaoludest, mis oleks takistanud toetuse saamist, sest toetuse saaja ei olnud teadlik nendest asjaoludest (seaduse muutmisest). Alles 01.01.2001 jõustus RPTS § 2 lg 3, kus oli selgesõnaliselt sätestatud, et peretoetusi ei maksta, kui isik saab mõne teise riigi poolt lapsele või perele määratud igakuist toetus. Enne seda olid ainult ametnike tõlgendused, mis tavainimesele ei pruukinud olla selged. Kaebaja ei ole süüliselt midagi teinud selleks, et talle oleks määratud toetust. Toetus oli määratud, seadus muutus, riik jätkas toetuse maksmist. Pärast 01.10.1997 ei ole ta mingeid allkirju andnud oma uute kohustuste kohta ja seega ei ole käitunud süüliselt, mistõttu RPTS § 30 lg 1 ei kuulu tema suhtes rakendamisele.
  10. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet vaidles kaebusele vastu. 2 Vastuväidete kohaselt selgus Rahvastikuregistri andmete kontrollimisel, et N.K. elab koos lapse E.-S. K. ga Soome Vabariigis alates 09.06.
  11. Eelnimetatud informatsiooni alusel peatas Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond oma 31.01.2007 otsusega nr 19040-3 N.K. le peretoetuste maksmise alates 01.02.
  12. 05.03.2007 pöördus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond kirjaga nr 7.5A28-2/1355 Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakonna poole kontrollimaks, kas kaebaja saab peretoetusi Soome Vabariigi vahendite arvelt. Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakonna 09.05.2007 teate nr 25.SKA 8-4/2212 kohaselt on N.K. le määratud ja makstakse perehüvitist Soome Vabariigist tütre E.-S. K. eest alates 01.08.
  13. Teatele on lisatud eelnimetatud informatsiooni tõendav Suomi Kansaneläkelaitos 13.03.2007 dokument. Pensioniamet jäi ka pärast N.K. 12.06.2007 vastust seisukohale, et tagastamisele kuulub kogu ajavahemiku 01.10.1997 - 01.02.2007 eest saadud lapsetoetus. N.K. ei tagastanud ka perioodi 09.06.2004 - 01.02.2007 eest saadud enammaksu, mistõttu Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja tegi 12.07.2007 ettekirjutuse koos hoiatusega nr 1.12.TA28/
  14. Ettekirjutusega kohustati kaebajat Sotsiaalkindlustusametile tagasi maksma enammakstud peretoetust summas 24 150 krooni. RPTS §-ist 2 lg 1 p-d 1 - 3 ja välismaalaste seaduse §-ist 51 lg 2 ning §-ist 4 lg 1 tuleneb, et peretoetustele õiguse omamise eelduseks on Eestis elamine. Rahvastikuregistri andmetel elab kaebaja alates 09.06.2004 Soomes, aadressil XXXXXX. Registrist nähtuvalt on N.K. l juba alates 19.05.2003 olnud elukoht Soomes, kuid aadressil XXXXXX. Järelikult ei olnud kaebaja eelnimetatud kuupäevast alates olnud Eesti alaline elanik. Lisaks Eestis elamise tingimusele tuleb peretoetuste maksmisel lähtuda RPTS §-ist 2 lg 3, mille kohaselt ei maksta peretoetusi perekonnaliikmete kohta, kes saavad mõne teise riigi vastavat toetust. Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakonna 09.05.2007 kirjast nr 25.SKA 8-4/2212 ja lisatud Suomi Kansaneläkelaitos tõendist nähtub, et N.K. le on määratud ja makstakse perehüvitist Soome Vabariigis tütre E.-S. K. eest alates 01.08.
  15. Asjaolust, et Soome Vabariik on kaebajale tütre E.-S. eest maksnud peretoetust, ei ole N.K. pensioniametit teavitanud. Samas on kaebaja Tartu Pensioniametile 12.01.1996 esitatud lapsetoetuse taotlemise avaldusele andnud allkirja, kinnitades, et ta on teadlik kohustusest teatada pensioniametile kõigist asjaoludest, mis põhjustavad toetuse summa suuruse muutumise või maksmise lõpetamise. Kuna N.K. ei teavitanud pensioniametit sellest, et talle makstakse perehüvitist ka Soomest, ei olnud pensioniametil võimalik õigeaegselt peatada lastetoetuse maksmist. Eeltoodust tulenevalt maksti N.K. le ajavahemikul 01.08.1997 - 31.01.2007 peretoetust summas 24 450 krooni. Nimetatud summast on enammaks 24 150 krooni. Kaebaja taotles ja talle alustati lapsetoetuse maksmist ajal, mil kehtis 10.02.1994 vastu võetud lastetoetuste seadus. Eelnimetatud seaduse § 2 lg 1 sätestas, et toetust makstakse Eesti alalisele elanikule, kui välislepinguga pole sätestatud teisiti. Ka 20.05.1997 vastu võetud ja 01.01.1998 jõustunud lastetoetuse seadus sätestab §-is 2 lg 1 sama põhimõte, millele lisandus klausel, et toetust ei maksta Eesti alalisele elanikule, kes elab ajutiselt välismaal ning saab ajutise elukoha riigist lapsele regulaarset toetust. 27.09.1996 allkirjastati Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline sotsiaalkindlustusleping, mis jõustus 01.10.
  16. Eelnimetatud lepingut rakendatakse muuhulgas nii Soome Vabariigist kui ka Eesti Vabariigist lastetoetust saavate isikute suhtes. Lepingu artiklist 21 tulenevalt makstakse perehüvitist selle riigi õigusaktide alusel, millele allub laps kuu esimesel kuupäeval. Lisaks nähtub sama sätte
  17. punktist, et juhul, kui lastetoetust ei maksaks kumbki riik või seda 3 maksaksid mõlemad riigid, tuleb hüvitis välja maksta ainult selle riigi poolt, kelle territooriumil laps elab. Eeltoodust nähtub, et isikul ei ole alates 01.10.1997, s. t lepingu jõustumisest, õigus saada lapsetoetust nii Eesti Vabariigist kui ka Soome Vabariigist samaaegselt. Kaebuses kirjutab N.K. , et alates 2004 elab ta püsivalt Soome Vabariigis, kuid enne nimetatud daatumit oli ta Eesti alaline elanik, kes elas nii Eestis kui Soomes. Pensioniamet viitas eelnevalt 01.01.1998 jõustunud lastetoetuse seaduse §-ile 2 lg 1 ja selles sisalduvale lisaklauslile, mille kohaselt ei maksta lapsetoetust Eesti alalisele elanikule, kes elab ajutiselt välisriigis ning saab välisriigi vahendite arvel lapsele regulaarset toetust. Eeltoodust lähtudes ei olnud isikul õigus saada lapsele makstavat toetust mitmest riigist korraga lepingu ega seaduse alusel. N.K. l on alates 01.08.1997 õigus lapsetoetusele Soome Vabariigist ning Soome on lapsetoetust kaebajale ka maksnud. Nimetatud asjaolust pidanuks kaebaja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniametit teavitama. Kohustus teavitada pensioniametit asjaoludest, mis võivad mõjutada isikule makstava peretoetuse suurust või maksmist, on sisaldunud kõikides lastetoetuse määramist ja maksmist puudutavates seadustes. RPTS § 30 lg 1 alusel nõutakse toetuse saaja valeandmete esitamise või peretoetuste saamist mõjutavate asjaolude mitteteatamise ilmnemisel peretoetusteks enammakstud summad tagasi. Seega on kaebaja kohustatud talle ajavahemikul 01.10.1997 - 01.02.2007 makstud lapsetoetuse summas 24 150 krooni Sotsiaalkindlustusametile tagastama. HALDUSKOHTU LAHEND
  18. Tartu Halduskohus rahuldas
  19. oktoobri 2007 otsusega kaebuse ja tühistas Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 12.07.2007 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 1.1-2.TA28/232 osas, milles kohustati kaebuse esitajat tagastama enammakstud lastetoetust perioodi 01.10.1997 kuni 09.06.2004 eest. Otsuse kohaselt on antud juhul enammakstud toetuse tagasinõudmise aluseks Soome ja Eesti vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusleping. Samas reguleerib sotsiaalkindlustusleping ka ise liigselt makstud summade tagasinõudmist. Nii on artikli 29 punktis 3 sätestatud, et kui isik on saanud hüvitist lepingupoole territooriumil aja eest, mille eest tal on õigus saada teise lepingupoole õigusaktide alusel hüvitist, võib vastavat hüvitist andnud asutus, kui tal on tagasinõude õigus hüvitise saajalt, paluda teise lepingupoole asutust, kes maksab hüvitisi kõne all olevale isikule, kinni pidada hüvitisele vastav summa hüvitisest, mida viimati mainitud asutus maksab antud isikule. Sama artikli punkt 4 kohaselt peab asutus kinni nimetatud enam- ja ettemaksed vastavalt tema poolt rakendatavatest õigusaktidest tulenevatele tingimustele ja piirangutele. Seega tuleneb sotsiaalkindlustulepingust, et liigselt makstud summade puhul on esmalt võimalus taotleda teise riigi vastaval asutusel pidada enammakse väljamakstavatelt summadelt kinni, ehk teha tasaarvestust, mitte aga kohustada kaebuse esitajat sundtäitmise ähvardusel koheselt saadud summa tagastada. Avalduse lapsetoetuse saamiseks Tartu Pensioniametile esitas N.K. 11.01.
  20. Otsus N.K. le lapsetoetuse määramiseks võeti vastu 11.01.
  21. Sel ajal kehtinud lastetoetuste seaduse § 2 lg 1 sätestas, et toetusi makstakse Eesti alalisele elanikule, kui välislepinguga pole sätestatud teisiti. N.K. oli sel ajal Eesti Vabariigi alaline elanik ning välislepingut Eesti ja Soome vahel, mis oleks toetuste maksmist eraldi reguleerinud, sel ajal ei olnud sõlmitud. Seega sai sel ajal lastetoetuste määramisel arvestada ainult siseriikliku seadusandlusega. 27.09.1997 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline sotsiaalkindlustusleping jõustus 01.10.1997 (edaspidi Sotsiaalkindlustusleping). Sotsiaalkindlustuslepingu artikli 21 punkt 1 märgib, et lastetoetused ja -hüvitised, välja arvatud lapse sünnitoetus, makstakse selle lepingupoole õigusaktide alusel, millele allub laps kuu esimesel kuupäeval. Sama artikli punkt 2 kohaselt juhul, kui eelmises punktis nimetatud hüvitisi käesoleva lepingu või lepingupoole 4 õigusaktidest tulenevalt ei maksaks kumbki riik või seda maksaksid mõlemad, siis makstakse need välja vaid selle lepingupoole õigusaktide alusel, mille territooriumil laps tegelikult elab. Seega on kahe riigi vahel sõlmitud Sotsiaalkindlustuslepinguga selgelt määratletud, et lastetoetust makstakse selle riigi poolt ja selle riigi õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses, kus laps tegelikult elab. Laps ei saa üheaegselt elada kahes riigis. Sotsiaalkindlustusleping ei luba saada lastetoetust üheaegselt nii Eesti kui Soome seaduste alusel. Ka 20.05.1997 vastu võetud lastetoetuste seadus, mis alates 01.01.2000 kannab nimetust riiklike peretoetuste seadus, samuti 14.11.2001 vastu võetud ja praegu kehtiv riiklike peretoetuste seadus sätestab põhimõtte, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab peretoetuse saamisel erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut. Riiklike peretoetuste seaduse (edaspidi RPTS) § 2 täiendati 01.01.2000 ning selle kohaselt ei maksta toetusi Eesti alalisele elanikule, kes elab ajutiselt välismaal ning saab ajutise elukoha riigist lapsele regulaarset toetust. Seega ei oma ka Eestis alaliselt elav kodanik õigust saada Eestis lastetoetust, kui ta samaaegselt saab mõnest teisest riigist regulaarset toetust, ja seda sõltumata riikide vahel sõlmitud välislepingust. Antud juhul on aga olemas juba 01.10.1997 jõustunud Sotsiaalkindlustusleping, mis kuulub kaebuse esitaja puhul rakendamisele. Seetõttu on alusetu kaebaja väide, et varasemate seaduste kohaselt ei olnud piiranguid lastetoetuste maksmise osas mitmest riigist. Eelpool tooduga leidis kinnitamist, et kaebuse esitajal ei olnud õigust saada lastetoetust samaaegselt kahest riigist. Kuid küsimus on edasi selles, kas vastustajal oli õigus enammakstud summasid tagasi nõuda. Vaidlustatud otsuses on enammakstud summade tagasinõudmise aluseks märgitud RPTS § 30 lg 1 ja
  22. Alates 01.01.2002 kehtiva RPTS § 30 lg 1 sätestab, et toetuse saaja teadliku valeandmete esitamise või peretoetuste saamist mõjutavate asjaolude mitteteatamise ilmnemisel nõutakse peretoetuseks enammakstud summad tagasi või tehakse tasaarvestus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tehakse isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega juhul, kui peretoetuste maksmine on lõpetatud enne enammakstud summa tasaarvestamist. Nagu märgitud, on antud põhimõte esmakordselt sätestatud 01.01.2002 kehtima hakanud RPTS-is. Kaebuse esitajale toetuse määramise ajal kehtinud lastetoetuste seaduse § 15 lg 1 kohaselt sai sama seaduse alusel liigselt makstud toetussummade osas teha tasaarvestust, kui enammakse oli tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Enammakstud toetussummade tagasinõudmise võimalust seadus üldse ette ei näinud, võimaldati ainult tasaarvestust teha. 01.01.1998 jõustunud riiklike lastetoetuste seadus (lastetoetuste seaduse) § 16 lg 1 sätestas, et käesoleva seaduse alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Põhimõte, et liigselt makstud toetussummasid saab tagasi nõuda ainult siis, kui on tuvastatud toetuse saaja kuritarvitus, on kehtinud kuni 01.01.
  23. Ei 10.02.1994 vastu võetud lastetoetuste seadus ega 20.05.1997 vastu võetud riiklike peretoetuste seadus pane toetuse saajale kohustust täiendavate andmete esitamiseks. Toetuse saaja kohustust asjaoludest, mis võivad mõjutada toetuse saamist, teavitamiseks on esmakordselt sätestatud 01.01.2002 kehtivas RPTS §-is 29 lg
  24. Vaidlustatud otsuses on enammakstud toetussummad tagasi nõutud alates 01.10.1997, kuid 01.01.2002 kehtima hakanud seaduse alusel. Nagu märgitud, sai varem kehtinud enammakstud summasid kas tasaarvestada või tagasi nõuda ainult toetuse saaja kuritarvituste puhul. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud, et kaebuse esitaja oleks käitunud kuritahtlikult ja kui oleks, siis milles tema kuritahtlik tegevus seisnes. Kuritarvitamise puhul peaks olema tegemist süülise ja karistatava tegevusega. Antud juhul vaidlustatud otsuses vastavad asjaolusid välja toodud ei ole. Vastustaja poolt ei ole esitatud ka andmeid, et kaebuse esitaja esitas 1997 toetuse taotlemisel Soomest viimase sotsiaalkindlustusasutustele valeandmeid. 5 Kohus nõustus osaliselt kaebuse esitaja väitega, et riik kui tugevam pool on ka ise kohustatud vältima olukordi, kus seaduse muudatused panevad isikule uusi kohustusi ja nende mittetäitmine võib kaasa tuua piiravaid tagajärgi. Kuigi kaebuse esitaja on ise 1996 andnud allkirja, et kohustub Pensioniametit teavitama kõikidest muudatustest, mis võivad toetuse maksmist mõjutada, oleks ka vastustajal olnud võimalik vältida antud hetkeks tekkinud olukorda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 39 on asutatud Riikliku pensionikindlustuse register. Alates 01.01.2000 kehtib ka RPTS § 141, mis sätestab, et andmed riiklike peretoetuste määramise, määramise aluste ja maksmise kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel moodustatud pensionikindlustuse registrisse. Riikliku pensionikindlustuse registri pidamise põhimääruse p 19 kohaselt on registrisse kantud andmed Sotsiaalkindlustusametile riikliku pensionikindlustuse seaduse ja teiste seaduste ning riikidevahelise sotsiaalkindlustuslepingutega pandud ülesannete täitmise aluseks. Punkt 27 kohaselt on Eesti Vabariigiga sotsiaalkindlustuslepingu sõlminud riikide pädevad asutused registri andmeandjateks kõigi isikuandmete osas, välja arvatud sotsiaalmaksualased andmed. Seega pidi vastustajal olema riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel juba varem kui 2007 vajalikud andmed kaebuse esitaja elukoha ja lapsele Soomest perehüvitise saamise kohta. Seega ei ole vastustaja kasutanud tema käsutuses olema pidavat informatsiooni ning on jätkanud põhjendamatult kaebuse esitajale toetuste väljamaksmist kuni
  25. Vastustaja ei ole selgitanud, miks alles 2007 ja millega seoses sai Pensioniamet teada, et kaebuse esitaja elab Soomes ja saab sealt perehüvitist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  26. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond esitas apellatsioonkaebuse ja taotleb Tartu Halduskohtu 12.10.2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, et N.K. le toetuse määramise ajal kehtinud 01.01.1994 jõustunud lastetoetuste seadus ei näinud enammakstud toetussummade tagasinõudmise võimalust üldse ette, võimaldati ainult tasaarvestust teha. Lastetoetuse seaduse § 15 kohaselt lastetoetuse seaduse alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Järelikult oli pensioniametil võimalik enammakstud summasid ka tagasi nõuda. Lisaks tuleb märkida, et 14.06.1995 võeti vastu lastetoetuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus. Eelnimetatud seaduse § 7 alusel muudeti senikehtinud lastetoetuse seaduse § 15 tekst
  27. lõikeks ja sätet täiendati
  28. lõikega järgmises sõnastuses: „Pensioniametis moodustatud pensionikomisjoni otsuse alusel võidakse igakuiselt kinni pidada kuni 20 protsenti toetusest. Kui toetuse maksmine lõpetatakse enne, kui komisjoni otsuse alusel kinnipeetav enammakstud summa on täielikult kustutatud, nõutakse maksmata osa sisse kohtu korras.” Eelmärgitud muudatusi rakendati alates 01.07.1995 - 01.01.
  29. N.K. esitas taotluse lapsetoetuse määramiseks 11.01.
  30. Seega N.K. toetuse saamise ajaperioodil on pensioniametil alati olnud võimalus enammakstud summa tagasi nõuda; 2) on jäetud arvestamata, et toetusesaaja kuritarvituse põhimõte kehtis lastetoetuse seaduses ja riiklike peretoetuste seaduses kuni 01.01.
  31. Seadusandja ei ole kuritarvitusena mõelnud ainult süülist ja karistatavat tegevust karistusõiguse mõttes, vaid ka n. ö riigi usalduse kuritarvitust, s. t olukorda, kus isik ei teata pensioniametile, et temal on tekkinud asjaolud, mis mõjutavad lapsetoetuse saamist. Antud selgitust kinnitab ka asjaolu, et 01.01.2002 jõustunud riiklike peretoetuste seadusesse on teavitamise kohustus selgesõnaliselt lisatud. Lisaks lastetoetuste seadusele ja riiklike peretoetuste seadusele reguleerisid lapsetoetuse määramist ja maksmist lastetoetuste seaduse § 13 alusel Eesti Vabariigi Valitsuse 17.03.1994 6 määrusega nr 98 kinnitatud „Lastetoetuste määramise ja maksmise kord” ja Vabariigi Valitsuse 17.01.1995 määrusega nr 20 kinnitatud „Lastetoetuse määramise ja maksmise kord”. Eelnimetatud kordades on vastavalt §-is 79 ja §-is 92 sätestatud, et toetusesaaja on kõikide toetuste osas kohustatud teatama lapse paigutamisest osalisele või täielikule riiklikule ülalpidamisele, 16-aastase või vanema lapse õpingute katkestamisest või õpingute lõpetamisest ning teistest asjaoludest, mis tingivad toetuse maksmise lõpetamise või maksmise jätkamise vähendatud suuruses. Vabariigi Valitsuse 17.01.1995 määrusega nr 20 kinnitatud kord tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 18.12.1997 määrusega nr 247 ning kinnitati uus „Lastetoetuste määramise ja maksmise kord”. Korra § 26 sätestab, et toetusetaotleja kinnitab avaldusel allkirjaga, et on teadlik kohustusest kohe kirjalikult teatada kõigist asjaoludest, mis toovad kaasa toetuse suuruse muutmise või toetuse maksmise lõpetamise. Sama korra § 58 ja 60 sätestavad, et toetusesaaja on kohustatud 10 tööpäeva jooksul oma elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama asjaoludest, mis toovad kaasa lastetoetuse suuruse ümberarvutamise või maksmise lõpetamise ning nimetatud asjaolude tekkimisel lõpetatakse toetuse maksmine või jätkatakse seda või muudetakse selle suurust alates kuust, mis järgneb kuule, mil need asjaolud tekkisid. Eeltoodust nähtub, et teavitamise kohustus oli tegelikult olemas kogu perioodi vältel, mil N.K. le maksti lapsetoetust, kuid varasemalt, s. t enne 01.01.2002 oli nimetatud kohustus sätestatud seaduse alusel antud määrustes. Lisaks teavitas eelnimetatud kohustuse olemasolust ka lapsetoetuse taotlemise avaldus, millele N.K. on oma allkirja andnud. Ka halduskohus märgib oma otsuses, et toetusesaaja on pidanud olema teavitamise kohustusest teadlik, kuna avaldus on N.K. poolt allkirjastatud. Seega seisneb N.K. kuritarvitus selles, et isik võttis endale kohustuse teavitada pensioniametit asjaolust, et tema laps E.-S. K. saab lapsetoetust Soome Vabariigi vahendite arvel, mistõttu Eesti Vabariik toetust maksma ei pea, kuid teavitamist ei toimunud. Juhul kui N.K. oleks pensioniametile teavitanud, et tema lapsele E.-S. K. le makstakse perehüvitist Soome õigusaktide alusel, s. t laps vastab Soomest perehüvitise saamise tingimustele, saanuks pensioniamet õigeaegselt peatada lapsetoetuse maksmise ning enammaksu ei oleks tekkinud; 3) on ekslik väide, et pensioniametil pidid riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel juba enne 2007 olemas olema andmed N.K. elukoha ja tema lapsele Soomest perehüvitise saamise kohta ning pensioniamet ei ole kasutanud asutuse valduses olevat informatsiooni ja jätkanud N.K. le põhjendamatult lapsetoetuse maksmist. Esimese n. ö vihje, et isikul on põhjust saada välisriikidest toetusi, saab Sotsiaalkindlustusamet ja riikliku pensionikindlustuse register Rahvastikuregistri andmebaasist. Alles seejärel saab pensioniamet teha järelepärimise vastava riigi pädevale asutusele kontrollimaks, kas isik saab mujalt toetusi. 2007 alguses hakkas tööle andmevahetus Eesti Vabariigi Rahvastikuregistri ja Soome Vabariigi Rahvastikuregistri vahel, mille tulemusena sai Eesti Rahvastikuregister andmed paljude Soomes elukohta omavate isikute kohta. Alles seejärel saab andmed riikliku pensionikindlustuse register ning pensioniametil tekib põhjus uurida, kas isik saab toetusi mujalt. Lisaks tuleb märkida asjaolu, et ruumi sideaadress, s. t aadress, kus isik elab, kuid mis ei ole tema registrijärgne aadress, Sotsiaalkindlustusameti ja Rahvastikuregistri vahelisest andmevahetusest välja ei tule. Selle saab sisestada andmebaasi Sotsiaalkindlustusameti Välissuhete osakond isiku enda avalduse alusel. Üsna kindlalt võib väita, et kui andmevahetus rahvastikuregistrite vahel ei oleks toimima hakanud, ei oleks pensioniamet teada saanud, et N.K. le makstakse perehüvitist Soomest; 4) on jäetud arvestamata, et enammakstud lapsetoetust summas 24 150 krooni on võimalik tagasi nõuda siseriikliku õiguse alusel. Lapsetoetus on N.K. le määratud Eesti siseriikliku õiguse alusel. Eesti ja Soome vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusleping ei kehtesta toetuse määramise tingimusi, vaid nimetatud lepingu artikkel 21 alusel tuli otsustada, kumma lepingupoole õigusaktide alusel 7 tuleb lapsetoetust maksta. Samuti ei ole imperatiivse iseloomuga sotsiaalkindlustuslepingu artikkel
  32. Nimetatud artikli punkti 1 kohaselt võib lepingupoole asutus, kes on maksnud hüvitise saajale hüvitist ulatuses, mis ületab tema õigused seda saada, paluda teise lepingupoole asutust, kes maksab hüvitisi antud hüvitise saajale, pidada kinni liigselt makstud summa õigusaktidest tulenevate tingimuste ja piirangutega. Sama artikli p 3 alusel olukorras, kus isik on saanud hüvitist lepingupoole territooriumil aja eest, mille eest tal on õigus saada teise lepingupoole õigusaktide alusel hüvitist, võib vastavat hüvitist andnud asutus, kui tal on tagasinõudeõigus hüvitise saajalt, paluda teise lepingupoole asutust, kes maksab hüvitist kõne all olevale isikule, kinni pidada hüvitisele vastav summa hüvitisest, mida viimati mainitud asutus maksab antud isikule. Eeltoodust nähtub, et leping annab võimaluse riikidevaheliseks tasaarvestuseks, kuid tasaarvestuse eelduseks on tagasinõudeõigus hüvitise saajalt. Pensioniamet on seisukohal, et siseriiklikul õigusel baseeruv tagasinõude õigus on olemas. Eeltoodust tulenevalt on pensioniametil valikuvõimalus, kas küsida enammakstud summa tagasi Soome pädevalt asutuselt N.K. le makstavast perehüvitisest kinnipidamise teel või küsida summa tagasi N.K. lt otse; 5) on ebaõige väide, nagu kohustaks pensioniamet sundtäitmise ähvardusel koheselt saadud summa tagastama. Isikut on eelnevalt teavitatud enammakse tekkimisest, talle on antud võimalus selgitada põhjusi, miks enammakse on tekkinud. Samuti on antud võimalus enammakse vabatahtlikult tagastada, s. h on võimalik isikule koostada maksegraafik, kui tal ei ole võimalik korraga summat tagastada. Ettekirjutus tehakse juhul, kui isik ei ole pensioniameti teadetele reageerinud ega vabatahtlikult enammakstud summat tagastanud. Käesolevaks ajaks ei ole N.K. pensioniametile enammakstud summat tagastanud. N.K. on nõustunud tagastama enammakstud lapsetoetust perioodi 09.06.2004 - 01.02.2007 eest, kuid isik ei ole summat käesoleva ajani tagastanud. Samuti ei ole N.K. võtnud pensioniametiga ühendust, et selgitada, kui suur on eelnimetatud perioodil makstud summa ning millisele kontole tuleb summa tagasi kanda.
  33. N.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  34. oktoobri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus õige ja seadustele vastav. Pensioniameti seisukohad on iga kord erinevad. N.K. leidis vea ettekirjutuses ja pensioniamet nõustus sellega, vähendades nõutud summat. N.K. tegi ettepaneku kompromissi saavutamiseks. Ta nõustus osaliselt Pensioniameti pretensiooniga ning ootas, et pensioniamet teeks uue ümberarvestuse ja N.K. saaks selle hüvitada. Selle ettepanekuga pöördus N.K. pensioniameti poole iseseisvalt ja kohtu kaudu, kuid konstruktiivset vastus ei ole saanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  36. oktoobri 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
  37. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud seda asjaolu, et kaebuse esitajal ei olnud õigust saada lastetoetust perioodil 01.10.1997 - 01.02.2007 samaaegselt kahest riigist, s. o nii Eesti Vabariigilt kui Soome Vabariigilt. Apellatsiooniastmes on jäänud vaidlusaluseks küsimuseks see, kas 8 apellandil oli õigus vastustajalt enammakstud summasid tagasi nõuda, tehes, juhindudes RPTS §-ist 30 lg 1 ja 3, ettekirjutuse koos hoiatusega.
  38. Õige on halduskohtu seisukoht, et antud juhul kuulub enammakstud summade tagasinõudmisel kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingus sätestatu ning apellandi väited apellatsioonkaebuses ei anna alust asuda teisele seisukohale.
  39. Vastavalt RPTS §-ile 1 lg 3 kui Eesti Vabariigi sõlmitud välisleping sisaldab peretoetuste saamise tingimuste ja korra ning vaidemenetluse kohta käesolevast seadusest erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel on sõlmitud sotsiaalkindlustusleping (alla kirjutatud 27.09.1996 , jõustunud 01.10.1997). Kuna on olemas välisleping, siis vastavalt RPTS §-ile 1 lg 3 tuleb kohaldada välislepingu sätteid, kui peretoetuste saamise tingimused ja kord on erinev võrreldes RPTS-is sätestatust. Peretoetuste tagasinõudmine on sätestatud RPTS §-is 30 ning ka välislepingu artiklis
  40. Kuna tagasinõudmise kord on erinev, siis tuleb enammakstud summa tagasinõudmisel kohaldada Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingu artiklit
  41. Sotsiaalkindlustuslepingu artikli 29 p 3 kohaselt kui isik on saanud hüvitist lepingupoole territooriumil aja eest, mille eest tal on õigus saada teise lepingupoole õigusaktide alusel hüvitist, võib vastavat hüvitist andnud asutus, kui tal on tagasinõudeõigus hüvitise saajalt, paluda teise lepingupoole asutust, kes maksab hüvitisi kõne all olevale isikule, kinni pidada hüvitisele vastav summa hüvitisest, mida viimati mainitud asutus maksab antud isikule. Sama artikli p 4 alusel peab asutus kinni eelmistes punktis nimetatud enammaksed vastavalt tema poolt rakendatavatest õigusaktidest tulenevatele tingimustele ja piirangutele; asutus kannab kinnipeetud summa üle nõudmise esitanud teise lepingupoole asutusele. Seega tulenevalt välislepingust, on enammakstud toetuse puhul esmalt võimalus taotleda teise riigi vastaval asutusel pidada enammakse väljamakstavatelt summadelt kinni, kuid võimalik ei ole teha RPTS § 30 lg 3 kohast ettekirjutust koos hoiatusega.
  42. Samuti tuleneb RPTS §-ist 30, et ka siseriiklikult peetakse eelkõige enammakstutud summad ettenähtud peretoetusest kinni ja alles seejärel, kui see ei ole võimalik, tehakse enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Kuna Soome Vabariigis jätkatakse kaebuse esitajale toetuse maksmist, siis on igati õigustatud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingu artikli 29 p 3 kohaldamine.
  43. Pensioniameti vaidlustatud ettekirjutuses ja hoiatuses on enammakstud toetussummad tagasi nõutud ajavahemiku 01.10.1997 – 01.02.2007 eest, halduskohtus oli vaidlusaluseks ajavahemikuks 01.10.1997 – 09.06.
  44. Kuna vaidlusalusel ajavahemikul kehtis Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusleping ning enammakstutud toetussummade tagasinõudmisel kuuluvad kohaldamisele välislepingu sätted, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta selles osas, kas enne 01.01.2002 jõustunud RPTS kehtinud siseriikliku õiguse alusel on võimalik enammakstud summasid kaebuse esitajalt tagasi nõuda ning seetõttu ei vasta ka apellatsioonkaebuses esitatud sellekohastele väidetele.
  45. Iseenesest õige on apellandi väide, et halduskohus on alusetult asunud seisukohale, et pensioniametil pidi riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel juba enne 2007 olemas olema andmed kaebaja elukoha ja tema lapsele Soome Vabariigist perehüvitise maksmise kohta, kuid samas ei ole see asjaolu vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise aluseks. Viidatud asjaolust sõltuks tagastusnõude aegumistähtaeg, kuid antud juhul ei ole nõude aegumistähtaja osas vaidlust olnud. 9 Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 10 Viivi Tomson

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.