3-07-1481/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-1481 Haldusasi R.K. kaebus Pärnu Vangla direktori
2. juuni 2005 käskkirja nr 35 „Pärnu Vangla poe kaupade hinnalisa määramine“ peale ning kohustamise nõudes hinnalisa tagasimaksmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
3. oktoobri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.K. ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant R.K. Apellant Justiitsministeerium RESOLUTSIOON R.K. apellatsioonkaebus rahuldada, Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tühistada Tartu Halduskohtu
4. oktoobri 2007 otsus osas, millega jäeti rahuldamata R.K. kaebus hinnalisa tagasimaksmiseks. Välja mõista Justiitsministeeriumilt 872.80 (kaheksasada seitsekümmend kaks krooni ja 80 senti) R.K. kasuks hinnalisa katteks. Kohustada Justiitsministeeriumi HKMS § 26 lg 3 ja RVastS § 23 p 1 alusel kindlaks määrama R.K. le välja makstava intressi alusetult saadud raha eest summas 872.80 krooni kuus protsenti aastas ja tasuma selle R.K. le. Välja mõista Justiitsministeeriumilt riigilõiv 26.20 (kakskümmend kuus krooni ja 20 senti) riigituludesse. Justiitsministeeriumi poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
5. Pärnus Vangla direktori 28.06.2005 käskkirjaga nr 35 „Pärnu Vangla poe kaupade hinnalisa määramine“ määrati justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 90 Pärnu Vangla põhimäärus § 3 lg 2 p 7 alusel seoses kaupluse pidamise kulude kasvuga ja riigivara kasutamise otstarbekamaks muutmisega kinnipeetavate isikute kaupluse kaubale alates 01.07.2005 hinnalisa 20%, v.a sigaretid ja muud tubakatooted, mida müüakse pakile märgitud piirhinnaga. R.K. palus halduskohtul tunnistada eeltoodud käskkiri põhiseadusevastaseks ja õigusvastaseks ning teha vastustajale ettekirjutus hinnalisa tagasimaksmiseks koos intressidega (4364 kroonilt 20%, millele tuleb juurde arvestada 6% viivist). Kaebaja on vaidlustanud käskkirja ka vaidemenetluses, kuid vaie jäeti Justiitsministeeriumi 15.09.2005 vaideotsusega nr 4-1-08/532 rahuldamata. Kohus määras seoses Pärnu Vangla likvideerimisega 15.01.2007 vastustajaks Justiitsministeeriumi. Kaebuse kohaselt on kaebaja pöördunud seisukoha saamiseks õiguskantsleri poole ning saades õiguskantslerilt vastuse, et sisseostude tegemise vahendamise eest võetav tasu kuulub PS § 113 kaitsealasse, on esitanud 03.04.2007 Justiitsministeeriumile taotluse hinnalisa tagastamiseks ja intressi maksmiseks, kuna õiguskantsler on leidnud, et kaebajal tuleb vastav taotlus teha. Justiitsministeerium jättis 28.06.2007 kirjaga nr 4-1-8/1739 taotluse rahuldamata, leides, et hinnalisa määramist ei saa seostada PS § 113 sätestatuga. Kaebaja pidi maksma juurdehindlust suuremas summas kui vabaduses viibiv isik, kuna kinnipeetav maksab juurdehindlust nii vanglale kui isikule, kellelt vangla asja omandab. Ka telefonikaartidelt ja postmarkidelt on võetud hinnalisa 20%.
6. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et käskkiri on kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning õiguspärane. Vanglas sisseostude tegemise võimaldamine ei ole vangla põhifunktsioon, vaid tugifunktsioon, kuna sellega antakse kinnipeetavatele võimalus osta lisakaupa, mida vangla ei võimalda kinnipeetavale. Hinnalisa määramine on Eesti Vabariigis vaba, hinnalisa määramine ei ole tegevus, mille eest võetav tasu oleks lõiv PS § 113 tähenduses, kaupade ostmine ja müümine on tsiviilõiguslik tehing. Jaekaubanduse korraldamine eeldab lisakulusid ning kauba müügil tuleb nende kulude katteks rakendada juurdehindlust. Pärnu Vangla kaupluse hinnad ei ole kõrgemad kui hinnad väljaspool vanglat asuvates kauplustes. Telefonikaartidelt ja postmarkidelt ei ole hinnalisa võetud. HALDUSKOHTU LAHEND
7. Tartu Halduskohus rahuldas 22.10.2007 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas Pärnu Vangla direktori 28.06.2005 käskkirja nr 35 „Pärnu Vangla poe kaupadele hinnalisa määramine“ õigusvastaseks. Otsuse kohaselt võib kinnipeetav tulenevalt VangS § 48 lg 1 oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Tulenevalt Vangla sisekorraeeskirja 2 § 74 lg 1 ja 2 teeb kinnipeetav sisseoste vangla vahendusel ning tasub sisseostu eest oma isikuarvelt. Kuna kinnipeetav ei saa sisseoste sooritada väljaspool vanglat asuvast kauplusest, siis peab vangla vahendama kinnipeetavatele sisseostude tegemist. Riik võib sõlmida lepingu eraõigusliku isikuga, kes osutaks vangla territooriumil kinnipeetavatele sisseostude tegemise teenust või teha seda ise. Põhimõtteliselt on ostu sooritamine vangla kauplusest kinnipeetaval tsiviilõiguslik tehing. Olenemata sellest, kas teenuse osutajaks on vangla või eraõiguslik isik, tuleb arvestada asjaoluga, et kauba ostu-müügi korraldamine eeldab lisakulutusi ning nende kulutuste katteks ei ole keelatud hinnalisa. Kohus oli seisukohal, et hinnalisa määramine teatud kaupadele, v.a kaubad, mida müüakse tootele märgitud piirhinnaga, ei ole seadusega keelatud. Antud juhul on käskkirjas toodud hinnalisa määramine PS § 113 mõistes rahaline kohustis, mille määramine peab olema sätestatud seadusega. Kaevatav haldusakt on suunatud Pärnu Vangla kinnipeetavatele, kes sooritavad (sooritasid) oste Pärnu Vangla kauplusest. Vangla direktor on täitnud käskkirja väljaandmisel avalik-õiguslikku ülesannet ja kehtestanud hinnalisa 20% kinnipeetavate isikute kaupluse kaupadele. Vangla direktor on lähtunud Pärnu Vangla põhimääruse sättest, mis annab õiguse haldusakte välja anda, kuid mitte rahalisi kohustusi kehtestada. Sisseostudele vangla kaupluses hinnalisa kehtestamine peaks olema sätestatud vangistusseaduses. Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-4-1-10-2000 on märgitud järgmist: „Sõnastuselt hõlmab Põhiseaduse § 113 kaitseala riiklikke makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on seisukohal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises aktis nimetatakse. Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga“. Kuna eeltoodud nõuet ei ole järgitud, on hinnalisa kehtestamine Pärnu Vangla direktori poolt 28.06.2005 käskkirjaga nr 35 õigusvastane. Kaebaja on pöördunud kaevatava haldusakti osas selguse saamiseks õiguskantsleri poole ning õiguskantsler on andnud 20.03.2007 vastuse „Seisukoht rikkumise tuvastamise kohta“ ning uuele avaldusele vastates soovitanud kaebajal pöörduda Justiitsministeeriumi poole hinnalisa tagastamise ja intresside maksmise nõudes. Justiitsministeerium on esitanud koopia kaebaja isikliku raha arvestuse kaardist. Kaebaja on ajavahemikul 01.07.2005 kuni 13.09.2005 teinud Pärnu Vanglas sisseoste 4364.05 krooni eest, millest ta soovib saada 20% hinnalisa tagasimakset koos intressidega. Kohus leidis, et kuna hinnalisa määramine kaebaja poolt kaupluses kulutuste tegemise kohta ei kajastu esitatud dokumentides ning samas ei kajastu ka, kas kaebaja on ostnud kaupu, mida müüakse pakile märgitud piirhinnaga (tubakatooted, telefonikaardid, kirjamargid) ning tasunud juurde hinnalisa, puudub kohtul õigus kogu kaebaja poolt Pärnu Vangla kauplusest ostetud kaupade eest tasutud 4364 kroonist maha arvata 20%-list hinnalisa ning puudub õiguslik alus kohustada Justiitsministeeriumit seda kaebajale tagastama. Vastustaja esindaja sõnutsi toodi Pärnu Vangla dokumendid üle Justiitsministeeriumi arhiivi ning kohtule on esitatud kõik arhiivis säilinud dokumendid, mis kajastavad kaebaja ostude sooritamist Pärnu Vangla kauplusest, seega polnud kohtul võimalik rakendada uurimisprintsiipi täiendavate dokumentide nõudmiseks. Kohtuistungil esitas kaebaja arve-saatelehe nr 43207 tõendamaks, et ostis pikendusjuhtme hinnaga 50.08 krooni ning pliiatsiga juurdekirjutus 70.90 on hind, millega Pärnu Vangla kauplus on kaebajale nimetatud kauba vahendanud. Kohtul puudub alus lugeda käekirjalist juurdekirjutist „70.90“ hinnaks, millega on Pärnu Vangla poolt kaup kaebajale müüdud, kuna märge, et nimetatud summa on hind ja kehtestatud Pärnu Vangla kaupluse poolt ja et sellega müüdi kaup kaebajale, puudub. 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. R.K. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata, ning uue otsusega kaebuse rahuldamist täies ulatuses ja vastustaja kohustamist Pärnu Vangla poes hinnalisana võetud 20% raha tagastamiseks ning alusetult saadud raha eest intressi 6% aastas maksmiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohus tuvastas, et käskkiri, millega määrati kaupadele hinnalisa, on õigusvastane, järelikult on õigusvastaselt võetud ka kaebaja sisseostudelt hinnalisa 20% ning nimetatud hinnalisa tuleb vastustajalt välja mõista. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Käskkirjaga on tõendatud, et alates 01.07.2005 määrati hinnalisa 20% kõikidele kaupadele, v.a sigaretid jm tubakatooted. Hinnalisa 20% võeti ka telefonikaartidelt ja postmarkidelt, mis kuuluvad samuti piirhinnaga kaupade hulka. Vastavalt HMS § 60 oli käskkirja resolutiivosa kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele. Vastustaja kohustus oli esitada tõendid ehk Pärnu Vangla kauplusest ostude sooritamist kajastavad dokumendid, millest nähtuks, et hinnalisa 20% pole võetud (ehk käskkirja täidetud). Asjaolu, et telefonikaartidelt võeti hinnalisa, on tõendatud ka kaebaja 29.07.2005 vaidega, samuti nähtub see kaebaja 21.11.2005 avaldusest õiguskantslerile. Ka Justiitsministeeriumi 15.09.2005 vaideotsusest nähtub, et hinda ei tõstetud vaid sigarettidel jm tubakatoodetel. Seega ei ole vaidlust selles, et juurdehindlus 20% määrati kõikidele kaupadele, v.a sigaretid jm tubakatooted. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, miks on Pärnu Vangla kaupluse dokumendid kadunud, hävitatud või arhiivist kättesaamatud (seadus kohustab raamatupidamisdokumente säilitama vähemalt 10 aastat). Kaebaja on esitanud tõendina arve-saatelehe nr 43207, kust nähtub, et kaebaja on ostnud pikendusjuhtme hinnaga 50.08 krooni ning tehtud on juurdekirjutus „70.90“, millise hinnaga müüdi kaup kaebajale. Kohus on ebaõigesti jätnud tõendi arvestamata ja rakendamata uurimisprintsiibi, nõudmaks vastustajalt välja kaebaja esitatud tõendi originaali, et võrrelda ja tuvastada juurdehindluse 20% märkimist vangla poolt. Nimetatud tõend on arhiivis olemas. Vastustaja ei vaielnud antud tõendile kohtuistungil vastu ning ei soovinud tõendada vastupidist. Kohus on rikkunud HKMS § 16 sätteid. Kohus on rikkunud kohtumenetluse norme, kuna on jätnud näitamata, milliste tõendite alusel on ta lugenud vastustaja paljasõnalised väited, et kaebaja ei ole maksnud 20% hinnalisa, õigeks. Vastustaja on omaks võtnud, et hinnalisa 20% määrati ning leidnud, et selline tegevus oli õiguspärane (vastustaja 21.08.2007 seisukoht haldusasjas). Kuna kaebaja on esitanud kõik tõendid, mis on kaebaja valduses, siis on vastustaja kohustus oma väiteid tõendada Pärnu Vangla kaupluse müügi dokumentidega, mis peaksid seaduse kohaselt olema arhiivis.
9. Justiitsministeerium taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas R.K. kaebuse, ning uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tähendab sisseostude vahendamine VangS § 48 lg 1 mõistes vangla kohustust lubada kinnipeetaval astuda teatud tingimustele vastavasse tsiviilõigussuhtesse. Riik võib sõlmida lepingu eraõigusliku juriidilise isikuga, kes osutab vangla territooriumil kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalust, samuti võib riik ise vahendada kauba hulgimüüjalt kinnipeetavani jõudmist. Kaupade ostmine toimub müügilepingu alusel ning vangla tegevust sisseostude vahendamisel ei saa lugeda selliseks tegevuseks, mille eest võetav tasu oleks lõiv PS § 113 tähenduses. Riiklik lõiv on PS § 113 tähenduses tasu avaliku võimu soorituse eest. Lõivuks saab lugeda vaid tasusid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus. Avaliku õiguse normidega võidakse tihti panna adressaadile kohustus asuda teatud viisil eraõiguslikku suhtesse. Näiteks võib olla avalikule võimule pandud kohustus müüa teatud kaupu või teenuseid või tagada muul viisil kauba või 4 teenuse kättesaadavus. Tihti pannakse isikule kohustus tarbida teatud kaupu või teenuseid (kohustuslik audiitorkontroll vms). Sellise kohustuse olemasolu ei muuda õigussuhte eraõiguslikku olemust. Nii vangla kui ka eraõigusliku juriidilise isiku poolt vahendatava kaubandusteenuse puhul ei saa kinnipeetav kaupa osta n.ö omahinnaga, kuna turumajanduslikus ühiskonnas ei ole see võimalik. Jaekaubanduse korraldamine eeldab lisakulusid ning kauba müügil tuleb nende kulude katteks rakendada juurdehindlust. Vanglas sisseostude tegemise võimaldamine vangla vahendusel ei ole vangla põhifunktsiooniks, vaid on tugifunktsiooniks, kuna sellega laiendatakse kinnipeetava põhiõigusi ja vabadusi, võimaldades kinnipeetavatel osta lisakaupu ning toitu, mida ei pakuta vangla koostatavas menüüs. Turumajanduslikus ühiskonnas on hinnakujundus vaba. Hind kujuneb pakkumise ja nõudluse tulemusena, välja arvatud teatud tooted, mida müüakse seaduse alusel kehtestatud piirhindadega, näiteks tubakatooted ja postimaksevahendid. Vanglas müüdava kauba hinna juures peab silmas pidama Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitust Rec