) § 367 kohaselt tuleks võlast maha arvestada tehase väärtus. Avaldaja nõue on vaidlustatav. MAAKOHTU LAHEND Tartu Maakohus jättis 20.04.2007 määrusega E. Savickise pankrotimenetluse algatamata ning tühistas 02.04.2007 Tartu Maakohtu määrusega pankrotiavalduse tagamise abinõuna tehtud keelumärke E. Savickisele kuuluvale korteriomandile Teemeistri 2-4 Vana-Võidu külas Viiratsi vallas käsutamise täielikuks keelamiseks, s.o Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas avatud kinnistusregistriosas nr 2483039 tehtud keelumärge kannete täielikuks keelamiseks AS Hansa Liising Eesti kasuks. Määruse kohaselt peab võlausaldaja vastavalt PankrS § 10 lg-le 1 pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetust, samuti tõendama nõude olemasolu. 2 PankrS § 15 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kui kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 1 p 2 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud.
kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
lg 3 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel tuleb maha arvestada liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme väärtus ei ole usaldusväärne, kuna avaldaja on andnud selle kohta erinevaid hinnanguid. Arvestada tuleb ka asjaolu, et E. Savickis on vastanud avaldaja pankrotihoiatusele ja vaidlustanud selle. Kuna võlgnik on pankrotimenetluse algatamise avaldusele põhjendatult vastu vaielnud ja asjakohaselt tuginenud PankrS § 15 lg 1 p-dele 1 ja 2, puudub alus pankrotimenetluse algatamiseks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED AS Hansa Liising Eesti esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 20.04.2007 määruse ning teha uue määruse, millega algatada E. Savickise pankrotimenetlus. Määruskaebuse kohaselt on võlgniku poolt võlausaldajale vaatamata meeldetuletustele tasumata enne liisingulepingu ülesütlemist liisingumaksete võlgnevus summas 1 980 582.82 krooni ning nimetatud liisingumaksetele arvestatud viivised 564 570.47 krooni, kokku 2 545 153.29 krooni. Nõue on piisavalt selge ning juba ainuüksi seetõttu esinevad alused pankrotimenetluse algatamiseks.
lg 1 ja 2 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlastegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.
lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb
lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 28.09.2006 koostatud hindamisakti nr 1453 kohaselt on liisingulepingu objektiks oleva vara väärtus pärast liisingulepingu ülesütlemist 1 995 000 krooni käibemaksuta. Võlgnik ei ole vastupidist tõendanud. Liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summa ehk vara jääkmaksumus on 3 914 158.46 krooni käibemaksuta. Kuna vara hinnanguline turuväärtus selle võlausaldajale tagastamise hetkel on 1 995 000 krooni käibemaksuta, on tõendatud, et võlausaldaja kannab vara võõrandamisel kahju vähemalt 1 919 158.46 krooni ulatuses (jääkmaksumuse ja hinnangulise turuväärtuse vahe). Juhul, kui vara nimetatud hinnaga võõrandada ei õnnestu või ei õnnestu seda üldse võõrandada, suurenevad võlausaldaja kahjud veelgi. PankrS § 15 lg 2 p 2 sätestab, et kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud. Pankrotiseadusest ega ühestki muust seadusest ei tulene, et liisingulepingu objektiks olev vara oleks võrdsustatud pandiesemega ning et sellele saaks pankrotiseaduse alusel kohaldada pandiõiguse kohta käivaid sätteid. Liisingulepingust tulenevad nõuded ei ole pankrotimenetluses eesõigusnõuded ning nendele ei kohaldu pankrotiseaduse mõttes pandiga 3 tagatud nõuete kohta käiv. Juhul, kui liisingulepingu objektiks olev vara on müümata, on võlausaldajal võimalik esitada oma nõue võlgniku vastu PankrS § 98 alusel tingimuslikust tehingust tuleneva nõudena, mis loetakse pankrotimenetluses võrdseks nõudega, mis ei ole tingimuslik. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 10.04.2007 otsuses nr 3-2-1-32-07 leidnud, et kohus peab kontrollima võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka juhul, kui selle nõude vaidlustamiseks on võlgnik esitanud hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse. Eeltoodust tuleneb, et pankrotiavaldust menetlev kohus ei saa jätta pankrotiavaldust rahuldamata ainuüksi põhjendusel, et võlgnik on esitanud pankrotiavaldusele vastuväited. Kohus on kohustatud igal juhul kontrollima väidete põhjendatust. Käesoleval juhul on maakohus määruses vaid nentinud, et võlgnik on pankrotimenetluse algatamisele põhjendatult vastu vaielnud, kuid ei ole selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on sellisele järeldusele jõutud. Võlausaldaja nõue on selge ja põhjendatud, võlgnik ei ole esitanud võlgnevusele sisulisi vastuväiteid ega võlgnevust tasunud, mistõttu on põhjendatud võlgniku pankroti väljakuulutamine. VASTUSTAJA VASTUVÄITED E. Savickis vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on võlausaldaja liisinglepingu üles öelnud. Seega tuleb antud nõudele kohaldada
§-s 367 sätestatut, kus on määratud liisinglepingu ülesütlemise tagajärjed. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused
lg 1 järgi (esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud). Eriregulatsioon tuleneb
§-st 367 lg 3 juhuks, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandjale. Sel juhtumil tuleb tasumata liisingueseme liisingumaksetest maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus. Vastavalt OÜ Hetastar ja Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud liisinglepingu p-le 14 läheb omandiõigus liisingu esemele üle liisinguvõtjale alles peale kõigi lepingust tulenevate maksete tasumist ja liisingueseme omandiõiguse üleminekut tõendab poolte poolt sõlmitud sellekohane kokkulepe. OÜ Hetastar ei ole tasunud kõiki lepingust tulevaid makseid, samuti ei ole OÜ Hetastar ja liisinguandja sõlminud kokkulepet liisingu eseme omandi OÜ-le Hetastar üleandmise kohta. Seega kuulub liisingu ese liisinguandjale AS-le Hansa Liising Eesti. Antud juhul kuulub kohaldamisele
lg 3 ning tasumata liisingueseme liisingumaksetest tuleb maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus. Seega ei ole põhjendatud väide, et pankrotimenetluse algatamiseks on olemas alus ainuüksi seetõttu OÜ Hetastar on võlausaldaja poolt esitatud liisingmaksed tasumata jätnud. Avaldaja poolt 29.09.2006 esitatud hindamisakt nr 1453, millest nähtuvalt on vara väärtus alla 2 miljoni krooni on vastuolus avaldaja enda poolt 21.06.2005 koostatud hindamisaktiga nr 176, millest nähtuvalt on vara väärtus 8,6 miljonit krooni. Kuna tulenevalt
§-st 367 lg 3 sõltub võla suurus avaldaja omandisse jäänud vara väärtusest, on nõue vaieldav ning seega pankrotimenetlust algatada ei saa.
lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks nõude pandi eseme arvel. Liisingleping on oma olemuselt krediidileping, kus liisinguandja on krediteerija rollis.
Selle sätte mõtteks on tagada 4 liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja liisinguese oleks ostetud laenuga, st. müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning liisingu ese oleks laenu tagatiseks. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Seisukohale, et liisinguandjat tuleb käsitleda krediidi andjana ja liisingu eset tuleb käsitleda selle laenu tagatisena, on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-93-05. Seega on liisingu esemeks olev komposteerimistehas vara, mille suhtes võib liisinguandja teostada pandiõigust. Antud asjas kuulub kohaldamisele
lg 5, millest tulenevalt esitas käendaja 02.07.2006 liisinguandjale nõude, et AS Hansa Liising rahuldaks oma nõude liisingu esemeks oleva komposteerimistehase arvelt. Avaldaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-32-07 ei ole asjakohane. Nimetatud lahendis on Riigikohus rõhutanud, et ainuüksi viide nõudele vastuväite esitamisest ei piisa, vaid kohus peab ka hindama vastuväidete põhjendusi. Antud juhul on kohus vastuväidete põhjendusi hinnanud. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Maakohtu otsustus jätta vastustaja suhtes pankrotimenetlus algatamata on lõppjärelduses õige, ükski määruskaebuse põhjendus ei ole vaidlustatud määruse tühistamise aluseks. Maakohus on käesoleval juhul jätnud pankrotimenetluse algatamata PankrS § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 märgitud alustel, leides, et et võlgnik on pankrotimenetluse algatamise avaldusele põhjendatult vastu vaielnud.. PankrS § 15 lg 2 p 1 sätestab, et kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus pankrotimenetluse algatamise otsutamisel hindama, kas võlgniku vastuväited pankrotiavalduse esitaja nõudele on põhjendatud või mitte. AS Hansa Liising Eesti pankrotiavaldusest nähtub, et avaldaja nõue E. Savickise kui käendaja vastu tuleneb liisinglepingu ülesütlemisest ning võlgnevuse moodustavad OÜ Hetastar poolt tasumata liisingumaksed summas 1 980 582.82 krooni ning nimetatud liisingumaksetele arvestatud viivised 564 570.47 krooni, kokku 2 545 153.29 krooni. E. Savickis on esitanud võlaõusaldaja nõudele vastuväited, märkides, et avaldajal puudub nõue käendaja vastu, kuivõrd avaldaja on finantseerinud OÜ Hetastar ostu 8,6 miljoni krooni ulatuses, samas kui lepingu lõpetamisel jääb liisinguese väärtusega 8,6 miljonit krooni talle ning lisaks on OÜ Hetastar tasunud liisingumakseid 2,1 miljoni krooni ulatuses. E. Savickise vastuväidete kohaselt ei saa võlausaldaja esitada pankrotiavaldust tema vastu ka seetõttu, et võlausaldaja nõue on pandiga tagatud. Vastavalt
lõigetele 1 ja 2 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlastegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb
5 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Menetlusosalistel ei ole vaidlust selles, et OÜ Hetastar poolt on tasumata liisingumaksed summas 1 980 582.82 krooni ning võlausaldajal on ka õigus nõuda viiviste tasumist 564 570.47 krooni, millistele summadele on võlausaldajal õigus tulenevalt
§-dest 113 ja 367 lg 1, 2. Samas tuleb
lg 3 kohaselt tasumata liisingueseme liisingumaksetest maha arvestada liisingueseme tagastamisaegne väärtus, kuivõrd liisinguese jääb lepingu ülesütlemisel liiisinguandjale. Maakohus on õigesti leidnud, et võlausaldaja poolt viidatud liisingueseme jääkväärtus - 1 995 000 krooni - ei ole usaldusväärne, kuna avaldaja on andnud selle kohta erinevaid hinnanguid. Nimetatud liisingueseme jääkväärtus lepingu ülesütlemise aja seisuga tuleneb avaldaja poolt esitatud 29.09.2006 hindamisaktist nr 1453, samas on kohtule esitatud samuti avaldaja poolt 21.06.2005 koostatud hindamisakt nr 176, millest nähtuvalt oli vara väärtus selle võlausaldaja poolt omandamisel ja selle OÜ-le Hetastar liisimisel 8,6 miljonit krooni. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses veenvalt põhjendanud, miks on liisingueseme väärtus vähenenud 1 aasta ja kolme kuu möödudes liisingusse andmisest üle nelja korra. 29.09.2006 hindamisaktist nähtuvalt on hindamise aluseks võetud asjaolu, et liisingueset on võimalik müüa vaid osadena, samas ei ole põhjendatud, miks ei ole võimalik lähtuda jääkväärtuse hindamisel komposteerimistehase kui tervikvara müügihinnast. Nimetatud asjaoludel ei ole üheselt selge, et võlausaldajal oleks OÜ Hetastar ja E. Savickise vastu arvestades
lg 3 solidaarnõue tasumata liisingumaksete ja viiviste kokku 2 545 153.29 krooni saamiseks, mistõttu vaidlus nõude üle tuleb vastavalt PankrS §-le 15 lg 2 p 1 lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on pankrotimenetluse algatamata jätmisel ebaõigesti lähtunud PankrS § 15 lg 2 p 2 sätestatust (määruses ekslikult märgitud PankrS § 15 lg 1 p 2), mille kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud. Pankrotiseadusest ega ka muudest õigusaktidest ei tulene, et liisingulepingu objektiks olev vara oleks võrdsustatud pandiesemega ning et sellele saaks pankrotiseaduse alusel kohaldada pandiõiguse kohta käivaid sätteid. Nimetatud järeldust ei tulene ka vastustaja viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-29-06 p-st 25, sest kõnesolevas punktis on kolleegium, käsitlemata pandisuhteid, vaid leidnud, et liisinguleping on ühtlasi krediidilepinguks ning liisingulepingut käsitlevate sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja liisinguese oleks ostetud laenuga. Olukorras, kus liisingulepingu sõlmimise tulemusena jääb liisinguese lepinguperioodiks liisinguandja omandisse, ei saa rääkida liisinguvõtja kui võlgniku vara pantimisest
S § 15 lg 2 p 2 tähenduses. Maakohtu eelpoolviidatud järelduse ebaõigsus ei ole viinud kohut asja ebaõigele lahendamisele, kuivõrd maakohus on õigesti jätnud pankrotimenetluse algatamata teisel, s.o PankrS § 15 lg 2 p 1 märgitud alusel. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 6 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.