Obsah (7)

§ 82§ 220§ 100§ 101§ 113§ 221§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-06-2350

) § 82 lg 2, et juhul, kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.

§ 82

lg 4 kohaselt peab võlgnik täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Vastavalt arvele nr F 18733 oli maksetähtaeg 09.10.2004 – selleks tähtpäevaks tuli kostjal tasuda 118 590 Rootsi krooni. Kostja tasus nimetatud arve osaliselt ning seniajani on tasumata 98 590 Rootsi krooni ehk 166 540 Eesti krooni. Vastavalt

§-le 111 lg 1, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Antud juhul on tegemist vastastikuse 3 lepinguga, kus hagejal oli kohustus tarnida kostjale kostja poolt tellitud plekki ning kostjal oli kohustus nimetatud pleki eest tasuda. Tulenevalt

§-st 219 lg 1 kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Vastavalt

§-le 220 lg 2 peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.

§ 220

lg 3 kohaselt kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kuna kostja on antud juhul sõlminud lepingu kauba ostmiseks oma majandus- ja kutsetegevuses, oli kostjal kohustus ostetud kaup viivitamata üle vaadata või üle vaadata lasta. Vastavalt arvele nr F 18733 pidi kostja teatama oma pretensioonidest kauba osas hagejale 8 päeva jooksul alates kauba vastuvõtmisest. Metallplaatide paksust oleks pidanud kostja kontrollima peale kauba vastuvõtmist, mõõtes metallplaadi paksust nihkmõõdikuga. Kauba kontrollimist pärast 6-7 kuud ei saa pidada kauba viivitamatuks ülevaatamiseks. Kostjal oli tulenevalt

§ 220

lg-test 1 ja 2 kohustus teatada asja lepingutingimustele mittevastavusest hagejale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ning mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldama. Pärast kuude möödumist hagejale pretensioonide esitamist ja sertifikaatide nõudmist ei saa pidada mõistliku aja jooksul lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks. Kostja pole kauba mittevastavust lepingutingimustele piisavalt täpselt kirjeldanud. Vaatamata hageja palvele metallplaate nihkmõõdikuga pildistada ning saata pilt hagejale, ei esitanud kostja hagejale tõendeid metallplaatide puuduste kohta. Kostja ei ole teatanud hagejale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ega kirjeldanud oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt

§ 220lg 3 tähenduses.

Seega ei või kostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda ja sellest tulenevalt omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Antud juhul puudub alus pidada õigeaegselt mitteteatamist ka mõistlikult vabandatavaks.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna kostja on täitnud oma kohustuse tasuda arve nr F 18733 eest üksnes osaliselt, on kostja rikkunud raha maksmise kohustust. Hageja on seega õigustatud nõudma kostjalt maksmata 98 590 Rootsi krooni ehk 166 540 Eesti krooni tasumist ning kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Arvestades eeltoodut, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 166 540 krooni ja viivis 71 778.74 krooni, kokku 238 318.74 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS OÜ Westenpark esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 13. märtsi 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta Stalkompaniet Sverige AB hagi rahuldamata. 4 Apellatsioonkaebuse kohaselt sätestab

§ 221

lg 1, et ostja võib tugineda lepingutingimustele mittevastavusele sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kostja soovis saada kuumvaltsitud plekki spetsifikatsiooniga (SS) 2134, mis on märgitud 09.09.2004 arvele. DanSteeli sertifikaatidelt on märgitud materjali spetsifikatsiooni lahtrisse hoopis RMT OVER 490 N/MM2, mis on täiesti tundmatu spetsifikatsioon ning tootmistegevuses kasutuskõlbmatu materjal. Samuti selgub 09.09.2004 arve võrdlemisel eelnimetatud sertifikaatidega, et ka tarnitud materjali mõõdud ei klapi üheski positsioonis. Kuivõrd materjali sertifikaatide kohaselt oli tegemist hoopis teise materjaliga, võrreldes kostja poolt tellituga, ei saanud see hagejale kui metalliäriga tegelevale ettevõttele märkamata jääda. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes

221 lg 1 p-le 2 oli OÜ-l Westenpark õigus tugineda arvete maksmata jätmisel asjaolule, et talle tarniti vale materjali, sõltumata sellest, kas ta esitas oma vastuväited materjali spetsifikatsiooni ja mõõtude osas õigeaegselt või mitte. Poolte vahel toimis pikaajaline probleemitu koostöö, mistõttu usaldas kostja oma lepingupartnerit ega teostanud materjali igakordsel vastuvõtmisel põhjalikku kontrolli. Samas oleks kontrolli tulemusel saanud tuvastada vaid materjali mõõtude mittevastavuse, kuid materjali vale koostist poleks olnud võimalik tuvastada. Kostja tegi materjalist fotod ja saatis hagejale. Seega ei jätnud kostja täitmata

§ 220

lg-st 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt ostja peab asja mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldama. Samas ei ole nimetatud sätte alusel võimalik kostjale omistada kohustust materjali pildistada ja fotomaterjal hagejale saata. Kostja viitas mõõtude mittevastavusele. Sellest piisas puuduse kirjeldamiseks, kuna foto lisamine poleks kirjeldust täpsemaks muutnud - asjaolu, et materjali läbimõõt erineb 1 mm võrra, jääb samaks sõltumata sellest, kas selle kohta esitatakse fotomaterjal või mitte. Kui hagejal oli soov materjali puudusega visuaalselt tutvuda, oleks ta võinud oma esindaja kostja tehasesse saata. Hagejal oli võimalik materjalide mõõtude erinevus ja materjali spetsifikatsiooni mittevastavus tuvastada ka materjali sertifikaatide alusel. Viiviste summa arvutus ei ole kooskõlas

§ 113regulatsiooniga.

Nimetatud sätte kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Hageja poolt arvutuse aluseks võetud viivis 0,05% päevas teeb aastas 18,25% (0,05*365), mis ületab olulisel määral seaduses sätestatud määra. Seega tuleks viivise arvestust muuta. Stalkompaniet Sverige AB vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjal õigust tugineda asja puudustele. Kostja ei teavitanud hagejat asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul, ega kirjeldanud asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Arvel nr F 18733 on märgitud, et märkused tarnitud kauba suhtes tuleb esitada 8 päeva jooksul kauba vastuvõtmisest, hilisemaid märkusi ei aktsepteerita. Kostja esitas esimesed väited materjali mittevastavuse kohta alles 2004. a detsembris tasumata arve teemal hagejaga peetud telefonivestluses. Hageja oli valmis pretensiooni lahendama ning pakkus välja võimalikud lahendusvariandid kauba tagasisaatmise või krediidi saamise teel, tingimusel, et kostja esitab materjali mõõtude mittevastavust kinnitavad tõendid. Hageja andis kostjale selged juhised, millisel viisil peaks puudusi kirjeldama. Kostja sellele ei reageerinud, vaid suunas materjali tootmisesse, väites hiljem kohtumenetluses, et materjali mittevastavus ilmnes alles tootmise käigus.

§ 220

lg 3 kohaselt ei või ostja, kes ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja 5 lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kostja nõudis hagejalt tarnitud kauba kohta käivaid sertifikaate alles

1. a veebruaris, kuigi hageja oli juba korduvalt pöördunud kostja poole palvega arve nr F18733 tasuda. Selleks, et edastada kostjale kauba sertifikaadid, oli vaja teada nn cftarf-numbrit (partii number). See number on pressitud metallplaadi sisse. Kostja ei edastanud tarnitud plaatide cfta/f-numbreid, mistõttu ei olnud hagejal võimalik kostjale sertifikaate saata. Plaadi 21PV014 kohta arvel nr F18733 märgitud mõõdud 020x2300x5000 kattuvad sertifikaadil nr 20928 punktis 12 märgitud mõõtudega 10000x2300x
2. Esimese ja viimase numbri järjekord on vahetatud. Plaadi dimensioonid erinevad seetõttu, et DanSteel AS poolt toodetud plaat tuli kostja tellimuse jaoks lõigata kaheks, nii et plaat oleks mõõtudega 5000x2300x
3. Sama kehtib ka teiste plaatide osas. Tegemist on puudusega, mida oleks saanud kindlaks teha nihkmõõdikuga teostatud mõõtmiste abil. Vaatamata hageja palvetele kostja puuduste kohta tõendeid ei esitanud. Seega ei saa üksnes sertifikaatide ja arve nr F 18733 võrdlusele tuginedes öelda, et tegemist on lepingutingimustele mittevastava materjaliga.

§ 23

lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et kaubal esinesid puudused või et kaup läks mahakandmisele. Kostja paljasõnalised ja mõistliku aja möödudes esitatud väited kauba puuduste kohta ei saa olla aluseks lepinguliste kohustuste täitmisest keeldumiseks. Kostja väited viivise määra arvutamise kohta ei ole põhjendatud. Arvel nr F 18733 on viivise protsendiks märgitud 18%. Kuivõrd sellisest tingimusest ei selgunud üheselt, kas see kehtib aasta-, kuu- või päevamäärana, siis võrdles hageja arvel märgitud viivist

-s sätestatud viivise arvutamise põhimõtetega ning pidas selle põhjal mõistlikuks nõuda viivist 0,05% tähtajaks tasumata summalt päevas. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud kohtuotsust tuleb muuta kostjalt hageja kasuks väljamõistetud viiviste osas, lugedes kostjalt väljamõistetuks viivised 36 925.25 krooni, ning kohtukulude jaotuse osas. Muus osas tuleb vaidlustatud otsus muutmata jätta.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks põhivõla 166 540 krooni. Kuna maakohtu otsus selles osas on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu vastavaid põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele selles osas märgib ringkonnakohus, et apellandi ükski väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on põhivõla väljamõistmisel õigesti tuvastanud poolte poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes asjaolud, kohaldanud ja tõlgendanud seadust ning teinud põhjendatud järeldused. Ringkonnakohus toetub nendele, kinnitades neid. Seejuures on maakohus õigesti tõendeid kogumis hinnates leidnud, et kostja ei saa hageja poolt esitatud arve maksmisest keeldumisel tugineda tarnitud kauba puudustele, kuivõrd esinevad

§ 220

lõikes 3 märgitud asjaolud, s.o, et kostja ei teatanud kauba lepingutingimustele mittevastavusest hagejale mõistliku aja jooksul pärast mittevastavusest teadasaamist ja et kostja pole kauba mittevastavust lepingutingimustele piisavalt täpselt kirjeldanud. Õige on samuti maakohtu poolt

§ 220

lg 3 teise lause alusel tehtud järeldus, et antud juhul puudub alus pidada kostjapoolset õigeaegselt mitteteatamist mõistlikult vabandatavaks. Maakohus on oma seda järeldust ka 6 piisavalt põhjendanud, sest on otsuse põhjendavas osas märkinud, et kostja tegutses kauba vastu võttes majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu pidi tarnitud kauba viivitamatult üle vaatama, mitte tegema seda alles 6-7 kuu möödumisel, ning et kostja ei esitanud hagejale vaatamata viimase palvele tõendeid metallplaatide puuduste kohta. Apellandi väited ei anna põhjust hinnata tõendeid antud osas teisiti. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et ta saab tulenevalt

§-st 221 lg 1 p 2 tugineda arve mittemaksmisel asjaolule, et talle tarniti vale materjali, vaatamata sellele, kas ta esitas oma vastuväited materjali spetsifikatsiooni ja mõõtude osas õigeaegselt või mitte, kuna vastustaja pidi olema tarne teostamisel teadlik vale materjali saatmisest.

§ 221

lg 1 p 2 sätestab, et ostja võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Asja materjalidest ei nähtu, et vaidlusaluste metallplaatide tarnimisel kostjale hageja oli või pidi olema teadlik kauba väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooltevahelistes suhetes oli tavapärane, et metallplaatide saatmisel kostja hagejalt sertifikaate ei nõudnud. Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et apellant asus vastustajalt nõudma tarnitud kauba kohta käivaid sertifikaate alles

1. a veebruaris pärast vastustaja poolset korduvat pöördumist palvega arve tasuda. Vastustajal ei olnud võimalik nõutud sertifikaate apellandile saata, kuna selleks oli vaja teada tarnitud metallplaatide sisse stantsitud partiinumbrit (chart-number), millist apellant vaatamata vastustaja poolsele pöördumisele (vt hageja poolt saadetud fax tl-del 62, 63) ei olnud teatanud. Üksnes asjaolust, et sertifikaatidel (toimikulehtedel 34-40 ja arvel nr F 18733 (tl-d 9, 10) olevad andmed tarnitud kuumvaluplaatide mõõtude ja kaubakoodi osas ei kattu, ei saa teha järeldust, et tarniti tellimusele mittevastavat kaupa. Hageja on esitanud kaubasertifikaadid kohtule, teadmata täpselt tarnitud kauba partiinumbreid, ning kostja on väidetavalt puudustega tarnitud kauba utiliseerinud, mistõttu ei ole võimalik enam kindlaks teha, millise spetsifikatsiooniga ja mõõtudega kaupu hageja kostjale tegelikult tarnis ja kas esitatud sertifikaadid on tarnitud kauba kohta käivad. Eeltoodust tulenevalt puudub alus tuvastada, et hageja teadis või pidi teadma kostjale metallplaatide tarnimisel nende võimalikust lepingutingimustele vastavusest.
2. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles leitakse, et maakohus on kostjalt välja mõistnud viivise (71 778.74 krooni) ülemäära suurena. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist kohustuse täitmisega viivitamise eest ajavahemikul 10.10.2004 – 20.02.2007 (kokku 864 päeva).

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuigi hageja on oma väidetes tuginenud asjaolule, et kostjale saadetud arvel oli märgitud viivise protsent – 18 - maksekohustuse täitmisega viivitamise korral, ei saa sellest teha järeldust, et pooled olid taolises viivise määras kokku leppinud. Kostja ei ole oma esindaja kaudu nimetatud arvele alla kirjutanud ega ole ka oma muude tegudega taolise kokkuleppe olemasolu tunnistanud, seega puudub lepinguga ette nähtud

§-st 113 lg 1 sätestatust kõrgem intressimäär, mida saaks käesolevas asjas kostja suhtes kohaldada. Kostjalt on võimalik viivis välja mõista

§ 113lg 1 määras.

7 Tulenevalt

§-des 113 lg 1 ja 94 lg 1 sätestatust oli viivise määraks ajavahemikul 01.07.2004 - 31.12.2005 9% aastas (s.o 0,025% päevas), ajavahemikul 01.01.2006 30.06.2006 9,25% aastas (s.o 0,025% päevas), ajavahemikul 01.07.2006 - 31.12.2006 9,75% aastas (s.o 0,027% päevas) ning alates 01.01.2007 10,5% aastas (s.o 0,029% päevas). Eeltoodu alusel tuleb seega arvestada kostjale viivist 166 540 krooni maksmisega viivitamise eest ajavahemikul 10.10.2004 - 30.06.2006 26188.40 krooni (166 540 kr x 0,025% x 629 päeva), ajavahemikul 01.07.2006 - 31.12.2006 8273.70 krooni (166 540 kr x 0,027% x 184 päeva) ning ajavahemikul 01.01.2007 – 20.02.2007 2463.15 krooni (166 540 kr x 0,029% x 51 päeva). Kokku tuleb kostjalt seega viivist välja mõista 36 925.25 krooni ulatuses. Koos põhivõlaga kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 203 465.25 (166 540 + 36 925.25) krooni.

1. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 järgi esitab asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Vastavalt kõnesoleva paragrahvi
2. lõikele näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hagi rahuldamist täielikult põhivõla nõudes on põhjendatud jätta esimeses astmes ja apellatsiooniastmes tasumisele kuulunud riigilõivud kostja kanda. Kuna hagi kuulub lõppastmes rahuldamisele osaliselt – hageja nõue 238 318.75 krooni rahuldatakse 203 465.25 krooni ulatuses, siis on põhjendatud jätta TsMS § 173 lg 2 ja 3 alusel poolte õigusabikuludest 85% kostja kanda ning 15% hageja kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand