Obsah (5)

§ 272§ 191§ 190§ 193§ 194

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-97-8 T

).

§ 272

lg 1 sätestatu kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Lõike 2 kohaselt laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. 3 Kostja, A. Saveljev, hagi ei tunnista ja on seisukohal, et A. Malõševi allkiri 11.10.1996 sõlmitud laenulepingul on võltsitud. Aktsiaselts „Liivimaa Lombard“ (Balti Investeeringut Grupi pank AS) esindaja Alar Liivamägi ja A. Malõševi vahel sõlmiti 11.10.1996 laenuleping. Laenulepingu p 1.2 ja p 1.3 kohaselt laenutaja annab laenajale laenu 10 000 Eesti krooni. Laenaja on kohustatud tagasi maksma laenusumma ning intressid kogusummas 13 600 krooni

1. veebruariks
2. Laenulepingu p 3.1 kohaselt tagab laenaja kõikide omapoolsete kohustuste täitmise pandilepinguga. Pandilepingust nähtuvalt on pandileping sõlmitud 11.10.1996 Tallinna notar Kai Sepa büroos Aktsiaselts „Liivimaa Lombard“, esindaja Aiki Närepi kui „pandipidaja“ ja A. Malõševi kui „pantija“ vahel. Tallinna notar Kai Sepp on nimetatud pandilepingu tõestanud. Lepingule allakirjutanute isikusamasus on tuvastatud. Tartu Maakohtule väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusel, mille on 28.10.1999 väljastanud Tallinna notar Mare Aarsalu, on märgitud A. Malõševi (ik XXXX) surmaajaks 08.06.
3. Vastavalt vaidlusaluste pandilepingu ja laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud notariaadiseaduse (edaspidi NotS) § 47 lg-s 1 sätestatule notariaaltoimingu tegemisel tuvastab notar notariaaltoimingus osalevate füüsiliste isikute või nende esindajate ning juriidiliste isikute esindajate isikusamasuse passi või seda asendava dokumendi alusel. Kui notar tunneb isikut, ei ole isikuttõendava dokumendi esitamine nõutav. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tehingu tõestamisel kontrollib notar tehinguosaliste isikute õigus- ja teovõimet. Vajadusel märgib notar notariaaldokumendis, mil viisil ta isikute õigus- ja teovõimet kontrollis. NotS § 49 sätestab notariaaldokumentide allakirjutamise korra. NotS § 49 lg 1 kohaselt notari poolt tõestatavatele tehingutele ja muudele dokumentidele kirjutatakse alla notari juuresolekul. Kui dokument on varem alla kirjutatud, peab allakirjutanud isik notarile kinnitama, et alla on kirjutanud tema. Pandilepingust nähtuvalt on notar Kai Sepp antud lepingu 11.10.1996 tõestanud. Lepingule allakirjutanute isikusamasus on tuvastatud. Notar ei ole kahelnud A. Malõševi isikusamasuses. Lepingu tekst on notari märke kohaselt enne allakirjutamist lepinguosalistele ette loetud ja vastab nende tahtele. Arvestades, et vastavalt notariaadiseadusele lasub notaril tõestamiskohustus, siis antud juhul ei olnud kohtul alust kahelda notari tegevuses ja tema poolt tõestatud dokumendi õigsuses. Vastupidiseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Arvestades tõendeid kogumis, leidis kohus, et kohtus ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et laenulepingule ei ole alla kirjutanud A. Malõšev ning seega kuulub hagi kostja vastu rahuldamisele 13 600 krooni ulatuses (põhivõlg 10 000 krooni + intress 3600 krooni)

§ 272

lg 1 alusel.

§ 191

järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaks määratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahvi puhul on tegemist kohustuse rikkumise korral rakendatava abinõuga, mis peaks tagama kostja huvi laenulepingu korrektse täitmise vastu ja samas hõlmaks ka kostja poolt laenulepingu nõuetekohasest mittetäitmisest tulenevaid hageja kahjusid. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. See tuleneb nii

§ 190

lg-s 1 sätestatud leppetrahvi tagatiseesmärgist kui

§ 193

lg 2 järgsest võimalusest leppida leppetrahv kokku ka üksnes sanktsioonilisena, st sõltumata tegelikust kahjust. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p-de 5.1, 5.2, ja 5.3 kohaselt laenulepingu punktides 1.4.1.1.4.

1. sätestatud tähtajaks tasumata summadelt on Laenaja kohustatud tasuma viivist 22,67% tasumata summast päevas. Punktis 1.4.
2. sätestatud tähtajaks tasumata summalt on Laenaja kohustatud tasuma viivist 1,87% tasumata summast päevas. Laenajal on õigus taotleda viiviste 4 vähendamist vastavalt sätestatud korrale, kui viivituse tingisid olulised põhjused. Leppetrahvi vähendamisel tuleb

§ 194

lg 1 järgi arvesse võtta ka võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Leppetrahvi alandamisel tuleb nõude suurust

§ 194

lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Viivise vähendamise ulatus sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Kostja on viidanud oma vastuväidetes kohtule, et laenulepingus selliste suurustega viiviste, nagu 22,67 % ja 1,87% päevas nõudmine on heade kommetega vastuolus olev ja TsÜS § 66 lg 1 tulenevalt viivist sätestavad laenulepingu punktid 5.

1. ja 5.
2. on tühised. Kohus leidis, et kuna antud juhul ei ole kohtus leidnud tuvastamist asjaolu, et hageja ja A. Malõševi vahel sõlmitud laenuleping on tehtud raskete asjaolude kokkusattumuse mõjul ja teiselt poolt neid asjaolusid ära kasutades, siis antud juhul lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 kohaldamisele ei kuulu. Asja materjalidest nähtuvalt ei asunud laenuvõtja lepingust tulenevaid kohustusi täitma ning ka laenusaaja esimene teavitamine on toimunud pärast laenulepingu tähtaja möödumist. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusel, mille on 28.10.1999 väljastanud Tallinna notar Mare Aarsalu, on märgitud A. Malõševi surmaajaks 08.06.
3. Samuti nähtub Riigiprokuratuuri taotluse rahuldamata jätmise määrusest, et A. Saveljev tegi politseile avalduse A. Malõševi kadumise kohta 21.01.
4. Menetluse vältel kohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise ja kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamiste määruste põhjal on A. Saveljev põhjendatult kahelnud, kas A. Malõšev sõlmis vaidlusaluse laenulepingu ja kui sõlmis, siis kas ta sõlmis selle vabatahtlikult. Kostja põhjendatud kahtlused menetluse käigus on tinginud kohustuse täitmise viivituse. Seega arvestades eelpoolnimetatud asjaolusid, mis tingisid kohustuse täitmise viivitamise, oli kohus seisukohal, et hageja poolt nõutav viivise määr summas 36 400 krooni on ülemäära suur. Arvestades viivise tekkimise asjaolusid, samuti kostja varalist seisundit, kostjale on määratud Tartu Maakohtu poolt riigi õigusabi, ning asjaolu, et kostja on kõrges eas isik, ei ole põhjendatud hagis esitatud viivise nõude rahuldamine põhinõudest suuremas ulatuses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendab kohus viivist kuni põhivõla suuruseni. Arvestades juba eelpoolnimetatud asjaolusid, vähendas kohus väljamõistetava viivise suurust põhivõla suurusest pooles ulatuses ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivistena 5000 krooni. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Arvestades hagi osalist rahuldamist, jättis kohus poolte kohtukulud nende endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. A. Saveljev taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
6. augusti 2007 otsuse osalist tühistamist põhivõla, viivise ning intressivõla väljamõistmise osas ja teha uue otsuse, millega vähendada A. Saveljevilt Balti Investeringute Grupi Pank AS kasuks väljamõistetud intresside ja viiviste summa 100 kroonini, samas määrata väljamõistetud võla, sh põhivõla, maksmine osade kaupa 3 aasta jooksul. 5 Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud arvestamata, et kriminaalasjas on kogutud piisavad tõendid selle kohta, et laenuleping ei olnud sõlmitud A. Malõševi, vaid tema tapjate poolt A. Malõševi passi alusel. Kriminaalasja nr 98230100669 menetlus alustati 28.06.1998 KrK § 186 tunnustel selle kohta, et 11.10.1996 võeti kannatanu A. Saveljevi õepoja A. Malõševi passi kasutades AS-is Liivimaa Lombard laenu 10 000 krooni ja tagatiseks panditi A. Malõševi korter asukohaga Tallinnas Kadaka tee 163-
7. Käesolevaks ajaks on menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis, kuid kostja A. Saveljev, tutvunud kriminaalasja materjalidega, on kindel, et kriminaalasja lõpetamine oli ebaseaduslik ning on esitanud kaebuse Euroopa Inimõiguste kohtusse; 2) ei ole maakohus kostja poolt toodud asjaolusid arvestades vähendanud viivist mõistliku suuruseni. Väljamõistetud intressi ja viivise määra tuleb vähendada, kuna apellandi varaline seisund ei võimalda tal nimetatud summasid tasuda. Apellant on pensionär, kellel puuduvad lähisugulased, kes võiksid teda aidata, ainukeseks tulu allikaks on pension, mida ei piisa isegi hädavajalike esemete ostmiseks. Vaidlustatud otsusega väljamõistetud summa on ebaõiglane kostja suhtes, kellel puudub mingi seos antud lepingu sõlmimisega ja pikaleveninud kriminaalmenetlusega, kellel puudub materiaalne võimalus võlgnevuse kustutamiseks. Seega tähendaks kohtuotsuse jõustumise järgselt apellandi suhtes algatatav täitemenetlus ühtlasi ka apellandile kuuluva korteri sundmüüki ja tema väljatõstmist nimetatud korterist; 3) ei ole kohtu poolt määratud võlgnevuse summa kohene maksmine apellandile jõukohane ja on teda ülemäära koormav. Kohus, rikkudes TsMS 436 lg 1, ei ole põhjendanud, miks ei ole apellandi poolt esile toodud asjaolusid arvestades antud asjas võimalik teha otsust, millega A. Saveljevilt ei mõisteta summad välja mitte ühekordse maksena, vaid maksmine ajatatakse pikemaks ajaperioodiks.
8. Balti Investeeringute Grupi Pank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu
9. augusti 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud õigusnormi, mida kohus on apellandi arvates ebaõigesti kohaldanud või jätnud osaliselt või täielikult kohaldamata. Samuti puuduvad apellatsioonmenetluses arvestamisele kuuluvad asjaolud ja tõendid, mille kohaselt tuleks apellatsioonmenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus; 2) on kriminaalasi nr 98230100669 lõpetatud põhjendatult. Kriminaalasjas on esitatud piisavalt tõendeid, mis tõendavad korduvalt asjaolu, et laenuleping on sõlmitud A. Malõševi poolt isiklikult. Üksnes asjaolu, et kriminaalasi kestus on olnud 10 aastat, ei anna alust eeldada, et laenulepingu ei sõlminud A. Malõšev isiklikult. Tuginemine ainult apellandi kahtlustele ei ole põhjendatud. Seega oli laenuleping sõlmitud vabatahtlikult A. Malõševi poolt ja teistsugune tõlgendamine on vastulolus nii seaduse kui õiguse üldise põhimõtetega; 3) ei ole viivise määr ülemäära suur ning on põhjendatud ja seaduslik. Apellant ei ole põhjendanud ja tõendanud, miks ta asub seisukohale, et viivise määr on ülemäära suur ja seda tuleb vähendada. Kohus on niigi vähendanud hageja poolt nõutud viivise määra seitsmekordselt, mida hageja peab põhjendamatuks. Apellandi poolt toodud asjaolud pole apellandi poolt tõendatud. Samas ei annaks ka nende asjaolude esinemine alust viivise määra vähendamiseks. Tulenevalt seadusest, lepinguvabaduse ja mõistlikkuse põhimõtetest lähtuvalt on viivise määr põhjendatud, seaduslik ja mõistlik ning kindlasti mitte ülemäära suur; 4) on kogu võlgnevuse kohene tasumine apellandile jõukohane, ei ole teda ülemäära koormav. Apellandi varaline seisund võimaldab kogu võlgnevuse korraga tasumist. Apellandil on olemas sissetulek ja talle kuulub kaks kinnisasja (korterit) Tallinnas. Seega on apellandil piisavalt 6 vahendeid ja võimalusi võlgnevuse koheseks tasumiseks ja apellandi kõrvalehoidmine võlgnevuse kohesest ja korraga tasumisest ning väited, et tal pole võimalik seda teha, on vastuolus nii seadusega kui hea usu põhimõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul taotles apellant maakohtu otsuse osalist tühistamist põhivõla, viivise ja intressivõla väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega vähendada väljamõistetud intresside ja viiviste summat 100 kroonini ja põhivõla maksmist osade kaupa 3 aasta jooksul. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
12. augusti 2007 otsus muutmata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus andis hinnangu kõikidele tõenditele ja leidis põhjendatult, et vaidlusalusele laenulepingule oli alla kirjutanud A. Malõšev. Ükski asja materjalide juures olevatest kriminaalasja lõpetamise määrustest ei kinnita apellandi kahtlust, et laenulepingule võis alla kirjutada keegi teine isik peale A. Malõševi. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et maakohus ei arvestanud kriminaalasjas kogutud tõendeid selle kohta, et laenulepingu võis sõlmida keegi teine isik. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole vähendanud viivist mõistliku suuruseni. Hageja vähendas menetluse kestel viivise nõuet 66 400 kroonilt 36 400 kroonini. Maakohus mõistis apellandilt välja viiviste katteks 5000 krooni, kusjuures põhivõla suurus oli 10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt arvestas maakohus viivise vähendamisel kõiki apellandi esitatud asjaolusid, s.h ka seda, et apellant ei sõlminud ise laenulepingut ning apellandi kahtluste kontrollimisest tingitud menetluse kestust. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus ning kuna maakohus on kaalunud viivise vähendamisel nii võlgniku kui võlausaldaja kõiki huve, puudub alus viivise vähendamiseks apellandi taotletud 100 kroonini. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt soovib apellant ka intresside vähendamist. Samas ei nähtu apellatsioonkaebusest, millisele materiaalõigusnormile apellant tugineb. Intress tähendab tasu laenatud raha kasutamise eest ja laenulepingust ei nähtu, et pooled oleksid ette näinud võimaluse selle vähendamiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole ka põhjendatud, millistel asjaoludel on intress summas 3600 krooni ülemäära suur ja ebamõistlik. Seetõttu puudub alus ka apellandilt väljamõistetud intressi vähendamiseks 100 kroonini. Asja materjalidega ei ole kooskõlas apellandi väide, et tema varaline seisukord ei võimalda maakohtu poolt väljamõistetud intressi ja viivist täies ulatuses tasuda. Apellant on omakäeliselt 18.10.2007 kinnitanud, et tema vanaduspensioni suurus on 3890 krooni kuus ning talle kuuluvad 2 korteriomandit Tallinnas – Kadaka tee 163-48 (43,9 m2) väärtusega 800 000 krooni ja Õismäe tee 142-9 (49,3 m2) väärtusega 700 000 krooni. Eelnev tõendab, et apellandi varanduslik seisund võimaldab tal tasuda kohtuotsusega väljamõistetud summasid, s.h ka viiviseid ja intressi ning võimaliku täitemenetluse käigus ei jää ta ilma eluasemeta. 7 Põhjendatud ei ole apellandi väide, et kohtu poolt väljamõistetud võlgnevuse summa kohene maksmine koormab teda ülemäära ning seetõttu tuleb kohaldada TsMS § 445 lg 1 sätteid ja määrata võla tasumine osade kaupa 3 aasta jooksul. TsMS §-s 445 lg 1 annab kohtule õiguse määrata kindlaks täitmise tähtaega, kuid seejuures tuleb arvestada lisaks võlgniku huvidele ka võlausaldaja huve. Nagu eelnevalt märgitud võimaldab apellandi varanduslik seisund tasuda hagejale väljamõistetud 18 600 krooni ilma teda ülemäära koormamata ning võla osade kaupa tasumine oleks ebamõistlik võlausaldaja suhtes. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jääb apellandi poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tema kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 8 Üllar Roostoja