← Eesti

3-04-351/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2007, Tallinn Haldusas

) §-d 448–450.

§ 450

lg 1 sätestas: „Kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.“ E. Siia vastavas avalduses oli sõnaselgelt väljendatud vara tagasisaamise soov. Kuna vara tagastamata jätmiseks seaduses sätestatud alust, mis korralduse kohaselt seisnes kompensatsiooni saamise soovis, antud juhul ei esinenud ning ORAS § 12 lg 3 p 1 kohaldamine oli alusetu, on linnavalitsus eelnevale toetudes põhjendamatult otsustanud alustada vara kompenseerimist. Tallinna Linnavalitsuse korraldus ei ole seega õiguspärane osas, millega jäeti vaidlusalune vara kaebajale tagastamata ja otsustati vara kompenseerida põhjendusel, et õigustatud subjekt soovib kompensatsiooni. b) Tuginemine ORAS § 12 lg 3 p 3 praegu kehtivale redaktsioonile ning sellest redaktsioonist lähtuvale Riigikohtu otsusele ei ole õigustatud osas, milles jäetakse tähelepanuta varasema ja käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni erisused. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg 3 p 3 redaktsioonis olid sõnaselgelt sätestatud tunnused, millest tuleb lähtuda omandireformi objektiks oleva vara uue omaniku heausksuse kindlaksmääramisel. Käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni puhul algab heauskset omandamist välistav lauseosa sõnaga “eelkõige”. Riigikohtu halduskolleegium asus

  1. mai
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-31-02 seisukohale, et kohtuvälises represseerimises osalemise tõttu saab uue omaniku heausksuse välistada ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses vaid juhul, kui represseerimises osalemise vorm vastab mõnele seaduses süümevande andmise korra kohta toodud vormile. Esitatud dokumendid, millest nähtub E. Tõnuristi kuulumine Tartumaa hävituspataljoni, kuulumine Nõukogude relvajõudude luureüksustesse, tema aktiivne tegevus nõukogude võimu pooldajana aastatel 1940–1945, sealhulgas ELKNÜ liikmeksolek alates
  3. aastast ning osavõtt eraomandis oleva vara natsionaliseerimisest Tartumaal, ei ole Riigikohtu eespooltoodud seisukohti arvestades hinnatav K. Siiale kuulunud vara omandamisel heausksust välistavatena. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg 3 p 3 sõnastusest ega Riigikohtu seisukohtadest kohtuvälise represseerimise tõlgendamiseks seadusest süümevande andmise korra kohta ei tulene, et lubatav ja õigustatud oleks vara endise omaniku kohtuvälisest represseerimisest osavõtu laiendav tõlgendamine sel määral, kus ei oma tähendust seos vara uue omaniku tegevuse ja vara endise omaniku represseerimise vahel. Vara endise omaniku represseerimisest osavõtu hindamine 2

(8)3-04-351 peab jääma uue omaniku tegevuse hindamiseks. Natsionaliseerimisest üldiselt või Ravila 16/Lõuna 39 maja ajaloost teadlik olemine ei ole represseerimises osalemise vormiks vastavalt seadusele süümevande andmise korra kohta.
  1. c)Tõendeid, mis kinnitaksid E. Tõnuristi osavõttu K. Siia represseerimisest seaduse süümevande andmise korra kohta § 1 lg-s 5 sätestatud vormis, esitatud ei ole. Isegi juhul, kui saaks lugeda tõendatuks E. Tõnuristi osalemise kohtuvälises represseerimises seaduse süümevande andmise korra kohta § 1 lg 5 sätestatud vormis, oleks see ebapiisav isiku pahauskseks omandajaks tunnistamiseks ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes. Esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt oli E. Tõnurist aastatel 1941–1944 vaheldumisi seotud Tartumaaga, Kirovi oblastiga, Sverdlovski linnaga, Uurali sõjaväeringkonnaga, Balti rindega ja Kaliningradi rindega. E. Tõnuristi osalemist K. Siia kohtuvälises represseerimises või tema vara õigusvastases võõrandamises ülaltoodust ei nähtu. Kuna antud juhul ei ole tõendatud, et E. Tõnurist oleks osa võtnud õigusvastastest repressioonidest samas kohalikus operatsioonis, mille käigus represseeriti vara endist omanikku, ei ole määravaks ka represseerimisest osavõtu vorm. Seega ei kuulu E. Siia poolt taotletav vara tagastamisele, sest see vara oli füüsilise isiku heauskses omandis.
  2. d)Vaidlustatud korralduses vara mittetagastamise alusena ORAS § 12 lg 3 p 1 märkimine ning vara tagastamata jätmise õigusliku aluse parandamata jätmine ei põhjustanud x elamust ilmajäämist. Seega on täitmata kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldustest ning puudub vajadus kontrollida teisi kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalikke eeldusi.
  3. e)Tallinna Linnavalitsus on kandnud menetluskuludena ekspertiisitasu 2950 kr. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. E. Siia apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja mõista Tallinna Linnavalitsuselt apellandi kasuks välja 4 425 000 krooni ning menetluskulud (sealhulgas pool ekspertiisikuludest 4425 krooni). Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
  4. a)Alates 2. märtsist 1997 kehtinud omandireformi aluste seaduse redaktsioon kasutab mõistet heauskne üldmõistena ning seaduses sätestatud selgitus „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik" üksnes täpsustab mõistet lähtuvalt omandireformi aluste seaduse reguleerimisalast. See tähendab, et olemaks heauskne, ei tohi antud juhul isiku suhtes vara omandamisel esineda lisaks omandireformi aluste seadusele ka asjaõigusseadusest ega varaga toimunud tehingute ajal kehtinud tsiviilkoodeksist lähtuvaid heausksust välistavaid asjaolusid kõnealuse vara omandamisel.

§ 156

kohaselt ei saanud omandaja olla heauskne, kui omandatav vara oli läinud tegeliku omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt (mis antud juhul on kinnitatud E. Siia tunnistamisega omandireformi õigustatud subjektiks).

  1. b)Omandaja E. Tõnurist teadis, et omandatav vara oli läinud tegeliku omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt ja ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsusel puudus õigus seda võõrandada. Hoone viidi Eesti NSV Ministrite Nõukogu Julgeolekukomitee bilansist ENSV Rahandusministeeriumi bilanssi ENSV Ministrite Nõukogu korraldusega. Olles selle korralduse tegemise ajal ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, pidi E. Tõnurist olema viidatud korraldusest teadlik. Samuti pidi 1989. aastal ostu-müügilepingu sõlmimisel ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse ametnik olema teadlik, et tal puudub õigus vara võõrandada, sest asjadevalitsus valdas oma pädevusest tulenevalt antud vara puudutavat informatsiooni.
  2. c)Pärast hagi esitamist S. Tõnurist võõrandas vara. Sellega rikkus ta ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeldu kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sh kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) vara võõrandada. Kinnistusregistri väljavõttest ilmneb, et kohtuotsuse jõustumisel tsiviilkohtumenetluses on kõnealuse vara suhtes 8. märtsil 2005 tehtud kinnistamisavalduse alusel kanne, millega on vara omanikuks taas saanud E. Tõnuristi lesk S. Tõnurist. Arvestades asjaolu, et vahepealsel ajal kasutas ja käsutas vara S. Tõnurist, on kaebaja seisukohal, et kirjeldatud tehingud menetlusaluse varaga annavad kinnitust E. Tõnuristi pahausksusest, millest S. Tõnurist on teadlik. 3

(8)3-04-351
  1. d)Riigikohtu 30. mai 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-31-02 rõhutati, et õigusvastastes repressioonides osalemist ning selle välistavat mõju isiku heausksusele tuleb tõlgendada iga juhtumi puhul eraldi. Kõik repressioonid ei ole taandatavad küüditamisele, mille puhul on võimalik kõneleda samast kohalikust operatsioonist. Esitatud tõendid E. Tõnuristi osalemise kohta erinevates Eesti riigi ja rahva vastu suunatud tegevustes on piisavaks aluseks E. Tõnuristi heausksuse välistamisel kaebajale kuulunud vara omandamisel. Kohtule esitatud tõendid võimaldavad oletada vastustaja pahausksust 20. juuni 1995. a korralduse andmisel. Asjaolud, et linnavalitsuse 20. juuni 1995. a korraldus jäeti kaebajale esitamata, et selles ei olnud märgitud edasikaebamise aega ning et selle sisu kohta jagati kaebajale vaid eksitavaid suulisi selgitusi, põhjustasid kaebaja eksimuse. Selle tõttu jättis kaebaja korralduse vaidlustamata. Vaidlustamata jätmisest tulenevalt oli võimalik vara takistusteta kinnistamine teisele isikule.
  2. e)Ekspertiisitasu kogusumma antud menetluse raames oli 8850 kr. Summa sellist suurust mõjutas oluliselt just vastustaja soov täiendada ekspertiisarvamust mitme teda huvitava aspektiga. Apellant on seisukohal, et olles tasunud 5925 kr, on ta oma kohustuse ekspertiisitasude osas täitnud. Lisaks on kohus eksinud vastustaja kasuks 25 kr-ga. 5. Tallinna Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Põhjendused:
  3. a)Vaidlustatud haldusakt võeti vastu 20. juunil 1995. aastal. Kohtulik kontroll saab haldusakti üle toimuda haldusakti vastuvõtmise aja õigusliku regulatsiooni alusel. Seega on täiesti ebaoluline 2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 12 lg 3 p 3 redaktsioon. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-31-02, et ORAS § 12 lg 3 p-s 3 ei kasutata tsiviilõiguslikku heausksuse mõistet. Tulenevalt ORAS § 12 lg 3 p 3 sõnastusest on represseerimisel vajalik seose olemasolu vara endise omaniku ja represseerija kui vara uue omaniku vahel. Puuduvad tõendid, mille kohaselt E. Tõnurist oleks osalenud K. Siiaga seotud repressioonides. Seega puudub ORAS § 12 lg 3 p 3 kohane faktiline side vara endise omaniku ja hilisema omandaja tegevuse vahel, mille tuvastamist kaebaja on nõudnud.
  4. b)Kaebuse esitaja võttis vastu talle hilisemate haldusaktidega määratud kompensatsiooni. Rahasummade vastuvõtmise alus on haldusakt, millega otsustatakse vara kompenseerimine. Kaebaja on kasutanud professionaalset õigusabi ja seega ei ole kohane väide, et ta ei ole aru saanud vastavatest toimingutest. Kuivõrd kaebaja kasutas esindajaid, ei olnud tema eraldi teavitamine korraldusest vajalik.
  5. c)Kaebaja ei ole tõendanud haldusorgani õigusvastast tegevust vara kompenseerimisel. Kui ilmnevad asjaolud, mille korral ei ole võimalik vara tagastada, kuulub vara kompenseerimisele. Seega ei ole haldusorgan muutnud kaebaja avaldust. Maareformi seaduse § 23 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus otsustatakse pärast maa ostueesõigusega erastamise küsimust.
  6. d)Ehitise maksumuse ekspertiis oleks tulnud tellida enne kohtuvaidlust. Ekspertiisi määramisel oli pooltel võimalus esitada omapoolseid küsimusi teostatava ekspertiisi suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 6. Ringkonnakohtu 29. augusti 2007. a määrusega määrati kohtule avalduste ja seisukohtade esitamise tähtpäevaks käesolevas asjas 21. november ja otsuse teatavakstegemise päevaks 6. detsember 2007. Kaebaja esitas 21. novembril 2007 avalduse ja seisukohad koos täiendavate tõenditega (täitevkomitee otsused ja kiri, parteikomitee istungi protokoll, väljavõte represseeritud isikute registrist, kokku 11 dokumenti). Kaebaja selgitas, et apellatsioonimenetluse ajal jätkas tema esindaja tööd arhivaalidega. 4
(8)3-04-351 Tõendid tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 34 lg 3 ning TsMS § 238 lg 3 p 3 ja § 331 alusel koostoimes HKMS § 5 lg-ga
  2. HKMS § 34 lg 3 kohaselt võtab ringkonnakohus arvesse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtule esitatud, kui ta loeb nende mitteesitamise põhjendatuks. TsMS § 331 lg 1 kohaselt menetleb kohus TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud tõendit vaid juhul, kui see ei põhjusta asja lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebaja rikkus TsMS § 329 lg-t
  3. Selle sätte esimese lause kohaselt peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks võimalik.
  4. Kaebaja ei ole näidanud ära mõjuvat põhjust, miks ta ei esitanud kõnealuseid tõendeid juba halduskohtule ega ka seda, miks ta ei esitanud apellatsiooniastmes tõendeid koos apellatsioonkaebusega, vaid alles viimasel päeval, mil kumbki pool võis kirjalikus menetluses esitada ringkonnakohtule viimaseid avaldusi ja seisukohti. Kaebaja, keda esindas juriidilise kõrgharidusega isikud, pidi arvestama vastustaja õigusega esitada tõendite kohta oma seisukoht (HKMS § 15 lg 1, TsMS § 436 lg 3). Seda õigust ei oleks vastustajale võimalik tagada ilma
  5. augusti
  6. a määrusega kindlaksmääratud tähtaegu pikendamata. See aga tooks kaasa menetluse viibimise, mistõttu TsMS § 331 lg 1 välistab tõendite menetlemise. Ainuüksi töö jätkamine arhivaalidega ei ole mõjuv põhjus, mis õigustaks tõendeid esitama sedavõrd hilja. Kaebaja pidi soovitud arhivaalid kas halduskohtus asja läbivaatamise lõpetamise ajaks läbi töötama või selle võimatusel taotlema asja läbivaatamise jätkamist seni, kuni materjalid on läbi töötatud.
  7. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus
  8. novembril 2007 esitatud tõendeid asjassepuutumatuteks. Kaebaja hinnangul kinnitavad need tõendid, et E. Tõnurist teadis vaidlusaluse vara väljumisest kaebaja abikaasa omandist viimase tahte vastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu sellest E. Tõnuristi ega tema abikaasa S. Tõnuristi pahausksus vara omandamisel ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes (lähemalt p-d 17–24). Asjassepuutuv ei ole ka A. K. ja O. J. Mogoni kohta käiv väljavõte represseeritud isikute registrist, sest nende isikute vara tagastamine ei ole käesoleva asja esemeks. Kõnealused tõendid tuleb tagastada ka TsMS § 238 lg 1 alusel. II
  9. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks põhivaidluse osas puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse kandvate seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Lisaks halduskohtu otsuse motiividele ja vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  10. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on kahju põhjustanud haldusakti õigusvastasus (

§ 448lg-d 1 ja 2, § 450 lg 1).

Käesoleval juhul on selleks haldusaktiks Tallinna Linnavalitsuse

  1. juuni
  2. a korraldus, millega vara otsustati jätta tagastamata. Vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks peab tagastamata jätmise korraldus olema õigusvastane sisuliselt. Vormiviga, mis ei mõjuta otsuse sisu, ei ole põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Halduskohus leidis õigesti, et väär viide ORAS § 12 lg 3 p-le 1 ei toonud kaasa kahju tekkimist, sest vara tuli vaatamata väärale viitele jätta ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel tagastamata. 5

(8)3-04-351
  1. Keskseks küsimuseks linnavalitsuse korralduse sisulise õiguspärasuse hindamisel on see, kas vara oli korralduse andmise hetkel füüsilise isiku heauskses omandis ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes. Sellele küsimusele vastamisel tuleb eristada kahte aspekti: - kas end vara omanikuks pidaval füüsilisel isikul on omandiõigus vara suhtes üldse tekkinud; - kas vara omanik on heauskne. III
  2. Haldusõiguse üldpõhimõtete ja HMS § 54 kohaselt tuleb vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-02, p 12;
  5. juuni
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-02, p 11). Vaidlusaluse korralduse andmise ajaks, s.o xx. juuniks xxxx oli E. Tõnurist surnud. Seega tuleb kontrollida, kas vara omanikuks oli saanud E. Tõnuristi pärija S. Tõnurist. Vara omandamine pärimise teel eeldab, et pärandaja E. Tõnurist oli surma hetkel tegelikult vara omanik.
  7. E. Tõnuristi eeldatava omandiõiguse aluseks oli
  8. oktoobri
  9. a ostu-müügi leping ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsusega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et asjadevalitsusel puudus
  10. aastal õigus vaidlusalust elamut E. Tõnuristile üle anda. Ainuüksi vara õigusvastase võõrandamise faktist ei tulenenud Eesti NSV riigiorganitele keeldu võõrandada vara E. Tõnuristile. Omandireformi aluste seadus jõustus alles
  11. juunil
  12. Lepingu sõlmimise ajal kehtis
  13. detsembril 1988 vastu võetud seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940–1950-ndail aastail. Seaduse p 4 alap-ga 1 kohustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu töötama välja kohtuväliste massirepressioonide läbi kannatanutele tekitatud kahjude heastamise kord. Kuni
  14. novembrini 1991 kehtinud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  15. veebruari
  16. a määruse nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ p 1 sätestas, et kõigile 1940–1950-ndail aastail Nõukogude Eestis alusetult represseeritud ja hiljem rehabiliteeritud (olenemata rehabiliteerimise ajast) kodanikele tagastatakse või hüvitatakse selle vara maksumus. Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu
  17. juuli
  18. a määrusega nr 276 kinnitatud „Riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustiku“ p 13 alap 5 sätestas, et ei ole lubatud müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni“. Seega oli lepingu sõlmimise ajal riigiasutustel keelatud müüa represseeritud ja hiljem rehabiliteeritud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara.
  19. K. Siig ei olnud represseeritu. Käesoleva otsuse punktis 13 nimetatud õigusaktides ei sisaldunud represseeritu mõiste legaaldefinitsiooni. Hiljem sätestati ORAS § 6 lg-ga 3, et õigusvastane repressioon selle seaduse tähenduses on nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. Seadusest kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940–1950-ndail aastal, Ministrite Nõukogu
  20. veebruari
  21. a määrusest nr 81 ja Ülemnõukogu Presiidiumi
  22. veebruari
  23. a seadlusest „Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest“ nähtub, et varasemad õigusaktid käsitasid sarnaselt ORAS § 6 lg-ga 3 represseeritutena küüditatud, asumisel ja kinnipidamiskohtades olnud ning süüdi mõistetud isikuid. Varasemad õigusaktid ei võrdsustanud natsionaliseerimist ega vara mahajätmist repressiooniohu tõttu isiku represseerimisega. Repressiooniohu tõttu maha jäetud vara suhtes ei kehtinud võõrandamiskeeldu. Asjaolu, et hiljem omandireformi käigus tagastati nii represseeritud isikute vara kui ka natsiona6
(8)3-04-351 liseeritud ja repressiooniohu tõttu maha jäetud vara, ei muuda ostu-müügilepingut tagasiulatuvalt kehtetuks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  1. septembri
  2. a otsuse nr 3818 p 1 kohaselt on majavaldus maha jäetud reaalse repressiooniohu tõttu, repressioonioht on tõendatud. K. Siigi ei karistatud surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele- ega väljasaatmisega ega küüditamisega. Ta saabus põgenikuna Rootsi
  3. aastal (tl 86). Kuna K. Siiga ei represseeritud, ei olnud teda
  4. oktoobriks 1989 ka rehabiliteeritud. Tallinna Linnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsusega tsiviilasjas nr 2/5/250/01 jäeti kaebaja hagi
  7. oktoobri
  8. a ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
  9. märtsi
  10. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/119/03 jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu
  11. mai
  12. a määrusega jäeti kaebaja kassatsioonkaebusele menetlusluba andmata.
  13. Eelnevast tulenevalt oli
  14. oktoobri
  15. a ostu-müügileping kehtiv ja selle alusel läks vaidlusaluse elamu omandiõigus üle E. Tõnuristile. Järelikult läks
  16. märtsil 1993 pärimisõiguse tunnistuse alusel omand üle S. Tõnuristile, mistõttu elamu oli
  17. juuni
  18. a korralduse andmise ajal füüsilise isiku omandis. IV
  19. Järgnevalt tuleb selgitada, kas S. Tõnurist oli
  20. juuni
  21. a korralduse andmise ajal heauskne ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes. E. Tõnurist oli selleks ajaks surnud ja tema varasem heausksus ei omanud vara tagastamise otsustamisel tähtsust (vt käesoleva otsuse p 13).
  22. ORAS § 12 lg 3 p 3 tõlgendamisel tuleb arvestada, et vara praeguse omaniku pahauskseks lugemine võib tuua kaasa temalt omandi nõusolekuta võõrandamise, mis Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib toimuda ainult üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Seega võivad pahausksuse ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt kaasa tuua vaid sellised asjaolud, mis välistasid vara omandamise isiku poolt varasema tsiviilõiguse kohaselt või mille puhul saab asuda seisukohale, et omandi äravõtmine on õiglane ka ilma täieliku hüvituseta.
  23. Vaidlusaluse haldusakti andmise ajal kehtis ORAS § 12 lg 3 p 3 algses redaktsioonis, sätestades, et omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, kui „vara on füüsilise isiku heauskses omanduses; heauskseks omandajaks ei saa olla isik, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara saanud riigiorgani otsusega tasuta omandiks või kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. Alates
  24. märtsist 1997 sätestab viidatud seadusepunkt, et omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, kui see „vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. ORAS § 12 lg 3 p 3 uue redaktsiooniga jäeti seadusest välja üks isiku pahauskseks lugemise alus, s.o „vara saamine riigiorgani otsusega tasuta omandiks“. Samas lisati semikooloni järele sõna „eelkõige“. Riigikohus asus
  25. juuni
  26. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-01, p 2, seisukohale, et uus redaktsioon ei pea vara tasuta omandanud isikut enam pahauskseks ning selle muudatusega anti vara tasuta omandanud isikutele PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse ja lõpetati meelevaldne mõistekasutus. Riigikohus ei andnud selles asjas hinnangut sõna „eelkõige“ lisamise õiguslikule tähendusele.
  27. Ringkonnakohus leiab, et sõna „eelkõige“ lisamisega ei muudetud ORAS § 12 lg 3 p 3 sisuliselt. Säte sisaldas ka enne määratlemata õigusmõistet „heauskne“ ning semikooloni järel 7
(8)3-04-351 näidisloetelu juhtumitest, mil omandamine ei saa olla heauskne. Heausksus oli ORAS § 12 lg 3 p 3 varasema redaktsiooni kohaselt välistatud ka muudel juhtudel, mis olid võrreldavad näidisloeteluga. Seejuures tuleb arvestada, et vara riigiorganilt tasuta saamise võrdsustamine pahausksusega ei ole üldjuhul põhiseaduspärane.
  1. S. Tõnurist ei ole osa võtnud K. Siia kohtuvälisest represseerimisest ega tema vara õigusvastasest võõrandamisest. Ka ei ole ta vara omandanud riigiorganilt tasuta. Vara omandamine pärimise teel ei ole võrreldav tasuta omandamisega riigiorgani otsusega. Vara äravõtmine S. Tõnuristilt ei oleks põhiseaduspärane. E. Tõnuristi võimalik osalemine teiste isikute represseerimises ja Eesti Vabariigi vastu suunatud tegudes, samuti osalemine teiste isikute vara võõrandamises ja töö Eesti NSV võimuorganites ei muuda teda ega tema abikaasat elamu omamisel pahauskseks ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes.
  2. S. Tõnuristi võimalik teadmine sellest, et elamu oli kelleltki õigusvastaselt võõrandatud, ei ole võrreldav vara endise omaniku represseerimises osalemisega. Represseerimises osalemine pahausksuse alusena ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt eeldab igal juhul vara praeguse omaniku isiklikku seost vara endise omaniku vastu suunatud repressioonidega. Sellist seost ega S. Tõnuristi osalemist üldse kellegi represseerimisel või kellegi vara äravõtmisel ei ole tuvastatud. S. Tõnurist ei ole teadaolevalt osalenud küüditamisoperatsioonides, ammugi sellises, mille käigus küüditati K. Siig, sest viimast ei ole kunagi küüditatud.
  3. Kaebaja viited asjaõigusseadusele ja

§-le 156 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Riigikohus leidis

  1. juuni
  2. a otsuses, p 10, ja
  3. mai
  4. a otsuses haldusasjas nr 3-31-31-02, p 8, et

§ 156

ei ole ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaldamisel asjakohane ning et ORAS § 12 lg 3 p 3 ei kasuta tsiviilõiguslikku heausksuse mõistet. Lisaks sellele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et omandaja heausksus on AÕS § 95 lg 1 ja

§ 156

lg-te 1 ja 3 kohaldamisel oluline vaid siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Üksnes üleandmise õiguse puudumisest teadmisel on omandaja nende sätete kohaselt pahauskne. Nagu eespool tõdetud, ei tulenenud enne omandireformi tollaste võimude jaoks keeldu vaidlusalust vara edasi võõrandada. Järelikult ei ole õigusvastase võõrandamise teadmine antud juhul võrdsustatav vara võõrandamise õiguse puudumisest teadmisega

§ 156lg 1 ja 3 ning AÕS § 95 lg 1 mõttes.

  1. Kaebaja viide väidetavale ORAS § 18 lg 1 rikkumisele ei ole ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaldamisel asjassepuutuv. Hilisemad tehingud ei saa mõjutada omandiõigust ega heausksust vara varasemal omandamisel. V
  2. Apellatsioonkaebus on põhjendatud kaebajalt ekspertiisitasu väljamõistmise osas. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 on menetluskulu väljamõistmise eelduseks kuludokumendi esitamine enne kohtuvaidlusi. Halduskohtu otsuses ei ole viidatud kuludokumendile, millest nähtuks 2950 kr või 2925 kr suuruse ekspertiisitasu maksmine vastustaja poolt. Sellist dokumenti ei ole ka toimikus. Ainuüksi kohtumäärus, millega poolt kohustatakse tasu maksma, ei tõenda, et tasu on makstud. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.