← Eesti

3-06-440/17

Obsah (4)§ 41§ 40§ 32§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 4.detsember 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-440 H

§ 41

p 3), mistõttu ei välista lepingute nimetatud säte tööõigussuhtest erineva õigussuhte eksisteerimist. Maksuhaldur on omistanud suure tähtsuse mõnes lepingus ja taksojuhtide seletustes kasutatud väljenditele (palk, töötaja jm). Eristada tuleb mõistete tähendust ja kasutust tavakeeles ja juriidilist terminoloogiat. Tunnistajate ütlustest nähtus, et nad ei ole juriidiliste eriteadmistega isikud ning peavad töö tegemise ja tööl käimise all silmas mitte töölepingust tulenevate kohustuste 3

(11)3-06-440 täitmist, vaid seda, et nad käisid enda kasutuses oleva taksoga kliente teenindamas ja seeläbi raha teenimas. Palga all pidasid tunnistajad silmas endale välja teenitud reaalset tulu (sularahaklientidelt saadud raha miinus kulutused taksole). Maksumenetluses kogutud ja koostatud tõenditest nähtub, et kaebaja tegi aeg-ajalt erinevas suuruses sotsiaalmaksu väljamakseid kokku 12 taksojuhi eest. Tunnistajate ja kaebaja juhatuse liikme seletustest nähtuvalt oli sotsiaalmaksu tasumise aluseks olnud palgaleht fiktiivne, tegelikkuses palka allkirja vastu kassast välja ei makstud. Miinimumpalgalt sotsiaalmaksu tasumise eesmärk oli tekitada näilikkus töölepingulise suhte olemasolust, et taksojuhid saaksid endale „haigekassa“. Ilmselt samal põhjusel andsid mõned taksojuhid maksumenetluses ekslikku muljet loovaid seletusi, et nad töötasid miinimumpalga eest. Madala õigusteadvusega taksojuhid pidasid loomulikuks, et palka deklareeritakse paberil, kuigi tegelikult ei maksta; kuna taksojuhtide tulu küündis üldjuhul miinimumpalgani, ei nähtud probleemi selles, et riigile deklareeritakse sotsiaalmaksu tasumist sellega seotud hüvede saamiseks. Sotsiaalmaksu tasumiseks vajamineva summa viisid kaebajale taksojuhid ise või lasid selle maksta nn lepinguliste klientide teenindamisest saadud tšekkide eest. Sotsiaalmaksu fiktiivne maksmine ja palga fiktiivne arvestamine võib tuua kaasa õiguslikke tagajärgi, sh karistusõigusliku vastutuse, kuid see ei tekita iseenesest poolte vahele tööõigussuhet. Taksojuhtide seotus kaebaja määratud tariifidega on tingitud kaebaja logo kasutamisest, mille puhul pole erinevate tariifide kohaldamine mõeldav. Töölepingulise suhte olemasolust ei anna tunnistust ka see, et kaebaja võis taksojuhile väljakutse täitmisest keeldumise korral määrata 2-tunnise eetriaja keelu. Ka muu võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamisel oleks loomulik, et pool võib lepingupartnerile kehtestada (mh eetriaja asjatu kasutamise eest) sanktsioone. Töösuhte puhul oleks majanduslikult ebaloogiline kehtestada töökohustuste täitmisest kõrvalehoidumise eest keeld teha teatud aja jooksul tööd; 4) kuna taksojuhid ei olnud kaebaja töötajad, on maksuotsuse põhjendused, mille järgi sularahakäive omistati kaebajale, ebaõiged. Siinkohal omab määravat tähtsust, kelle nimel osutati teenust klientidele – kas taksojuhid iseseisvalt oma nimel või kaebaja nimel. Kui klientidele osutas taksoteenust kaebaja, siis tuleks KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 kohaselt lugeda sularahakäive tema käibeks. Kui kliendid sõlmisid veolepingu taksojuhtidega, ei olnud see kaebaja käive. See, kes klientidele teenust osutas, on õiguslikult ja faktiliselt vaieldav. Maksuotsuses ei ole sellekohaseid asjaolusid esile toodud ega sel alusel käibe kaebajale omistamist põhjendatud. Kohtumenetluses ei saa nimetatud puudust kõrvaldada, sest kohus ei asenda maksuhaldurit ega tee uut maksuotsust; 5) seega on vaieldav ja selgusetu, kes klientidele tegelikult teenust osutas ehk kas taksojuhid osutasid teenust kliendile või kaebajale. Maksustamisel ei oma ainutähtsust see, kes pidi olema vedaja ühistranspordiseaduse kohaselt. Oluline on, kes oli tegelikult vedaja (kelle nimel teenust osutati, kes vastutas kliendi ees teenuse nõuetekohasuse ja lepingu täitmise eest, kellel lasus kliendi ees lepingu täitmise riisiko jne), so tehingu majanduslik sisu. Kui sularahaklientidele osutasid ühistransporditeenust oma nimel taksojuhid, siis ei saa laekunud sularahal olla puutumust kaebajaga, so sularaha ei ole kaebaja poolt taksojuhtidele tehtud väljamakseteks (

§ 40

, 41), millelt tuleks kinni pidada tulumaksu ning maksta sotsiaalmaksu, töötuskindlustus- ja pensionikindlustuse makseid, vaid taksojuhtidele kaebajaga mitteseotult laekunud tulu. Maksuotsus on seega ka tööjõumaksude osas õigusvastane, kuna maksumenetluses ei ole välja selgitatud asjaolusid, mis on maksu määramise aluseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4

(11)3-06-440 4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohtu järeldus töösuhte puudumisest tugineb tõendite ebaõigele hindamisele ja on väär. Töövahend võib olla töötaja omand ka töösuhte puhul. Kui töövahendi omandamine tekitab töötajale kulusid, on tal õigus nõuda tööandjalt selle võrra suuremat tasu, et tekkivad kulud katta. Töötegemise vahendi (taksonduses auto) kuulumine töötajale tagab selle korrashoiu ja säilimise. Logo ja eetri kasutamise eest maksmine ei välista töölepingu olemasolu. Nende tasude maksmist tuleb eristada töölepingust, isegi kui see on kirjas samas lepingus. Selline tasumine on sarnane auto liisingu tasumisega, isik saab selle võrra rohkem palka, et kulud tasuda. Töösuhtes ei pea olema fikseeritud tööaeg. Paljud töötajad valivad ise, kas ja millal töötada (nt kinnisvaramaaklerid jm müügitööd tegevad isikud). Väljakutsest keeldumise korral eetrita jätmisega karistamise võimalus näitab selgelt, et kaebaja juhib ja kontrollib taksojuhtide tegevust väljakutsete edastamise kaudu. Eetrikeeld pole töösuhte puhul majanduslikult ebaloogiline, kuna sellest saab eelkõige kahju töötaja (pole reguleeritud konkreetset töötasu, palk sõltub töötaja enda töökusest). Tööettevõtu lepingu puhul oleks kaebajal õigus keelduda väljakutsete edastamisest vaid siis, kui eetritasu on maksmata. Taksonduse eripära arvestades on möödapääsmatu, et taksojuht ise määrab töötegemise koha. Taksojuhtide seotust kaebajaga näitab seegi, et taksod on varustatud kaebaja logoga, tšekil on kaebaja logo ja andmed, järgida tuleb ühtset tariifi. Taksojuhid ei teadnud, et nad peavad arvestama ja tasuma riigile saadud tasult maksud. Nad arvasid, et maksud tasub riigile kaebaja. Taksojuhid on korduvalt väitnud, et maksid kaebajale sotsiaalmaksu tasumiseks raha, sest kaebaja pidi maksud tasuma riigile. Kui taksojuhid oleksid teadnud, et nemad peavad riigile saadud rahalt maksud maksma, ei oleks nad kaebajale sotsiaalmaksu summat tasunud. Kaebaja väide, et sotsiaalmaksu tasumiseks sõlmitud töölepingud olid fiktiivsed, on otsitud maksukohustusest vabanemiseks. Ekslik järeldus töösuhte puudumisest viis kohtu väärale järeldusele, et maksude määramine tuleb tühistada; 2) pole õige, et klientidele teenuse osutaja on selgusetu. Teenuse osutajaks oli kaebaja järgmistel põhjustel. Ühistranspordiseaduse kohaselt saab taksoteenuse osutajaks olla ainult kaebaja. Tallinna Transpordiamet on seisukohal, et teenuse osutajaks on kaebaja, mitte taksojuhid. Taksodel on ainult kaebaja enda või talle kuuluva logo Kiisu Takso andmed. Klientidele väljastatud kviitungitel on kaebaja, mitte taksojuhtide andmed. Kõik tõendid osutavad sellele, et klient, kes tellib takso või võtab selle tänavalt, teab, et teda veab kaebajale kuuluv takso. Pole ilmnenud ühtegi asjaolu, et tegelikuks vedajaks võiks olla taksojuht. Kohtu seisukoht, mille kohaselt omab tähtsust, kes on tegelikult vedaja, on vastuolus ühistranspordiseaduse mõttega. Sellest seadusest tuleneb otseselt, et vedajaks saab olla taksoveoluba omav isik. Vastavat luba ei väljastata füüsilisele isikule ning ühelgi taksojuhil seda ka ei olnud. Tegevusluba ei ole tasu eest kolmandatele isikutele üle antav. Kuna transporditeenust osutas klientidele kaebaja oma taksojuhtide kaudu, tuleb sularahaklientide käivet pidada kaebaja käibeks. Seejuures ei oma tähtsust, et faktiliselt raha kaebajale ei laekunud. On taksonduse eripära, et taksojuhid ei vii kassasse kogu teenistust, vaid kindla summa (antud juhul eetri- ja logotasu). Ülejäänud raha jääb taksojuhile töötasuks. Taksoteenuse eest klientidelt saadud raha on täies ulatuses äriühingu käive, vaatamata sellele, et äriühingu töökorraldusest tulenevalt kogu raha raamatupidamises ja maksuarvestuses ei kajastata; 3) isegi kui kaebaja ja taksojuhtide vahel puudus tööõigussuhe, on maksukohustus määratud õiguspäraselt. Haldusasjas nr 3-3-1-49-01 (p 5) leidis Riigikohus, et vastutus oluliste asjaolude igakülgse väljaselgitamise eest lasub halduskohtumenetluses halduskohtul. Selliste asjaolude väljaselgitamata jätmine võib kujutada endast menetlusnormi rikkumist. Selle seisukoha ja HKMS 25 lg 3 põhjal leiab maksuhaldur, et kui kohtu hinnangul on maksuhalduri algne 5
(11)3-06-440 seisukoht

§ 41

p 1 kohaldatavusest väär, peab kohus analüüsima, kas füüsilise isiku poolt saadu näol on tegemist mõne muu

§ 41punktides 1-12 sätestatud väljamaksega, millelt tuleb tulumaks kinni pidada.

Selle analüüsi tegemata jätmine on menetlusnormi oluline rikkumine. Isegi kui taksojuhtide poolt saadu pole töötasu, on tegemist töövõtulepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel saaduga, millelt tuleb tulumaks arvestada ja kinni pidada vastavalt

§ 41punktile 3.

Väljamakse faktiline teostamine pole oluline. Vastavalt poolte kokkuleppele on reaalne teha vastastikuste kohustuste tasaarvestust – taksojuht ei vii sularahakliendilt saadud raha ettevõttele ning ettevõte ei teosta reaalset palga väljamakset. Tulumaksu tasumise kohustust ei tekiks kaebajal siis, kui taksojuhi teenust osutab ettevõttele FIE, esitades sellekohase arve. Muudel juhtudel on tegemist ettevõtte poolt teostatud väljamaksega, millelt tuleb arvestada ja tasuda tulumaks vaatamata sellele, et faktiliselt ettevõte väljamakset ei teinud.

  1. OÜ Gammakiir-SL vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) väited HKMS § 25 lg 3 rikkumise kohta on põhjendamatud. Apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt pidanuks kohus asuma täitma MKS § 10 sätestatud ülesandeid. Seisukoht on ekslik, sest põhiseaduse § 4 sätestab riigi toimimise võimude lahususe põhimõttel; 2) mittenõustumist kohtu järeldusega töösuhte puudumisest põhjendab maksuhaldur ebapädevate käsituste (töötasu ja tööandja huvides tehtud kulutuste hüvitamise segamine) ja asjakohatute võrdlustega (liising, maaklertegevus). Kohtu järeldustega mittenõustumine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ükski põhjendus eraldi ega kogumis ei võimalda tuvastada töösuhet; 3) pole õige, et ühelgi kõnealuses asjas figureerival taksojuhil ei olnud taksoveoluba; 4) lõppjäreldustes on kohtuotsus õige.
  2. OÜ Gammakiir-SL apellatsioonkaebuses paluti muuta halduskohtu otsuse põhjendavat osa, mis puudutab hindamise teel maksustamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on otsuse tegemisel eiranud kohtumenetluse norme (HKMS § 25 lg 5, TsMS § 442 lg 8) ja jätnud vääralt kohaldamata kohaldamisele kuuluva õigusnormi – MKS §
  3. Ehkki kohus tühistas vaidlustatud maksuotsuse, jättis ta eelnimetatud normi kohaldamisega seonduvatele väidetele vastamata ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega MKS § 94 lõigete 1 ja 2 ebaõigest rakendamisest hindamise teel maksusumma määramisel; 2) sularahaklientidele osutatud teenuste mahu ja sellest laekunud summad tuvastas maksuhaldur hindamise teel. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks hindamise teel maksustamisel arvesse võtnud kulutusi töökohtade loomisele, töövahendite soetamisele (taksoveo load, autod). Kuludena ei ole arvestatud ka kulutusi töövahendite korrashoiule (taksode remondikulud, bensiin). Asjast ei nähtu, et võrreldud oleks kontrollitava maksumaksja kohta kogutud andmeid teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega, et maksumenetluses oleks kogutud võrdlusmaterjali teistelt kaebaja ettevõtlusega sarnase sisuga ettevõtjatelt. Võrdlusmaterjal oleks asjakohane, sest nii saaks hindamise teel maksustamisel tulud-kulud vastavusse viia ning ettevõtlustulusid vähendada mõistlike ja põhjendatud ettevõtluse tarbeks tehtavate kuludega. Maksuhaldur jättis alusetult kõrvale maksukohustust vähendavad asjaolud. Kõik taksojuhid tegid ettevõtlusega seotud kulusid, kuid maksuhaldur ei ole maksustamise aluseks olevate asjaolude hindamisel nende kulutustega arvestanud. Seega on põhimõtteliselt ebaõige maksuotsuse käsitus, et 6

(11)3-06-440 sularahaklientide poolt taksojuhtidele makstud arvestuslik teenustasu 863 875 krooni tuleb lugeda taksojuhtide netotuluks. 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kohus on küll rikkunud protsessiõiguse norme, kuid mitte sellega, et jättis hindamise teel maksusumma määramise meetodile hinnangu andmata. Hindamise teel maksusumma määramise meetodiga seonduvate apellatsioonkaebuse väidetega maksuhaldur ei nõustu; 2) maksuotsuse lisaks olevasse tabelisse koondatud 23 taksojuhti tuvastati maksumenetluses kogutud dokumentide ja seletuste põhjal. Kaebaja eetriaega kasutasid 50 taksojuhti, kelle hulgast 27 jäeti kõrvale kui FIE-d. Ülejäänud 23 taksojuhist seitsmel oli leping. Kuna 16 taksojuhil ei olnud lepingut ja nad ei olnud FIE-d, käsitati ka neid kaebaja töötajatena; 3) väited MKS § 94 lg 2 rikkumise kohta pole põhjendatud. Säte annab maksuhaldurile võimaluse kasutada lisaks muule infole ka sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmeid. Tegemist pole kohustusega, mida maksuhaldur peaks kindlasti järgima; 4) väide maksukohustust kergendavate asjaolude arvestamata jätmise kohta on arusaamatu ja viide

§ 32lõikele 1 asjakohatu, sest puudutab füüsilisi isikuid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Esmalt kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust maksuhalduri apellatsioonkaebuse alusel (I), seejärel võtab seisukoha OÜ Gammakiir-SL apellatsioonkaebuse lubatavuse osas (II) ning lahendab menetluskuludega seonduvad taotlused (III). I
  2. Maksuhalduri apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel hinnanud tõendeid vääralt, kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks maksuhalduri apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Maksuhalduri seisukohad apellatsioonimenetluses on kokkuvõtlikult järgmised: 1) maksuotsuse vaidlustatud osas märgitud 23 taksojuhti olid kaebaja töötajad ning halduskohtu vastupidine järeldus on väär; 2) isegi kui tegemist ei olnud tööõigussuhtega, pidanuks kohus jõudma järeldusele, et taksojuhtide poolt klientidelt sularahas saadu oli kaebaja käive ja kaebaja poolt füüsilistele isikutele teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasu, mille puhul maksuotsuse lõppjäreldused ei muutu ja materiaalselt õiguspärase maksuotsuse tühistamiseks pole alust; 3) isegi kui tegemist ei olnud töötajatele makstud tasu või füüsilisele isikule võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasuga ning taksojuhte tuleks käsitada iseseisva majandustegevusega FIE-dena, sai klientidele taksoveo teenuse osutajaks olla üksnes kaebaja ning klientidelt laekunud sularaha on igal juhul kaebaja käive; 4) kohus 7

(11)3-06-440 peab ise tuvastama asja lahendamiseks olulised asjaolud ning nende tuvastamata jätmine on menetlusnormi oluline rikkumine.
  1. MKS § 10 lg 2 punktist 1, § 11 lõikest 2 ning § 46 lg 3 punktist 5 tulenevalt on maksuhalduri kohustuseks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras, selgitada välja maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud ja märkida maksuotsuses muuhulgas haldusakti andmise faktiline ja õiguslik põhjendus. Halduskohtu ülesanne on kontrollida vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasust. Kui haldusakt on antud oluliste menetlusvõi vormivigadega, ei pruugi haldusakti materiaalne õiguspärasus olla kohtu poolt kontrollitav. Haldusakti tühistamise võivad kaasa tuua ka asja otsustamist mõjutada võinud menetlus- või vormivead. Maksuhaldur märgib õigesti, et vastutus oluliste asjaolude igakülgse väljaselgitamise eest lasub halduskohtumenetluses halduskohtul. Oluliste asjaolude all tuleb aga seejuures mõista asjaolusid, mille kindlakstegemine on vajalik kaebuse lahendamiseks. Olukorras, kus maksuotsuses on maksustamise aluseks olnud asjaolud tuvastatud vääralt ja maksuhaldur on jätnud maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata, ei pea kohus asuma asjaolusid tuvastama ja uurima, kas maksuotsuse adressaadile või kellelegi teisele on ehk võimalik maksusummasid tasumiseks määrata muudel asjaoludel ja õiguslikel alustel. Halduskohus leidis põhjendatult, et maksuotsus on õigusvastane, sest maksumenetluses ei ole välja selgitatud asjaolusid, mis on maksu määramise aluseks. Samuti märkis halduskohus õigesti, et kohus ei asenda maksuhaldurit ega tee uut maksuotsust. Maksuhalduri apellatsioonkaebuse etteheide kohtule asjaolude välja selgitamata jätmise kohta on alusetu. Halduskohus ei ole kohtumenetluse norme rikkunud.
  2. Kohtu järeldus töösuhte puudumisest ei ole väär ega tugine tõendite ebaõigele hindamisele. Halduskohus on oma järeldusi ja maksuhalduri väidetega mittenõustumist põhjendanud piisava põhjalikkusega. Asjaolud kogumis ei võimalda asuda seisukohale, et maksuotsuse vaidlustatud osas märgitud 23 taksojuhti olid sularahakliente teenindades kaebaja töötajad (

§ 13lg 1, § 41 p 1).

Apellatsioonkaebuse väited ja võrdlused (töövahend võib kuuluda töötajale ja selle kulu kompenseeritakse suurema tasuga; tööaeg ja –koht ei pruugi olla fikseeritud; logo ja eetriaja eest maksmine ei välista töölepingu olemasolu; eetrikeeld pole töösuhte puhul ebaloogiline; taksod olid varustatud kaebaja logo ja kviitungitega, järgiti kaebaja kehtestatud tariifi; taksojuhid ei teadnud, et peavad riigile maksu maksma; osa taksojuhte andis kaebajale raha sotsiaalmaksu tasumiseks) ei veena ringkonnakohut asuma halduskohtu omast erinevale seisukohale, sest need väited ja võrdlused on kas üldise iseloomuga, käesoleva vaidluse kontekstis kohatud või rõhutavad suhete tegelikku olemust eirates üksnes väliseid tunnuseid ning enamus neist on halduskohtu poolt juba veenvalt ümber lükatud. Eraldi väärib siinkohal tähelepanu maksuhalduri seisukoht, et töösuhte poolte kokkuleppel kaeti sõiduautode taksodena kasutamise kulud (hankimine, remont, kütus) suurema palgaga. Ettevõtja ja töötaja majanduslikult ebamõistlikku käitumist ei saa eeldada. Maksuhalduri seisukoha aktsepteerimisel tuleks seda aga teha, sest kuidagi ei saa pidada mõistlikuks tulumaksu, sotsiaalmaksu ja muude maksude tasumise kohustuse võtmist ka neilt kuludelt olukorras, kus vähemalt osaliselt võimaldavad õigusaktid töötajate isikliku sõiduauto kasutamist hüvitada maksuvabalt. Halduskohus ei jätnud tähelepanuta ka kõnealustele taksojuhtidele kui füüsilistele isikutele töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasu maksmise võimalust (

§ 13lg 11, § 41 p 3), vaid leidis, et maksuhaldur ei ole välja selgitanud 8

(11)3-06-440 asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et taksojuhid osutasid transporditeenust sularahaklientidele mitte enda, vaid kaebaja nimel. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et on määrava tähtsusega, kuid vaieldav ja selgusetu, kas taksojuhid osutasid teenust sularahaklientidele või kaebajale. Kui sularahaklientidele osutasid teenust oma nimel taksojuhid, ei saa laekunud sularahal olla puutumust kaebajaga. Sel juhul ei ole klientidelt saadud sularaha kaebaja käive ega ka kaebaja poolt taksojuhtidele tehtud väljamakse, vaid taksojuhtidele kaebajaga mitteseotult laekunud tulu. Ringkonnakohus jagab ka halduskohtu poolt tõendite kogumi põhjal tehtud järeldust, et pigem orienteerivad asjaolud sellele, et tegemist oli taksojuhtide iseseisva ettevõtlusega, nagu seda väidab kaebaja. Asjast ei nähtu, et taksojuhid oleksid sularahakliente teenindades teinud kaebajale tööd või osutanud talle teenust. Puuduvad igasugused andmed, et kaebaja oleks sularahaklientide teenindamisega seoses saanud mingit tulu. Kaebaja sõnul seisnes tema ettevõtlus reisijateveoteenuses nn lepingulistele klientidele ja teenuses taksojuhtidele (eetriaja, logo, inventari, taksoveoloa, sõidukikaardi kasutada andmine). Seega võib tehingute tegelikuks majanduslikuks sisuks olla taksojuhtide poolt kaebaja teenuse kasutamine ja sularahaklientidele taksoteenuse enda, mitte kaebaja nimel osutamine.
  1. Maksustamisel tuleb lähtuda tehingu või toimingu tegelikust majanduslikust sisust. Seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut maksustatakse võrdväärselt õiguspärase tehinguga. Seadusevastase tegevuse tagajärjed toovad kaasa samasuguse maksukohustuse, nagu see oleks tekkinud majandusliku sisu poolest sarnase õiguspärase tegevuse tagajärjel. Teeseldud tehinguid maksustamisel ei arvestata, ning kui teeseldud tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid (MKS § 83, 84). Neid maksustamisel olulisi printsiipe eirav on maksuhalduri apellatsioonkaebuse käsitus, kus pelgalt ühistranspordiseaduse regulatsiooni põhjal leitakse selge olevat, et vedaja sai olla üksnes kaebaja, sest tal oli ja kõnealustel taksojuhtidel taksoveoluba puudus ning tegevusloa tasu eest üleandmine pole lubatud. Tehingute ja toimingute majandusliku sisu selgitamisel pole määrav, kas kaebaja ja taksojuhid on suhted omavahel ja klientidega kujundanud kooskõlas teenuse valdkonda reguleeriva eriseadusega, so kas nad järgisid ühistranspordiseadust. Määrav pole ka see, kes oli kaebaja taksoveoloa, logo, kviitungite ja tariifi kasutamisega loodud mulje põhjal veoteenuse osutaja klientide arvates. On ilmne, et transpordiamet kujundab oma järelduse vedaja suhtes ühistranspordiseaduse regulatsiooni silmas pidades, kuid tegemist ei ole maksustamist reguleeriva seadusega. Nõutava dokumendita tasuline sõitjate vedu autojuhi poolt on ühistranspordiseaduse alusel karistatav. Selle tagajärje ja samas ka loa individuaalse hankimise vältimiseks toimingute tegemine ei too maksuõigussuhetes tingimata kaasa autojuhi määratlemist tegevusloa omaniku töötaja või talle teenuse osutajana. Ühistranspordiseaduse ja asjas olevate tõenditega pole kooskõlas maksuhalduri väide, et taksoveoluba füüsilistele isikutele ei väljastata. Kaebajaga koostöölepingu sõlminud 27 taksojuhist 15-l olid Tallinna Transpordiameti andmetel taksoveoload (I kd lk 126-127). Asjaolu, et raha faktiliselt kaebaja kassasse ei laekunud, ei välista tõepoolest kaebaja käivet ega ka raha käsitamist väljamaksena, kuid samas viitab see asjaolu võimalusele, et tegelikeks vedajateks võisid olla taksojuhid.
  2. Kuna maksuhalduri apellatsioonkaebus jääb eespool toodud põhjustel rahuldamata ning ringkonnakohus ei tee uut otsust ega jäta OÜ Gammakiir-SL kaebust rahuldamata, pole ringkonnakohtul vaja võtta seisukohta tema kaebuse väite suhtes, et maksuhaldur on maksuotsuses hindamise teel maksubaasi kindlakstegemisel lähtunud valest metoodikast, maksustades mitte üksnes väidetavate töötajate väidetavad palgad, vaid ka kõik autode kasutamisega seonduvad ja muud ettevõtluskulud. 9
(11)3-06-440 II
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et OÜ Gammakiir-SL apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 643 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata. TsMS § 643 lg 1 annab kohtule võimaluse jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus on võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti. OÜ Gammakiir-SL apellatsioonkaebus on võetud ringkonnakohtu menetlusse HKMS § 33 lg 1 alusel ebaõigesti, sest apellatsioonkaebus on esitatud kõrvaldamatu puudusega. Muuhulgas peab apellatsioonkaebus vastama HKMS § 32 lg 1 p 5 nõuetele, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas kaevatakse halduskohtu otsuse peale tervikuna või mõne selle osa peale, samuti millise osa peale. Kohtuotsuse tervikuna või osaliselt vaidlustamisena tuleb mõista otsuse resolutsiooni tervikuna või osaliselt vaidlustamist. OÜ Gammakiir-SL apellatsioonkaebuses ei vaidlustata kohtuotsuse resolutsiooni ei tervikuna ega osaliselt, st apellant ei väida, et esimese astme kohus tegi ebaõige otsuse. Enamgi veel, OÜ Gammakiir-SL ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ka ühtegi esimese astme kohtu otsuses sisalduvat põhjendust, vaid soovib, et ringkonnakohus täiendaks kohtuotsuse põhjendust ja tuvastaks, et esimese astme kohtu poolt tühistatud maksuotsus oli õigusvastane ka seetõttu, et maksubaas oli hindamise teel valest metoodikast lähtudes tehtud kindlaks ebaõigesti. Selles küsimuses seisukoha võtmine olnuks vajalik maksuhalduri apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, so uue otsusega OÜ Gammakiir-SL kaebuse rahuldamata jätmiseks, kuna muuhulgas selline väide sisaldus halduskohtule esitatud kaebuses. Ringkonnakohtu otsuse seisukohad eelnimetatud küsimuses ei oleks maksuhaldurile võimaliku uue otsuse tegemisel ega seda otsust kontrollivale halduskohtule siduvad, mistõttu puudub OÜ-l Gammakiir-SL õiguskaitse vajadus apellatsioonkaebuse esitamiseks. HKMS § 97, mis nägi ette, et asjaolusid, mis ühes haldusasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad samad protsessiosalised (lg 2), on alates 1.septembrist 2006 kehtetu. Otsuse jõustumise tagajärjed sätestab TsMS § 457, mille lõike 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellele sättele tuginedes on Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.oktoobri 2007 otsuses nr 3-2-1-8807 järeldanud, et pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi ning seetõttu pole kohtuotsus vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata (vt otsuse p 14). Ringkonnakohus leiab, et ka halduskohtumenetluse erisusi arvestades ei ole halduskohtumenetluses teistsugusele seisukohale asumiseks alust. Halduskohtumenetluses tõendamisest vabastamise aluseid reguleeriva HKMS § 17 lg 1 alates 1.septembrist 2006 kehtiv redaktsioon sätestab sõnaselgelt varem kohtupraktikas seaduse tõlgendamisele tuginenud menetlusreegli, et halduskohus ei ole varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaoludega seotud – neid asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega.
  2. Ringkonnakohtu istungil teatas kohus kooskõlas TsMS § 643 lõikega 3 menetlusosalistele kavandatavast OÜ Gammakiir-SL apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmisest ja selle põhjustest, andes apellandile võimaluse arvamuse avaldamiseks. OÜ Gammakiir-SL esindaja palus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise korral käsitada apellatsioonkaebuse väiteid vastuväidetena maksuhalduri apellatsioonkaebusele ning tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Vastuväidete analüüsimise vajaduse puudumist põhjendas ringkonnakohus maksuhalduri apellatsioonkaebuse lahendamist puudutavas osas (punktis 14). 10
(11)3-06-440 Riigilõivu tagastamise küsimuses võtab kohus seisukoha menetluskulusid puudutavas põhjendavas osas (punktis 17). III
  1. Kaebuse esitaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud 26.oktoobri 2006 maksekorraldusega nr 1246 riigilõivu 5000 krooni Hansapanka kontole nr 221023778606 viitenumbriga 2900072686, ning taotleb riigilõivu tagastamist. Kuni 1.jaanuarini 2007 kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lõigetest 9, 10, 14 ja 15 tuleneb, et maksuvaidlustes võetakse riigilõivu vaidlustatud maksusummast lähtudes. Apellatsioonkaebuse esitamisel ei pidanud kaebaja tasuma riigilõivu enam kui 80 krooni, sest ta ei ole apellatsioonkaebuses taotlenud maksusummade suhtes esimese astme kohtu omast teistsuguse otsuse tegemist. Ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv 4820 krooni tuleb kaebajale tagastada HKMS § 84 lg 4 p 1 ja 7 alusel. Riigilõiv 80 krooni tuleb kaebajale tagastada HKMS § 84 lg 4 p 3 alusel, mis näeb ette tasutud riigilõivu tagastamise kaebuse läbivaatamata jätmise korral, välja arvatud juhul, kui see toimub seetõttu, et kaebaja ei ilmu mõjuva põhjuseta kohtuistungile, ei täida kohtu nõuet leida endale tõlk või eesti keelt oskav esindaja, või seetõttu, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla kohtusse pöördumise õigust.
  2. Seoses asja otsustamisega kaebaja kasuks on kaebajal HKMS § 92 lõikest 1 tulenev õigus menetluskulu hüvitamisele. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja apellatsioonimenetluse kuludeks lisaks 5000 krooni suurusele riigilõivule, mille suhtes on kohus seisukoha juba võtnud, 14 514 krooni suurune õigusabikulu. Õigusabikulu kandmise tõendamiseks on esitatud advokaadibüroo 23.novembri 2006 arve nr 69540 summas 8850 krooni ja 16.novembri 2007 arve nr 907-KK summas 5664 krooni ning pangakonto väljavõtte ja maksekorraldus arvetel märgitud summade laekumise kohta. Arvel nr 69540 kajastatud teenuseks on juriidiline konsultatsioon ja apellatsioonkaebuse koostamine. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jäi ringkonnakohtus läbi vaatamata, pole sellega seonduv kulu vajalik ja põhjendatud menetluskulu HKMS § 93 lg 5 mõttes, mille vastustaja peaks hüvitama. Kuna sisuliselt on aga tegemist ka vastuväidetega vastaspoole apellatsioonkaebuse taotlusele jätta uue otsusega kaebus rahuldamata, loeb ringkonnakohus nimetatud arvel kajastatust 3000 krooni vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Arvel nr 907-KK kajastatud teenusega (materjali analüüs apellatsioonimenetluses, ettevalmistus istungiks ja esindamine istungil) seonduv kulu on vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Vastustajalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 8664 krooni. Lauri Madise Oliver Kask Ruth Virkus 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.