Obsah (4)

§ 67§ 15§ 63§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1651 Haldusasi V

) § 15 lg 2, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSE) § 641 p 1 ning Tartu Vangla direktori 01.03.2007 käskkirja nr 1-3/17 „Tartu Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ punkti 1.23 nõudeid. Käskkirja tutvustati kaebajale 15.08.2007.

§ 67

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju.

§ 15

lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed, mis sobivad vara kahjustamiseks või ohustavad inimese või vangla julgeolekut. VSE § 641 p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud esemed, millega on võimalik vigastusi tekitada.

§ 15

lg 4 alusel võib vangla keelata esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud tingimustele. Tartu Vangla direktori 01.03.2007 käskkirja nr 1-3/17 p 1.23 keelab kinnipeetavatel omada metallist esemeid (v. a küünetangid, käekell, habemeajamisvahu balloon, pardel ja vangla poolt väljastatud esemed). Kaebaja on tutvunud vangla sisekorda reguleerivate õigusaktidega ja on teadlik kinnipeetavatele esitatavatest nõuetest. Vaatamata sellele rikkus ta eelnimetatud sätteid oma süülise käitumisega, mis on

64 nõuetekohaselt läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Kaebaja väide, et leitud metall-liist ei ole tema oma, on paljasõnaline ja ümber lükatud sellega, et ese leiti peidetuna tema isikliku kirjamapi vahele. Vahetult pärast läbiotsimist ei soovinud kaebaja eseme päritolu kohta omapoolseid selgitusi anda, samuti ei ole kaebaja kuni käesoleva ajani selgitanud, kuidas võis nimetatud ese tema teadmata sattuda tema kasutuses olevas kapis tema isikliku kirjamapi vahele. Asja juhuslik sattumine L asjade hulka on välistatud. Seega on kaebaja hilisemad väited, nagu ei oleks ta liistu olemasolust teadlik olnud, ennastõigustavad ja antud eesmärgiga vastutusest vabaneda. 2

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse karistuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Arvestades kaebaja varasemat distsiplinaarkaristuste puudumist ning asjaolu, et ta on varem korduvalt omanud keelatud esemeid, kuid läbiviidud vestlused ei ole teda mõjutanud distsipliinirikkumisest hoiduma, pidas Tartu Vangla direktor vajalikuks

§ 63lg 1 p 1 alusel kohaldada kaebaja mõjutamiseks kõige kergemat karistust, s.

o noomitust. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. oktoobri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud, et vaidlusaluse haldusaktiga piiratakse õigusvastaselt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, mistõttu puudus alus kaebuse rahuldamiseks. Vaidlustatud haldusakt on seadusega kooskõlas ning antud pädeva haldusorgani poolt haldusakti andmise hetkel kehtinud õiguse alusel. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et distsipliinirikkumise käigus avastatud ja asitõendina asja juurde võetud metall-liistu puhul on tegemist esemega, mille omamine on kinni peetavatele isikutele vanglas keelatud. Poolte vahel ei olnud vaidlust ka selles, et elukambri nr 476 aknapoolset kappi, kust liist leiti, kasutab kaebuse esitaja. Tartu Vangla direktori 01.03.2007 käskkirja nr 1-3/17 punkti 1.23 kohaselt on kinni peetavatel isikutel keelatud omada metallist esemeid. Asitõendina asja juurde võetud liist vastab käskkirja punktis 1.23 sätestatud keelatud eseme tunnustele ja seega esineb formaalne alus kaebuse esitaja karistamiseks selle sätte rikkumise eest. Kaebuse esitaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemine on tõendatud ka asjas kogutud kirjalike tõenditega ja tunnistajate ütlustega. 23.07.2007 koostatud aktiga eseme äravõtmise kohta on tõendatud, et kambris nr 476 teostatud läbiotsimisel avastati ja võeti ära akna poolsest kapist metallist liist mõõtudega 1,5x28 cm. Kohtuistungil läbi viidud asitõendi vaatlusprotokolliga on tõendatud, et samade mõõtudega liist on vastustaja poolt esitatud kohtule asitõendina asja materjalide juurde võtmiseks. 06.08.2007 distsiplinaarmenetluse protokolliga ja Jaan Rihma ning Herle Kapi ettekannetega on tõendatud, et metall-liist leiti kapist, mida kasutas kaebuse esitaja V.L. . Tunnistaja J. Rihma ütlustega on tõendatud, et ta leidis kaebuse esitaja asjade juurest akna poolsest kapist mapi vahelt metall-liistu. Tunnistaja ja teised läbiotsimise läbiviijad tegid enne läbiotsimist kindlaks, kus kellele midagi kuulub, pärast läbiotsimist küsiti see veel kord üle. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud selle mapi kuuluvust, mille vahelt liist leiti. Tunnistaja oli kogu aeg läbiotsimise juures ja keegi vanglatöötajatest ei pannud seda liistu kaebuse esitaja asjade hulka. Kaebuse esitaja ei pea olema seaduse järgi läbiotsimise juures, kaebuse esitaja eemaldati vanglatöötajate turvalisuse huvides, ta nõustus vabatahtlikult sellega, võttis oma teekruusi ja läks. Läbiotsimisi tehakse tavaliselt neljakesi. Kuna antud juhul neljas isik läks teisi tööülesandeid täitma, siis otsustati kaebuse esitaja eemaldada läbiotsimise juurest. Tunnistaja suhtles kaebuse esitajaga vene keeles. Kaebuse esitaja sai aru, et tegemist on läbiotsimisega. Mapp oli tumeroheline. Kaebuse esitaja ise ütles, et see on tema oma. Ta ei öelnud, et seal kapis on ka naabri dokumendid. Tunnistaja Janekc Juhkasoni ütlustega on tõendatud, et kaebuse esitaja kambri läbiotsimine toimus tavapäraselt, mille käigus tehti kindlaks kambris elavate kinnipeetavate asjade asukohad. Kinnipeetavad ei viibinud vanglatöötajate julgeoleku tagamiseks läbiotsimise ajal kambris. Kaebuse esitaja V.L. le kuulub tagumine ehk aknapoolne kapp. Kaebuse esitaja lükkas distsiplinaarasja menetluses ümber väite, et see liist on tema oma ja väitis, et ei tea sellest midagi. Tal oli võimalik tutvuda menetluse kestel kogutud materjalidega. Kaebuse esitaja sai aru, millest teda süüdistatakse. V.L. andis allkirja selle kohta, et on tutvunud protokolliga. Tunnistaja 3 on kinnipeetava V.L. tsooni inspektor-kontaktisik ja seega ka kaebuse esitaja kontaktisik. Tunnistaja suhtleb igapäevaselt kaebuse esitajaga vene keeles. Kohus leidis, et viidatud tõenditega on usaldusväärselt tõendatud, et keelatud ese, metall-liist, leiti kaebuse esitaja kasutuses olnud kapist ja pidi kuuluma seega kaebuse esitajale, kuna vallasasja puhul on eelduslikult vallasasja omanikuks selle valdaja. Käesolevas asjas ei ole vastupidist tõendatud. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et ta viibis kambris kuni läbiotsijatelt saadud korralduseni kambrist lahkuda. Seega on välistatud, et keegi kolmas sai selle liistu panna kaebuse esitaja kappi. Ükski asjas tõendamist leidnud asjaolu ei viidanud sellele, et läbiotsijatel oleks võinud olla mingi huvitatus keelatud eseme panemiseks kaebuse esitaja asjade hulka. Kaebuse esitaja ei väida seda ka ise. Kuna kaebuse esitajale on distsiplinaarkaristuseks määratud noomitus, mis on kõige leebemaks karistuseks, siis on vastustaja ametnike pahatahtlikkus asjas sisuliselt välistatud. Vastustaja ei ole distsipliinirikkumise menetlemisel eiranud menetlusnõudeid, kuna vastustaja on õigustatud turvakaalutlustel kambrite läbiotsimiseks ilma kinni peetavate isikute juuresviibimiseta. Kaebuse esitaja õigusi ei ole eiratud ka keele küsimusest lähtudes, kuna on tõendatud, et kaebuse esitajaga suheldi keeles, mida ta valdab. Kaebuse esitaja on pikaaegne Eesti elanik ja ta saab mingil määral ka eesti keelest aru. Osundatud faktilistel asjaoludel puudus alus kaebuse rahuldamiseks ja vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
4. oktoobri 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada Tartu Vangla direktori
5. augusti 2007 käskkiri nr 1-4/
6. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on rikutud kohtumenetluse normi, jättes üle kuulamata apellandi poolt taotletud tunnistaja. Samuti ei ole vangla võtnud seletuskirja M. T, kellega V.L. elas ühes kambris. Sellega on rikutud ausa distsiplinaarmenetluse läbiviimist; 2) ei ole Tartu Vangla millegagi ümber lükanud V.L. esitatud põhjendatud kahtlusi ja selgitusi selle kohta, et metall-liist ei kuulunud talle ning ta sai sellest teada alles pärast läbiotsimise lõppu. Kuna V.L. viibis avatud sektoris, s. t sektori kambri uksed on avatud äratusest öörahuni, siis ei ole välistatud kõrvalise isiku juurdepääs V.L. kambrisse. Kohtus leidis tõendamist, et metall-liist on pärit tööstusest. V.L. tööstuses ei käi ja seega ei saanud V.L. seda ka kambrisse tuua; 3) kujutab kinnipeetava karistamine kohustuste rikkumise eest tema tahtlust või ettevaatamatust kindlaks tegemata endast objektiivset vastutust, mis on vastuolus distsiplinaarõiguse üldiste põhimõtetega. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud menetletavas asjas välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid oma algatusel. Riigikohtu halduskolleegium (nr 3-3-1-4-102) on rõhutanud, et distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanija õigusi silmas pidades.
7. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
8. oktoobri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, mille kohaselt kinnipeetava karistamine kohustuste rikkumise eest tema tahtlust või ettevaatamatust kindlaks tegemata kujutab endast objektiivset vastutust, mis on vastuolus distsiplinaarmenetluse üldiste põhimõtetega. Distsiplinaarmenetluse põhimõtete 4 kohaselt tuleb kindlaks teha, kas menetlusalune isik on rikkumises süüdi või mitte. Seadusega ei ole distsiplinaarsüüteo menetlejale ette nähtud kohustust kindlaks teha süü vormi. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 32 ütleb, et isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 38 kohaselt puudub ettevaatamatuse korral süü juhul, kui isik oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Seega on isik süüdi ka juhul, kui ta pani õigusrikkumise toime ettevaatamatusest või hooletusest. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, mis tähendab, et erinevalt kuritegudest on väärteo toimepanemine karistatav sõltumata sellest, kas seda tehti tahtlikult või ettevaatamatusest. Väärtegude puhul on menetleja vabastatud süü psüühilise suhtumise vormi kindlakstegemise nõudest. Arvestades haldusmenetluse kiiruse ja efektiivsuse põhimõtteid ning asjaolu, et distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks näeb

§ 64

lg 41 ette vaid ühekuulise tähtaja, ei saa mõistlikult oodata, et menetleja tuvastaks ka süü psüühilise suhtumise vormi; 2) on kohus jätnud õigesti rahuldamata apellandi taotluse kuulata tunnistajana üle tema kambrikaaslane M. T, kuna M. T ei oleks saanud anda asjas ütlusi, millel oleks tõenduslikku tähtsust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et aknapoolne öökapp oli apellandi kasutuses ning selles olid ainult talle kuuluvad asjad. Seda kinnitas apellant ka 19.09.2007 kohtuistungil. Samuti seletas apellant, et läbiotsijad teadsid, kelle kasutuses olid öökapid, sest kaks nädalat enne kõnealust läbiotsimist toimus samuti läbiotsimine ja siis küsiti, kelle kasutuses kumbki öökapp on ning vahepeal nad kambrikaaslasega kappe ei vahetanud. Seega ei oma tähtsust, kas kambrikaaslane kinnitab seda asjaolu või mitte. Apellant kinnitas kohtuistungil, et ka teises kapis olevad kirjamapid kuulusid talle (seega on välistatud, et mõni kirjamapp oleks kuulunud kambrikaaslasele) ning et leitud metall-liist ei kuulunud kambrikaaslasele. Seega puudus distsiplinaarmenetluse käigus vajadus kambrikaaslase ülekuulamiseks. Apellant ei pidanud vajalikuks distsiplinaarmenetluse käigus täiendavate tõendite ega taotluste esitamist vaatamata sellele, et HMS §-ist 38 lg 3 tuleneb menetlusosalise kohustus teha haldusorganite teatavaks talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud. Seega peab ka menetlusalune isik tegema kõik endast oleneva, et menetluse lõpptulemus oleks õige ja õiglane. Kaebaja ei soovinud distsiplinaarmenetluse vältel omapoolseid tõendeid esitada, seega on kõik hilisemad selgitused ja põhjendused tõendusliku tähenduseta; 3) ei oma asjas tähtsust ka see, et apellant viibis avatud sektoris, kus kambriuksed on avatud äratusest öörahuni. Kinnipeetaval on õigus sektorist lahkudes kambriuks kinni lükata, misjärel uks lukustub ja selle saab avada ainult vanglaametnik. Kinnipeetav vastutab ise tema kasutuses olevate ja isiklike asjade säilimise eest. Kinnipeetavate hulgas on üldiselt teada, millised tagajärjed on julgeolekut ohustavate esemete omamisel, seega peab igaüks ise olema hoolas, et tema isiklike asjade hulka ei satuks keelatud esemeid. Antud juhul on välistatud metall-liistu juhuslik sattumine apellandi kirjamapi kaane sisse sellega, et ta ei saanud sinna juhuslikult kukkuda ega libiseda, samuti ei oleks ka kaaskinnipeetavate poolt metall-liistu sellisel viisil apellandi kiirköitja kaane sisse peitmine võimalik, sest apellant oleks pidanud selle koheselt avastama (metall-liist muutis kiirköitja kilekaane serva jäigaks). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Lähtudes eeltoodud sättest, jätab ringkonnakohus tähelepanuta need apellandi väited, mis 5 on esitatud pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi poolt esitatud Tartu Vangla 21.09.2007 vastuskirja nr V15165-1, sest see ei ole asjakohane. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
3. Halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, jättes üle kuulamata kaebaja poolt taotletud tunnistaja K. Kõivu, leides, et tunnistaja ülekuulamist asendavad kirjalikud tõendid. Vastavalt TsMS §-ile 251 lg 1 võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud. Asja materjalide kohaselt võttis vanglaametnik K. Kõiv osa 23.07.2007 elukambri nr 476 läbiotsimisest. Kuna asjas on olemas läbiotsimisel osalenud vanglaametnike H. Kappi ja J. Rihma ettekanded, vanglaametnike J. Rihma, K. Kõivu ja H. Kappi koostatud akt esemete äravõtmise kohta ning tunnistajana on halduskohtus üle kuulatud J. Rihma, siis on halduskohus õigesti leidnud, et puudus vajadus tunnistajana üle kuulata K. Kõiv. Tulenevalt eeltoodust puudus samuti vajadus vanglaametniku H. Kappi tunnistajana ülekuulamiseks halduskohtus, sest ei olnud alust eeldada, et talle oleksid teada sellised asjas tähtsust omavad asjaolud, mis ei oleks juba tõendatud kirjalike tõenditega ja tunnistaja J. Rihma ütlustega. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule taotlust M. T tunnistajana ülekuulamiseks, samuti ei ole ta taotlenud vanglalt, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel võetakse M. T. seletuskiri. Samuti ei pidanud halduskohus, lähtudes uurimisprintsiibist, ise üle kuulama M. T, sest viimane ei oleks osanud anda ütlusi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et aknapoolne öökapp oli apellandi kasutuses ning selles olid ainult talle kuuluvad asjad. Seega ei oma tähtsust, kas kambrikaaslane M. T kinnitab seda asjaolu või mitte. Samuti on apellant ise kinnitanud kohtuistungil, et leitud metall-liist ei kuulunud kambrikaaslasele.
4. Alusetu on apellandi väide, et ei ole ümber lükatud tema poolt esitatud seletus selle kohta, et metall-liist ei kuulunud talle. Halduskohus on selles osas põhjalikult uurinud ja hinnanud asjas olevaid tõendeid ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et keelatud ese – metall-liist – leiti kaebuse esitaja kasutuses olnud kapist ja pidi kuuluma seega talle. Kaebaja ei ole halduskohtus ega ka ringkonnakohtus tõendanud vastupidist. V.L. väide, et kuna kambri uksed on avatud äratusest öörahuni, siis ei ole välistatud kõrvalise isiku juurdepääs kambrisse ning keegi kolmas isik võis selle panna leitud kohta, on ennastõigustav. Kaebaja pidi teadma, millised tagajärjed on julgeolekut ohustavate esemete omamisel ning seega pidi ta ise olema hoolas, et tema isiklike asjade hulka ei satuks keelatud esemeid. Kuna metall-liist leiti V.L. kasutuses olnud kapist talle kuulunud mapi vahelt, siis väites, et kolmas isik on selle sinna pannud, oleks apellant pidanud seda ka tõendama, mitte ainult paljasõnaliselt väitma, et kuna kambri uks on avatud äratusest öörahuni, siis pani selle sinna kolmas isik, mitte tema ise.
5. Tartu Vangla ei ole rikkunud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel HMS §-is 6 sätestatud uurimispõhimõtet ning vastupidine väide apellatsioonkaebuses on alusetu. Vangla on välja selgitanud asjas olulise tähendusega asjaolud ja kogunud selleks vajalikke tõendeid.
6. Ebaõige on apellandi väide, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oleks pidanud kindlaks tegema seda, kas tema poolt distsipliinirikkumine oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu.

-is distsiplinaarmenetlust reguleerivate sätete kohaselt tuleb kindlaks teha, kas menetlusalune isik on toime pannud süülise rikkumise, s. o tähtsus omab süülisus, kuid mitte süü vorm. 6

1. Kaebajat oli koheselt informeeritud distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistati ning talle oli tagatud õigus anda selgitusi. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud rikkumise iseloomu ning toimepaneja isikut. Kaebuse esitajale on distsiplinaarkaristuseks määratud noomitus, mis on kõige leebemaks karistuseks. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja ei ole distsipliinirikkumise menetlemisel eiranud menetlusnõudeid, kuna vastustaja on õigustatud turvakaalutlustel kambrite läbiotsimiseks ilma kinni peetavate isikute juuresviibimiseta. Samuti on õige halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitaja õigusi ei ole eiratud ka keele küsimusest lähtudes, kuna on tõendatud, et kaebuse esitajaga suheldi keeles, mida ta valdab.
2. Apellant oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 91 lg 1 alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson