3-07-1297/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2007, Jõhvi 3-07-1297 N. G kaebus Ida-Viru maavanema 28.05.2007 korralduse nr. 748 tühistamiseks ja Narva Linnavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks
2. oktoober 2007 N. G ja tema esindaja Irina Gromtsev, Ida-Viru maavanema esindaja Milvi Tooming ning Narva Linnavalitsuse esindaja Aili Kala Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Kaebajale riigilõivu tasumisega tekkinud kulu ja vastustajate võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda. 3.Kaebaja õigusabikulu jätta riigi kanda ja määrata Irina Gromtsevi poolt osutatud teenuse eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 2973,60 (kaks tuhat üheksasada seitsekümmend kolm krooni ja 60 senti). Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 18.12.1997 esitas N. G Narva Linnavalitsusele avalduse, milles soovis AÜ Oktoober Lõuna 27 asuva 894 m2 suuruse maa erastamist (t.l. 39). 11.10.1999 kutsus Narva Linnavalitsuse Maaosakond teda vormistama erastamise dokumente (t.l. 21). 04.01.2006 avalduses keeldus N. G maa erastamisest ja esitas vormikohase hoonestusõiguse seadmise avalduse (t.l. 40 ja 44). 15.11.2006 vastu võetud korraldusega nr. 1447-k (t.l.. 30) nõustus Narva Linnavalitsus AÜ Oktoober Lõuna 27 asuva 894 m2 suuruse maa riigi omandisse jätmisega ja määratles hoonestusõiguse seadmiseks vajalikud tingimused. 20.12.2006 korraldusega nr. 1634 (t.l. 57) jättis Ida-Viru maavanem maa hoonestusõiguse seadmise eesmärgil riigi omandisse. 18.05.2007 on see kantud Eesti Vabariigi 1 omandina kinnistusraamatusse (t.l. 60). 28.05.2007 korraldusega nr. 748 (t.l. 6-7) otsustas Ida-Viru maavanem seada AÜ Oktoober Lõuna 27 asuva kinnistu suhtes N. G kasuks hoonestusõiguse ja määratles selleks vajalikud tingimused. 27.06.2007 esitas N. G Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus (t.l. 1), milles ta palus, et halduskohus tühistaks tema hoonestusõiguse. Kaebaja väitis, et tema maa erastamise õigust on rikutud, sest teda ei teavitatud, tema arvamust ei küsitud ja üle aasta kehtinud suuliselt kokku lepitud võimalust mõelda, mida maaga teha, ei järgitud. Ida-Viru maavanema kirjalikus vastuses (t.l. 25-26) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et riik on oma õigused Narva linnas AÜ Oktoober Lõuna 27 asuva maa riigi omandisse jätmise kohta lõplikult realiseerinud ja maa ostueesõigusega erastamine ei ole enam võimalik. Seejuures kirjeldati hoonestusõiguse seadmise menetluse käiku ja märgiti ära asjaolu, et aega mõtlemiseks palus kaebaja 20.10.1999, kui ta maa erastamisega seotud dokumentide vormistamise kutse peale maaosakonda ilmus. Narva Linnavalitsuse kirjalikus vastuses (t.l. 27-28) ei nõustutud samuti kaebusega ja leiti Vabariigi Valitsuse 08.11.1996 määrusega nr. 276 kinnitatud “Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra” punktis 13 kohalikule omavalitsusele pandud kahe kuulisele otsustamise tähtajale viidates, et kaebajal oli piisavalt aega hoonestusõiguse seadmise peatamiseks. Suulise kokkuleppe olemasolu vastuses ei kinnitatud ja märgiti, et kaebajale selgitati nii erinevaid võimalusi kui ka kirjaliku avalduse esitamise vajadust. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kirjalikult esitatud väidete juurde, palusid täiendavalt tühistada Narva Linnavalitsuse 20.12.2006 korralduse nr. 1447 ja Ida-Viru maavanema 15.11.2006 korralduse nr. 1634 ning esitasid 3053,60 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. N. G põhjendas erastamisega viivitamist sellega, et maa hind oli tema jaoks liiga suur. Ta väitis, et arvas maa juba ammu riigi omanduses olevat ja maaosakonda läks alles siis, kui sai ajalehest teada, et sellega on ikka veel võimalik midagi teha. Irina Gromtsev väitis, et linnavalitsuse tegevus on vastuolus hea halduse tavaga, sest tema esindatavale ei teatatud maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamisest, kuid tal oli õiguspärane ootus seda teada saada, menetlust peatata ja erastada. Narva Linnavalitsuse ja Ida-Viru maavanema esindajad nõustusid kaebuse täiendamisega, kuid jäid selle juurde, et kaebus on põhjendamatu. Aili Kala ei võtnud suulise kokkukokkuleppe olemasolu omaks ja leidis, et õiguspärast ootust ei saanudki tekkida, kuna kaebajale selgitati kirjaliku avalduse vajadust. Milvi Tooming leidis, et linnavalitsus ja maavanem on toiminud isiku tahte kohaselt ning teavitamiskohustuse rikkumine ei saa olla korralduste tühistamise aluseks. KOHTU PÕHJENDUSED Maa erastamise ja riigi omandisse jätmise õiguslikud alused on reguleeritud maareformiseaduses. Selle § 6 lg. 3 ja § 22 lg. 1 kohaselt saab maad ostueesõigusega erastada vaid maapinnaga püsivalt ühendatud ehitise, lõpetamata ehitise või ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusloa olemasolul. AÜ Oktoober Lõuna 27 kohta koostatud maa hoonestusõiguse seadmise toimikus (t.l. 42-58) puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid, et selles käsitletud maatükil asuks mingi maareformi seadusega sätestatud erastamise õigust andev ehitis. Kohtuistungil tunnistas N. G, et tema poolt kasutatud krundil on vaid vundamendita ajutine hoone ja suvila ehitamine on olnud küll plaanis, kuid vastavat ehitusluba pole seni veel väljastatud (t.l.75-76). Seega pole kohtule esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebajal üldse on õigus AÜ Oktoober Lõuna 27 asuvat maad erastada. Ka juhul kui asuda seisukohale, et AÜ Oktoober Lõuna 27 paiknev ajutine hoone siiski on maa erastamise õigust andev ehitis, kuulub kohaldamisele maareformi seaduse § 40 lg. 1, kus on 2 sätestatud erastamise lõpptähtajad ja kehtestatud, et kui
3. juuniks 2006 pole ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise avaldust esitatud, seatakse maavanema otsuse alusel maale hoonestusõigus. Kohtutoimikusse esitatu alusel on N. G küll 18.12.1997 esitanud avalduse AÜ Oktoober Lõuna 27 asuva maatüki erastamiseks (t.l. 39), kuid loobunud 04.01.2006 sellest (t.l. 40) ja soovinud hoopis hoonestusõiguse seadmist (t.l. 44). Viimatinimetatud soov on vormistatud Vabariigi Valitsuse 08.11.1996 määrusega nr.276 kinnitatud “Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korras” kehtestatu kohaselt ja täiesti üheselt mõistetav. Isegi juhul, kui vastab tõele väide, et ametnik lubas suulises vestluses avaldajale järelemõtlemise aega, ei olnud võimalik seda lõpmatuseni kasutada ja uus erastamise avalduse pidi olema esitatud enne erastamise lõpptähtaja saabumist. Antud juhul nähtub, et N. G on maksimaalselt vastu tuldud, sest talle on võimaldatud järelemõtlemise aega juba 1999 aastal, kui ta kutsuti erastamise dokumente vormistama (t.l. 72). Aega ümbermõtlemiseks oli tal piisavalt veel ka aastal 2006, sest Narva Linnavalitsus ei ole järginud “Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra” punktis 13 kehtestatud otsustamise kahekuulist tähtaega ja on 04.01.2006 saadud avalduse suhtes langetanud hoonestusõiguse seadmiseks vajaliku otsustuse alles 15.11.
4. See asjaolu viitab küll linnavalitsuse õigusvastasele tegevusele, kuid ei anna alust vastava korralduse või selle alusel antud teiste haldusaktide tühistamiseks, sest 30.05.2007 kui kaebaja enda väitel käis maaosakonnas ostusoovi avaldamas (t.l. 60 ja 75), oli eespool nimetatud erastamise lõpptähtaeg juba pöördumatult möödunud. Vaidlusaluste haldusaktide tühistamise alus ei saa tuleneda ka Narva Linnavalitsuse 15.11.2006 korralduse nr. 1447-k ja Ida-Viru maavanema 20.12.2006 korralduse nr. 1634 “Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra” punktide 14 ja 17 kohase kaebajale allkirja vastu teatavaks tegemata jätmises, sest haldusaktist mitteteadmine võib üldjuhul mõjutada üksnes selle vaidlustamise tähtaja küsimust, mitte aga otsustatu sisu. Haldusmenetluse seaduse § 35 lg. 1 p. 1 kohaselt algab haldusmenetlus taotluse esitamisega. Sama põhimõte tuleneb ka “Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra” sätetest. Seega algas AÜ Oktoober Lõuna 27 asuvale maale hoonestusõiguse seadmise menetlus hetkest, kui N. G esitas 04.01.2006 vastava avalduse ning haldusorganil puudus vajadus ja kohustus teavitada teda menetluse algatamisest. Eespool juba nimetatud “Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra” punkt 3.1 kohaselt ei seata hoonestusõigust maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud ehitise omaniku kasuks. See asjaolu aga ei saa anda alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks kohtu poolt, sest halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted võimaldavad kaebuse rahuldamist vaid kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise korral, talle soodne haldusakt neid aga ei riku. Eeltoodu põhjendustel tuleb N. G kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebaja poolt tasutud 80 krooni suurune riigilõiv (t.l. 2) halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Kuna kohtumäärusega on kaebajale võimaldatud riigi õigusabi ilma kulutuste hilisema hüvitamise kohustuseta (t.l. 36), jääb 2973,60 krooni suurune õigusabi kulu (t.l. 73) riigi kanda. Õigusabi osutamiseks kulunud aeg on selle saaja eesmärki, kohtuasja keskmist keerukust ja kohtuistungile kulunud aega arvestades reaalne ning riigiõigusabi seaduse § 23 tulenev õiguslik alus maksta tasu välja taotluses märgitud suuruses on olemas. Vastustajad oma menetluskulude hüvitamise kohta nõudeid ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 77-78). Seega jäävad need halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3