) § 24 lg 2 alusel. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 07.09.2006 otsusega nr 2965 otsustati: 1) jätta taotlus osaliselt rahuldamata; 2) arvata maksukohustuslaste registrist välja kaebaja 1998. a eest deklareeritud maksukohustus sotsiaalmaksu osas summas 8 531 krooni; 3) korrigeeritud summa osas edastada krediidiasutustele uued korraldused pangakontode arestimiseks. 01.01.1999-30.06.1999 tekkinud käibemaksu- ja sotsiaalmaksuvõlgade osas leiti, et nende aegumistähtaja arvutamisel tuleb kohaldada alates 01.07.2002 kehtiva
lg-t 1 ja § 132 lg-t 1 - aegumistähtaja kulgemine algab 01.01.2000 ja lõpeb 31.12.
lg 1 järgi nõutakse enne
jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse
-s sätestatud korras. Enne
jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata
-s sätestatud korras. 2) Vaideotsuse põhjendav osa on ehitatud üles Riigikohtu lahendite fragmentidele, mis on välja rebitud teiste asjaoludega kaasusi käsitlevatest lahenditest, ja on antud asjas asjakohatud. 3) Maksuhaldur ei võtnud midagi ette osaühingu sundlõpetamise peatamiseks 2003. aastal ja maksuvõlgade aegumistähtaja katkemiseks alates 01.07.2002
Seega jaanuaris-mais 1999 tekkinud käibemaksu- ja sotsiaalmaksuvõlad on 01.07.2006 aegunud ja
21.03.2007 esitas kaebaja oma seisukohad vastustaja seletuse kohta ja kaebuse täienduse, milles palus 1) teha kindlaks, et kaebaja enne 31.05.1999 tekkinud käibemaksu- ja sotsiaalmaksuvõlad on aegunud 01.01.2007; 2) kui kohus leiab, et p-s 1 taotletava asjaolu kindlakstegemine ei ole võimalik ilma Põhja maksu- ja tollikeskuse 15.09.2006 korralduste nr 13-2.2/16403 ja 13-2.2/16408 tühistamiseta, siis ennistada nimetatud korralduste peale kaebuse esitamise tähtaeg ja tühistada need korraldused. Kaebaja leidis, et
lg 1 reguleerimisesemeks on enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade sissenõudmise kord. Vastustaja rebis sõnaühendist välja sõna kord ja näitas erinevate õigusaktide (PankrS, KarS jm) põhjal, et nendes kasutatakse sõna „kord” materiaalõiguslikus mõttes. Sõltuvalt normitehnilistest eesmärkidest võib aga sõna „kord” sisaldavatele fraasidele omistada nii menetlusõigusliku (nt täitemenetluse seadustiku § 88 „Enampakkumise kord”) kui ka materiaalõigusliku (nt KMS § 40 „Reisiteenuse käibemaksuga maksustamise erikord”) tähenduse. Sellest tulenevalt valis vastustaja ilmselt mittesobiva põhjendamisviisi tõendamaks, 2
Maksuhalduri käitumist 1999 tekkinud maksuvõlgade sissenõudmisel ei saa pidada õiglaseks ega kõlbeliseks. 4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-71-06 ja 3-3-1-7-06
lg-le 1 tuginedes leidnud, et enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sissenõudmise korral kuulub kohaldamisele kehtiva
Riigikohus on ka lahendites nr 3-3-1-89-06 ja 3-3-1-75-06 enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade suhtes kohaldanud üksnes kehtiva
sundtäitmise aegumist reguleerivat normi. Vastustaja ei nõustunud kaebaja
lg 1 tõlgendamisega ja leidis, et seadusandja on pidanud “korra” all silmas ka maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaega.
peatükis sätestatud korras. “Korra” all tuleb mõista aegumise regulatsiooni, mis hõlmab
Riigikohtu lahendis nr 3-21-71-06 leiti, et maksuvõla sundtäitmise aegumine ei ole ammendavalt reguleeritud maksukorralduse seaduses.
lg 1 kolmas lause sätestab, et juhul, kui maksukohustuslase suhtes kuulutatakse välja pankrot, rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega kuuluvad maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel maksuvõlgade sissenõudmisele automaatselt kohaldamisele pankrotiseaduse sätted. Pankrotimenetluses ei tule kohaldada maksunõude suhtes
sätteid. Seadusandja ei ole tahtnud piirata
Kui ta seda oleks tahtnud teha, siis oleks sõnastuses kasutatud terminit “menetluskord”, vms (nt “toiming”). Ka
süstemaatiline tõlgendamine ei anna alust väiteks, et terminit “kord” tuleb mõista üksnes menetlusõiguslikuna.
kohaselt lähevad nõuded ja kohustused pärandajalt üle pärijale pärimisseaduses sätestatud korras. Pärimisseaduse 2. peatükk sisaldab ka materiaalõigusnorme.
lg 4 p 3 kohaselt maksukohustuslane ei pea õigusaktides sätestatud korras arvestust. Arvestuse pidamise kohustust reguleerivat normi tuleb pidada materiaalõiguslikuks. Näiteid võib leida ka teiste valdkondade õigusaktidest, kus “korra” all tuleb mõista materiaalõiguse sätteid: karistusseadustiku § 70 lg 1, § 235 ja § 263 jne. 01.02.1997 jõustunud pankrotiseaduse (PaS) § 50 pealkiri oli sõnastatud “tagasivõitmise kord”, kuid see sisaldas ka tagasivõitmise hagi aegumistähtaja regulatsiooni. Riigikohus märkis viimase regulatsiooniga seoses, et tagasiulatuva jõu andmine PaS §-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide aegumistähtaeg, mis polnud möödunud 01.02.1997, pikenes kolmele aastale (3-2-193-00). Kaebaja õiguspärast ootust ei rikutud, kuna kaebaja ootus ei põhine õiglusel ega ole mõistlik. Kaebaja on rikkunud maksu tasumise kohust ning ei ole tasunud maksu seaduses sätestatud tähtajal. Õiguse rakendamine tagasiulatuvalt puudutab isiku usaldust õiguskorra vastu eelkõige siis, kui minevikus toimunud asjaolusid hakatakse tagantjärele õiguslikult hindama. Arvestades muuhulgas sundtäitmise aegumise regulatsiooni menetluslikku iseloomu, ei ole antud juhul tagasiulatuvalt hinnatud ümber maksustamise asjaolusid, vaid pikenenud on üksnes maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg. Kaebaja, kes vana
järgi oli kohustatud tasuma maksusumma seaduses ettenähtud tähtpäevaks, käitumine ei olnud seadusega kooskõlas ja oli ebaõiglane teiste maksukohustuslaste suhtes, kes olid täitnud maksukohustuse õigel ajal.
jõustumist. Samuti pole vaidlust selles, et 1999. a eest oleks kaebaja pidanud käibe- ja sotsiaalmaksu deklareerima ja tasuma. Vaidlus on poolte vahel selles, kuidas arvutada kõnealuse maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaega. Vaidlus taandub küsimusele, kas kehtiva
lg 1 esimest lauset tuleb mõista nii, et enne selle jõustumist tekkinud maksuvõlgade sissenõudmise aegumistähtaega arvutatakse kehtiva
sätetest lähtuvalt või tuleb viidatud sättes kasutatud sõnastust „käesolevas seaduses sätestatud korras” mõista selliselt, et see aegumistähtaja arvutamist ei hõlma ja et aegumist puudutavad üleminekusätted on ammendavalt sätestatud kehtiva
§-s 165. 2)
lg 1 esimeses lauses on sätestatud: „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse käesolevas seaduses sätestatud korras.” Kuna kaebajal tekkis vaidlusaluse käibe- ja sotsiaalmaksu deklareerimise ja tasumise kohustus vastavalt
jõustumist tekkinud maksuvõlaga. Maksuvõlg tekkis maksudeklaratsiooni alusel arvutatava maksu tähtaegsel tasumata jätmisel, mitte maksuotsuse tegemisel. Samas on maksu sundtäitmise eelduseks see, et maksusumma on eelnevalt määratud. Käesoleval juhul ei olnuks maksuvõla sundtäitmine võimalik enne 07.09.2006 otsuse tegemist, sest alles nimetatud otsusega määrati lõplikult kindlaks tekkinud maksuvõla suurus. 3)
lg 1 esimest lauset tuleb mõista selliselt, et selles kasutatud mõiste „kord” hõlmab ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega ja selle arvutamise korda. Eeltoodud sättest tuleneb, et enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sissenõudmisel juhindutakse kehtiva
13. peatüki sätetest ja seega arvutatakse ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega lähtudes kehtiva
§-st 132. Olenemata sellest, kas pidada aegumist reguleerivaid kehtiva
sätteid iseloomult materiaal- või menetlusõiguslikeks, tuleneb
lg 1 esimese lause sõnastusest, et seda, kas maksuvõla sissenõudmine mingil konkreetsel, pärast 01.07.2002 saabuval hetkel on aegunud või mitte, tuleb hinnata kehtiva
normide alusel. 4) Olukorras, kus kehtiva
lg 1 kohaselt arvutatakse maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaega kehtiva
sätete kohaselt ja kus
lg-st 1 tuleneb, et juhul kui maksuvõlg nõutakse sisse maksuotsuse alusel, siis algab aegumistähtaeg maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril, tulebki iga kord, kui maksuvõla sissenõudmise aegumise kohaldamise küsimus tõusetub pärast kehtiva
jõustumist ning kui maksusumma on kindlaks määratud maksuotsusega, lugeda aegumistähtaja alguseks maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuar ja seda olenemata sellest, millal oleks kõnealune maksukohustus algselt täita tulnud või mil moel oleks aegumistähtaeg arvutatud varem kehtinud seaduse alusel. Seega
lg 1 kohaselt tuleb kaebaja maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega arvestada
5) Riigikohus on ka varem leidnud, et enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlga tuleb sisse nõuda kehtiva
alusel. Selgelt väljendati sellist seisukohta 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-7-06 seoses intressivõla sissenõudmisega, kus enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sissenõudmise osas kohaldati kehtivas
-s sätestatud aegumistähtaja arvutamise sätteid (
Riigikohtu 12.10.2006 määruses nr 3-2-1-71-06 märgiti, et varemkehtinud
lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumine maksukohustust iseenesest ei lõpetanud ja seega ei ole takistust aegumistähtaja arvestamiseks kehtiva
sätete kohaselt. Määrusest ei saa järeldada, nagu leiaks Riigikohus, et sel juhul kuuluks kohaldamisele vana
aegumist reguleerinud sätted. 6) Vastustaja seisukohta, et
lg-s 1 kasutatud mõiste „kord” hõlmab ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaja arvutamise regulatsiooni, toetab
lg 1 sõnastus, mille kohaselt toimub maksuvõla sundtäitmine kehtiva
13. peatükis ning täitemenetluse seadustikus, pankroti väljakuulutamise korral aga pankrotiseaduses sätestatud korras. Ka selles sättes ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eraldi sõnaselgelt välja tuua, milliseid aegumis4
13. peatükis reguleeritaksegi just maksuvõla sundtäitmise korda ning see kord hõlmab ka § 132 ehk sundtäitmise aegumise regulatsiooni. Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, millest nähtub, et
lg 1 kolmandas lauses kasutatud sõnastust „pankrotiseaduses sätestatud korras” tuleb mõista nii, et vastaval juhul tuleb kohaldada pankrotiseaduse kohaselt esitatavate nõuete aegumistähtaja regulatsiooni. Ka kehtiva
lg-s 1 nimetatud
reguleerimiseseme kirjelduseks esitatud loetelus tuleks maksuvõla sundtäitmise regulatsioon paigutada mõiste „maksumenetluse kord” alla. 7) Kehtiva
lg-s 1 käsitletakse maksuvõla sissenõudmise aegumise katkemist ega reguleerita muid aegumisega seotud küsimusi. Sätet kohaldatakse juhtudel, kui
lg 1 kohaselt arvutatav aegumistähtaja algus jääb enne 01.07.2002 ning aegumistähtaja alguse ja kehtiva
jõustumise vahelisel ajal on esinenud mõni kehtiva
Seega ei muuda vastustaja tõlgendus
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
lg 2 alusel 06.03.2001 ettekirjutusega nr 40-01/6407 määratud maksuvõlaga, mille suhtes on vana
Sissenõudmismenetluse käigus sissenõutava maksusumma suuruse korrigeerimine ei muuda määratud maksuvõlga määramatuks. Selles mõttes on maksuvõla sissenõudmisel kohaldatav suuremal määral just
2) Kohtu
lg 1 tõlgenduses omistatakse normile tagasiulatuv jõud, kuna teostatakse enne normi kehtima hakkamist toimunud juriidilise fakti ümberklassifitseerimist – aegumistähtaja algus seostatakse uue sündmusega - maksukohustuse täitmise seadusjärgse kuupäeva asemel kalendriaasta lõpuga. See toob kaasa aegumistähtaja pikenemise ja tekitab normi adressaadile negatiivseid tagajärgi. Selline tõlgendus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Kaebaja ei saanud halduskohtus vastust küsimusele, mille nimel (missuguse hüve kaitseks) on vastuolus õiguskindluse põhimõttega lubatav
lg 1 ja § 132 lg 1 (koostoimes) tagasiulatuv kohaldamine maksuvõla aegumistähtaja alguse määramise osas. 3) Kohus jättis tähelepanuta kaebaja lisataotluse. Haldusmenetlusõiguse ja maksumenetlusõiguse üldmõttest lähtuvalt alustab maksuhaldur maksuvõla täitemenetlust haldusaktiga, mille kehtivuse eelduseks on selle võlgnikule teatavaks tegemine. Maksuhaldur ei ole teavitanud kaebajat alustatud täitemenetluse lõpetamisest ja uue alustamisest ühegi talle adresseeritud haldusaktiga. Kaebaja ei pidanud 07.09.2006 otsusest aimama, et sissenõutava maksuvõla korrigeerimise all peeti silmas ka täitemenetluse alustamist. Kuna kaebajale ei ole tehtud teatavaks maksuhalduri haldusakti täitemenetluse alustamise kohta, ei saa väita aegumistähtaja katkemist seoses täitemenetluse alustamisega. 5
lg 1 esimest lauset tuleb mõista selliselt, et selles kasutatud mõiste „kord“ hõlmab ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega ja selle arvutamise korda ning enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade sissenõudmisel tuleb juhinduda kehtiva
. ptk sätetest, aegumistähtaja osas
§-st 132. Kohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendites (11.10.2007 nr 3-07-353) väljendatud seisukohtadega. Kaebaja käsitlus, nagu ei saaks „korra“ all mõista aegumist reguleerivaid sätteid, on vastuolus ka
lg 1 kolmanda lausega, mille kohaselt maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuna kaebaja käsitleb „korda“ üksnes menetlusreeglite kogumina, peaks tema seisukoha järgi maksuvõlgade käsitlemisel pankrotimenetluses lähtuma üksnes pankrotiseaduses sätestatud menetlusreeglitest. Selline seisukoht ei oleks õige ega põhjendatud. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-71-06, et maksuvõla sundtäitmise aegumine ei ole ammendavalt reguleeritud maksukorralduse seaduses. Nii
kui ka teiste õigusaktide sätete süstemaatilis-loogiline tõlgendamine kinnitab, et „korra“ all ei tule mõista üksnes menetlusreegleid, vaid ka materiaalõigusnorme. Seadusandja on
lg 1 regulatsiooniga soovinud üheselt enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlgade suhtes kohaldada kehtiva
üldist regulatsiooni (§ 132 lg 1). Õigusalases kirjanduses on leitud, et põhiseadus ei sisalda põhiõigust enda kuriteo aegumisele. Sama põhimõte kehtib ka maksuõiguses. Isiku usaldus on kaitsmist väärt ainult siis, kui see on õiglane. Käesoleval juhul on kaebaja rikkunud maksu tasumise kohustust.
aegumise regulatsiooni kohaldamine on õigustatud ka seepärast, et see regulatsioon on täpsem, õigusselgem ja tagab suurema õiguskindluse. Samuti ei saanud kaebajale kui ettenägelikule ja mõistlikule ettevõtjale, kes vana
järgi oli kohustatud tasuma maksusumma maksuhalduri pangakontole seaduses ettenähtud tähtpäevaks,
§-s 132 sätestatud aegumistähtaja kohaldamise võimalikkus üllatusena tulla, kuna
jõustus 01.07.
ja § 131 kohaselt ei pea sundtäitmise toimingu sooritamisel maksukohustuslasele edastama sundtäitmise alustamise haldusakti. Seadusandja on maksukohustuslase kaitseõiguse piisavaks tagatiseks pidanud seda, et maksukohustuslast on varasemalt teavitatud tagajärgedest, mis võivad kaasneda sellega kui kohustust ei täideta tähtaegselt. Kaebaja taotluse avalik-õigusliku suhte kindlakstegemiseks jättis kohus käsitlemata, kuna kohtu 11.05.2007 määrusega jäeti kaebaja kaebuse täiendamise taotlus rahuldamata (vastustaja vaidles ja vaidleb ka praegu sellele vastu). Kohus ei pidanud kaebuse muutmist otstarbekaks. Seega ei ole kohus menetlusnorme rikkunud, kui jättis hilisema täiendava taotluse käsitlemata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on, kas enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sundtäitmise aegumist tuleb arvestada kehtiva
lg 1 alusel või tuleb aegumisele kohaldada varasema
Kaebaja peab jätkuvalt õigeks kuni 30.06.2002 kehtinud
rakendussättest § 164 lg-st 1 tuleneb otseselt kohustus kohaldada käesoleval juhul kehtiva
Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu seisukohaga ning leiab, et kaebaja maksuvõla sundtäitmine ei olnud vaidlustatud 07.09.2006 otsuse tegemise ajaks aegunud. 10. Käesoleva vaidluse lahendamiseks on asjakohased järgmised normid.
lg 1 kohaselt nõutakse enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras. Viidatud sätte regulatsiooni ulatuse mõistmiseks võib veel vaadata sama paragrahvi lg 2, mille kohaselt kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud maksukorralduse seaduse alusel garandile maksusumma tasumiseks tehtud ettekirjutuste sundtäitmisele kohaldatakse käesolevas seaduses vastutusotsuse sundtäitmise kohta sätestatut.
lg 1 sätestab, et käesolevas seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lõiked 4–6) kohta sätestatut kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta
jõustumisega allutada selle regulatsioonile varem tekkinud maksuvõlgade sissenõudmise täies ulatuses – nii maksuvõla sundtäitmise korra kui tähtaegade osas (vt ka
lg 2, mille kohaselt tuleb eelmise seaduse alusel antud ettekirjutuse sundtäitmisel kohaldada „vastutusotsuse sundtäitmise kohta sätestatut“ – seega ei mõeldud ka eelmises lõikes „korra“ all pelgalt seda, milles seisneb sundtäitmise menetlus, vaid kogu vastavat regulatsiooni koos tähtaegadega). Teistsugust järeldust ei saa teha ka sätete pealkirjadest - §-l 164 „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade sissenõudmine“ ja §-l 165 „Aegumise sätete kohaldamine“.
on erinormiks aegumise sätete kohaldamisel ja sätestab erisused
alusel kohaldamisele kuuluvale maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioonile.
-s on aegumine sätestatud varem kehtinud
-ga võrreldes osaliselt teisiti ning kehtiva
lg 1 alusel nõutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Viidatud punktis viidati ka varem kehtinud
sundtäitmise aegumist puudutavate sätete käsitluse, mis on sarnane käesolevas asjas esitatud käsitlusega. Riigikohtu nimetatud lahendis esitatud seisukohad toetavad maksuhalduri ja halduskohtu seisukohta ning on asjakohased ka käesoleval juhul. Riigikohus märkis 29.03.2006 otsuse nr 3-3-1-7-06 p-s 9 otsesõnu: „Selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt (täielikult põhiosas ja osaliselt intressivõla osas) tekkinud enne 1. juulit 2002. Sellist maksuvõlga tuleb
lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva
alusel.“ 13. Ringkonnakohus ei leia, et sundtäitmise aegumisele kehtiva
sätete kohaldamine oleks vastuolus õiguskindluse printsiibiga. Õiguskindluse printsiibiga oleks vastuolus olukord, kus minevikus toimunud asjaolusid hakatakse tagantjärele õiguslikult ümber hindama. Praegusel juhul pikeneb aga menetlusõiguse valdkonda kuuluva sundtäitmise aegumistähtaeg. Kaebaja ootus maksuvõla kustutamiseks aegumise tõttu ei vääri tugevat kaitset ka seetõttu, et kaebaja oli rikkunud seaduses sätestatud maksu tasumise kohustust. Samuti tulenes uue regulatsiooni kohaldamise vajadus vana
vähesest reguleeritusest ja ebaselgusest. Näiteks andis eelmise
võimaluse tõlgenduseks, et 7-aastase tähtaja jooksul sai pöörata sissenõude maksuvõlgniku varale üksnes täitemenetluse korras, krediidiasutusele ettekirjutuse tegemiseks summade maksuvõlglase arvelt vastuvaidlematus korras sissenõudmiseks puudus aga tähtaeg. Eelmise
regulatsioon, mis arvestas 7-aastase tähtaja sisse ka maksu määramise menetluse, ei arvestanud piisavalt maksuotsuse vaidlustamise võimalusega. Reguleerimata olid 7-aastase tähtaja möödumise tagajärjed. 14. Nõustuda tuleb kaebajaga selles et, kõnealuste maksuvõlgade näol on tegemist kuni 30.06.2002 kehtinud
alusel tekkinud maksuvõlaga ja maksuhalduri 07.09.2006 otsusega üksnes korrigeeriti 06.03.2001 ettekirjutusega määratud maksusummat. Halduskohtu järeldus, et tasumisele kuuluv maksusumma määrati lõplikult kindlaks alles 07.09.2006 otsusega, ei ole aga viinud asja ebaõigele otsustamisele. Kuigi kohus ei käsitlenud otsuses eraldi esialgses kaebuses esitatud kohustamistaotlust, ei oleks selle rahuldamine olnud võimalik ilma tühistamistaotlust rahuldamata. Halduskohus on lõppjärelduses õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. 15. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.