← Eesti

3-07-127/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.jaanuar 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-127

) § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo – vääritu teo. Põhja Politseiprefektuuri 19.detsembri 2006 käskkirjaga nr 1941p määrati Ü. P vääritu teo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamine.

  1. Ü.P esitas 15.jaanuaril 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse 19.detsembri 2006 käskkirja tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Kaebuse põhjendused: Kaebaja ei vaidlusta, et käitus sobimatult, asudes pärast alkoholi tarvitamist mootorsõidukit juhtima. Eetilises plaanis on tegu etteheidetav, kuid pole piisav alus teenistusest vabastamiseks. Tegemist ei olnud mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, vaid LS § 7435 lõikes 1 kirjeldatud väärteo – muu liiklusnõuete rikkumisega. Sama sätte järgi kvalifitseeritakse näiteks sõit kinnitamata turvavööga, liiklusmärgi nõuete rikkumised jms. Nimetatud liiklusalaste väärtegude eest politseiametnikke teadaolevalt teenistusest ei vabastata. Arvestada tuleks, et alkoholi tarvitamise ajal kaebaja sõiduki rooli asumise vajadusest ei teadnud. Ta oli teadlik, et väike alkoholikogus joovet ei tekita. Käskkirja järeldus sõiduki juhtimisest seisundis, mis võib takistada liiklusolude täpset tajumist ja liikluseeskirja nõuete täitmist, pole tõene. Raskeima karistuse valimisega pole järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 8 lõikes 1 sätestatut ja karistuse valikut pole sisuliselt motiveeritud. Käskkiri pole kooskõlas HMS § 56 lg 3 nõuetega ega proportsionaalne. Kaebajal on pikaajaline eeskujulik staaž politseiteenistuses, lähiaastatel saabunuks õigus väljateenitud eripensionile. Süüteo iseloomu ja raskust ning puhtsüdamlikku kahetsust arvestades piisanuks kergemast karistusest (noomitus või ametipalga vähendamine).
  2. Tallinna Halduskohtu 22.märtsi 2007 otsusega Ü.P kaebus rahuldati, Põhja Politseiprefektuuri 19.detsembri 2006 käskkiri nr 1941p tühistati, kaebaja ennistati politseiteenistusse, vastustajalt mõisteti välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, vastustajat kohustati nimetatud tasu välja arvestama ja sellest kahe kuu tasu viivitamatult välja maksma, samuti mõisteti kaebaja kasuks välja õigusabikulu 9676 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebajat on karistatud 13.detsembri 2006 otsusega väärteo asjas LS § 7435 lg 1 alusel rahatrahviga, mida kaebaja pole vaidlustanud. Samuti ei ole ta vaidlustanud indikaatorvahendiga joobe kontrollimise ega haiglas joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise tulemusi. Kaebaja ei eita politseiametnikule sobimatut käitumist ning nõustub, et ta pani toime

§ 84punktis 3 ettenähtud distsiplinaarsüüteo – vääritu teo. Vaidlus on selle üle, kas 2

(9)3-07-127 kaalutlusõigust on teostatud õiguspäraselt, sh kas käskkiri on proportsionaalne ja piisavalt motiveeritud haldusakt ning kas karistus on määratud kooskõlas TDS § 8 lõikega 1; 2) käskkirjas on viidatud asjakohastele õigusnormidele, selle on andnud pädev isik ning põhimõtteliselt vastab käskkiri

§ 132

lg 2 ja TDS § 11 nõuetele, samuti HMS-ga haldusaktile üldiselt esitatavatele vorminõuetele, sisaldades nii õiguslikku kui ka faktilist põhjendust, samuti vaidlustamisviidet. Kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti nõuetele vastavusel peatub kohus edaspidi. Kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus. Karistus on määratud tähtaegselt; 3) käskkirja alusena on näidatud ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte, mis on seega käskkirja lahutamatu osa. Käskkirja sisulist õiguspärasust saab kontrollida koosmõjus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ei ole tehtud ettepanekut konkreetse karistuse määramiseks. Vastukaaluks süüteo asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele on juurdluse läbiviija toonud kokkuvõttes esile positiivse iseloomustuse ning leidnud, et kergendava asjaoluna võib arvestada puhtsüdamlikku kahetsust ja kinnitust, et Ü. P ei tegutsenud tahtlikult. Erinevalt kaebaja iseloomustuse koostajast ja vastustaja esindajast kohtus, ei ole kokkuvõtte koostaja põhjendatult viidanud kaebaja karistamisele 31.detsembril 1994, sest TDS § 15 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristuse määramisel, samuti töötaja iseloomustamisel viidata kustunud või ennetähtaegselt kustutatud distsiplinaarkaristusele. Kokkuvõtte kooskõlastajad ei ole ettepanekutes karistuse valiku osas olnud üksmeelsed: vanemkomissar on teinud teenistusest vabastamise ettepaneku, kuid komissar seda ei toetanud, arvestades osakonna vakantside suurt arvu ja ametniku kahetsust. Seega peavad rangeima karistuse valiku kaalutlused sisalduma käskkirjas endas; 4) lisaks väärteo kirjeldusele on teenistusest vabastamist põhjendatud väidetega, et politseiametniku suhtes kehtivad kõrgendatud eetika- ja moraalinormid ning politseiametnike ülesandeks on nõuda kõigilt seaduskuulekat käitumist, mis tähendab, et nad peavad eelkõige ise olema seaduskuulekad ja teistele eeskujuks ning välistama õiguserikkumise toimepanemise. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18 kohustab ametnikku olema väärikas, vastutus- ja kohusetundlik. Õiguserikkumine politseiametniku poolt on eriti taunitav, sest ametiseisundi tõttu ollakse pideva avalikkuse tähelepanu all ning politseiametnik peab oma käitumisega olema ühiskonnas õiguskuuleka käitumise eeskujuks. Ü. P, juhtides sõiduautot seisundis, mis on seadusega keelatud ning võib takistada liiklusolude täpset tajumist ja liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist, on diskrediteerinud nii ennast politseiametnikuna kui ka politseiprefektuuri mainet tervikuna. Käskkirjas märgitu kohaselt on arvestatud eeltoodut ning kaebaja varasemat teenistust ja iseloomustust. Kohus jagab kaebaja seisukohta, et eelnevast ei selgu, milliseid asjaolusid ja mis kaaluga on vastustaja tegelikult rangeima karistuse valikul silmas pidanud. Antud juhul puudub faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis veenaks, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-12-02); 5)

§ 84

p 3 järgi on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, so süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Käskkirjast ei selgu üheselt, kas karistaja on silmas pidanud kõiki aluseid või mõnda neist. Pole kahtlust, et mitteseaduskuuleka käitumisega on kaebaja eiranud nii üldtunnustatud kõlblusnorme kui ka ametnikule esitatavaid eetilisi nõudeid. Samas ei nähtu distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ega käskkirjast, milles seisnes, kuidas väljendus ja on tõendatud ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimine. Maine kahjustamisega saab olla tegu näiteks siis, kui negatiivne juhtum leiab laialdast käsitlemist massimeedias, toob kaasa negatiivset tagasisidet jne. Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat 3

(9)3-07-127 hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-70-03). Niisuguste asjaolude kohta tõendid puuduvad. Karistusliigi valikul Põhja PP maine kahjustamise arvestamine viitab kaalutlusveale. Vääritu teo eest võib, kuid ei pea karistama teenistusest vabastamisega. Seetõttu ei saa põhjendada karistusliigi valikut teo endaga. Kõrgendatud moraali- ja eetikanõuded kehtivad võrdselt kõigile politseiametnikele. Kui nende nõuete rikkumine tooks vältimatult kaasa teenistusest vabastamise, oleks seaduses karistusliigi valikuvõimaluse sätestamine sisutühi; 6) kaebajale on antud väga positiivne iseloomustus (senine teenistus on olnud korralik, kaebajat on korduvalt ergutatud), mistõttu puudub loogiline seos sellega arvestamise väite ja tagajärje – teenistusest vabastamise - vahel. Kümne aasta taguse distsiplinaarkaristusega arvestamise korral on eksitud kaalutlusõiguse vastu. Vastustaja esindaja sõnul olevat karistuse määramisel arvestatud kaebaja „vassimist“ seletuste andmisel ja tema vanemametniku staatust, kergendavad asjaolud puuduvad ning positiivne iseloomustus teo raskust üles ei kaalunud. Käskkirjast neid kaalutlusi ei nähtu. Väide kergendava asjaolu puudumisest on ekslik. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitud puhtsüdamlik kahetsus on kergendav asjaolu. Kui karistuse määraja seda ei arvestanud, on tegemist kaalutlusveaga. Käskkirjast ei ilmne, kuivõrd on ikkagi kaalutud süüteo raskust, st kas on arvestatud, et tegemist ei olnud sõiduki juhtimisega joobeseisundis, vaid alkoholi tarvitamise tunnustega, mis on vähemohtlik rikkumine. Pole võimalik kontrollida, kas karistuse määramisel kaaluti, et kaebaja on üle 13 aasta edukalt teenistuses olnud kogemustega politseiametnik, kellel on pensioni saamiseni jäänud vähem kui 5 aastat, ning kroonilist kaadripuudust politseis. Raskeima karistuse valik jääb arusaamatuks ja kontrollimatuks. Eelmärgitu viitab käskkirja ebaproportsionaalsusele; 7) et tegemist on ebaproportsionaalse ja motiveerimata haldusaktiga, näitab ka vastustaja esindaja kinnitus kohtuistungil, et muude karistuste kohaldamist ei kaalutud üldse, kuna see oleks vastuolus Põhja PP halduspraktikaga, mille kohaselt pole seaduserikkumisi joobeseisundis toimepanevate ametnike koht politseis. Vaatamata püüdele kujundada politseiametnike õiguserikkumiste suhtes resoluutselt sallimatuse õhkkonda, tuleb igale rikkumisele läheneda individuaalselt. Ebaproportsionaalsust kinnitab ka kaebajale teenistusest omal soovil lahkumise ettepaneku tegemine, mis taganuks võimaluse mõne aja pärast teenistusse naasta. Ettepaneku tegemine näitab karistuse liialt rängaks pidamist, aga ka topeltmoraali valitsemist; 8) käskkiri tuleb tühistada põhjusel, et politseiprefekt ei ole kaebaja distsiplinaarsüüteo hindamisel ja selle eest karistuse määramisel teostanud diskretsiooni õiguspäraselt.

§ 160

ja § 135 alusel kuuluvad nõuded rahuldamisele ning HKMS § 99 lg 1 p 1 alusel tuleb osa saamata jäänud tasust välja maksta viivitamatult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Põhja Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega Ü.P kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) väär on kohtu järeldus diskretsiooni ebaõige teostamise ja käskkirja ebapiisava motiveerimise kohta. Käskkirjas ja selles viidatud dokumentides on karistuse määramist ning selle aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid piisavalt põhjendatud. Seega on diskretsiooni teostatud nõuetekohaselt. Motiveerituse küsimuses on kohtuotsus vastuoluline, sest ühest küljest on leitud, et käskkiri vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele, sisaldades nii 4

(9)3-07-127 õiguslikku kui ka faktilist põhjendust, ning et asjaolud on kindlaks tehtud ja kajastatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes, teisalt leitakse, et ei selgu, milliseid asjaolusid ja mis kaaluga on vastustaja tegelikult raskeima karistuse valikul silmas pidanud. Kohus leidis, et kümne aasta taguse distsiplinaarkaristusega arvestamine on diskretsiooniviga. Kustunud distsiplinaarkaristusega arvestamisele ei ole aktis ega distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes viidatud. Ainuüksi iseloomustuse, kus varasemale karistusele viidatakse, arvesse võtmisest ei saa järeldada, et arvestati ka nimetatud karistusega. Kaalutlusõiguse teostamisel vaadeldi iseloomustuses sisalduvat informatsiooni kui tervikut, mis lõi pildi teenistujast ametiülesannete täitmisel. Haldusakti motivatsioon peab sisalduma haldusaktis või selles viidatud dokumentides, mistõttu ei ole kohtul võimalik kohtumenetluses esitatud seletuse alusel akti motivatsiooni täiendada. Menetlusdokumente ei saa käsitada haldusakti osadena ja nende pinnalt ei saa akti motivatsiooni muudetuks lugeda. Kuna distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte on haldusakti osa ja selles on loetud puhtsüdamlik kahetsus kergendavaks asjaoluks, on ilmne, et sellega arvestati diskretsiooni teostamisel. Seega kohtu poolt osutatud kaalutlusvigu käskkirjas ei esine; 2) kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja teha ise diskretsiooniotsust. Kohus saab üksnes hinnata, kas diskretsiooni on teostatud korrektselt. Halduskohus on aga asunud karistuse määramisel tähtsust omavaid asjaolusid ise põhistamatult tuletama (eripensionile siirdumine, krooniline ametikohtade alatäituvus politseis), ning on selgitanud, et kohtu arvates ei kaalu kaebajat süüstavad asjaolud üles teda õigustavaid asjaolusid. Leides, et kaebaja ametikohalt vabastamine ei olnud põhjendatud, on kohus püüdnud asuda haldusorgani asemel ise diskretsiooni teostama ning on väljunud oma volituste piirest; 3) kaebajale määrati õiglane ja proportsionaalne karistus. Kuna politseiametniku õigusvastaselt toimepandud teo osas, mis vastab vääritu teo tunnustele, pole vaidlust, ning kaalutud on kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid, on kohtu seisukohad karistuse ebaproportsionaalsusest väärad. Kohus on käskkirja motivatsiooni tõlgendanud meelevaldselt, leides, et väitel varasema teenistuse ja iseloomustusega arvestamise kohta puudub tagajärjega loogiline seos. Varasem töökohustuste korrektne täitmine ei pruugi asjaolude kogumis hindamisel üles kaaluda konkreetset tegu ning olla kergema karistusliigi kohaldamise aluseks. Asjaoluga, et isik on kogemustega ning olnud teenistuses üle kümne aasta, tuleb arvestada, kuid see pole karistuse valikul määrav. Kohtu seisukohaga, et karistuse mõistmisel tuleks arvestada ka pensionile jäämise aja ja asutuses valitseva kaadripuudusega, ei saa nõustuda. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda isikust ja tegu iseloomustavatest andmetest, mitte aga olukorrast asutuses. Politseiametis ei saa eelistada kvantiteeti kvaliteedile ja usaldusväärsusele. Kohtu seisukoht üldise õiglustunde riivamise ja ühiskonna õigusteadvuse puudutatuse osas tõendite puudumisest on väär. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on märgitud, et sõiduki juhtimine joobeseisundis, samuti seisundis, mil alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem, on seadusega keelatud, samuti ühiskonnas taunitav ja vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega. Kuna politseiametnikke peetakse teiste isikutega võrreldes usaldusväärsemateks, on ilmne, et politseiametniku ja asutuse mainet diskrediteerivaks tuleb pidada ainuüksi taolise usalduse vastu eksimist. Vääritu teo toimepanek toob juba iseenesest kaasa konkreetse politseiametniku ja politsei maine ja usaldusväärsuse languse. Õige pole kohtu seisukoht, et isikut on võimalik vääritu teo eest karistada ametist vabastamisega üksnes siis, kui selle kohta ilmub informatsioon massiteabevahendites ja politsei asutuse maine seeläbi oluliselt kahjustada saab. Politseiasutusel peab olema võimalus karistada isikut juba ainuüksi vääritu teo toimepaneku kui sellise eest, et vältida enamkahjulike tagajärgede saabumist ning politsei mainet pidevalt kõrgel hoida. Käskkirjast nähtub, et selle andmisel on kaalutud kõiki asjaolusid ja tõendeid 5
(9)3-07-127 kogumis ning karistuse liigi valik on tehtud erinevaid võimalusi kaaludes. Käskkirjas pole vähimatki viidet, et ainsa võimalusena kaaluti ametist vabastamist.
  1. Ü.P vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) apellatsioonkaebuse väited ei kummuta kohtu seisukohta käskkirja ebapiisava motiveerituse ning diskretsiooni mittekohase teostamise kohta. Väide kohtuotsuse vastuolulisusest on põhjendamatu. Üksnes asjaolu, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei rikutud menetlusnõudeid ning et käskkiri sisaldab faktilist ja õiguslikku põhjendust, ei tähenda, et haldusorgan teostas diskretsiooni õiglaselt ja proportsionaalselt. Kohtu põhjendus seoses kustunud karistatusega ei ole asjakohatu. Ehkki karistuse määramisel ja töötaja iseloomustamisel ei tohi viidata kustunud distsiplinaarkaristusele, on kaebaja iseloomustuses seda tehtud ning karistusele viitas ka vastustaja esindaja kohtus. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on puhtsüdamlikule kahetsusele küll kergendava asjaoluna viidatud, kuid nimetatud aktiga lõplikku karistust ei vormistata, mistõttu pidanuks käskkirjas olema märgitud, mil määral ja kuidas on kahetsus arvesse võetud käskkirja andja poolt; 2) kohus ei ole püüdnud asuda haldusorgani asemel diskretsiooni teostama ega ole väljunud diskretsiooniotsuse kontrollimisel HKMS § 19 lõikes 6 sätestatud piiridest. Diskretsiooniotsuse kontrolli piiride ületamisena pole vaadeldav kohtuotsuses asjaolude nimetamine (politseiametniku eripensionile siirdumine, kroonilise ametikohtade alatäituvus), millega arvestamata jätmise kohus tuvastas; 3) apellatsioonkaebuse väited ei kummuta ka kohtu seisukohta karistuse ebaproportsionaalsusest. Karistuse valikut ei määra ainuüksi vaidluse puudumine väärteo toimepanemise faktis ja rikkumise kvalifitseeritavuses vääritu teona. Vastustajale ongi ette heidetud otsuse tegemisel kõigi asjaolude ja alternatiivsete karistuste kaalumata jätmist. Teenistusest vabastamist pidanuks asutus hoolikalt kaaluma ja raskeima karistuse valikut põhjendama. Vastustaja väited kõigi asjassepuutuvate asjaoludega arvestamisest on vastuolus nii käskkirja sisu kui ka vastustaja esindaja halduskohtus antud seletustega, mille kohaselt teisi variante ei kaalutud. Kaebaja nõustub halduskohtuga, et ka politseiteenistuse staaž ja krooniline kaadripuudus on ametnikule karistuse määramisel olulised, kuid need argumendid ei ole kõige kaalukamad käskkirja analüüsimisel. Kohus on rõhutanud ka muid, asutuse poolt põhjendamatult arvestamata jäetud asjaolusid. Kuna kaebajale antud iseloomustus oli positiivne, karistuse valiku osas oli menetluses eriarvamusi ja tuvastatud olid vastutust kergendavad asjaolud, pidanuks asutus karistuse valikut eriti hoolikalt kaaluma. Käskkirja väide politseiametniku ja ka politseiprefektuuri tervikuna diskrediteerimisest on keskseim kaalutlus karistuse valikul, kuid samas on nimetatud väide täielikult sisustamata. Väite sisustamisel tulnuks konkreetselt põhjendada ja tõendada ametniku rikkumisega kaasnenud kahjuliku tagajärje saabumist. Apellatsioonkaebuses esile toodu ei lükka ümber kohtu järeldust Põhja PP maine kahjustamise puudumisest.
  2. Ringkonnakohtu istungil toetas apellandi esindaja apellatsioonkaebust selles toodud põhjendustel. Kaebaja ja tema esindaja palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(9)3-07-127
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Lisaks eetika- ja moraalinormide eiramisele osutamisele on vaidlustatud käskkirjas märgitud, et Ü. P, juhtides sõiduautot seisundis, mis on seadusega keelatud ning võib takistada liiklusolude täpset tajumist ja liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist, on diskrediteerinud nii ennast politseiametnikuna kui ka politseiprefektuuri mainet tervikuna. Apellatsioonimenetluses pole vaidlust kohtu seisukoha üle, et oma teoga eiras kaebaja üldtunnustatud kõlblusnorme ja ametnikule esitatavaid eetilisi nõudeid. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kohtu järeldus ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimise tõendamatuse ning maine kahjustamisega arvestamise kui kaalutlusvea kohta. Vastustaja on seisukohal, et vääritu teo toimepanek toob juba iseenesest kaasa konkreetse politseiametniku ja politsei maine ning usaldusväärsuse languse ning et diskrediteerimine on ilmne. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Kahtluse all pole distsiplinaarvõimu teostaja õigus karistada ametnikku teenistusest vabastamisega ka vääritu teo eest, mis seisneb üldtunnustatud kõlblusnormide või ametnikule esitatavate eetiliste nõuete rikkumises, vaid kõnealusel juhul kaebaja teo kvalifitseeritavus ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimisena. Esimese astme kohtu poolt juba viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 25.novembri 2003 otsuses nr 3-3-1-70-03 on selgitatud, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt taunitava hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks diskrediteerimisena. Riigikohus rõhutas, et ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist (punktid 15-16). Vastustaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest järeldada selliste tagajärgede saabumist, ega tõendanud, et ametniku ja ametiasutuse maine tegelikult ja oluliselt kaebaja süüteo tõttu langes. Olukorras, kus kohus tuvastab karistuse määramise tõendatust raskema süüteo eest, saaks karistamisotsuse jõusse jätta siis, kui juhtumi asjaolude tõttu ei oleks distsiplinaarmenetluse tulemus saanud olla teistsugune. Vaadeldava juhtumi puhul ei ole asjaolud sellised, mille tõttu saaks asuda seisukohale, et kaebajat oleks tulnud igal juhul karistada nimelt teenistusest vabastamisega.
  3. Halduskohtu otsuse motivatsioon ei ole vastuoluline. Konstateering, et põhimõtteliselt vastab käskkiri

§ 132

lg 2, TDS § 11 ja ka HMS-ga sätestatud haldusaktile üldiselt esitatavatele vorminõuetele, sisaldades nii õiguslikku kui faktilist põhjendust, ei tähenda seisukohavõttu kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendamise kvaliteetsuse ja kaalutlemise õiguspärasuse kontrollitavuse kohta. Nii ongi halduskohus osutatud konstateerimisele järgnevalt märkinud, et kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti nõuetele vastavusel peatutakse edaspidi. 10. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sama paragrahvi 1 näeb ette, et haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on 14.oktoobri 2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 selgitanud, et nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates 7

(9)3-07-127 dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Viite tegemisel teisele dokumendile peab olema lõppkokkuvõttes arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest (p 36). Vaidlusaluses käskkirjas (tl 3) on haldusakti alusena viidatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele, milles selle koostanud politseijuhtivinspektor pidas võimalikuks arvestada kergendava asjaoluna kaebaja puhtsüdamlikku kahetsust ja kinnitust, et ta ei tegutsenud tahtlikult. Samas on käskkirjas viidatud ka karistuse määramisel arvesse võetuna kaebaja iseloomustusele (tl 28), milles TDS §-st 15 tulenevat keeldu eirates on viidatud kustunud distsiplinaarkaristusele. Käskkirjast endast eelnimetatud asjaoludega otsuse tegemisel arvestamine või arvestamata jätmine ega ka asjaolude või kaalutluste muudest dokumentidest otsimise vajadus üheselt ei selgu. Kokkuvõtte ja iseloomustuse eristamine haldusakti lahutamatu lisa ja menetluses koostatud muu dokumendina on ringkonnakohtu hinnangul kunstlik, sest mõlemale on haldusaktis viidatud, kuid neid ei ole eelkirjeldatud viisil määratletud. Segadust süvendavad veelgi vastustaja poolt kohtumenetluses ja apellatsioonimenetluses esitatud vastuolulised ning kontrollimatud väited selle kohta, mida tegelikult karistamisel arvestati ja mida mitte. Nii on vastustaja asja menetlemisel halduskohtus osutanud varasemale karistusele, väitnud vastutust kergendavate asjaolude puudumist ja kaebaja vassimisega arvestamist ning väljakujunenud halduspraktika tõttu muude karistuste kaalumata jätmist. Apellatsioonimenetluses on vastustaja asunud aga kinnitama, et varasema kustunud karistusega ei arvestatud, kergendava asjaoluna arvestati puhtsüdamlikku kahetsust ning ametist vabastamise kõrval kaaluti ka teiste karistusliikide kohaldamist. Need apellatsioonkaebuse väited ei ole veenvad. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et kaalutlusotsuse motivatsioonipuudused ei pruugi olla kohtumenetluses kõrvaldatavad. Nii on Riigikohtu 24.jaanuari 2008 otsuses nr 3-3-1-62-07 (p 16) taas osutatud varasemates lahendites võetud seisukohale, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (p 16). Käesolevas asjas ei oleks karistamisel arvestatud asjaolude käskkirjas märkimine mingil juhul haldusakti motivatsiooni üle paisutanud, küll aga vältinuks see edasisi tarbetuid vaidlusi ning võimaldanud veenduda, et tegemist on igakülgselt läbimõeldud otsusega. Motivatsioonivigade tõttu ei saa tagantjärele tuvastada, et ka distsiplinaarvõimu teostaja arvestas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Iseloomustusega arvestamise väitele tuginev arusaam, et distsiplinaarkaristuse määramisel on TDS §-st 15 tulenevat keeldu rikutud, on kummutamata. 11. Apellandi etteheited halduskohtu poolt diskretsiooniotsuse kontrollimisel oma volituste piiridest väljumise kohta on põhjendamatud. Samuti ei ole väär kohtu järeldus, et diskretsiooniotsus ei olnud õiguspärane. Diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kas haldusorgan on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid aspekte, kas poolt ja vasturääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituste eesmärgiga. Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki asjaolusid ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud 8
(9)3-07-127 mõne olulise aspekti tähelepanuta, on tegemist diskretsiooniveaga, mis annab kohtule õiguse kaalutlusõiguse teostamisse sekkuda. Diskrediteerimise kui materiaalse teokoosseisu olemasolu tõendamatus ning kõrvaldamata kahtlus, et kaebaja varasema teenistuskäigu hindamisel ja karistuse valikul on distsiplinaarvõimu teostaja arvestanud kustunud distsiplinaarkaristusega, millest omakorda järeldub varasema positiivse teenistuskäigu alaväärtustamine toimepandud süüteo raskusega kõrvutades, on antud asjas küllaldaseks aluseks asumaks seisukohale, et kaebajale on karistus määratud õigusvastaselt ning käskkiri tuleb tühistada. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et ametniku pensioniea lähenemine ja kaadripuudus asutuses ei ole argumendid, millega arvestamata jätmist saab vastustajale ette heita ja pidada kaalutlusveaks. Distsiplinaarkaristuse valikul ja sellekohase kaalutlusotsuse kohtulikul kontrollimisel puutuvad eeskätt asjasse süüteo raskus, selle toimepanemise asjaolud ja ametniku eelnev käitumine (TDS § 8 lg 1,

§ 160lg 5).

Halduskohtu nimetatud seisukohtadega mittenõustumine ei tingi aga apellatsioonkaebuse rahuldamist, sest need ei ole viinud kohut lõpptulemusena asja ebaõigele otsustamisele. 12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb vastustaja menetluskulu 41 661 krooni ja 90 senti tema enda kanda. Kaebaja taotlus 9676 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldamisele. Kulu kandmist tõendavad advokaadibüroo 11.mai 2007 arve nr 125i ja advokaadibüroo kinnitus arvel märgitud summa laekumise kohta. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.