Obsah (5)
§ 22§ 10§ 15§ 1§ 312-07-5503 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes, Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 05.02.2008, Tallinn Tsiviil
§ 22lg 2 p 1 kohaselt arvestada üksnes võlgnikul hetkel olemasolevat vara.
Tagasivõitmise võimalust ei saa automaatselt võlgniku varaks arvestada. Kui võlgniku varaks on ka tagasivõitmise võimalused, muutub
§ 10lg 2 p 4 sisutuks ja rakendamatuks.
Võlgniku varaks on kodune sisustus väärtusega 5000 krooni, millele ei ole TMS § 66 lg 1 p 1 kohaselt võimalik sissenõuet pöörata, ja tema igakuine sissetulek, millele saaks ajutise halduri aruande kohaselt sissenõuet pöörata 17 000 krooni kuus. Isegi, kui eeldada, et võlgnikul on vara ajutise halduri poolt märgitud 4 792 985 krooni, ei ole tal likviidset vara, mille arvelt võlausaldajate nõudeid
§ 15lg 1 sätestatud tähtaja 10 päeva jooksul rahuldada.
Seda tõendab võlgniku varade iseloom.
§ 1
lg 2 kohaselt ei ole pankroti väljakuulutamise eelduseks mitte asjaolu, kas võlgniku varad ületavad tema kohustusi, vaid see, kas ta suudab võlausaldajate nõudeid rahuldada. Arvestades, et võlgniku sissetulek, millele saaks sissenõude pöörata, on 17 000 krooni kuus ja tema selgeks võlgnevuseks on 2 256 796,98 krooni, kuluks võlgnikul võla tasumiseks 11 aastat. Sellest tulenevalt on selge, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgniku poolt abieluvaralepingu sõlmimisest, millega ta kirjutas kogu oma vara abikaasa nimele, on näha, et võlgnik on sihilikult vähendanud oma maksevõimet. Nimetatud vara on võimalik teoreetiliselt tagasi saada üksnes pankrotimenetluses. Vastus apellatsioonkaebusele Võlgnik Sergei Basalõga ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Vaidlustatud otsuse kohaselt jättis maakohus võlausaldajate pankrotiavalduse alusel võlgniku pankroti välja kuulutamata, kuna võlausaldajate nõuded ei olnud selged ja võlgnik ei ole püsivalt 4
(6)maksejõuetu. Apellandid on vaidlustanud mõlemad maakohtu järeldused. Esmalt kontrollib kolleegium maakohtu järeldust nõuete ebaselguse osas.
§ 31
lg 1 järgi ei kuuluta kohus välja võlgniku pankrotti, kui esineb
§ 15
lg-s 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus.
§ 15
lg 2 p 1 järgi jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama võlausaldaja (
§ 10lg 1).
Võlausaldaja peab pankrotiavalduse aluseks oleva nõude aluseks olevad asjaolud esitama ja neid tõendama selliselt, et asja menetleval kohtul oleks võimalik asjaolud üheselt tuvastada ja nõude õiguslikku põhjendatust kontrollida. Juhul, kui võlgnik vaidleb nõude aluseks olevatele asjaoludele vastu selliselt, et kohtul pole võimalik neid ilma täiendavaid tõendeid kogumata veenduda, tuleb vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja AS Pakt nõue tuleneb 09.10.2003 sõlmitud laenulepingust. Lepingu kohaselt on laenusaajateks võlgnik ja Sergo Barbakadze ning lepingu p 2.1 järgi annab võlausaldaja laenusaajale pikaajalist laenu tähtajaga 60 kuud, see on 03.09.2003- 02.09.2008, summas 1 960 000 krooni. Laenulepingus oli kokku lepitud, et laenusumma on laenusaajale üle kantud vastavalt eelnevatele kokkulepetele ja laen koos intressiga tuli tagasi maksta vastavalt maksegraafikule. Võlausaldaja AS Pakt väidete kohaselt on laenu tagasi makstud nõuetekohaselt kuni oktoobrini
- Laenumakseid on tagasi maksnud välismaine äriühing Wilson Commerce Ltd. 30.03.2005 ütles võlausaldaja laenulepingu üles ja nõudis kogu laenusumma koos intressi ja viivisega tagastamist. Võlgnik vaidles nõudele vastu väites, et tõendatud ei ole raha ülekandmine laenajatele, laenusaajad ei ole solidaarvõlgnikud, võlausaldaja ei ole tõendanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist, avaldusest ei selgu, millisest kuupäevast on arvestatud intressi, intressi suurus ei vasta lepingule ning juhul, kui kohus leiab, et nõue on selge, siis alternatiivse vastuväitena väitis võlgnik, et nõue on tasaarvestatud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et nõue ei ole selge ja võlgnik on sellele põhjendatult vastu vaielnud. Laenuandja on VÕS § 396 lg 1 alusel kohustatud laenusaajale andma laenusumma. Laenulepingu p 2.
- järgi on raha üle kantud vastavalt eelnevatele kokkulepetele. Millised kokkulepped need olid ja millal raha üle kanti, ei ole võlausaldaja esile toonud ega raha ülekandmist tõendanud. Asjaolu, et välismaine äriühing on osa võlast tagastanud, ei tõenda laenusaajale raha ülekandmist. Laenusaaja pidi laenu tagastama vastavalt maksegraafikule lõpptähtajaga 02.09.
- Võlausaldaja väidete kohaselt ei ole võlgnik laenulepingut täitnud, mistõttu võlausaldaja on lepingu VÕS § 399 lg 1 alusel erakorraliselt üles öelnud. Ülesütlemine toimub tahteavalduse tegemisega lepingu teisele poolele. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnik on vastava tahteavalduse kättesaanud. Kuna ei ole tõendatud võlgnikule laenu andmine ja laenulepingu erakorraline ülesütlemine, siis kolleegiumi arvates ei ole nõue piisavalt selge pankroti väljakuulutamiseks ja nõue tuleb lahendada väljapool pankrotimenetlust. Samuti tuleb väljapool pankrotimenetlust tuvastada, kas võlgnik ja S. Barbakadze on solidaarvõlgnikud või mitte. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on võlgnik nõuet tunnistanud, esitades selle osas tasaarvestuse avalduse. Kolleegiumi arvates ei ole väide õige. Võlgnik on tasaarvestuse kohta selgitanud, et tegemist on alternatiivse vastuväitega nõudele, juhuks kui kohus leiab, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on piisavalt selge. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et laenulepingust tulenev nõue ei ole selge, siis kolleegium ei pea vajalikuks anda hinnangut tasaarvestuse osas. Apellant on kaebuses väitnud, et OÜ Delika Eesti nõue on selge vähemalt summas 463 782 krooni. OÜ Delika Eesti (endine ärinimi OÜ Stormwell) ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping 06.10.
- Laenulepingu p 2.1 järgi oli laenusumma 700 000 krooni, mis tuli tagastada 06.10.
- 5
(6)Laenust kanti summas 520 000 krooni OÜ Miratex arvele ja 180 000 krooni kuulus väljamaksmisele sularahas võlgnikule. Lepingu p 2.2 järgi leppisid pooled kokku intressis 4% aastas ja laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel viivises 0,2 % võlguolevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Võlausaldaja väitis, et tema lepingust tulenev nõue on 1 050 941,74 krooni. Võlgnik on esitanud nõudele vastuväited, mille kohaselt on 520 000 krooni tagasi makstud, 180 000 krooni laenu andmine võlgnikule on tõendamata, intressi arvestus on ebaõige ja viivise arvestust ei ole eraldi välja toodud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud nõude ebaselguse. Võlausaldaja on pankrotiavalduses esile toonud, et tagastamata laenu osa on 572 259,95 krooni ja intress ning viivis 478 681,88 krooni. Võla arvestus on lisatud pankrotihoiatusele (lk. 18). Vaidlust ei ole, et 520 000 krooni laenust on tagasi makstud, kuid pooled vaidlevad selle üle, milline summa tagasimakstud rahast on arvestatud põhivõla ja milline viivise ning intressi katteks. Õige on võlgniku väide, et pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist ei ole võlausaldajal enam õigust nõuda võlgnikult intressi, kuna intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemisel selle tähtaja möödumise tõttu. Juhul, kui võlgnik pole laenu kokkulepitud ajal tagastanud, on võlausaldajal õigus nõuda viivist. Samas on võlausaldaja arvestus toodud viisil, kus ei ole märgitud eraldi viivise ja intressi suurust, mistõttu ei ole võimalik viivisenõuet ja intressinõuet kontrollida. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue peab olema esitatud viisil, kus kohtul on võimalik selle õigusust kontrollida. Kolleegiumi arvates on võlgniku vastavasisuline vastuväide õige ning nõue on seetõttu ebaselge ja ei ole aluseks pankroti väljakuulutamisele. Apellatsioonkaebuses on apellant väitnud, et selge on OÜ Delika Eesti nõue 463 782 krooni osas. Eeltoodud summa on välja arvestanud ajutine pankrotihaldur oma arvamuses, eeldades laenu andmist summas 520 000 krooni. Samas on ajutine pankrotihaldur oma arvamuses möönnud, et võlausaldaja ja võlgniku arvestustes on vasturääkivused ja kumbki ei lähtu laenulepingus sisalduvast, mistõttu ei ole nõue üheselt selge. Kolleegiumi arvates ei tähenda halduri arvamuses välja toodud summa seda, et selles osas oleks nõue selge ja üheti mõistetav. Ka apellatsioonkaebuses on võlausaldaja väitnud, et tegelikult anti laenu 700 000 krooni. Õige on kaebuse väide, mille kohaselt on maakohus kaevatavas otsuses ekslikult märkinud, et võlgniku väidete kohaselt on OÜ Delika Eesti nõue tasaarvestatud. OÜ Delika Eesti nõude osas võlgnik seda väitnud ei ole. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täpsustada. Otsuse õiget lõppjäreldust ebatäpsus ei mõjuta. Arvestades eeltoodut on maakohus õigesti leidnud, et pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded ei ole selged ja need tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuna mõlemad pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded on ebaselged, siis välistab juba ainuüksi see pankrotiavalduse rahuldamise ja vajalik ei ole tuvastada võlgniku maksejõuetust. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades apellantide kanda. Reet Allikvere Ülle Jänes Margo Klaar 6
(6)