KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht
- veebruar 2008, Tallinn Haldusasja number 3-02-12 Haldusasi Brigitte von Harpe, Annelore Feldmanise, Hermann Kochi, Karl-Eberhard Kochi, Bengt-Olaf Kochi, Hanneke Akmani ja Annette Kochi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
- novembri
- a otsuse nr 11146 ning Tallinna Linnavalitsuse
- oktoobri
- a korralduse nr 3825-k õigusvastaseks tunnistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
- veebruari
- a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- jaanuar 2008 Menetlusosalised Kaebajad Brigitte von Harpe, Annelore Feldmanis, Hermann Koch, Karl-Eberhard Koch, Bengt-Olaf Koch, Hanneke Akman ja Annette Koch Vastustajad ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ja Tallinna Linnavalitsus RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
- veebruari
- a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
- veebruaril
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
- septembri
- a otsusega nr 1040 loeti Tallinnas Roosikrantsi tn 23/Pärnu mnt 36 endisel kinnistul nr xxxx asuvad hooned ja krunt suurusega 584,99 m2 omandireformi objektiks ning tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Therese Kochile ja Hermann Kochile, kes vastavad omandireformi aluste seaduse §-s 7 toodud nõuetele. Samuti tunnistati Maria Elisabeth von Rennenkampf, Brigitte von Harpe, 3-02-12 Margarethe Koch, Annelore Feldmanis, Hermann Koch, Karl-Eberhard Koch, Bengt-Olaf Koch, Hanneke Akman ja Annette Koch omandireformi õigustatud subjektideks eelpool toodud vara suhtes. Tallinna Linnavalitsuse
- novembri
- a korraldusega nr 1226-k ja
- juuni
- a korraldusega nr 2123-k tagastati vara õigustatud subjektidele. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
- novembri
- a otsuse nr 11146 p-ga 2 loeti tõendatuks, et T. ja H. Koch lahkusid Eestist
- aastal Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Otsuse p-ga 3 jäeti rahuldamata M. E. von Rennenkampfi, B. von Harpe, M. Kochi, A. Feldmanise, H. Kochi, K.-E. Kochi, B.-O. Kochi, H. Akmani ning A. Kochi vara tagastamise taotlused põhjendusel, et Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise lepinguga. Sama otsuse p-ga 4 tühistati linnakomisjoni
- septembri
- a otsus. Tallinna Linnavalitsuse
- oktoobri
- a korraldusega nr 3825-k tunnistati kehtetuks linnavalitsuse
- novembri
- a ja
- juuni
- a korraldused.
- B. von Harpe, A. Feldmanis, H. Koch, K.-E. Koch, B.-O. Koch, H. Akman ja A. Koch esitasid
- mail 2002 halduskohtule kaebuse linnakomisjoni
- novembri
- a otsuse ja linnavalitsuse
- oktoobri
- a korralduse õigusvastaseks tunnistamise nõudes.
- augusti
- a määrusega peatas halduskohus käesoleva asja menetluse kuni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtava otsuse jõustumiseni.
- oktoobri
- a otsusega nr 3-4-1-5-02 tunnistas Riigikohus ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.
- oktoobri
- a määrusega uuendas halduskohus käesoleva asja menetluse.
- detsembri
- a määrusega peatas halduskohus teistkordselt käesoleva asja menetluse kuni Riigikogu poolt ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimiseni ja Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste osas asjakohase regulatsiooni kehtestamiseni. Riigikohus tegi
- aprillil
- a haldusasjas nr 33-1-63-05 osaotsuse, millega tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja nägi ette, et kohuotsus jõustub selles osas
- oktoobril 2006 tingimusel, et ei ole jõustunud nimetatud sätet muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohus tegi
- detsembri
- a haldusasjas nr 3-3-1-6305 otsuse, mille p-s 4 leidis, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu
- aprilli
- a otsusest tulenevalt kehtetu alates
- oktoobrist
- detsembri
- a määrusega uuendas halduskohus käesoleva asja menetluse.
- Tallinna Halduskohtu
- veebruari
- a otsusega kaebus rahuldati ning tunnistati linnakomisjoni otsus ja linnavalitsuse korraldus õigusvastaseks. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: a) Vaidlust ei ole asjaolus, et G. H. Koch lahkus Eestist Saksamaale Saksa riigi ja NSV Liidu vahel
- a sõlmitud kokkulepete alusel. Hoolimata asjaolust, et haldusaktide andmise ajal haldusmenetluse seadus ei kehtinud, tuli ka tollal lähtuda hea halduse põhimõtetest ja põhiseaduse printsiipidest. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest (põhiseaduse § 10) peab haldusorgan olema oma tegevuses järjekindel ja haldusaktide andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamisest ja vara tagastamisest oli otsuste kehtetuks tunnistamise ajaks möödunud üle kuue aasta. Kaaludes varem antud soodustavate haldusaktide tühistamist, oleks haldusorgan pidanud eeldama, et isikutel oli mõistlik õiguspärane ootus, et nende suhtes antud soodsad haldusaktid jäävad kehtima. b) Linnakomisjon oleks pidanud välja selgitama esialgse menetluse käigus kõik faktilised asjaolud. Otsuse muutmise võivad tingida hiljem ilmnenud uued asjaolud. Komisjoni otsust on võimalik muuta taotleja algatusel soodustava haldusakti andmiseks, mitte soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kaaludes soodustatud isikute õiguspärast ootust ja 2
(4)3-02-12 usaldust haldusaktide kehtimajäämise suhtes. Haldusaktide andmise eelduseks olevad faktilised asjaolud ei olnud muutunud.
- c)Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-01-8 jõuti järeldusele, et tähtsust ei oma asjaolu, millal ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastati, vaid asjaolu, et tegemist on põhiseadusevastase sättega. Vastasel korral kaotaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus igasuguse tähenduse, kuna viimane saab käivituda kohtu algatusel vaid pärast vaidlustatud haldusaktide andmist. Kaebuse lahendamisel tuleb juhinduda Riigikohtu otsusest ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse kohta, arvestades asjaoluga, et isikud, kes on nende õigusi rikkuvad haldusaktid õigeaegselt halduskohtus vaidlustanud, peavad saama võrdselt koheldud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:
- a)Riigikohtu üldkogu otsused jõustusid 28. oktoobril 2002 ja 12. oktoobril 2006. Kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid võeti vastu 22. novembril 1999 ja 18. oktoobril 2000. Seega ei olnud Riigikohus haldusaktide vastuvõtmise ajal oma seisukohta teatavaks teinud. Sätte vastuolu põhiseadusega tekkis aja jooksul põhjusel, et riikidevahelist kokkulepet ei saavutatud. Kuni Riigikohtu sellekohase otsuse tegemiseni oli tegemist kehtiva seadusesättega, millest haldusorganid olid kohustatud juhinduma. Riigikohus tuvastas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolu ja alates 12. oktoobrist 2006 on säte tunnistatud kehtetuks. Kehtetuks tunnistatud säte on kehtetu alates kehtetuks tunnistamise hetkest.
- b)Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses nr 3-4-1-5-02 leiti, et kohalikud komisjonid ei saa vastu võtta otsuseid ümberasunute varadega seotud taotluste osas. Vaidlustatud otsused võeti vastu enne 28. oktoobrit 2002. Haldusakt peab vastama selle tegemise ajal kehtinud õigusaktidele. Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 tunnistanud kehtetuks alates 12. oktoobrist 2006, mitte tühiseks. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses nr 3-3-1-63-05 leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Seega on kohalikel komisjonidel tulevikus kohustus kõik sellekohased taotlused ja otsused uuesti läbi vaadata. Selget õiguslikku regulatsiooni ei ole kehtestatud, kuid on olemas õiguslik selgus kasutatava materiaalõigusnormi osas, mida tuleb rakendada isikute või nende järglaste suhtes, kes lahkusid Eestist lepingu alusel. 5. B. von Harpe, A. Feldmanise, H. Kochi, K.-E. Kochi, B.-O. Kochi, H. Akmani ja A. Kochi vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus ei näe halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Apellatsiooniastmes ei käi vaidlust kaebajate põhjendatud huvi üle tuvastamiskaebuse esitamisel. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses seatud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et vaidlustatud haldusaktid olid õigusvastased õiguspärase ootuse kaalumata jätmise tõttu. 8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vara tagastamise kohta antud haldusaktide tühistamisel tuli ka 1999. ja 2000. aastal lisaks omandireformi aluste seaduse rakendusaktidele järgida PS §-s 10 sisalduvat õiguskindluse põhimõtet. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukoha3
(4)3-02-12 ga, et uueks asjaoluks, mis võib õigustada haldusakti muutmist, ei saa pidada dokumenti, mis oleks tulnud välja nõuda varasema haldusmenetluse käigus. Halduse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab haldusorganil põhimõtteliselt olema võimalus kõrvaldada ka varasemad asjaolude pealiskaudsest uurimisest tingitud vead, kui sellega ei rikuta õiguspärast ootust. Lõppkokkuvõttes on halduskohtu otsus selles küsimuses aga õige, sest ainuüksi haldusakti muutmise alus ei tähenda veel piiramatut võimalust haldusakti muutmiseks. Teinud kindlaks haldusakti muutmise aluse, pidid vastustajad asuma kaaluma muutmise vajadust võrreldes kaebajate võimaliku õiguspärase ootusega. Kuna kaalumist ei ole toimunud, ei ole kohtul võimalik veenduda selle õiguspärasuses. Tuvastamiskaebuse alusel haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemisel piisab sellest, et nõutavat kaalumist haldusorgani poolt ei toimunud. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et eeltoodu ei pruugi anda kaebajatele iseenesest alust esitada linna vastu nõudeid või esitada vastuväiteid linna nõuetele. Ei ole välistatud, et vastustajad oleksid võinud tunnistada oma varasemad haldusaktid kehtetuks ka õiguspärasel viisil. Tuvastamiskaebuse läbivaatamisel ei saa halduskohus hakata hindama haldusakti ja võimaliku kahju vahelist põhjuslikku seost. Samuti ei pruugi varasemat haldusakti tühistava haldusakti õigusvastasus tähendada, et varasema haldusakti alusel saadu tagastamiseks esitatud nõue jääb igal juhul rahuldama. Vastavalt HMS §-dele 60–63 kehtib haldusakt sõltumata õigusvastasusest. 9. Kuna haldusaktid on eelneva tõttu niigi õigusvastased, ei sõltu kaebuse rahuldamine ringkonnakohtu hinnangust ORAS § 7 lg 3 varasema kohaldatavuse suhtes. Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsuses ORAS § 7 lg 3 küll õigusselgusetuse tõttu põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid asus samas siiski seisukohale, et kuni nimetatud sätte muutmiseni ei ole vara võimalik tagastada (p 37). Seda tuleb arvestada ka vastustajate 1993. ja 1995. a haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 4
(4)