3-06-1597/20

(7)3-06-1597 Notariaalse volikirjaga (tõestanud Tallinna notar Anne Saaber 20.02.1997, notariaalregistris nr 1294) volitas T. Reismaa T. Kasemägi’t ajama pärimisasju E. Parmetist järele jäänud pärandvara, sh ehitis ja maa tagastamise nõudeõigus, suhtes ning „müüma volitatu äranägemisele vastava hinnaga ja tingimustel kinnistu x.“ 06.05.1997 sõlmitud ostu-müügilepinguga müüs T. Kasemägi T. Reismaa esindajana x ehitised vallasasjana A. Taniloole. Ehitiste müügihinnaks oli lepingu kohaselt 50 000 krooni. Maa tagastamise nõudeõigus jäi T. Reismaale.

1. Tallinna Linnavalitsuse 23.05.1997 korraldusega nr 1518-k tagastati T. Reismaale x asuv õigusvastaselt võõrandatud maa (869 m2).
2. Tallinna Linnavalitsuse 27.11.1998 korraldusega nr 7099-k määrati x ehitiste teenindamiseks vajalik krunt (869 m2) ja otsustati see erastada ostueesõigusega A. Taniloole kui sellel maal asuvate ehitiste omanikule. Sellest korraldusest T. Reismaad ei teavitatud. Korralduse alusel sõlmiti 02.05.2002 maa ostumüügi leping ning kanti A. Taniloo kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse.
4. a lõpus saatis kaebuse esitaja Tallinna Linnavalitsusele järelepärimise x maa tagastamise kohta ning 30.12.2005 vastuses järelepärimisele teavitati teda x ehitiste müügist ning 27.11.1998 korraldusest nr 7099-k.
5. Tallinna Linnavalitsuse 31.05.2006 korraldusega nr 1096-k otsustati mitte tagastada endise kinnistu nr 2365 maad, kuna maal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, kellele maa on ostueesõigusega erastatud. Sama korraldusega otsustati algatada T. Reismaale mittetagastatava maa kompenseerimise menetlus ning tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 23.05.1997 korraldus nr 1518-k.
6. T. Reismaa kaebuses taotleti Tallinna Linnavalitsuse viivituse 31.05.2006 korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse esitaja leidis, et juba novembriks 1998 oli x maa tagastamise toimikusse kogutud kõik dokumendid, mis kinnitasid maal asuvate ehitiste kuulumist A. Taniloole ning maa kaebajale tagastamise võimatust MaaRS § 6 lg 2 p 3, § 7 lg 1 ja § 13 kohaselt. Vaatamata sellele viivitas linn maa mittetagastamise korralduse vastuvõtmisel aastaid. 27.11.1998 korraldust nr 7099-k kaebajale kui korraldusest huvitatud isikule teatavaks ei tehtud, millega võeti talt võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. X hoonete müük toimus ilma volituseta, lepingus näidatud müügihind oli tegelikule hinnale mittevastav. Linnavalitsuse viivitus on kaebuse esitajale kaudselt põhjustanud kahju, sest kui linnavalitsus oleks mõistlikul ajal, s.o. samaaegselt korraldusega nr 7099-k vastu võtnud X maa mittetagastamise korralduse, oleks kaebajal olnud teave õigusvastasest maja müügist ning võimalus seaduses sätestatud tähtaja jooksul lepingu tühisust hageda, maa tagasi saada ja välistada ülisuure varalise kahju tekkimist. Kaebuse esitaja ei olnud müügist teadlik kuni linnavalitsuse 30.12.2005 vastuseni järelepärimisele. Linnavalitsuse tegevus hilinenud haldusakti väljaandmisel tingis hagi aegumise tähtaegade möödalaskmise vallasasja ostumüügilepingu vaidlustamisel. 2

(7)3-06-1597 Käesolevas asjas tehtava kohtulahendiga soovib kaebuse esitaja tsiviilkohtumenetluses kahju hüvitamise nõude esitamisel müügilepingu vormistanud notari ja T. Kasemägi vastu tõendada hagi esitamise tähtaegsust.

1. Tallinna Halduskohtu 30.05.2007 otsusega rahuldati kaebus ning tunnistati Tallinna Linnavalitsuse viivitus 31.05.2006 korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel õigusvastaseks. Kohus mõistis Tallinna Linnavalitsuselt välja riigituludesse kaebuse esitajale osutatud riigi õigusabi kulud summas 1729 krooni 90 senti. Põhjendused: 1) Kaebuse esitajal on põhjendatud huvi Tallinna Linnavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks 31.05.2006 korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel, kuna selle asjaolu tuvastamise korral on kaebuse esitajal võimalik tsiviilkohtumenetluses tõendada hagi esitamise tähtaegsust tekitatud kahjude hüvitamise nõudes; 2) Linnavalitsuse on põhjendamatult ja ebamõistlikult viivitanud kaebaja õigusi puudutava haldusakti väljaandmisega, rikkudes õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtteid ja kaebuse esitaja õigust heale haldusele. Haldusorgan on üllatanud kaebuse esitajat alles kaheksa aastat hiljem tema suhtes vastu võetud ebasoodsa otsusega. Õigeaegselt teabe saamise korral oleks kaebajal olnud võimalus seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada ehitiste ostumüügilepingut ning maad tagasi saada ja välistada nii suure varalise kahju tekkimist; 3) Õige on vastustaja väide, et 23.05.1997 korraldus nr 1518-k oli tühine juba selle vastuvõtmise ajal, kuna X ehitised ei olnud maa tagastamise otsustamise ajal enam kaebuse esitaja omandis. Vastustaja väite kohaselt tingis korralduse vastuvõtmise asjaolu, et kaebuse esitaja ega ka notar R. Tehver, kes X hoonete ostu-müügilepingu tõestas, ei teavitanud sellest linnavalitsust ning vastustajal puudus korralduse vastuvõtmise ajal informatsioon selle kohta, et korralduse õiguslik alus on selleks ajaks ära langenud. Samal ajal olid Tallinna Linnavalitsusel
2. a novembris korralduse nr 7099-k vastuvõtmise ajaks olemas kõik dokumendid, mis kinnitasid X maal asuvate ehitiste kuulumist A. Taniloole ning maa kaebajale tagastamise võimatust. Kuna maa ostueesõigusega erastamise küsimused tuleb MaaRS § 23 lg 2 kohaselt lahendada enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, oleks linnavalitsus pidanud enne 27.11.1998 korralduse nr 7099-k andmist kontrollima, kas kõnealusele maale on esitatud tagastamise taotlusi. Kontrollimisel pidi selguma, et sama maa, mida soovib MaaRS § 22 lg 1 alusel ostueesõigusega erastada X ehitiste omanik, on ca 1,5 aastat tagasi linnavalitsuse korraldusega omandireformi õigustatud subjektile tagastatud; 4) Hea halduse põhimõte eeldab menetlusosalise teavitamist haldusorgani poolt mõistliku aja jooksul kõigist haldusmenetluse käigus tehtavatest toimingutest ja otsustustest. T. Reismaa oli menetlusosaline, keda linnavalitsus oleks pidanud teavitama 27.11.1998 korraldusest nr 7099k, kuna nimetatud korraldus puudutas kaebuse esitajat ja mõjutas vahetult tema õigust maa tagastamisele. Samuti oleks linnavalitsus pidanud seoses X maa ostueesõigusega erastamise korralduse vastuvõtmisega tunnistama kehtetuks 23.05.1997 korralduse nr 1518-k maa tagastamise kohta. Korraldust nr 7099-k kaebuse esitajale teatavaks ei tehtud. Korralduse nr 1518-k tunnistas linnavalitsus kehtetuks alles 31.05.2006 korraldusega nr 1096-k, mis tehti kaebuse esitajale teatavaks 09.06.
3. Vastustaja ei ole esitanud ühtki arvestatavat selgitust selle kohta, millest oli tingitud haldusakti, mille vastuvõtmiseks olid kõik vajalikud eeldused olemas juba
4. a, vastuvõtmine alles kaheksa aastat hiljem. 3

(7)3-06-1597 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Kuna 23.05.1997 korralduse nr 1518-k vastuvõtmise ajal ei olnud T. Reismaa enam X ehitiste omanik ning tal puudus ka maa osas nõudeõigus, oli korraldus tühine algusest peale. Korralduse tunnistas linnavalitsus 31.05.2006 kehtetuks õigusselguse mõttes; 2) Kaebuse esitaja ei ole ise teostanud seadusest (MaaRS § 191 ja 192) tulenevaid toiminguid, mis oleksid linnavalitsusel võimaldanud tuvastada pärimisõiguse olemasolu tagastamisele kuuluvale maale. Kaebuse esitajal oli võimalus X ehitiste ostu-müüki vaidlustada juba 06.05.1997, mida aga ei ole mõistliku aja jooksul tehtud. Volikiri, millega kaebuse esitaja volitas T. Kasemägi kinnistut müüma, kehtivusaeg oli 3 aastat ning volikirja lõppedes oleks kaebuse esitaja pidanud välja selgitama, missugused toimingud on tehtud X ehitistega. Kaebuse esitaja ei kontrollinud nimetatud asjaolu enne kui alles
2. a. Linnavalitsusele ei ole kuni käesoleva ajani esitanud maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistust. Seega ei ole linnavalitsus rikkunud ka õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna omandireformi subjektil ei ole õiguspärast ootust maa tagastamisele. Õiguspärane ootus oleks kaebuse esitajal tekkinud alles siis, kui ta oleks esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kuna ajavahemikul 1997-2005 ei ole kaebuse esitaja ise pöördunud linna poole ega tundnud huvi toimunu kohta, pole rikutud tema õigust heale haldusele. Ebaõige on kohtu väide, et kaebuse esitaja oli menetlusosaline, keda linnavalitsus oleks pidanud teavitama 27.11.1998 korraldusest nr 7099-k. Korraldus ei saanud puudutada kaebuse esitajat ja mõjutada vahetult tema õigust maa tagastamisele, kuna T. Reismaal puudub maa osas nõudeõigus. Kaebaja teavitamise kohustust ei tulenenud ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korrast.
3. T. Reismaa vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Linnavalitsus on vastuolus halduskohtumenetluse üldpõhimõtetega alles apellatsiooniastmes esitanud esmakordselt tõendamata väite, et linnavalitsuse viivituse põhjustas kaebuse esitaja poolt toimingute tegemata jätmine, mis oleksid linnavalitsusel võimaldanud tuvastada pärimisõiguse olemasolu tagastamisele kuuluvale maale. 2) Kuna linnavalitsusel oli novembriks 1998 kogutud kõik dokumendid, mis kinnitasid maa tagastamise võimatust, jättis linnavalitsus põhjendamatult mõistliku aja jooksul maa mittetagastamise otsustamata. Apellandi väidete paljasõnalisust ja otsitust kinnitab asjaolu, et maa mittetagastamise otsustamine ei nõua pärimisõiguse tunnistuse olemasolu, see on vajalik maa tagastamise otsustamisel, millekohane otsus oli 1996 juba vastu võetud. Seega rikkus apellant Vabariigi valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 nõudeid, mille kohaselt otsustab linna- või vallavalitsus maa tagastamise õigustatud subjektile kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. 3) Apellatsiooniastmes esmakordselt esitatud maareformi seadusega vastuolus oleva väite kaebuse esitaja kohustusest esitada avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks mõte jääb üldse ebaselgeks. 4

(7)3-06-1597 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuse esitaja on halduskohtus põhjendatud huvina välja toonud selle, et Tallinna Linnavalitsuse poolt 31.05.2006 korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel tehtud viivituse õigusvastasuse tuvastamine võimaldab tal tsiviilkohtumenetluses kahju hüvitamise nõude esitamisel müügilepingu vormistanud notari ja T. Kasemägi vastu tõendada hagi esitamise tähtaegsust. Halduskohus on selle väitega nõustunud, kuid kohtuotsusest ei selgu, kuidas selle linnavalitsuse toimingu õigusvastasuse tuvastamine seda kaebuse esitaja eesmärki saavutada võimaldab. Ringkonnakohtu istungil märkis kaebuse esitaja esindaja, et hagi aegumise tähtaeg kahju hüvitamise nõudes notari ja T. Kasemägi vastu möödus tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-st 2 01.07.2005, kuid käesolevas asjas tehtav positiivne kohtuotsus võimaldaks kaebajal taotleda hagi esitamisel kohtult aegumistähtaja ennistamist. Teadupärast sätestab VÕSRS § 9 lg 2, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
2. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
3. juulist
4. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi saama. Samuti leidis kaebuse esitaja esindaja, et positiivse kohtuotsuse korral võib notar ennistada E. Parmeti vara (sh õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse ja E. Parmetile tagastatud õigusvastaselt võõrandatud ehitiste) pärimisõiguse tunnistuse taotlemise möödalastud tähtaja. Ilmselt pidas kaebuse esitaja esindaja silmas pärimisseaduse § 118 lg-t 3, mis sätestab, et pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat (pärandaja E. Parmet suri xx..xx.xxxx). Seoses sellega peab ringkonnakohus ühtaegu vajalikuks märkida, et pärandi vastuvõtmine ei pruugi pärimisseaduse § 117 lg-te 1 ja 3 kohaselt seisneda üksnes notarile sellekohase avalduse esitamises, vaid ka pärandvara või selle osa valdama, kasutama ja käsutama asumises.
5. Nõude aegumine vabastab kohustatud isiku materiaalõiguslikult nõude täitmisest. Aegumistähtaja ennistamine kohtu poolt ei ole võimalik. Ka mööda lastud pärimisseaduse § 118 lg-s 3 sätestatud pärandi vastuvõtmise tähtaega pole kohtul või notaril võimalik ennistada, sest selle tähtaja lõppedes kaotab isik seaduse kohaselt õiguse pärandile. Juba eeltoodud põhjustel on kaebuse esitaja põhjendus hagi esitamise või pärandvara vastuvõtmise tähtaegade ennistamise huvi kohta ebaõige.
6. Käesoleva kohtuotsusega soovib kaebuse esitaja näidata, et Tallinna Linnavalitsuse vaidlusaluse viivituse tõttu sai kaebuse esitaja kinnistu
7. aastal toimunud müügist teada alles 30.12.
8. Isegi kui pidada võimalikuks, et nimetatud asjaolu võib omada tähtsust kaebuse esitaja poolt pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamise või kahju hüvitamise hagi esitamise 5

(7)3-06-1597 kulgemahakkamise või ennistamise seisukohast, ja jätta täiesti kõrvale küsimused, kas need aegumistähtajad on mööda lastud ja kas neid on võimalik ennistada, tuleks asuda seisukohale, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi Tallinna Linnavalitsuse vaidlusaluse viivituse õigusvastasuse tuvastamise suhtes, sest hinnang linnavalitsuse sellise käitumise õiguspärasusele ei oma nende tähtaegade seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitaja võimalust tugineda väitele, et linnavalitsuse viivitamise tõttu korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel ei saanud kaebuse esitaja ega pidanudki saama ehitiste müügist ja sellega temale kahju põhjustanud isikutest teada enne kui 30.12.2005, ei mõjuta see, kas see viivitus on õiguspärane või mitte. Kui linnavalitsuse poolt nimetatud korralduse vastuvõtmine alles 31.05.2006 peaks omama olulist tähtsust hagi aegumise kohaldamisel, saab hagi menetlev kohus seda sellisena käsitleda ka ilma, et ta peaks andma hinnangut linnavalitsuse tegevuse õiguspärasusele. Seetõttu ei annaks linnavalitsuse selle viivituse õigusvastasuse konstateerimine käesolevas haldusasjas tehtava kohtuotsuse resolutsioonis kaebuse esitajale mingeid eeliseid oma rikutud õiguste kaitsel. Ka väljavaade, et kohus käesolevas asjas tehtava otsuse põhjendavas osas avaldaks seisukohta, et linnavalitsuse viivituse tõttu korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel ei saanud kaebuse esitaja kinnistu müügist teada enne kui 30.12.2005, ei põhjenda kaebuse esitaja kaebeõigust. Halduskohtu otsuse põhjendustes antud hinnangud faktilistele asjaoludele ei ole tsiviilasja lahendavale kohtule siduvad. Siduv tähendus on TsMS § 457 lg 1 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutsioonil. Isegi võimalus kasutada sellist halduskohtu otsust tsiviilasjas tõendina selle otsuse põhjendavas osas märgitud asjaolude suhtes ei õigusta eraldi kohtumenetluse algatamist. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole tõendite loomine tsiviilkohtumenetluse tarbeks. Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt tuleks kohtuasja lahendamisel tähtsust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille hindamine on asja lahendava kohtu pädevuses, hinnata sama kohtuasja raames, mitte algatada nende asjaolude hindamiseks eraldi kohtumenetlusi. Eeltoodu kehtiks ka kaebuse esitaja esindaja viidatud pärandi vastuvõtmise avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel, kui sellise taotluse esitamise võimalus tuleks kõne alla. Ringkonnakohus rõhutab ka seda, et kui Tallinna Linnavalitsuse vaidlusaluse haldustoimingu (viivitus korralduse nr 1096-k vastuvõtmisel) õiguspärasus peaks mõnes tsiviilvaidluses omama tähtsust, on asja lahendaval üldkohtul võimalik selle õiguspärasust hinnata. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eesti õiguskorras on halduskohtumenetlus, ning selle tõttu on kehtiva haldusakti resolutiivosa, vaatamata võimalikule õigusvastasusele, üldjuhul siduv ka haldusaktiga seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule. Kuigi üldkohus ei saa kehtivat haldusakti tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks, on ta tsiviilkohtumenetluses siiski pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine (vt Riigikohtu 10.03.2003 otsus asjas nr 3-2-1-17-03 p 12). Sellest seisukohast võib järeldada, et üldkohtul on õigus vajaduse korral hinnata haldustoimingu õiguspärasust. 13. Seega puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi linnavalitsuse vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, mistõttu kaebus tuleb rahuldamata jätta juba sel põhjusel. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus poolte väidetel, mis puudutavad selle toimingu õiguspärasust. 6

(7)3-06-1597 Halduskohtu otsus kaebus rahuldada on seetõttu õigusvastane ja tuleb tühistada ning asjas teha uus otsus, millega kaebus jäetakse rahuldamata.

1. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kasuks otsus tehti. Kuna asjas ei tehta otsust kaebuse esitaja kasuks, puudub alus ka kaebuse esitajale osutatud riigi õigusabi kulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Apellant esitas taotluse mõista Tiina Reismaalt välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 80 krooni. Muude menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt ei ole Tallinna Linnavalitsus kohtumenetluse jooksul taotlust esitanud. Kuna asjas tehakse otsus Tallinna Linnavalitsuse kasuks, tuleb taotlus rahuldada.
2. Kaebuse esitaja esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Taotluse kohaselt moodustab tasu T. Reismaa apellatsioonimenetluses esindamise eest 1354,64 krooni koos käibemaksuga. Justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ § 12 lg 4 kohaselt märgib riigi õigusabi osutanud advokaat pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist esitatavale taotlusele kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aja ning võtab taotlusele märgitud ajakulu kohta riigi õigusabi saajalt allkirjastatud arvamuse. Käesoleval juhul ei vasta tasu kalkulatsioon viidatud määruse §-s 12 toodud nõuetele, sest ei ole toodud välja asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamiseks kulunud aega ning tasu suuruse arvestamisel on tuginetud viidatud määruse redaktsioonile, mis ei kehti käesoleval hetkel ega kehtinud juba ka taotluses märgitud õigusabi osutamise ajal. Ringkonnakohtule pole esitatud ka õigusabi saaja arvamust õigusabile kulutatud ajakulu kohta. Kui riigi õigusabi osutaja esitab nõuetekohase taotluse kindlaksmääramiseks, lahendab kohus selle eraldi määrusega. Lauri Madise Silvia Truman riigi õigusabi tasu Ivo Pilving 7