KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Malle Seppik ja Ande Tänav Otsusese tegemise aeg ja koht 23. november 2007.a

) § 477 lgtele 1-

1. Kostja vastuväited hagile
2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul omandas ta Xa kinnistu seaduslikult ja heauskselt omandireformi käigus vara tagastamise teel. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
3. jaanuari
4. a. otsus nr 4790 kostja tunnistamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks on jätkuvalt õigusjõus. Seda ei ole tühistatud ega muudetud. Seega on kostja jätkuvalt omandireformi õigustatud subjekt ning sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks hageja seisukohta, et kostja on temale tagastatud maa omandanud alusetult. Juhul kui maad ei oleks õigustatud subjektile tagastatud (põhjusel, et kolmas isik omas selle maa suhtes erastamiseõigust), oleks kohustatud isik pidanud selle maa õigustatud subjektile kompenseerima. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik omab õigusvastaselt võõrandatud vara osas kohustatud subjekti vastu nõudeõigust, mistõttu ei saa vara alusetut omandamist õigustatud subjekti poolt toimuda. Vastupidine seisukoht oleks kostja arvates vastuolus omandireformi mõttega.
5. Kostja leiab samuti, et maa osalise tagastamise ajal
6. a. oktoobris ja maa kinkimise ajal
7. aastal tegutses ta heas usus ja teadmises, et Tallinna Linnavalitsuse tagastamiskorraldus jääb kehtima. Kostjal puudus alus oletada, et ligi kaks aastat hiljem (
8. jaanuaril
9. a.) võtab hageja vastu korralduse, millega tunnistab maa osalise tagastamise kehtetuks. 3
10. Omandireformi läbiviimine Tallinna linnas on Tallinna Linnavalitsuse kohustus. Kui linnavalitsus on omandireformi läbiviimise käigus teinud vigu ja põhjustanud isikutele kahju, peab hageja kostja hinnangul ise oma vigade eest vastutama ja kahju heastama, mitte nõudma oma eksimuse rahalist hüvitamist teiselt õigustatud subjektilt.
11. Kostja vaidleb vastu ka hagis välja toodud maa väärtusele (seisuga
12. veebruar
13. a.). Kostja arvates on hageja vastavasisulised arvestused meelevaldsed. Hageja on lähtunud Xa kinnistu turuväärtuse tuletamisel
14. märtsil
15. a. koostatud hindamisaktist, kuid ei ole arvestanud kinnistu väärtuse tõusu sellele aastatel 1997-2001 tehtud parenduste arvel. Kostja leiab, et vaidlusaluse maa hind oli nii tagastamisotsuse tegemise ajal (
16. oktoobril
17. a.) kui kinnistusraamatukande tegemise ajal (
18. veebruaril
19. a.) võrdne maa maksustamishinnaga 64 600 krooni, mis nähtub tagastatava maa maksustamishinna aktist.
21. juunil
22. a. esitas kostja täiendavad vastuväited, milles leidis, et hagi on aegunud. Kostja tugines riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg-le 2, mis sätestab, et enne seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne RVastS seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS seaduse jõustumisest arvates. Hagiavalduse materjalidest nähtub, et väidetava kahju aluseks olevad asjaolud tekkisid ja hageja sai nendest teada enne RVastS-i jõustumist. Nõude aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud esitama hagi kostja vastu hiljemalt
23. jaanuaril
24. a. Hagi on aga esitatud alles
25. a. juunis. Kostja palus kohtul kohaldada hagi aegumist. Menetluse käik ja esimese astme kohtu otsus
27. oktoobri
28. a. otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja nõue on aegunud.
29. jaanuari
30. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu otsus jõustus
31. veebruaril
32. a.
33. 21.augusti
34. a. otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt. Maakohus asus poolte vahel vaidlustamata asjaolude pinnalt seisukohale, et kuna Tallinna Linnavalitsuse
35. oktoobri
36. a. korraldus on Tallinna Linnavalitsuse
37. jaanuari
38. a. korraldusega nr 41k tunnistatud kehtetuks, on ära langenud kostja poolt Tallinnas Xa asuva kinnistu omandamise õiguslik alus. Kuna kostja on tagastatud kinnistu
39. a. edasi võõrandanud ning koormanud kolmanda isiku kasuks ka piiratud asjaõigusega (hüpoteegiga), puudub võimalus kehtetuks tunnistatud
40. oktoobri
41. a. korralduse eelse olukorra taastamiseks. T. Trummeri hagi T. Kalpuse ning Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja kinnistuskande aluseks oleva tehingu tühisuse tunnustamiseks on Tallinna Linnakohtu
42. märtsi
43. a. otsusega (tsiviilasjas nr 2/3/19-3965/99) jäetud rahuldamata. Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega
44. veebruaril
45. a. Eeltoodut arvestades on kostja maakohtu hinnangul omandanud tagastatud maa õigusliku aluseta. Kuna alusetu rikastumine leidis aset enne
46. juulit
47. a., kohaldas maakohus tsiviilkoodeksi
48. ptk regulatsiooni ning leidis, et kooskõlas

§ 477

lg-tega 2 ja 3 on kostjal tekkinud kohustus hüvitada hagejale alusetult omandatu väärtus selle omandamise momendi seisuga. 4

1. Kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks viis kohus tsiviilasja menetluse käigus läbi ekspertiisi. Eksperdi järeldusotsustuse kohaselt oli kõnealuse kinnistu turuväärtus
2. veebruari
3. a. seisuga 180 000 krooni. Kehtivat turusituatsiooni ja hindaja kasutada olnud andmete adekvaatsust arvestades võib ekspertarvamuse kohaselt saadud tulemuse täpsuseks pidada +/- 10%. Seega võib kinnistu ühe ruutmeetri keskmiseks väärtuseks pidada 160,43 krooni (180 000 kr : 1 122 m2). Tuginedes eksperdi järeldusotsustusele, leidis maakohus, et kostja poolt alusetult omandatud maa väärtuseks selle omandamise momendil oli 90 000 krooni (561 m2 x 160,43 kr).
4. Hageja nõude rahuldamiseks suuremas ulatuses puudus maakohtu hinnangul alus. Ekspert on arvestanud Xa kinnistu turuväärtusest maha sellel asunud kolme lammutamist vajava hoone eeldatavad lammutuskulud (ligikaudu 33 000 krooni). Hageja väide, et kinnistul asuvad amortiseerunud hooned ei pruugi kinnistu turuväärtust vähendada, on kohtu hinnangul paljasõnaline ning vastuolus kinnisvaraeksperdi tehtud järeldustega. Kohus leidis, et on põhjendamatu nõuda alusetult saadu väärtuse hüvitamist ulatuses, milles kostja ei ole saadu väärtuse võrra rikastunud. Hageja taoline nõue võiks kuuluda rahuldamisele üksnes juhul, kui kostja maa esmakinnistamise ajal teadis või pidanuks teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Kehtivas õiguses on eeltoodud põhimõtted väljendatud VÕS §-des 1033 ja 1035, kuid õiguse üldpõhimõtetena saab neid arvestada ka

normide rakendamisel. 19. Samas ei jaganud maakohus ka kostja seisukohta, mille kohaselt tuleks hageja võimaliku nõude määratlemisel lähtuda maa maksustamishinnast (75 kr/m2). Seetõttu jättis kohus TsMS § 238 lg-te 1 ja 5 alusel arvestamata kostja poolt esitatud maa maksustamishinda puudutavad tõendid (t.lk 45 ja 201-202).

§ 477lg 3 seob hüvitise suuruse omandatu väärtusega.

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg-s 1 sätestatud maa kompenseerimine maareformi käigus kujutab endast seadusest tulenevate avaliku halduse ülesannete täitmist riigi poolt. Omandireformi läbiviimise käigus maa maksumuse määramist reguleerivad normid ei ole seega käesoleva eraõigusliku vaidluse lahendamisel rakendatavad. Maakohus osundas seejuures täiendavalt Riigikohtu

1. novembri
2. a. otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1119-06, mille
3. punktis on tsiviilkolleegium muu hulgas rõhutanud, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
4. Vastusena kostja vastuväidetele märkis maakohus veel, et kostja heausksus maa tagastamisel (ja usk tagastamise õiguspärasusse) ei välista iseenesest hagis esitatud nõuet alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks, kuna

§ 477

regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest. Samuti leidis kohus, et hagi rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et kostja on tunnistatud Serva tn 6 asuva maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Ühelt poolt on ilmne, et kostja kui õigustatud subjekt omab jätkuvalt õigust nõuda vara kompenseerimist (ORAS § 4), teiselt poolt ei ole õiguslikult välistatud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded omandireformi kohustatud subjekti poolt õigustatud subjekti vastu.

1. Eeltoodu põhjal rahuldas kohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja alusetult omandatud vara väärtuse hüvitisena 90 000 krooni. Menetluskulud jaotas maakohus kuni
2. detsembrini
3. a. kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud 16 855,30 krooni ulatuses ning hagejalt kostja kasuks 812,70 krooni ulatuses. 5 Apellatsioonkaebus
4. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja nõue osaliselt rahuldati. Kostja arvates on maakohus ebaõigesti hinnanud asjaolusid ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige lahendini.
5. Kaebuse põhjendustes on kostja valdavalt korranud hagile esitatud vastuväidetes väljendatud seisukohti. Nii on kostja endiselt seisukohal, et ta ei ole hageja arvel alusetult vara omandanud ega seetõttu kohustatud tasuma hagejale hüvitist vara väärtuses. Alusetult vara omandanuks ei saa pidada isikut, kes on kehtiva seaduse alusel tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara osas ja kellele see vara on osaliselt tagastatud. Vara omandamise alus ei ole ära langenud, kuna kostja on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
6. oktoobri
7. a. otsuse nr 4790 alusel endiselt omandireformi õigustatud subjektiks.
8. Kostja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei välista kostja heausksus maa tagastamisel ja usk selle õiguspärasusse hageja nõuet.

§ 477

kohaldamise ning vara heaja pahauskse omandamise küsimuses tuleb arvestada, et tegemist on omandireformi käigus vara tagastamisega, ja lähtuda omandireformi spetsiifikast. Omandireformi käigus vara üleandmise puhul on sisuliselt tegemist omanikelt ebaseaduslikult ja omavoliliselt äravõetud vara tagastamisega samadele omanikele või nende pärijatele ning seega varem tekitatud ülekohtu heastamisega. Kostja arvates on maakohus asja lahendamisel ebaõigesti kohaldanud

§ 477sätteid ja jätnud muuhulgas arvestamata ORAS § 2 lg 1 sätestatud põhimõtte.

1. Hageja nõude näol on kostja hinnangul sisuliselt tegemist hagejalt T. Trummeri kasuks väljamõistetud varalise kahju regressi korras sissenõudmisega kostjalt. Kostja hinnangul on hageja kohustused T. Trummeri ees tekkinud ainuüksi hageja enda tegevuse tulemusena, mis aga ei anna alust pidada kostjat kui omandireformi õigustatud subjekti vara alusetuks omandajaks.
2. Kostjale ei ole arusaadav, miks maakohus ei jaganud tema seisukohta, mille kohaselt tuleks võimaliku nõude suuruse määratlemisel lähtuda maa maksustamishinnast 75 kr/m². Maakohtu seisukohast tuleneb, et omandireformi käigus maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramisel on kohaldatavad avaliku õiguse normid, samas kui kohustatud subjekti poolt nõude esitamisel õigustatud subjekti vastu kuuluvad kohaldamisele hoopis eraõiguse normid. Seega mõlemal juhul kuuluksid kohtu järelduse kohaselt kohaldamisele õigustatud subjekti jaoks ebasoodsamad õigusnormid, mistõttu maa, mis oli kostja isalt õigusvastaselt võõrandatud ja tema omandusest väljas enam kui 50 aastat, peab kostja nüüd turuväärtuse alusel uuesti välja maksma. Kostja arvates on selline järeldus ilmselges vastuolus õigluse ja mõistlikkuse põhimõttega.
3. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele 6
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
6. Sarnaselt maakohtule ei jaga ka ringkonnakohus kostja seisukohta, mille kohaselt välistab kostja tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks temapoolse alusetu rikastumise võimaluse. Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg 1 kohaselt kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kanti
7. veebruaril
8. a. Xa kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse Tallinna Linnavalitsuse
9. oktoobri
10. a. korralduse nr 2561-k alusel (t.lk 10), mis on Tallinna Linnavalitsuse
11. jaanuari
12. a. korraldusega nr 41-k kehtetuks tunnistatud (t.lk 20). Viimatinimetatud korralduse kehtivust ei ole kahtluse alla seatud. Seega on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et kostja poolt kinnistu omandamise õiguslik alus on ära langenud. Tänaseni kehtiv ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
13. jaanuari
14. a. otsus nr 4790, millega kostja tunnistati Tallinnas X asuva krundi suhtes maa tagastamise õigustatud subjektiks (t.lk 9), ei saa olla ilma kehtiva vara tagastamise korralduseta iseseisvaks vara omandamise aluseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
15. veebruari
16. a. määrusega nr 36 vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 39 on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus vara tagastamise kohta.
17. Kolleegium ei nõustu ka kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 477

sätteid ja jätnud muuhulgas arvestamata ORAS § 2 lg-s 1 sätestatud ülekohtu heastamise põhimõtte.

1. juulil
2. a. jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
3. juulit
4. a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti. Vastavalt VÕSRS §-le 23 kohaldatakse VÕS-s alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast
5. juulit
6. a. Kuna kostja kanti Xa kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse
7. veebruaril
8. a., on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud

43. ptk regulatsiooni. Vastavalt

§ 477

lg-le 1 on isik, kes omandas ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

§ 477

lg 2 kohaselt tekib samasugune kohustus ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjale tagastatud maa korduva võõrandamise ja koormamise tõttu puudub võimalus Tallinna Linnavalitsuse

1. oktoobri
2. a. kehtetuks tunnistatud korralduse eelse olukorra ennistamiseks. Seetõttu on kostja kohustamine hüvitada alusetult omandatud vara väärtus rahas ainuvõimalik. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja heausksus maa tagastamisel (ja usk tagastamise õiguspärasusse) ei välista iseenesest hagis esitatud nõuet alusetult saadud vara 7 väärtuse hüvitamiseks, kuna

§ 477

regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest. Nimetatud põhjusel ei ole kostja viited omandireformi eesmärkidele asjakohased. 25. Kostjale väidetavalt arusaamatuks jäänud maakohtu poolne lähtumine vara väärtuse määramisel turuväärtusest ja mitte maa maksustamishinnast on seletatav hagi materiaalõigusliku alusega. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 477lg 3 seob hüvitise suuruse omandatu väärtusega.

Kostja poolt kinnisasja omandamise hetkel kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 lg 3 kohaselt loeti asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei olnud sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 võrdus asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga (turuhind). Tsiviilasja menetluse käigus läbiviidud ekspertiisi tulemuste kohaselt oli Xa kinnistu turuhind

1. veebruari
2. a. seisuga 180 000 krooni, mis teeb kinnistu ühe ruutmeetri maksumuseks ligikaudu 160,43 krooni (t.lk 113). Õige on maakohtu seisukoht, et omandireformi läbiviimise käigus maa maksumuse määramist reguleerivad normid ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel rakendatavad ning asjakohane on maakohtu poolt sellele lisatud täiendav viide Riigikohtu
3. novembri
4. a. otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-06, mille
5. punktis on tsiviilkolleegium muu hulgas rõhutanud, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
6. Lisaks kostja seisukohtadele väljamõistmisele kuuluva hüvitise suuruse osas on viimati nimetatud Riigikohtu seisukohas väljendatu ringkonnakohtu arvates sobilik vastamaks ka kõigile teistele eespool juba käsitletud kostja poolt maakohtu lahendi kohta tehtud etteheidetele. Kostjal tuleb mõista, et omandireformi käigus kuulub tagastamisele vara vaid selles ulatuses, milleks õigustatud subjektil on õigus tulenevalt maa tagastamist ette nägevatest seaduse sätetest ja tagastamise hetkeks kujunenud tehioludest. MRS § 22¹ lg 5 alates
7. juulist
8. a. kehtiv redaktsioon sätestab, et kui mõni ehitise kaasomanikest on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises. Omandireformi õigustatud subjektiks olemise varjus ei saa vaadata mööda vaidlustamata tõsiasjast, et
9. aastal omandas A. Trummer ½ suuruse mõttelise osa kõnealusel kinnistul asunud hoonest, ning see lõi A. Trummerile kostja maa tagastamise õiguse kõrvale võrdväärse õiguse elamu aluse maa erastamiseks ja võttis samaaegselt kostjalt võimaluse saada tagasi kogu sundvõõrandatud maa.
10. Kostja on palunud mõista hagejalt välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 4 750 krooni ja õigusabikulud 29 736 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja taotlus kooskõlas kuni
11. detsembrini
12. a. kehtinud TsMS § 60 lg-tega 1 ja 8 jätta rahuldamata ning menetluskulud tema enda kanda. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 8