KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar

) §-le 60 on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last.

§ 61

lõigete 1 ja 2 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamise kohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks; elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.

§ 61lg.

4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär alates 2007. a. on 3600 krooni. Seega ühele lapsele ei tohi olla igakuine elatis väiksem kui 1800 krooni.

§ 615 lg.

5 kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla käesoleva paragrahvi

1. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vaidlust ei ole selles, et pooltel on neli ühist last, kes elavad hageja juures. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kostja maksab neljale lapsele elatist kokku 2000 krooni kuus ehk 500 krooni kuus lapse kohta. Pooltel on vaidlus laste ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suuruse üle. Hageja on esitanud laste kulude kalkulatsioonis andmed, mille kohaselt ühe lapse ülalpidamiseks ühes kalendrikuus kulub 4920 krooni, teise lapse ülalpidamiseks 5000 krooni, kolmanda lapse ülalpidamiseks 5182 krooni ja neljanda lapse ülalpidamiseks 5020 krooni. Seega kokku kulub nelja lapse ülalpidamiseks ühes kalendrikuus 20.122 krooni. Kostja vaidleb nimetatud kulutustele vastu. Hageja palub eluasemekulutusteks välja mõista nelja lapse kohta 1600 krooni. Kostja leiab, et nõue ei ole mõistlik, kuna ühiseks eluasemeks olnud elamu jäi hageja omandisse ning hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja ei hakka hagejale pärast lahutust tekkivaid eluasemekulusid hüvitama. Niisugust kokkulepet ei ole kohtule esitatud, mistõttu kostja väide on selles osas paljasõnaline ning põhjendatud on kostjalt välja mõista ka laste eluasemekulud. Maal asuva elumaja kulutustele ei lisandu korrusmajades tasutavat elamu hoolduskulu ning elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttekulud sellises suuruses ei ole mõistlikud. Täiendavad eluasemekulud on ka veel prügiveoteenus 250 krooni kuus ja üksikud suuremad väljaminekud. Samuti märgib hageja, et eramus on osaline puu- ja elektriküte. Elektrikütte eest kulub talvekuudel 1000 kuni 2000 krooni ja suvekuudel keskmiselt 500 krooni ning talvepuid kulub keskmiselt 15 ruumi, mis teeb kokku 5250 krooni. Nimetatud kulutused on vähesel määral ülepaisutatud ja põhjendatud eluasemekulu nelja lapse kohta on 1000 krooni. Kostja ütlus selle kohta, et ühiselamus elava tütre elamise kulud kannab peamiselt kostja, on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud. Ka Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst (tabelist) lapse ülalpidamiskulude kohta nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse eluruumi kulud moodustavad umbes 232 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 928 krooni. Kostja on veendunud, et hageja ei kanna laste toiduga seonduvalt kulutusi 4280 krooni kuus. Kostja väide, et laste vanaema elab samuti maal ja tegeleb mõningal määral põllumajandusega, mistõttu hageja ja lapsed saavad aastaringselt tasuta kartulit, köögi- ja puuvilju, ei vasta tegelikkusele, kuna laste vanaema tegi kaks aastat tagasi läbi puusaoperatsiooni, mille tagajärjel ta siiani toast ei liigu ning maad põllumajandusega tegelemiseks tal ei ole. Lähtudes Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst, millest nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse toidukulud kodus ja väljas moodustavad umbes 1160 krooni kuus, on nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks kokku 4640 krooni ja põhjendatud on kostjalt välja mõista nelja lapse kohta kulutused toidule 4100 krooni. Kostja on seisukohal, et transpordikuludena näidatav summa 2042 krooni ei ole reaalne ega põhjendatud. Vanima lapse kasutuses oleva auto bensiini- ja remondikulud katab suures osas kostja. Nimetatu on tõendamist leidnud ka kohtule esitatud tõenditega. Hageja vastuväite kohta, et poeg on maksnud auto jaoks vajaminevate osade eest, on esitatud vaid üks maksekorraldus, mistõttu ei saa seda väidet pidada asjakohaseks. Ühtlasi vaidleb kostja vastu hageja majandusliku toimetulematuse osas, kuna kostjale jääb arusaamatuks, miks peres on kaks autot – ühe auto omamine ja kasutamine aitaks transpordile kuluvat raha kindlasti vähendada. Kahe sõiduauto pidamine on aga põhjendatud, kui perekonnaliikmete arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga. Arvestades seda, et peres on neli last ning vahemaad kooli, kodu ja töö vahel on pikad, peab kohus mõistlikuks maal elavate inimeste jaoks kahe auto pidamist. Kostja ettepanekut hageja elukoha vahetamiseks, vähendamaks transpordikulutusi, ei saa mõistlikuks pidada, kuna vastavalt põhiseaduse §-le 34 on igaühel õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Samuti, 6 arvestades praegu Tallinna eluasemete kinnisvara hindu, ei ole mõeldav kostja ja laste elukohavahetus. Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse transpordikulud moodustavad umbes 270 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 1080 krooni. Põhjendatud on rahuldada osaliselt kulutused transpordile ning kostjalt välja mõista transpordikulud nelja lapse kohta summas 500 krooni. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas kulub alaealiste laste puhul sideteenustele keskmiselt 150 - 300 krooni kuus. Maksekorraldustega on leidnud tõendamist, et tütre M. H mobiiltelefonikulud kannab kostja. Samuti kannab kostja igakuiselt vanima lapse S.K kõnekaartide laadimise kulud. Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst nähtub, et 14aastase või üle selle terve maalapse sidekulud moodustavad umbes 210 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 840 krooni. Põhjendatud on rahuldada osaliselt sidekulud ning kostjalt välja mõista 500 krooni. Kostja leiab, et hügieenitarvetele kuluva summa näitamine 1300 krooni suuruses ei ole reaalne – kostja peab põhjendatuks 300 krooni kuus. Lähtudes Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst, millest nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse isiklikud hügieenikulud moodustavad umbes 110 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 440 krooni ning sellest, et vanem poeg vajab allergilise naha tõttu spetsiaalseid pesemisvahendeid ja kreeme, mis on oluliselt kallimad tavavahenditest, on põhjendatud kostjalt välja mõista nelja lapse kohta kulutusi hügieenile 500 krooni suuruses summas. Kostja ei nõustu ka riietele ja jalanõudele vajalike kulutuste suurusega. Kostja nõustub, et mõnel kuul võib konkreetse lapse peale kuluda pea 1000 krooni, kuid seda vaid juhul, kui tehakse mõni suurem ost. Kohus leiab, et kulutused riietele ja jalanõudele 900 kuni 1000 krooni kuus ühe lapse kohta ehk nelja lapse kohta 3800 krooni kuus on ülepaisutatud. Põhjendatud on kostjalt välja mõista kulutused riietele ja jalanõudele summas 1400 krooni. Ka Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse garderoobikulud moodustavad umbes 350 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 1400 krooni. Kostja on väitnud, et on teinud lisaks igakuiselt tasutavale elatisele kulutusi ka laste riietele; selle kohta on esitatud paar arvet. Nimetatu ei ole piisav, võrreldes hageja poolt lastele tehtavate kulutustega. Kostja ei nõustu, et kulutused koolikohustuse täitmiseks moodustavad 600 kuni 700 krooni kuus iga lapse kohta ning leiab, et põhjendatud oleks 300 krooni kuus nelja lapse peale kokku. Koolikohustuste alla aga ei käi üksnes mõne tarbe ostmine kooli alguses, vaid ka igaaastased töövihikud, jooksvad kulutused õppeaasta sees, kulutused erinevates ainetes vajalike tarvikute ostmiseks, kehalises kasvatuses vajaminevad tarbed ja koolis toimuvad kontserdid, etendused ning väljasõidud. Ka Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse raamatute, õppevahendite ja hariduskulud moodustavad umbes 230 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 920 krooni. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista nelja lapse kohta kulutusi raamatute, õppevahendite ja hariduskuludeks 700 krooni suuruses summas. Samuti ei nõustu kostja, et iga lapse peale kulub igas kuus 700 krooni muudeks kulutusteks. On ilmne, et prille, hambaklambreid jms. ei ole vaja osta igakuiselt. Hageja nõustub sellega, et kulutused iga lapse kohta igas konkreetses kuus ei pruugi alati ulatuda hageja poolt nimetatud 700 kroonini, kuid aasta peale tuleb kuude keskmine väljaminek muude kulutuste osas pigem suurem kui väiksem. Hambaklambrite maksumusest osa on samuti kandnud kostja, mis on tõendatud kohtule esitatud Kaarli Hambapolikliiniku arvega. Ka on kostja ostnud sateliittelevisooni komplekti, kuid kostja väide selle kohta, et ta on igakuiselt selle eest tasunud, on jäänud paljasõnalisteks ja ei ole tõendamist leidnud. Kostja märgib lisaks, et trennikulud ja prillide ostmise kulud makstakse kohaliku omavalitsuse poolt. 7 Hageja vastuväide selle kohta, et prillide maksumuse kompenseerib vald vaid erandjuhtudel ja seda ka vaid prilliklaasi maksumuse ulatuses, on igati loogiline. Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse tervisekulud, harrastuskulud, vaba aja kulud ning muud kulud moodustavad umbes 485 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 1940 krooni. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista nelja lapse kohta tervisekulud, harrastuskulud, vaba aja kulud ning muud kulud 1300 krooni suuruses summas. Kostja leiab, et tema varanduslik olukord ei võimalda enamat elatist maksta. Kostja esitas kohtule oma palgatõendi, mille kohaselt tema palk on
2. a. AS-is O olnud kokku 121.654 krooni, seega keskmiselt 10.137, 80 krooni kuus. Seega võimaldab kostja varanduslik olukord maksta lastele elatist enam kui 2000 krooni. Asjaolu, et kostja tööandja peab igakuiselt kinni kostja eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse summas 1000 krooni ja intressid summas 1200 krooni ning kostja ja tema uus abikaasa ei saa kahe väikese lapsega jätkata elamist praeguses korteris ning peavad tegema täiendavaid kulutusi uuele ja suuremale eluasemele, ei vabastada kostjat eelkõige oma laste ülalpidamise kohustusest ega saa olla aluseks elatise määramiseks väiksemas ulatuses. Kostja väide selle kohta, et ta on lisaks ülalnimetatud summadele kandnud veel täiendavaid kulutusi umbes 2000 kuni 3000 krooni kuus, millest tulenevalt kannab kostja kokku umbes 4000 kuni 5000 krooni kuus, ei ole nii suures ulatuses tõendamist leidnud. Seega on kostja osalenud laste ülalpidamisel, kuid mitte piisavas suuruses, mistõttu ta ei ole oma ülalpidamiskohustust vajalikul määral täitnud ning elatise väljamõistmine on põhjendatud. Lapsed vajavad ülalpidamist pidevalt ja seega on laste huvides, et elatise maksmine oleks regulaarne, s. t. igakuiselt ja piisavas suuruses. Samuti on lapsi kasvataval vanemal õigus nõuda

§ 61lg.

2 alusel elatise väljamõistmist kindla maksena igas kuus. Lastega koos elava vanema igapäevane hool laste kasvatamisel on suurem kui lastest lahuselaval vanemal. Lastega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Samas on mõningane täiendavate kulude kandmine paratamatu, arvestades sellega, et lapsed viibivad ka kostja juures. Hinnates tõendeid, lähtudes kummagi vanema kohustusest ülal pidada oma alaealisi lapsi, arvestades hagejal lasuvat kohustust maksta elatiselt tulumaksu, arvestades elukallidust, laste vajadusi, samuti asjaolu, et kostja keskmiseks netotöötasuks on 10.137, 80 krooni ning tema ülalpidamisel saab veel olema kaks väikest last, kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning põhjendatud on kostjalt välja mõista ühe lapse kohta 1250 krooni kuus, seega neljale lapsele kokku 5000 krooni kuus kuni laste täiealiseks saamiseni. Hageja taotlus täiendava otsuse tegemiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 26. aprilli 2007. a. istungil esitas hageja taotluse lähtuvalt

§ 70lõikest 2 nõuda kostjalt elatis välja ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest. Ts

MS § 448 lg. 1 p. 1 alusel võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata. TsMS § 448 lg. 5 kohaselt on täiendav otsus täiendatava otsuse osa. Hageja I.S apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada väljamõistetud elatise suuruse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt alates

1. novembrist
2. a. igale lapsele välja igakuine elatis 2597 krooni. Kaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud ja kohus ei ole reaalselt hinnanud lastele vajaminevat rahasummat kuude lõikes. Õige ei ole võtta elatise määramisel aluseks sotsiaalministeeriumi uuring, kuna see on vananenud ega kajasta tegelikke kulutusi, lähtudes laste reaalsetest vajadustest. Kohus ei tohiks lähtuda oma otsuses pelgalt ühest teemakohasest uuringust, mis toob välja keskmised näitajad. Arvestada tuleb perekonna kulutusi, vajadusi ja eripära, samuti asjas esitatud tõendeid. Kohus on veel ka hinnanud laste 8 vajadusi väiksemateks, kui Sotsiaalministeeriumi uuring keskmiselt ette näeb. Kohus on otsuses märkinud, et ei ole põhjust kahelda hageja väidete õigsuses, kuid ei selgita, millele tuginedes määras ta kindlaks nelja lapse toidule, riietele ja jalanõudele tehtavate kulutuste suuruse. Kohus on jätnud sisuliselt tähelepanuta, miks on elatist mõistetud välja alla 1800 krooni kuus. Arvestada tuleb, et väljamõistetud 1250 krooni on tegelikult 22% väiksem, kuna hageja on kohustatud tasuma ka tulumaksu. Kohus ei ole selgitanud, miks ei luba kostja netotöötasu maksta elatist suuremas ulatuses kui 1250 krooni lapse kohta. Kohus on arvestanud elatise suuruse määramisel kostja
3. a. netotöötasu, kuid mitte tema üldist varalist seisundit, mida kohus ei ole pidanud vajalikuks välja selgitada. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Õiglane ei ole olukord, kus lastele ei ole tagatud hädavajalik sotsiaalne ja materiaalne kindlustatus seetõttu, et kostja isiklikest põhjustest tulenevalt on pidanud vajalikuks rahuldada esmalt oma isiklikud tarbimisvajadused ja hobidega seotud kulutused ning alles seejärel täita laste ülalpidamiskohustust. Vastustaja perre sündisid
4. aprillil
5. a. kaksikud tütred, kuid see ei muuda kostja kohustusi vanemate laste ees vähemtähtsaks. Laste ebavõrdne kohtlemine ei ole seaduspärane, seda enam, et vastustaja elukaaslane saab veel ühe aasta jooksul emapalka ning väikestele lastele alla 5 eluaasta tehakse kulutusi märksa vähem kui juba 17-aastasele peaaegu täiskasvanud isikule. Kohus mõistis nii pere noorimale, 13-aastasele, kui ka vanimale, 17-aastasele lapsele välja elatiseks 1250 krooni, kuid on põhjendamatu arvata, et erineva vanusega lastele tehtavad kulutused on samaväärsed. Vajadusel saab hageja esitada kuludokumendid kuude lõikes. Samuti on üldteada asjaolu, et lastele kulub märksa enam raha, kui seda oleks võimalik kohtumenetluses tõendada. Ettenägematud kulutused võivad tekkida alati. Maakohus on ka täiendava otsuse tegemisel tõendeid valesti hinnanud, mis on viinud väära ja vastuolulise kohtuotsuseni. Kohtuotsusest ei nähtu, millisele õiguslikule alusele on rajatud kohtu järeldus, et elatist saama õigustatud laste vajadused tuleb jätta tähelepanuta ja igakuine elatusraha kuulub ka tagasiulatuvalt alates
6. novembrist
7. a. väljamõistmisele seaduses sätestatud miinimummäärast märkimisväärselt väiksemas summas. Alates
8. jaanuarist
9. a. oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 2690 krooni ja seega ei tohtinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 1345 krooni. Alates
10. jaanuarist
11. a. oli kuupalga alammäär 3000 krooni ja elatis ei tohtinud olla väiksem kui 1500 krooni. Kuni kaksikute sünnini
12. aprillil
13. a. oleks kostja pidanud täitma poolte ühiste laste ülalpidamise kohustust vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kuue lapse suhtes pidi kostja täitma ülalpidamiskohustust lühikest aega –
14. juulil
15. a. sai poolte poeg Siim Kaarel täisealiseks ja järgmise aasta septembris saab täisealiseks poolte tütar Kata Maria. Arusaamatu on ka kohtu loogika: kohus on otsuses märkinud, et on arvestanud hagejal lasuvat kohustust maksta elatiselt tulumaksu ning reaalselt kättesaadava elatise suurus on tunduvalt väiksem kui 1250 krooni lapse kohta, samas on kohus märkinud ka, et vanematel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest ning lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Kostja P.S apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu täiendava otsuse ning jätta rahuldamata taotlus mõista elatis välja tagasiulatuvalt alates
16. novembrist
17. a. Maakohus on täiendava otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus ei ole hageja taotluse rahuldamist vähimalgi määral põhjendanud. Kohus ei saa nõude rahuldamist põhjendada pelgalt asjaoluga, et üks pool on nõude esitanud. Otsuses puudub ka korrektne vaidlustamisviide. 9
18. mai
19. a. kohtuotsusest ilmneb, et elatis on kostjalt välja mõistetud alates
20. novembrist
21. a. ning sellest nähtub, et hageja taotlus elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt on jäetud rahuldamata. Seega puudus täiendava otsuse tegemiseks vajadus. Puudusid ka elatise tagasiulatuva väljamõistmise alused. Vaidlust ei ole selles, et apellant täitis laste ülalpidamiskohustust ka enne hagi esitamist. Maakohus leidis, et esinevad

§ 61

lõikes 6 nimetatud asjaolud ning on välja mõistnud elatise väiksemas määras kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Arvestades sellega, ei olnud kohtul võimalik kohaldada

§ 70

lõiget 2 ning mõista elatis välja tagasiulatuvalt enne elatisehagi esitamist.

§ 70

lõike 2 eesmärk on vältida kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda (elatisvõla tekkimist). Poolte abielu lõppes

1. a. ning apellant on peale lahtust täitnud laste ülalpidamise kohustust nii raha tasumisega vastustajale kui ka lastele erinevate vajalike asjade ostmisega ning vastustaja ei ole varasemalt teatanud, et tasutav elatis ei ole piisav. Seega on vastustaja ise loonud olukorra, kus elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt toob kaasa elatise võla ning raske majandusliku olukorra tekkimise apellandil. Suure võlakoormuse tõttu kannatavad apellandi uued lapsed, kelle elamistingimused on juba praegu oluliselt kehvemad kui vastustaja ja apellandi ühiste laste elutingimused. Poolte vastastikused seisukohad vastaspoole apellatsioonkaebuse kohta Kumbki pool ei pea vastaspoole apellatsioonkaebust põhjendatuks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu
2. mai
3. a. otsus ja selle osaks olev
4. novembri
5. a. täiendav otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Tagasiulatuvalt aasta eest enne elatisehagi esitamist esitatud nõude osas tuleb tsiviilasi kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Alates elatisehagi esitamisest elatise saamiseks esitatud nõude osas saab apellatsioonikohus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 teha uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks poolte ühiste laste ülalpidamiseks välja elatise

§ 61lõikes 4 sätestatud suuruses. Ts

MS § 656 lg. 2 lausest 2 nähtub, et ringkonnakohtul on õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et tagasiulatuvalt aasta eest enne elatisehagi esitamist esitatud nõude läbivaatamisel rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Nõude tagasiulatuvalt elatise saamiseks esitas hageja pool esmakordselt

1. aprilli
2. a. kohtuistungil suuliselt ja ilma, et oleks seostanud selle nõudega nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (tl. 145). Kohus ei reageerinud kohtuistungil taolise nõude esitamisele kuidagi, sealhulgas ei teinud kohus hagejale ettepanekut hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude esiletoomiseks ja tõendite nimetamiseks ega küsinud kostja seisukohta hageja poolt esitatud nõude kohta. Seega rikkus maakohus TsMS § 392 lg. 1 punkte 1, 3 ja 4, mille kohaselt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes (punkt 1), poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (punkt 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (punkt 4). Lisaks sellele on kohtuotsus

§ 70lg. 2 alusel esitatud elatisenõude osas täielikult põhjendamata. Ts

MS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. 10 Nõuded kohtuotsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Tagasiulatuvalt esitatud elatisenõude rahuldas maakohus

1. novembri
2. a. täiendava otsusega, millest põhjendus üleüldse puudub (tl. 201). Eespoolkirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumised ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad, sest eelmenetluse ülesannete täitmine ei ole nende laadi tõttu apellatsioonimenetluses võimalik. Ka rikutaks poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata, kui apellatsioonimenetluses esmakordselt hinnataks tõendeid ja tuvastataks asjas oluliste asjaolude kogum, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei oleks siis tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale võimalik üleüldse edasi kaevata. Elatise nõude osas, millega taotletakse elatise väljamõistmist alates elatisehagi esitamisest, saab kolleegium teha uue sisulise otsuse. Pooled ei vaidle selle üle, et nende abielust on sündinud neli last, kes pärast poolte lahutust elavad koos hagejaga. Maakohus tuvastas, et kostja poolt tasutav elatis ei ole laste vajaduste katmiseks piisav ja seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Pooled vaidlevad laste vajaduste suuruse ja selle üle, millises ulatuses suudab kostja lastele elatist maksta. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohtu otsus on laste vajaduste suuruse osas vastuoluline. Maakohus on lastele vajalike kulutuste liikide lõikes kindlaks määranud summad, mis kostjalt väljamõistmisele kuuluvad, samas on ta kokkuvõttes mõistnud kostjalt kõigi laste peale kokku välja sellest summast poole vähem. Ka ei ole otsuse põhjendus kulutuste suuruse osas loogiline: ühest küljest on kohus otsuses tuginenud Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistöö andmetele, teisest küljest on kohus lastele vajalikud kulutused aga kindlaks määranud meelevaldselt ega ole põhjendanud, kuidas on tema poolt kindlaksmääratud summa seotud osundatud andmetega. Nõustuda tuleb ka sellega, et maakohtu otsus ei sisalda põhjendust, mis õigustaks kostjalt lastele elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud alammäära.

§ 61lg.

2 kohaselt lähtutakse lapsele igakuise elatusraha suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära; lg. 5 kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla lõikes 4 nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Elatise väljamõistmiseks alla osundatud lõikes 4 sätestatud alammäära annavad aluse ka

§ 61lg.

6 punktides 1 – 3 sätestatud asjaolud. Niisugusest regulatsioonist järeldub, et elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid, kuid arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta neist kummagi kanda selline osa lapse vajaduste katmisest, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Et

§ 61

eesmärgiks on tagada lapse õigus saada piisavas ulatuses elatist ka siis, kui vanemad elavad lahus, ja arvestades, et alla elatise miinimummäära võib kohus elatise välja mõista üksnes erandina, siis järeldub sellest, et reeglina peab väljamõistetav igakuine elatis olema vähemalt pool Vabariigi Valitusse kehtestatud kuupalga alammäärast, aga samuti, et eelduslikult katab elatis lõikes 4 sätestatud ulatuses lapse vajadused. Niisugune järeldus on kooskõlas ka kohtuotsuses osundatud Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimuse andmetega selle kohta, kuipalju keskmiselt kulutavad vanemad reaalselt oma laste ülalpidamiseks, kusjuures uurimuse kohaselt ei sõltu reaalselt tehtavate kulutuste suurus vanemate varalisest olukorrast. Seega, kui vanem, kelle juures laps elab, hageb elatist

§ 61

lõikes 4 sätestatust suuremas ulatuses, peab ta nii lapse suuremat vajadust kui kostja võimalust suuremat elatist maksta 11 põhjendama ja tõendama. Kui vanem, kellelt elatist hagetakse, taotleb elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemas ulatuses, peab ta põhjendama ja tõendama, et elatise väljamõistmiseks alla selle määra on seaduses sätestatud alused. Kolleegium leiab, et kumbki pooltest ei ole piisavalt põhjendanud ega tõendanud, et esineksid alused elatise väljamõistmiseks erinevalt

§ 61lõikes 4 sätestatud ulatusest.

Apellatsioonkaebuses on hageja pidanud kostjalt väljamõistmisele kuuluva elatise põhjendatud suuruseks 2597 krooni lapse kohta kuus. Seega on hageja jäänud ka esimese astme kohtu menetluses avaldatud laste vajaduste suuruse juurde. Kolleegium leiab, et lapse vajaduse kindlakstegemiseks ei ole esmatähtis see, kas vanem, kelle juures laps elab, on väidetava kulutuse faktiliselt teinud; olulisem on hinnata seda, kas lapse igapäevavajaduste katmiseks on kulutuse tegemine vajalik. Samas on ilmne, et teatud kulutused sõltuvad vähe lapsega koos elava vanema valikutest (näiteks eluasemekulud) ja niisuguste kulutuste põhjendatust on võimalik kontrollida maksedokumentide alusel. Hageja ei ole tuginenud väidetele, millest võiks järeldada poolte ühiste laste suuremaid vajadusi, kui teistel nendevanustel tervetel maal elavatel lastel, kelle vajadused kululiikide lõikes on kajastatud Sotsiaalministeeriumi tellitud ja

1. a. valminud uurimuses laste ülalpidamiskulude kohta. Nõustuda ei saa hagejaga, nagu ei oleks uurimuse andmed kasutatavad seetõttu, et selle järeldused põhinevad varasemate aastate statistikal. Nii sisaldab uurimus ka põhjendatud prognoosi
2. aastaks ning hageja ei ole põhjendanud, et see prognoos ei oleks kooskõlas tegelikkusega. Pooled vaidlevad laste vajaduse suuruse üle praktiliselt kõikides kululiikides. Hageja on põhjendanud oma hinnanguid lastele vajalike kulutuste kohta, kuid ei ole ühegi kululiigi kohta esitanud täpseid arvestusi. Hageja on pidanud laste kulutusi uurimuses märgitust mõnevõrra suuremaks eluasemekulude, transpordi, hügieenitarvete, riiete ja jalanõude, õppevahendite jm. koolikohustuse täitmisega seotud kulutuste ning muude püsikulutuste (sealhulgas hobid, kultuuriline meelelahutus jne.) osas. Kõige suuremad vahed hageja hinnangu ja uurimuse andmete vahel puudutavad kulutusi riietele ja jalanõudele ning hügieenitarvetele, milles hageja hinnangul on vajadused oluliselt suuremad (hageja hinnangul kulub riietele ja jalanõudele 900 – 1000 krooni lapse kohta kuus, uurimuse kohaselt aga ca 370 krooni; hügieenitarvetele kulub hageja hinnangul 250 – 400 krooni lapse kohta kuus, samal ajal kui uurimuse kohaselt on eeldatavaks kuluks 117 krooni). Samas, iga lapse kohta eraldi esitatud iga arvu konkreetse arvestusliku põhjenduseta ja tõenditeta, millest saaks järeldada just hageja kalkuleeritud kululiigi summalise suuruse põhjendatust, ei saa pidada tõenäoliseks, et poolte ühiste laste vajadused keskmiselt lastele vajalikest kulutustest sedavõrd erineksid. Ka kostja vastuväited laste vajaduste suurusele ei ole põhinenud konkreetsetel arvestustel. Nii on põhjendatud lähtuda laste keskmistest vajadustest, mida kajastab eespool korduvalt osundatud uurimus, mis omakorda on vastavuses

§ 61lõikes 4 sätestatud ühelt vanemalt väljamõistetava elatise miinimumsummaga.

Kolleegium leiab, et kostja ei ole piisavalt põhjendanud oma võimetust maksta poolte ühistele lastele elatist seaduses sätestatud miinimumsummas. Nii on kostja selle põhjendamiseks esile toonud üksnes, et 2. aprillil 2007. a. sündisid tal kaksikud, ja väitnud, et need lapsed jääksid temalt elatise väljamõistmisel

§ 61

lõikes 4 sätestatud suuruses varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Nimetatud asjaolu võiks iseenesest olla aluseks elatise väljamõistmiseks alammäärast väiksemas ulatuses, ainuüksi kostja väitest selleks aga ei piisa. Elatise suuruse vähendamine

§ 61

lõikes 5 sätestatud alusel eeldab, et kostja oleks esitanud üksikasjalikud andmed oma varalise olukorra kohta, aga samuti laste ema varalise olukorra kohta, sest ka temal on kõrvuti kostjaga kohustus oma lapsi ülal pidada. Mingit arvestust selle kohta, millised on uues peres sündinud laste vajadused ja millised on kostja ning tema uue abikaasa ühised võimalused neid vajadusi katta, ei ole kostja esitanud. Pealegi sai poolte ühine poeg Siim Kaarel möödunud aasta suvel täisealiseks ning selle aasta sügisel saab täisealiseks poolte ühine tütar Kata Maria. Seega on vähenenud ja väheneb juba 12 lähemas tulevikus veelgi nende laste hulk, kellele kostja on seaduse kohaselt kohustatud ülalpidamist andma. Eespooltoodud põhjendusel tuleb kostjalt poolte ühiste laste ülalpidamiseks alates elatisehagi esitamisest välja mõista elatis

§ 61lõikes 4 sätestatud miinimummääras.

Kuna see määr on muutunud, olles

1. a. 1500 krooni,
2. a. 1800 krooni ja
3. a. 2175 krooni, siis tuleb kostjalt elatis välja mõista seda muutust arvestades. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium veel, et hageja seisukoht on vastuoluline osas, mis puudutab kõigile lastele ühesuuruse elatise väljamõistmist: erinevate laste vajadused võivad olla küll erinevad, kuid hageja on ka ise apellatsioonkaebuses taotlenud kõigile lastele ühesuuruse elatise väljamõistmist. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida, et asjaolust, et maakohus on hageja nõude elatise tagasiulatuvaks väljamõistmiseks jätnud otsuses tähelepanuta, oleks meelevaldne järeldada, nagu oleks kohus selle nõude jätnud rahuldamata. Nii ei mõistnud tekkinud olukorda ka maakohus ise, kes lahendas nõude elatise tagasiulatuvaks väljamõistmiseks täiendava otsusega. Arvestades hagi osalist rahuldamist, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 163 lg. 1 alusel nende endi kanda. Elatise tagasiulatuvaks väljamõistmiseks esitatud hagiga seotud menetluskulud tuleb maakohtul poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Reet Allikvere Mare Merimaa Malle Seppik