3-07-2635/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. veebruar 2008, Jõhvi 3-07-2635 P. T kaebus Ida Politseiprefektuuri Narva arestimaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks
2. veebruar 2008 Pavel Terentjev Resolutsioon 1.Jätta P. T kaebus täies ulatuses rahuldamata
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 28.12.2007 esitas P. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-2) ja palus, et Ida Politseiprefektuuri Narva arestimaja tegevus jalutuskäikude mittevõimaldamisel tunnistataks õigusvastaseks ning mõistetaks talle välja 4600 krooni suurune hüvitus. Ta väitis, et arestimaja on rikkunud tema õigusi, kuna 46 päeva jooksul oli ta ilma värske õhuta. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastustes (t.l. 24-26) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et kaebajat koheldi võrdselt teiste kinnipeetavatega ning politseiprefektuur ei ole süüliselt tema õigusi rikkunud ega talle kahju tekitanud. Seejuures märgiti, et kuigi arestimajas pole jalutushoovi, tagab sinna paigaldatud ventilatsioon kõikides kambrites piisava õhuvahetuse ning lisati, et arestimajas viibimise ajal ei avaldanud kaebaja kordagi soovi viibida värskes õhus ega kaevelnud kambris värske õhu puudumise üle. 1 1 Kohtuistungil jäi P. T oma kaebuse väidete ja nõuete juurde ja selgitas täiendavalt, et jalutamisvõimaluse puudumine alandas tema inimväärikust, sest pikaajaline suletud ruumis viibimine rõhub ja muudab võimetuks. Rahalist nõuet põhjendas ta väidetega, et arestimajas viibimine jättis ta ilma aktiivsest füüsilisest tegevusest, vangla toit ei suuda kaotatud kehalist vormi taastada, täiendav toitlustamine aga on võimalik ainult raha eest. Ida Politseiprefektuur oma esindajat kohtuistungile ei saatnud. Selle toimumise aeg ja koht olid ettenähtud korra kohaselt teatavaks tehtud (t.l. 18 ja 21), samuti oli vastustajat hoiatatud, et asja võidakse arutada ilma tema esindaja kohalolekuta. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg.
4. Kehtestatu kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. P. T pole oma kirjaliku kaebuse nõuetes ühtegi mittevaralise kahju hüvitamise alust nimetanud, kuid kohtuistungil tugines ta sellele, et Narva arestimaja tingimused alandasid tema inimväärikust ja halvendasid füüsilist vormi. Poolte vahel pole vaidlust selles, et P. T tõepoolest viibis ajavahemikul 19.03.2007 kuni 02.05.2007 Narva arestimajas ega saanud kogu selle aja jooksul kasutada vangistusseaduse § 55 lg. 2 ette nähtud õigust vähemalt ühe tunni pikkusele jalutuskäigule värskes õhus. Sama õigus on ette nähtud ka siseministri 01.12.2000 määrusega nr. 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja” § 15 lg. 1 p.
5. Värskes õhus jalutamise võimaluse puudumisega on küll rikutud kaebaja seadusest tulenevat õigust, kuid mittevaralise kahju hüvitamiseks selleks ei piisa ning on vajalik tuvastada veel ka Ida Politseiprefektuuri süü ja põhjuslik seos kahju tekkimisse. P. T juhtumi puhul pole need asjaolud aga millegagi tõendatud, sest kohtule esitatu ei kinnita, et jalutamisvõimaluse puudumine oli loodud Ida Politseiprefektuuri süülise ja õigusevastase tegevuse tulemusel, just kaebaja tarbeks ning teenis tema väärikuse alandamise või füüsilise kurnamise eesmärki. Kaebusele antud vastuses välja toodud asjaolud viitavad selgelt sellele, et riigi majanduslik olukord pole seni võimaldanud luua kõigis arestimajades võrdselt head eluolu. Isegi juhul, kui Ida Politseiprefektuuri süü oleks olemas, tuleks arvestada veel ka sellega, et põhiseaduse § 25 tulenev õigus isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ei tähenda mittevaralise kahju tingimusteta ja ainult rahas hüvitamist. Väärikuse alandamise puhul saab selline hüvitus olla põhjendatud üksnes siis, kui kohtumenetluses leiab kinnitust ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis seisneb tema teadlikus panemises alandavatesse või teotavatesse oludesse või muudes tegudes, mille eesmärk on inimese au ja väärikustunde riivamine, tema piinamine, alandamine, kahjustamine või teotamine. Seega on oluline, et kahju põhjustanud tegevus oleks õigusvastane, teadlik, pahatahtlik, eesmärgipärane ja just sellele isikule suunatud. P. T aga pole kohtule esitatud ühtegi väidet ega tõendit, et Narva arestimajas valitsev olukord oli suunatud tema piinamisele, väärikuse alandamisele või teotamisele. Kohtuistungil ta möönis, et võimalus jalutamiseks puudus kõigil arestimajas olnud isikutel ja talle ei saanud osaks mingit teistest erinevat kohtlemist (t.l. 33). Tõendid puuduvad ka P. T kehalise seisundi muutumise osas. Kohtuistungil kaebaja küll väitis, et see on aktiivsest füüsilisest tegevusest ilma jäämise tõttu halvenenud, kuid ei esitanud midagi, mis kinnitaks tema kehalise vormi näitajaid enne ja pärast arestimajas viibimist. Lisaks kahju hüvitamise nõudele on P. T oma kaebuses esitanud ka tuvastamisnõude. See pole samastatav Ida Politseiprefektuuri vastuses viidatud haldusasjas nr. 3-07-726 esitatud tuvastamisnõudega, sest tolles haldusasjas palus P. T tunnistada õigusvastaseks Ida Politseiprefektuuri tegevuse tema Narva arestimajast Tartu Vanglasse tagasi toimetamata jätmises ega vaidlustanud Narva arestimaja tingimusi ja kohus pole neid asjas tehtud kohtuotsuses vähimalgi määral ka käsitlenud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg. 1 sätestatu kohaselt saab haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist nõuda isik, kellel on sellise konstateeringuga 2 2 kohtulahendi saamiseks tema enda subjektiivsetest õigustest tulenev põhjendatud huvi ning kaebuse rahuldamine on sama seadustiku § 26 lg. 1 p. 3 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui kohus on kaebaja huvi põhjendatuse tuvastanud. P. T kaebuses ei ole tuvastamisnõude esitamist eraldi põhjendatud, kuid kohtuistungil selgitas kaebaja, et soovib olukorda paremaks muuta, kuna on ka praegu Narva arestimajas ja sealsed tingimused ei ole muutunud (t.l.33). See eesmärk pole arvestatav tuvastamisnõude rahuldamise alus, sest teenib pigem avalikku huvi ega taga kuidagi kaebaja enda rikutud õiguste taastamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole P. T kaebus põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse esitaja on kohtumäärustega 138 krooni suuruse riigilõivu tasumisest täies ulatuses vabastatud (t.l. 12). Ida Politseiprefektuur oma kohtukulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ei ole (t.l. 24-26). Seega jääb kaebaja riigilõiv riigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3