ÜS § 77 lg 1 tulenevalt võidi tehing vallasasjade jagamiseks teha mistahes vormis. Sama on leidnud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses nr.3-2-1-88-01. xxxx asuv korter on maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu alusel kantud 21.10.2002 kinnistusraamatusse (reg.nr.30026) peale abielusuhete lõppemist ning tulenevalt
Kostja leiab, et jagamisele kuuluvad vaid poolte pangaarvetel olevad rahalised vahendid summas 7612.90 krooni, millest hageja peaks temale maksma hüvitust summas 3 263.55 krooni. Kostja väitel on 01.07.2005 hageja nimekirjas nimetatud kostja valduses olevad esemed tema lahusvara, kuna teler Philips ja muusikakeskus Pioneer on ostetud enne abielu liisinglepingu alusel (aprillis 1999) ning mikrolaineahi, elektripliit ja veekeetja on ostetud peale abielusuhete lõppemist 06.08. 2002. Samuti leiab kostja 09.12.2005 kirjalikes seisukohtades (II, lk 185-190), et protsess on põhjendamatult pikka aega veninud ning puudub alus pidevalt vara ümber hinnata.
lg 5 tulenevalt on ühisvara jagamise aeg nõude esmakordne menetlemine esimese astme kohtus. Kohtu otsustus ja selle põhjendid Kohus, kuulanud ära poolte ja nende volitatud esindajate seletused, samuti kuulanud ära tunnistajad ja eksperdi täiendavad selgitused ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi ühisvara jagamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Perekonnaseaduse (edaspidi
) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.
lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esialgsetes avaldustes ja ka kostja esialgsetest vastuväidetes märgitud isiklikke tarbeesemeid ja abielu kestel kantud kulutusi ravile ning võlgade tasumisele kohtus ühisvara jagamisel arvesse ei võeta, kuna nimetatud kulutused ei ole ühisvaraks
Nimetatud kulutuste jagamisest on ka asja menetluse käigus pooled loobunud.
lg 1 tulenevalt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja asus augustis 2002 elama xxxx asuvasse korterisse, samas omistab kumbki pool kostja eraldi elamaasumisele erineva tähenduse. Hageja väitel jätkusid abielusuhted veel augustis 2002 ning kestsid kuni 05.10.2002, mil ta sai teada kostja suhetest teise naisega. Kostja, tuginedes Viru Ringkonnakohtu otsuses märgitule (abielusuhted lõppesid augustis 2002, I, lk 176-178) ja Korteriühistu Pargi 4 väljastatud tõendile (I, lk 23ˇ1), täpsustab, et abielusuhted hagejaga lõppesid juba 01.08.
lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel.
lg 6 alusel on ühisvara jagamisel jagamata jäänud abikaasade abielu kestel omandatud vara ühisvara. Kui seda vara ei ole kokkuleppel jagatud, jagab abikaasade ühisvara ühe või mõlema poole nõudel
Kohus leiab, et kostja väited 03.09.2002 toimunud ühisvara jagamisest poolte vahel sõlmitud kokkuleppega ei ole tõendatud. Kohus nõustub kostjaga, et ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppele vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta ning ka ühisvara kokkuleppe jagamisel on tegemist tehinguga Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes. TsÜS § 67 lg 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kostja tugineb kokkuleppe tõendamisel hageja antud allkirjale. Nimetatud kostja osundatud dokumendist nähtub, et 03.09.2002 on hageja käsitsi kirjutanud ühe lause nii eesti kui vene keeles: „Mina, A T , ei oma abikaasa vastu mingisuguseid pretensioone“( I, lk 52). Sama dokumendi allservas on M.F kinnitus, et A T pani allkirja sellele dokumendile tema juuresolekul. Hageja väitel oli neil kostjaga 03.09.2002 tüli ning allkirja pretensioonide puudumise kohta sai kostja temalt vägivalla kasutamise tagajärjel Mingit kokkulepet vara jagamiseks ei olnud. Kohtus ei ole hageja väited kostja poolt vägivalla kasutamisest 03.09.2002 tõendamist leidnud, kuna nii perearst M S andmed kui ka tunnistaja J A teave kostja poolt vägivalla kasutamisest pärinevad hagejalt endalt. Seejuures perearsti 08.10.2004 väljastatud õiendist nähtub, et hageja tuli vastuvõtule alles 19.09.2002 „seoses koduste pingetega“; objektiivselt esinesid hagejal väikesed verevalumid. Patsiendi sõnul kasutas 03.09.2002 abikaasa tema suhtes vägivalda (II, lk 15). Tunnistaja J A ei osanud täpsustada, millal hageja talle kostja vägivallatsemisest rääkis või mis asjaoludel kostja vägivalda oli kasutanud (II, lk 164). 7
tulenevalt võivad abikaasad omavahel sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid. Kostja on väitnud, et vaidlus tekkis üksnes hoiuarvetel olevate rahaliste vahendite jagamisel. Allkirja andmise asjaolude tõendamiseks esitatud taotlusest M F tunnistajana ülekuulamiseks kostja loobus. Kostja seletusel ei olnud M F dokumendi koostamise juures, mistõttu teaks ta vaid kinnitada hageja poolt allkirja andmist, kuid ei teaks, et allkiri käib konkreetse vara jagamise kohta. Kohus leiab, et poolte tahteavalduse kohta muude tõendite puudumisel ei ole võimalik 03.09.2002 hageja antud allkirja alusel tuvastada TsÜS 67 mõttes pooltevahelise tehingu toimumist, s.t. ei ole tõendatud 03.09.2002 kokkuleppel toimunud ühisvara jagamist. Isegi juhul, kui allkiri oleks antud kostja poolt väidetud kokkuleppe kinnitamiseks, ei oleks selle vaidlustamise tõttu võimalik kindlaks teha kokkuleppe ulatust, vara koosseisu ega ka väidetava jagamise tulemust. Kohtus on tuvastatud hageja esitatud avalduste ja vara nimekirjade ja kostja lõplikes vastuväidetes (26.04.2005) toodud nimekirja alusel, et pooltel oli abielu ajal kuni eelpool märgitud abielusuhete lõppemiseni soetatud ühetoaline korter xxxx, millist asjaolu tõendab ostu-müügi leping 24.04.2002 (notari ametitoimingute registris nr 1370). Samuti oli soetatud korteri sisustust ja olmetehnikat, millest hageja valduses on mikrolaineahi, diivanvoodi, nurgadiivan, jalgratas, telerilaud, põrandalamp, külmkapp ja pesumasin, ning kostja valduses on vastavalt: üks jalgratas, mikrolaineahi, veekeetja ja elektripliit. Nimetatud nimekirjas märgitud asjade väljanõudmist vastaspoolelt ei ole taotletud. Kohus leiab, et kostja poolt ühisvara nimekirjas märgitud asjadest (II, lk 64) ei kuulu
tulenevalt ühisvara hulka järgmised enne abielu sõlmimist soetatud koduse vara esemed: kööginurk, mis on ostetud 17.08.1999 (sularahaarvele nr.141, 17.08.1999) hinnaga 2800 krooni (I, lk 146) ja tolmuimeja Bomann CB 929, mis on ostetud 14.08.1999 (jaemüügi arve OÜ-st B.R.A.V. (I, lk.146, 151). Hageja poolt 01.07.2005 (II, lk 103) esitatud ühisvara nimekirjas märgitud esemetest ei kuulu ühisvara hulka muusikakeskus Pioneer ja teler Philips, kuna nimetatud esemed on soetatud kostja poolt enne abielu sõlmimist aprillis 1999 liisinglepingu alusel. Nimetatud asjaolu tunnistas ka hageja. Ostmisel asja üleandmisega kostja omandusse on vallasvara puhul kostjale ka omand üle läinud, samuti on nimetatud eseme ostuhinna tasunud kostja järelmaksetega põhiliselt enne abielu sõlmimist, ainult kaks osamakset tasus septembris ja oktoobris 2002.
Perekonnaseaduse § 19 lg 2 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest neljal juhul: arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärset huvi; kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel või kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Hageja ei ole tõendanud nn kostja elamist tema arvel, kuna kostja on töötanud ja saanud ka vastavaid sissetulekuid: kostja töötas
Antud tsiviilasi on esimese astme kohtus uuel läbivaatamisel alates 27.07.2004 peale Lääne-Viru Maakohtu 17.02.2004 kohtuotsuse tühistamist 18.05.2004 Viru Ringkonnakohtu otsusega. 18.05.2004. Maakohtus asja teistkordse menetlemise ajal on oluliselt tõusnud kinnisvara hinnad, mistõttu
lg 5 tulenevalt pidas kohus põhjendatuks vallasvarana ühisvarasse kuulunud kinnisomandi hindamiseks asja uue läbivaatamise aja seisuga. Samas ei pea kohus põhjendatuks hageja poolt 17.01.2006 kohtuistungil tehtud arvestusi korteri keskmise väärtuse arvestamisel ega ka tuginemist väljaspool kohtumenetlust kinnisvarahindajate toodud erinevatele hinnangutele. Kehtiva TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 229 lg 1 tulenevalt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud; sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ja eksperdiarvamus. TsMS § 232 lg 3 tulenevalt ei ole kohus antud juhul seotud ainult ühe poole (hageja) esitatud dokumentaalse tõendiga kinnisvarahindaja M P käsikirjalises vastuses hageja avaldusele antud arvamusega korteri väärtuse osas, kuna kostja nimetatud arvamust ei tunnista. Põhjendatud ei ole antud hinnangu arvesse võtmiseks hageja esindaja tuginemine TsMS § 293 lg 2 Medris Piiri kui eriteadmistega isiku ja TsMS § 231 sätestatud tõendamisest vabastamise alustele kui menetlusvälisest allikast saadud usaldusväärsele teabele. Kuna kostja kohtuväliselt saadud kinnisvarahindajate arvamusi ei tunnista ning hinnangute andmise aluseks olevaid asjaolusid ei ole võimalik olnud kohtus vahetult kontrollida, siis ei ole tegemist usaldusväärse teabega ega asjaoluga, mida kohus saaks TsMS § 231 alusel lugeda üldtuntuks. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 90 lõige 2 järgi oli tõendiks tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ja eksperdi arvamus. Kohus saab antud korteriomandi hindamisel tugineda kohtu määramisel kinnisvara hindamist teostanud riiklikult tunnustatud eksperdi T K arvamusele ja tema ütlustele kohtuistungil. 9 Ekspertiisi teostanud riiklikult tunnustatud ekspert T K hindas sama xxxx asuvat korteriomandit hageja palvel juba juulis 2003.aastal ning vastav kirjalik arvamus on esitatud ka kohtule. 13.06.2005 koostatud eksperdiarvamus on ekspert T K poolt antud korteri ülevaatusel 07.06.2005 tuvastatud andmetele. Ekspert on märkinud, et korteri seisukord võrreldes 07.08.2003 on muutunud ainult korteris paigaldatud kolme pakettakna ja elektriboileri osas, samuti on paigaldatud elamu trepikodade pakettaknad. Korteri siseviimistlus ei ole muutunud. Seisuga 13.06.2005 on hinnanud ekspert korteriomandi turuväärtuseks 60 000 krooni, vallasvarana oleks antud korteri väärtuseks eksperdi arvates 55 000 krooni. 18.11.2005 kohtuistungil kinnitas ekspert, et 13.06.2005 kirjalikus arvamuses antud seisukohtade juurde (II, lk 91-92). Ekspert lisas, et seoses kinnisvaraturul jätkuva hinnatõusuga võivad hinnad novembris 2005 võrreldes hindadega juunis 2005 olla tõusnud kuni 20%. Ekspert keeldus hinnangut andmast teiste kinnisvarabüroode poolt pakutud hindade suhtes, kuna puudusid vajalikud võrdlusandmed. Ekspert esitas kohtus suuliselt tema eksperthinnangu aluseks olnud võrreldavad tehingud, kirjeldas ka kasutatud metoodikat, s.t. eelkõige määras ta hindade vahemiku üldises turusituatsioonis ning seejärel konkreetse objekti hinna (selle ühe ruutmeetri maksumuse). Eksperdi sõnul on tegemist keskmises seisukorras oleva keskmise turuhinnaga hinnatava korteriga. Ilma akende vahetuse ja boileri paigalduseta oleks eksperdi arvates juuni 2005 seisuga xxxx korteriomandi väärtus olnud 50 000 krooni ning vallasvarana vastavalt ca 45 000 krooni. Kohus peab TsMS § 231 tulenevalt võimalikuks lugeda üldtuntuks asjaolu, et kinnisvaraturul on hinnad pidevalt tõusnud. Vastavat asjaolu tunnistavad mõlemad pooled. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks vaidlusaluse kinnisvara osas turuväärtuse määramist asja uue läbivaatamisel sisulise arutamise aja seisuga 18.11.2005, tuginedes seejuures väärtuse tuletamisel ekspert T K poolt kohtuistungil antud arvamusele, s.o. juunist-novembrini 2005 toimunud hinnatõusule 20 % ulatuses (II, lk 160). Sellist hinnatõusu aluseks võttes oleks xxxx korteriomandi väärtuseks novembris 2005 vastavalt ((0,02 x 60 000) + 60 000) = 72 000 krooni, vallasvarana (5000 krooni võrra väiksem - analoogselt eksperdiarvamuses tooduga) 67 000 krooni. Kohus võtab arvesse ka kostja poolt peale abielusuhete lõppemist oma vahenditega korteri seisukorra parandamist. Toimunud on pliidiplaadi vahetus (930 krooni), akende vahetus (11684 krooni), boileri paigaldus (3051.20 krooni) (II, lk 83-86). Ekspert T K arvamuse kohaselt võiks korteri väärtus nimetatud tööde teostamiseta olla väiksem 10 000 krooni võrra, seega oleks novembris 2005 vastav väärtus analoogselt tuletatuna 57 000 krooni. Kuigi kostja tehtud remonttööde väärtus on tegelikult suurem, ei tõuse eksperdi väitel korterite turuväärtus üks-üheses vastavuses ehitusrenoveerimiskulude väärtusega. (I, lk.211) Seega, vaidlusaluse korteriomandi väärtusest ühisvara katteks hüvituse väljamõistmisel peab kohus eelpool nimetatud tuletatud väärtusena põhjendatud summaks 57 000 krooni ning ½ osas hüvitise suuruseks vastavalt summas 28 500 krooni. Hageja väited kostja poolt esitatud koduse vara nimekirjas (II, lk 64) märgitud ja abielu ajal soetatud esemete (diivanid, telerilaud, külmkapp jne) arvamisest lahusvara hulka ei ole
tulenevalt põhjendatud.
lg 2 p 3 kohaldades võib aga hageja nimetatud vara osas kõrvale kalduda ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest, kuna hageja esitatud pangakonto väljavõtete ning ostutšekkide alusel on tõendatud, et vara soetamine on toimunud enamuses hagejale vallasvarana kuulunud korteri xxxx müügist 23.03.2001 laekunud rahaliste vahendite arvel. 10 Hageja seletusel sai ta nimetatud korteri müügist 20 000 krooni, sellest 5000 krooni lepingu sõlmimisel sularahas ning 15 000 krooni pangaülekandega, mille kandis hiljem oma tütre A K arvele ja sealt omakorda kasutas seda raha korterisisustuse muretsemisel. xxxx korteri ostu-müügi lepingust 23.03.2001 nähtub, et hageja A T on korteri omanikuna müünud selle A U hinnaga 5000 krooni, hind on tasutud enne lepingu allakirjutamist täielikult. Sama ostu-müügi lepingu 23.03.2001 p.2.2 kohaselt on hageja omand korterile tekkinud ostu-müügi teel seoses erastamisega 27.04.1995 ning p. 3.1.3 tulenevalt korter omandatud enne hageja abiellumist ja kuulub hageja lahusvara hulka (I, lk 85-86). Kostja väited xxxx korteri müügist üksnes lepingulise hinna 5000 krooni laekumisest on ümber lükatud hageja selgitusi kinnitavate pangakonto väljavõtetega. Hageja pangakontolt nr.xxxx nähtub, et 23.03.2001 on „U “lt laekunud ülekanne summas 15 000 krooni (I, lk 76 pöördel). 04.04.2001 on hageja oma arvelt välja võtnud 10 000 krooni ning samal päeval on A K `i (hageja tütre) arvelduskontole nr.xxxx sularahas sisse makstud 10 700 krooni (K ), 26.03.2001 on sularahas A K arvele makstud 4500 krooni (I, lk.80 pöördel). Hageja arvelduskontole nr.xxxx on 18.05.2001 tema tütre A K `i arvelduskontolt nr.1107906527 kantud 13 000 krooni. Hageja arvelt on 18.05.2001 tehtud väljamakseid 8000 krooni ulatuses ning , 23.05.2001 veel 10 000 krooni ulatuses (I, lk.76 pöördel). Hageja esitatud ostutšekkidest nähtub perioodil märtsist 2001 kuni juunini 2001 järgmiste ostude tegemine: mikrolaineahi (28.05.2001, kassa kviitung –arve, hind 990 krooni)(I, lk147), külmik Snaige (garantiitalong 30.03. 2001, I, lk.150), jalgratas (kviitung-arve „28.05.2001“ hind 1595 krooni, I, lk 148), diivanvoodi- 3000 krooni, nurgadiivanvoodi 7000 krooni (arvel nr.3, 24.05.2001, I, lk.152). Nimetatud pangakontodel toimunud ülekannete ja tehtud ostude ajalise kokkulangevuse alusel on võimalik järeldada korteri sisutuse soetamisel hageja poolt lahusvara arvelt saadud rahaliste vahendite kasutamist. Kohus peab põhjendatuks
lg 2 p 3 tulenevalt ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kuna korterisisustusest xxxx oli suurem osa (2001.maikuus ostetud - diivanid, telerilaud, külmkapp, mikrolaineahi ja põrandalamp) soetatud hageja lahusvara, s.o. xxxx asunud korteri müügist saadud rahaliste vahendite arvelt ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kohus ei pea põhjendatuks hageja nõuet A N võetud laenu 4500 krooni väljamõistmiseks.
lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Abikaasad on perekonna huvides võetud kohustuse solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse § 65 mõttes. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t. kas kohustus on võetud faktiliselt perekonna huvides ja kas seda on ka vastavalt perekonna huvides kasutatud. Kostja väitel ei ole tema A N laenu võtnud ega seda ka remontimisel kasutanud. Laenu võtmise asjaolude kohta kohtus tunnistajana seletust andnud A N seletas, et nimetatud korteris remondi tegemise ajal rääkis laenu võtmise vajadusest temaga kostja, laenu käis võtmas aga hageja. Tunnistaja väitel on laenatud summa käesoleva ajani tagastamata, kuigi kostja olevat lubanud seda algul tagasi maksta 500 krooni kaupa. 2001.aasta sügisel kohtudes oli aga kostja maksmisest keeldunud, väites, et ta enam hagejaga koos ei ela (II, lk 158-159). Kuna tunnistaja hageja poolt saadud laenu kulutamist ei teadnud kinnitada, siis muude tõendite puudumisel ei ole laenu kasutamine perekonna huvides antud juhul tõendatud. Kohus 11 peab veel vajalikuks märkida, et hageja esitatud asjaoludel oleks ka põhjendamatu laenu tagasimaksmine üksnes kostja poolt, kuna laen võeti ja kasutati ära abielu ajal. Seega, isegi juhul, kui laenatud summat kasutati abielu ajal korteri remontimisel (mis kohtus ei ole tõendamist leidnud), kajastuks teostatud remondi läbi väärtuse tõus ka korteri hinnas. Kohus ei pea põhjendatuks ka poolte arveldusarvetel olevate rahaliste vahendite jagamist, kuna pangakonto väljavõtetelt nähtuvalt laekusid arveldusarvetele poolte töötasud ning olenemata aluseks võetavast kuupäevast ei ole kontodel vastavad jäägid märkimisväärsed. Kostja on esitanud ka taotluse ühisvara jagamisel hageja deposiitarvel nr 222017781624 oleva hoiuse summas 7500 krooni arvesse võtmiseks. Kohus leiab, et kostja sellekohane taotlus ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Hageja väitel oli tegemist lahusvaraga ja kostja ei ole tõendanud vastupidist. Hageja seletusel tagastati talle J A poolt 1999.aastal võetud laen, mille ta paigutas eraldi deposiitarvele. Hageja väiteid kinnitavad pangakontode väljavõtted ning tunnistaja J A ütlused kohtuistungil. J A kinnitas, et ta sai hagejalt 1999.aastal laenu summas 7500 krooni, laen oli võetud poja koolimineku kulude katteks. Tunnistaja tagastas laenuks saadud summat hagejale sularahas, makstes 2000.aastal 1000 krooni, seejärel 1500 krooni ja suve lõpus 2001.aastal veel 5000 krooni. Hageja pangakontolt 222017781624 nähtub 12.09.2001 laekumine tema arvelduskontolt nr 1105802665 summas 7500 krooni; sissemaks sularahas on tehtud samal päeval. Vaidlusalune hoius summas 7500 krooni oli hageja arvel ka seisuga 12.09.2002 koos lisandunud intressidega 380.21 krooni (I, lk 121). Poolte esitatud vara nimekirjas märgitud hinnad erinevad oluliselt: kostja on oma lõplike seisukohtade esitamisel 26.04.2005 märkinud väärtused vara omandamise aja uutes hindades, mis ilmselt ei vasta tegelikele väärtustele juba abielusuhete lõppemise ajal. Hageja on kostja nimekirjas märgitud asjade väärtused 17.01.2006 kohtuistungil hinnanud rohkem kui poole võrra alla esialgsest väärtusest. Muude objektiivsete andmete puudumisel peab kohus põhjendatuks määrata ühisvarasse kuuluva vallasvara väärtus poolte esitatud väärtuste keskmistena, s.t. hageja valduses oleva vara väärtus on järgmine: mikrolaineahi (900 + 600) : 2 = 750 krooni, telerilaud (400 + 100) : 2 = 250 krooni, külmkapp (4100 + 1000) : 2 = 2550 krooni, nurgadiivan-voodi (7000 + 2000): 2 = 4500 krooni, diivanvoodi (3000 + 1000) : 2 = 2000 krooni, jalgratas (enne 1500 + 0 ) : 2 = 750 krooni, põrandalamp (400 + 100) : 2 = 250 krooni, pesumasin (3500 + 1000) : 2 = 2250 krooni, s.o. kokku 13 300 krooni. Kostja valduses vallasvarana oleva ühisvara väärtuseks on hageja nõude esitajana hinnanud 1000 krooni (veekeetja – 100 krooni, elektripliit – 300 krooni, mikrolaineahi – 600 krooni) ja jalgratta 600 krooni. Vastuväiteid vastaspoolelt nimetatud hindadele esitatud ei ole. Hageja väited kostja valduses oleva jalgratta kuulumisest tema tütrele ei ole tõendamist leidnud. Kuna veekeetja, elektripliit ja mikrolaineahi olid ostetud kostja poolt 06.08.2002, s.o. abielusuhete jätkumise ajal, siis on nimetatud esemete puhul tegemist abielu ühisvaraga (ostutšekk I, lk 237). Ka tunnistaja O P ütluste kohaselt käis ta augusti algul 2002, kui poolte suhted olid veel head, Pargi tänava korteris ja nägi seal elektripliiti ja mikrolaineahju. Hageja taotlus tema venna G V poolt kingitud xxxx asuvate mööbliesemete kui ühisvara eest kostjalt hüvituse (1600 krooni) väljamõistmiseks on põhjendamatu. Kostja väitel olid hageja nimetatud mööbliesemed kohandatud antud korteri jaoks ning ostetud koos korteriga. Tunnistaja G V (II, lk 168) väitis kohtus, et tegi mööbli xxxx jaoks, et see kostjale ei meeldivatki, kuid temale seda välja ka ei ole antud. Hageja on esitanud nõude poolte abielu ühisvara jagamiseks ning taotlusega ühisvara arvelt hüvitise väljamõistmiseks. Hageja nõude 12 kohaselt ei ole tegemist ühisvaraga, kuid lahusvarana venna kingitud mööbli väljanõudmiseks hageja nõuet esitanud ei ole. Tõendatud ei ole ka hageja väited pesumasina kinkimisest kostja poolt. Kohtus tunnistajana ütlusi andnud O P oli kuulnud väidetavast kostja kingitusest ainult hagejalt endalt, mistõttu tema ütlused antud asjaolu tõendamiseks ei ole arvestatavad. Kostja väitel oli pesumasina puhul tegemist pere tarbeks tehtud ostuga, mistõttu muude tõendite puudumisel kuulub pesumasin ühisvarasse arvamisele.
lg 3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kuna kumbki pooltest vara jagamisel ei ole nõudnud vastaspoolelt välja ühisvarasse kuuluvat vallasvara, siis
lg 2 p 3 kohaldades jätab kohus kummagi poole valduses olevad ning ühisvarasse kuuluvad esemed nende omandisse teiselt poolelt täiendavat hüvitist välja mõistmata.
lg 4 järgi juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus teisele abikaasale rahalise hüvituse, milleks antud juhul peab kohus põhjendatuks korteriomandi xxxx kui vallasjana ühisvarasse kuulunud vara arvelt hüvituse väljamõistmist eelpool nimetatud asjaoludel ja ulatuses summas 28 500 krooni. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ning TsMS § 61 lg 1 kohaselt ka vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest. Hageja taotleb 17.01.2006 kohtuistungil kostjalt kohtukulude hüvitamist summas 10 100 krooni, mis koosneb hageja selgitusel ja esitatud dokumentide alusel järgmistest summadest: hagi esitamisel tasutud riigilõiv 2900 krooni (kviitung kassa sissetuleku orderile 09.07.2003, I, lk 4), apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 2600 krooni ja selle koostamise õigusabi eest 700 krooni (maksmist tõendavaid dokumente ei esitatud), ekspertiisitasu 800 krooni (tõendav dokument: Uus Maa Kinnisvarabüroo order-kviitung, I, lk 94), ekspertiisitasu 1000 krooni (kohtu määramisel tasutud ekspertiisi eest, maksekorraldus 15.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.