) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lõige 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lg 6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.
lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).
kg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Laenulepingu p-ga 4.1 kohustus laenusaaja (kostja1) tasuma laenuandjale (hageja) intressi arvestusega 3 % kuus laenujäägilt vastavalt lepingu lisas 2 toodud graafikule.
lg 1 alusel võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostja1-lt välja põhivõlgnevuse summas 19 400 krooni, intressi summas 1 746 krooni ja viivise summas 729 krooni. Hageja nõuab kostjatelt leppetrahvi summas 9 230 krooni tasumist. Kostja1 on nõustunud leppetrahvi nõudega summas 500 + 3 880 = 4 380 krooni, kuid vaidleb vastu leppetrahvi nõudele summas 4 850 krooni, mis tuleneb laenulepingu punktist 7.
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingus on trahvisummade suurus kokku lepitud. Lepingu p 7.2 puhul on see 25 % kogu laenusummast. Hageja on leppetrahvi arvestanud üksnes tasumata laenusummalt, s.o 25 % * 19 400 = 4 850 krooni. Kohus on seisukohal, et kogu leppetrahv summas 9 230 krooni tuleb kostja1-lt hageja kasuks välja mõista. Võlaõigusseaduse (
) § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Lõige 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.
lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Lõige 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Sama on kokku lepitud ka käenduslepingu p-s 3.1. Kostja2 leiab, et ta ei pea käenduslepingu alusel kohustust täitma, sest hageja ja kostja1 on laenulepingut muutnud kostja2-ga kokku leppimata ja talle teatamata. Lepingu p 2.2 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käesoleva käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustusi. Tehingu all mõistavad pooled ka käesoleva lepingu punktis 1.1 nimetatud laenulepingu muutmise kokkulepet, millega suurendati või laiendati kohustusi. Laenulepingu muutmisel (tl 12) on hageja ja kostja1 kokku leppinud üksnes võla tasumise tähtaja pikendamises. Kohustusi ei ole suurendatud ega laiendatud. Seetõttu ei muuda see kokkulepe kuidagi käendaja vastutust. Kostja2 väidab, et on küsinud hagejalt makseid näha, kuid hageja on öelnud, et ei saa näidata. Käenduslepingu p 4.1 kohaselt peab võlausaldaja käendaja nõudel andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise seisu kohta. Kostja2 väide on siiski paljasõnaline ning ta ei ole esitanud selle kohta mingeid tõendeid, seetõttu tuleb väide jätta tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja2 kostja1 kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kostja1-ga. Kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjatelt solidaarselt välja 19 400 + 1 746 + 9 230 + 729 = 31 105 krooni. Kohus märgib, et vastavalt
lg-le 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
lg 2 alusel läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue).
lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.