3-07-1485 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2007. a Tallinn Haldusasja number 3-06-1485 Haldusasi T.L. kaebus Justiitsministeeriumi amet

§ 336

lg 1 kohaselt loetakse saaja isik üheselt tuvastatuks autentsustunnistuse lisamisel, sõltumata turvalisuse astmest, ajatempli olemasolust või väljatrüki võimalikkusest, samas kui justiitsministri 28.12.2005 määruse nr 59 § 6 lõikes 1 sätestatust tulenevalt tuleb digitaalallkirjastamiseks kasutada AS Sertifitseerimiskeskuse tarkvara Digidoc Client, millest jääb mulje, et välistatud on selliste menetlusdokumentide vastuvõtmine kohtu poolt, mis iseenesest on digiallkirjastamata, kuid mille saatja on võimalik digitaalselt tuvastada. Kaebuse esitaja leiab,

§ 336

lg 1 on ülimuslik Justiitsministri 28.12.2005 määruse nr 59 § 6 lg 1 punkti 1 ees. Seejuures märgib kaebuse esitaja, et ebaseaduslikuks tuleb pidada sellist seaduses reguleerimata jäänud üksikküsimuse täpsustamise viisi, kus minister teeb blanketse viite Justiitsministeeriumi koduleheküljele, kuna justiitsministeeriumi koduleheküljel esitatud andmetel puudub allkiri ning pole teada, kes sinna vastava teabe on välja pannud. Viitega Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-4-1-3-96 märgib kaebuse esitaja, et Justiitsministeeriumile ei ole antud TsMSi alusel volitusnormi minna volitusnormi enesega vastuollu ning volitusnormist tulenevalt oleks justiitsminister pidanud kehtestama nõuded nii nendele dokumentidele, mis on varustatud digitaalallkirjaga kui nendele dokumentidele, mille puhul on elektronkirjale lisatud saatja isikliku võtme abil moodustatud autentsustunnistus. 9. Viitega Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjades 41/74: van Duyn vs Home Office ning 148/78: Ratti leiab kaebuse esitaja, et Euroopa parlamendi ja nõukogu 13.12.1999 direktiivi 1999/93/EÜ art. 5 p. 2 otsekohaldatavuse tõttu võiks kohtusse menetlusdokumente esitada elektronallkirjaga (mis ei ole digitaalallkiri) isegi siis, kui Eestis puuduks TsMS § 336 lõikega 1 sarnane regulatsioon. 10. Järgnevalt leiab kaebuse esitaja,

§ 336

lõikest 1 ei tulene nõuet, et elektroonilise allkirjaga varustatud menetlusdokumendiga peaks kaasnema ajatempel, mis on mõistetav seetõttu,

§ 62lg 2 ja Ts

ÜS § 137 lg 2 koosmõjust tulenevalt on menetlusdokumendi edastamise tähtaegade arvestamisel oluline menetlusdokumendi saabumise hetk, mitte menetlusdokumendi saatmise hetk.

1. Veel leiab kaebuse esitaja, et elektroonilist allkirja on võimalik välja trükkida, kuna paberile on võimalik trükkida igasugust informatsiooni.
2. Kaebuse esitaja märgib, et Eestis on mindud viimastel aastatel isiku identifitseerimise nõuete osas liberaliseerimise teed ning selles valguses tuleb Justiitsiministeeriumi nõuet identifitseerimisnõuete karmistamise osas pidada tagurlikuks.
3. Justiitsministeeriumi väite kohta, et Outlook peab PIN1-koodi meeles kogu tööseansi jooksul ning kõrvalistel isikutel on võimalik esitada dokumente teiste isikute eest, leiab kaebuse esitaja, et see on põhjendamatu ning kajastab Justiitsministeeriumi usaldamatust menetlusosaliste suhtes.
4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et elektrooniliselt edastatavale menetlusdokumendile digitaalallkirja lisamise nõue on ebamõistlik, märkides seejuures, et absoluutselt võltsimiskindlaid dokumente ei ole olemas ning isegi omakäelist allkirja saab võltsida, kusjuures seda on lihtsam teha kui elektroonilist autentsustunnistust võltsida ning seetõttu ei saa vorminõuetes eelistada omakäelist allkirja elektroonilisele autentsustunnistusele. Kaebuse esitaja leiab, et kuna pärast menetlusdokumendi esitamist saavad menetlusosalised niikuinii kohtus kokku ja peavad oma tahteavaldused suuliselt üle kordama, siis tuleb kohtunikul tõestada 3 menetlusosaliste isikud ning menetlusosaliste tahe ja selles valguses tuleb ebaproportsionaalseks pidada justiitsministeeriumi soovi kaitsta menetlusosalisi identiteedivarguse eest digitaalallkirja nõudega. Samuti leiab kaebuse esitaja, et olukorras, kus pangast võib lihtsa elektroonilise allkirjaga (PIN-koodiga) välja võtta sadu tuhandeid kroone, on kohtus digitaalallkirja nõudmine ebaproportsionaalne. III VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Esmalt leiab vastustaja, et kaebuse esitajal puudub kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, sest isegi kaebuse rahuldamise korral ei saavutaks kaebuse esitaja soovitud tulemust. Vastustaja rõhutab, et Justiitsministeeriumi arvamus ei saa olla kohtule kohustuslik ja/või siduv. Samuti leiab vastustaja, et ekslik on kaebuse esitaja põhiline majanduslik argument – kohtu poole pöördumiseks tasuta vahenditega varustatakse üksnes kinnipeetavad, kelle kirjad edastatakse saatja suhtes tasuta. Kõigil teistel kohtusse pöördujatel kaasnevad paratamatud kulud. Sertifitseerimiskeskuse hinnakirja kohaselt on eraisikule isiklikuks tarbeks kuni 10 allkirja kuus tasuta, pärast selle koguse ammendumist on võimalik sõlmida leping, mille kohaselt on ühe digitaalallkirja hinnaks 9-60 senti. Võrreldes teiste esitusviisidega (postiga, kulleriga, käsipost) on see vastustaja hinnangul märgatavamalt soodsam.
6. Vastustaja märgib, et Justiitsministeerium lähtub seaduste rakendamisel muuhulgas riigiaparaadi haldussuutlikkusest ja ökonoomsusest. Sel põhjusel ei ole välja töötatud eraldi kohtu ja isiku vahelist tuvastussüsteemi sarnaselt pankadele, aga kasutusel on riiklikult registreeritud digitaalallkiri. Määruse kehtestamine dokumendi formaatide osas on vastustaja hinnangul vajalik tagamaks, et kõik kohtule esitatavad dokumendid on võimalik korrektselt ja vaidlustamist välistavas vormis võimalik kätte saada.
7. Vastustaja toob välja,

§ 336

lg 1 teise lause kohaselt peab edastatav dokument vastama kolmele tingimusele, juhul kui see ei ole varustatud digitaalallkirjaga: see peab olema allkirjastatud muul digitaalallkirja-sarnasel viisil, mis on turvaline ja mis võimaldab saatja tuvastada. Kaebuse esitaja poolt edastatud dokument vastas ainult ühele nõudele – tuvastamisele. See dokument ei olnud edastatud digitaalallkirja-sarnasel viisil, sest erinevalt digitaalallkirjast puudus ajatempel ja kehtivuskinnitus. Samuti leiab vastustaja, et tegemist ei ole "turvalise" viisiga, kuna Outlook peab PIN1-koodi meeles kogu tööseansi jooksul ning seega on erinevalt digitaalallkirjast ja ka käsitsi antavast allkirjast võimalik vahepeal kõrvalistel isikutel esitada dokumente teise isiku eest. Veel märgib vastustaja. et erinevalt kaebuse esitaja poolt väidetust ei ole autentsustunnistuse poolt loodav tähejada korrektselt seostatav paberkandjal saadetise ja/või sellega seotud dokumendiga, seega ei ole seda võimalik korrektselt just selle dokumendiga arvutiväliselt siduda erinevalt digitaalallkirja kinnituslehest.

1. Vastustaja selgitab täiendavalt, et eristada tuleb elektroonilise dokumendi esitamist ja dokumendi allkirjastamist, kusjuures dokument on üheselt nii korrektselt esitatud kui ka allkirjastatud, kui see sisaldab digitaalallkirja. Vastustaja leiab, et juhul, kui on olemas mõni muu turvaliselt esitamise viis, siis lisaks sel viisil esitamisele peab dokumendil vastavalt TsMS § 338 lg 1 p 8 olema kas digitaalallkiri või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldav tunnus, ent hetkel ei ole kasutusel ühtegi tunnustatud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat tunnust, mida oleks võimalik siduda konkreetse dokumendiga väljaspool esitamist võrdväärselt allkirjaga. Kaebuse esitaja poolt kasutatud Acrobat Readeri funktsionaalsus ei võimalda 4 kontrollida sertifikaati ega ole välja antud nõuetekohase teenusepakkuja poolt. Seega ei oleks kaebajal sel viisil siiski võimalik ilma digitaalallkirjata dokumente kohtule esitada.
2. Kaebuses viidatud direktiivi kohta märgib vastustaja, et selle artikli 5 punktid 1 ja 2 on omavahel vastuolus ning teiseks on antud juhul silmas peetud dokumendi allkirjastamist, mitte esitamist. Lisaks leiab vastustaja, et kuivõrd artikli 5 punkti 2 kohaselt peaks olema võimalik tunnustamine, kui on rikutud ainult üht esitatud nõuet, siis kaebuse esitaja poolt kasutatud Acrobat Readeri funktsionaalsusel puudub samaaegselt nõuetekohane sertifikaat, sertifitseerimisteenuse osutaja ei ole heakskiidetud ning samuti on võimalik, et tegu on mitteturvalise allkirja andmise vahendiga, mistõttu ei ole direktiivile viitamine asjakohane. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Hinnanud poolte väiteid ja nende toetuseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et T.L. kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
4. Esiteks leiab kohus, et käesolevas asjas puudub vaidlustatav toiming. Kaebuse kohaselt väljenduvad toimingud, mille õigusvastasuse tuvastamist kaebuse esitaja taotleb, selles et Justiitsministeerium oma 20.06.2007 ja 18.07.2007 vastuskirjades õigustab menetlusdokumentide tagastamist juhul, kui dokumenti sisaldavale e-kirjale on lisatud isikliku võtme abil moodustatud autentsustunnistus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 4 lg 2 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, haldusorgani tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Käesoleval juhul on tegevusena võimalik vaadelda Justiitsministeeriumi poolt kaebuse esitaja selgitustaotlustele vastamist. Vaidlust ei ole selles, et haldusorgan on selgitustaotlustele vastanud, kaebuse esitaja ei väida, et vastamisel oleks rikutud seaduses sätestatud tähtaegu. Samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et selgitustaotluses ei oleks vastatud kõigile tema küsimustele ega taotlenud selgitustaotlusele vastamise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamist sel põhjusel. Kaebuses on selle esitaja küll märkinud, et Justiitsministeeriumi vastused on edastatud talle allkirjastamatult, ent kaebusest ei nähtu kuidagi, et kaebuse esitaja taotleks toimingu õigusvastasuse tuvastamist ka sel põhjusel. Sisuliselt väljendab kaebus üksnes selle esitaja rahulolematust Justiitsministeeriumi seisukohtadega. Kohtu hinnangul ei saa aga selgitustaotlusele antud vastuses sisalduvaid seisukohi ja hinnanguid pidada toiminguteks, mida saaks halduskohtumenetluses vaidlustada. Kohus rõhutab siinkohal, et oma selgitustaotlustes on T.L. taotlenud üksnes selgituste andmist, taotlemata mingisuguste muude toimingute tegemist. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitajale Justiitsministeeriumi selgitused sisuliselt ei meeldi, ei anna kaebeõigust. Oma selgitustaotlustes esitas kaebuse esitaja küsimuse „Kuidas saab keelduda …,“ millele on vastustaja vastanud sisuliselt väitega „keelduda saab justiitsministri määruse alusel;“ järgnevalt on esitatud küsimus „Miks piiratakse … TsMS … kohaldamisala,“ millele vastuseks on vastustaja selgitanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt digitaalallkirjastamist eelistatakse. Ka küsimusele „Miks puudub … töökorraldus …,“ vastatakse, et sisuliselt on vastatud eelnevaga, ehk selgitades, miks nõutakse dokumentide allkirjastamist digitaalallkirjaga. Seega on kaebuse esitaja küsimustele vastatud ning kaebuse esitaja ei väida ka halduskohtule esitatud kaebuses muud. Kohus rõhutab, et küsimusele, „Kuidas saab keelduda …,“ ongi (olukorras, kus keeldutakse ministri määruse alusel) ainuvõimalik vastus, et „Keelduda saab justiitsministri määruse alusel.“ Samamoodi on Justiitsministeeriumil võimalik vastata küsimusele „Miks piiratakse … TsMS … kohaldamisala“ ainult sel moel, et selgitada, millistel kaalutlustel seda tehakse. Asjaolu, et kaebuse esitaja hinnangul ei ole Justiitsministeeriumi 5 seisukohad adekvaatsed, ei anna aga võimalust neid seisukohti halduskohtus toiminguna vaidlustada.
5. Kuigi kohtu hinnangul tuleks kaebus rahuldamata jätta juba ülaltoodud põhjusel, siis isegi juhul kui nõustuda sellega, et isik saab halduskohtumenetluses toiminguna vaidlustada haldusorgani poolt selgitustaotlusele antud vastuses sisalduvaid seisukohti, leiab kohus, et kaebus tuleks rahuldamata jätta ka seetõttu, et kaebuse esitajal puudub käesoleva kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi.
6. HkMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohus leiab, et isiku põhjendatud huvi olemasolu tuleb hinnata lähtudes kahest aspektist: esiteks saab isikul toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi olla juhul kui isikul on selle toiminguga mingisugune isiklik puutumus, teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka mingisuguse konkreetse eelise ehk õigusliku kasu. Isiklik puutumus on kaebuse esitajal käesoleval juhul olemas, kuivõrd vaidlustatud seisukohad on Justiitsministeerium võtnud kaebuse esitaja selgitustaotlusele antud vastuses. Õiguslik kasu kui põhjendatud huvi olemasolu teine tingimus tähendab aga seda, et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine peab isikut edaspidi aitama oma subjektiivsete õiguste kaitsel, näiteks mõne uue nõude (haldusorgani kohustamiseks, avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamiseks, vms) esitamisel. Eelnevast tulenevalt ei saa põhjendatud huviks olla lihtne huvi toimingu õigusvastasuses veenduda. Käesoleval juhul ei näi aga kaebuse esitajal peale Justiitsministeeriumi seisukohtade ebaõigsuses või põhjendamatuses veendumise olevat halduskohtule kaebuse esitamiseks mingisugust muud huvi. Kohtu hinnangul ei saaks kaebuse esitaja kaebuse rahuldamise korral mingisugust õiguslikku kasu. Siinkohal ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et Justiitsministeeriumi seisukohad justiitsministri määruse kohta või ka selgitused Justiitsministeeriumis välja töötatud eelnõu põhjal vastu võetud seaduste kohta on kohtutele siduvad. Selline seisukoht on alusetu ning õiguslikult täiesti ebapädev. Käesoleva kaebuse rahuldamine ei tagaks kaebuse esitajale mitte mingil moel võimalust kohtutele digitaalallkirjastamata menetlusdokumente esitada.
7. Kohus möönab seejuures, et kaebuse esitaja on taotlenud ka justiitsministri 28.12.2005 määruse osaliselt põhiseadusevastaseks tunnistamist, ent selline taotlus on ilmselgelt põhjendamatu. Nimelt sätestatakse HkMS § 25 lõigetes 9 ja 10, et kohus tunnistab normi põhiseadusvastaseks ning jätab kohaldamata asja lahendamisel. Seejuures on Riigikohus sisustanud normi asjassepuutuvuse põhimõtte, mille kohaselt on normi põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine õigustatud vaid siis, kui normi kohaldamise korral tuleks vaidlus kohtumenetluses lahendada teistmoodi kui normi kohaldamata jätmise korral. Käesoleval juhul ei ole sellel, kas justiitsministri määrus kehtib või mitte, mitte vähimatki tähtsust kaebuse lahendamise seisukohast. Justiitsministeerium on andnud kaebuse esitajale selgituse, selgitades sisuliselt seda, miks on justiitsministri määruse sisu selline, nagu see on. Toimingu sooritamisel (selgitustaotlustele vastamisel) ei ole Justiitsministeerium kõnealust määrust kohaldanud ning seega isegi juhul, kui kohus kaebuse esitajat häirivad normid põhiseadusvastaseks tunnistaks, ei saaks selgitustaotlusele antud vastust hinnata teistmoodi.
8. Põhimõtteliselt on kaebuse näol seega tegemist individuaalse abstraktse normikontrolli taotlusega, mille esitamise võimalust Eesti õiguskord aga ei tunne. Kohus juhib siinkohal kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et käesolevas haldusasjas
9. augustil 2007 tehtud kaebuse käiguta 6 jätmise määruses selgitas kohus kaebuse esitajale, et käesoleva kaebuse esitamine ei ole kaebusest aimatava eesmärgi saavutamiseks sobiv viis, märkides samas, et kaebuses esinenud puuduse (dokumendi esitamine digitaalallkirjata) kõrvaldamata jätmisel tagastaks halduskohus kaebuse HkMS § 11 lg 3 alusel ning kaebuse esitajal oleks võimalik teda huvitav küsimus sisuliselt lahendada halduskohtu vastava määruse peale edasi kaevates. Seega ei ole õige kaebuse esitaja poolt kaebuse täienduses kohtu aadressil tehtud etteheide, nagu ei oleks kohus näidanud, milline oleks õiguste kaitseks kohane viis. Konkreetse normikontrolli taotlusegi oleks kaebuse esitaja saanud esitada määruskaebuses – taotledes elektrooniliselt esitatavate dokumentide digitaalallkirjastamist nõudvate ja muul viisil elektrooniliselt allkirjastatud dokumentide esitamist välistavate normide kohaldamata jätmist ning kaebuse menetlusse võtmist. Seda kaebuse esitaja millegipärast aga ei teinud. Kohus möönab, et kaebuse esitaja kui professionaalse õigusabi osutaja seisukohast ei oleks ehk mõistlik sedasorti eksperimente läbi viia mõne oma kliendi kaebuse menetlemisel, ent mitte miski ei oleks teda takistanud seda tegemast käesolevas haldusasjas.
10. Mis puutub aga kaebuse esitaja väitesse, et põhjendatud huviks on saada võimalus esitada kohtutele menetlusdokumente tasuta, siis ka sellist eesmärki ei oleks käesoleva kaebuse rahuldamise korral võimalik saavutada. Isegi juhul kui kaebus rahuldataks ning Justiitsministeeriumi toimingud õigusvastaseks tunnistataks, ei saaks see kuidagi kaasa tuua kohtutele kohustust võtta vastu digitaalallkirjastamata elektroonilisi dokumente. Eespool kohus märkis , et Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasuse hindamisel ei ole justiitsministri 28.12.2005 määruse sätted asjassepuutuvad ning seega ei saaks nende põhiseaduspärasuse kontrolli küsimust käesoleva kaebuse sisulisel läbivaatamisel tõusetuda. Ainuüksi see, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Justiitsministeeriumi seisukohad seaduse tõlgendamise ja ministri määruse sisu kohta, ei muudaks määrust kehtetuks ega muudaks kohtute ja igaühe kohustust määruse sätetest juhinduda. Mitte mingil moel ei saaks kaebuse esitaja käesoleva kaebusega saavutada justiitsministri määruse muutmist. Samuti ei oleks tal kuidagi võimalik saavutada seda, et kohtud edaspidi ka digitaalallkirjastamata dokumente vastu võtaksid.
11. Nagu eespool märgitud, ei saa halduskohtu poole pöördumise eesmärk olla see, et justiitsminister oma määrust muudaks ning isegi kui kaebus sellisest eesmärgist kantud oleks, ei oleks seda eesmärki halduskohtumenetluse kaudu võimalik saavutada. Samuti ei saa kaebuse esitaja nõuda, et Justiitsministeerium annaks kohtutele mingisuguseid suuniseid või selgitusi menetlusdokumentide vastuvõtmise osas. Selleks on seadusandja andnud ministrile volituse määruse kehtestamiseks ja lisaks määruses sätestatule ei saa ministeerium kohtute tegevust nimetatud küsimuses reguleerida.
12. Kuigi käesolev kaebus tuleks rahuldamata jätta juba ainuüksi kaebuse esitaja põhjendatud huvi puudumise tõttu, leiab kohus, et kaebus on põhjendamatu ka sisuliselt. Kohus leiab, et kaebuse esitaja selgitustaotlustele on vastatud ning vastused hõlmavad kõiki selgitustaotluses esitatud küsimusi. Kohtu hinnangul on Justiitsministeerium oma seisukohti põhjendanud ning teinud seda piisava põhjalikkusega.
13. TsMS § 336 lg 1 kohaselt peab kohtule elektrooniliselt esitatud dokument olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või edastatud muul sellesarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab saatja tuvastada, kusjuures saatja loetakse üheselt tuvastatavaks, kui elektronkirjale on lisatud saatja isikliku võtme abil moodustatud autentsustunnistus. Sama paragrahvi lõikes 3 on justiitsministrile 7 antud volitus kehtestada määrusega elektroonilise dokumendi kohtule esitamise täpsem kord ja dokumendiformaatidele esitatavad nõuded. Nimetatud volitusnormi on justiitsminister täitnud 28.12.2005 määrusega nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles,

-st tulenevalt loetakse saaja isik tuvastatuks autentsustunnistuse lisamisel, sõltumata turvalisuse astmest, ajatempli olemasolust või väljatrüki võimalusest. TsMS § 336 lõikest 1 ei tulene, et dokumendi vastuvõetavuse ainsaks tingimuseks oleks isiku tuvastatavus. Sätte kohaselt võib dokumente esitada digitaalallkirjastatult või muul sellesarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab saajat tuvastada. Seega peab muu viis olema sarnane digitaalallkirjale ja olema turvaline. Digitaalallkirja seaduse § 2 lg 3 p 2 kohaselt peab digitaalallkiri võimaldama kindlaks teha allkirja andmise aja. Kõiki dokumendi elektroonilise allkirjastamise viise, mis seda ei võimalda, ei saa pidada digitaalallkirja sarnasteks viisideks. Dokumendi allkirjastamise aega kajastava ajatempli puudumine on niisiis oluline erinevus võrreldes digitaalallkirjaga ning ajatemplit mittevõimaldavate allkirjarakenduste kasutamine TsMS § 336 lg 1 kohaselt välistatud. 30. Tähele tuleb panna ka seda,

§ 336

lõikes 3 sisalduvas volitusnormis on sõnaselge viide dokumendiformaatide kehtestamise kohta ning volitusnorm hõlmab seega ka dokumendi allkirjastamise formaadile kehtestatud nõudeid, mistõttu ei saa väita, nagu ületaks määruse säte, millega nõutakse dokumendi allkirjastamist Digidoc Client tarkvaraga, volitusnormi piire.

1. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et digitaalallkirja nõudmine on ebamõistlik. Lisaks turvalisuskaalutlustele on olulise tähtsusega küsimus ka allkirjastamisformaadi ühtsus ning see, et elektroonilise allkirja autentsust oleks nii kohtul kui ka teistel menetlusosalistel lihtne kontrollida. Ilmselt on kaebuse esitajal õigus, väites, et erinevaid elektroonilise allkirjastamise viise on palju ning kahtlemata ei ole isikutel omavahelistes suhtes takistust kasutamaks ükskõik millist neist, ent kuidagi ei saa mõistlikuks pidada seda, et kohus peaks iga kord analüüsima, kas kasutatav allkirjastamisrakendus on piisavalt turvaline ja annab piisava võimaluse saajat tuvastada või mitte. Digitaalallkirja puhul on põhjust eeldada, et see on turvaline, muude puhul seda põhjust eeldada ei ole. Iseenesest õiged võivad olla kaebuse esitaja väited, et vastavate infotehnoloogiliste tarkvaralahenduste abil saab samavõrd kui digitaalallkirja puhul tuvastada, et tema poolt esitatud dokumendid on tõepoolest tema poolt saadetud, ent kohtutelt ei saa nõuda nende tarkvaralahenduste kasutamist ja tundmist. Seega on igati põhjendatud määrata elektrooniliste dokumentide esitamiseks kindel kord ja formaadid.
2. Mis puudutab turvalisust, siis on põhimõtteliselt õige, et võltsida on võimalik kõike, aga see ei tähenda mingil juhul, et aktsepteerides üht potentsiaalselt võltsimist võimaldavat allkirja liiki (näiteks omakäelist allkirja), tuleks samavõrd aktsepteerida ka kõiki teisi samavõrd või rohkem võltsimiskindlaid allkirjaliike. Mis puudutab kaebuse esitaja võrdlust internetipankadega ja võimalusega üksnes PIN-koodi abil teha suure väärtusega tehinguid, siis see võrdlus ei ole kohtu hinnangul asjakohane seetõttu, et internetipanga puhul on loodud spetsiaalne virtuaalne keskkond vastavate toimingute sooritamiseks. Kohtutel sellist keskkonda loodud ei ole. Üldteadaolevalt ei võimalda aga ka pangad teha isikul ülekandeid näiteks ükskõik millise elektroonilisel kujul antud allkirjaga varustatud dokumendi alusel, ega ka näiteks posti teel saadetud omakäelise allkirja alusel. Viimaks märgib kohus, et asjakohaseks tuleb pidada ka kaebuse esitaja poolt vaidlustamata vastustaja väidet, et kasutades elektroonilise allkirja andmiseks tarkvara MS Outlook, tuleb PIN-kood sisestada üks kord seansi jooksul ning seega ei saa olla kindel selles, et dokumendi on allkirjastanud isik, kelle nimel on seanss avatud. Ekslik on kaebuse esitaja 8 seisukoht selle väite paranoilisuse osas. Tegemist on olulise erisusega võrreldes digitaalallkirjaga, kuivõrd viimase puhul tuleb vastav kood sisestada konkreetselt allkirja andmise ajal. Niisiis juba ainuüksi sellepärast ei saa seda MS Outlook’i rakendust pidada digitaalallkirjaga sarnaseks turvaliseks viisiks.
3. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.1999 direktiivi 1999/93/EÜ artikli 5 punktiga 2, siis esiteks ei nõustu kohus kaebuse esitajaga selles, et kõnealune direktiivi säte oleks otsekohaldatav. Seejuures ei ole asjakohased kaebuse esitaja viited Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades C-41/74: Van Duyn vs. Home Office ning C-148/78: Ratti. Mõlemad viidatud otsused on Euroopa Kohus teinud enne direktiivi 1999/93/EÜ jõustumist ning seega ei saa need käsitleda nimetatud direktiivi otsekohaldatavust. Väär on aga kaebuse esitaja seisukoht, et viidatud kohtuotsustest tulenevalt on vertikaalselt otsekohalduvad kõik direktiivid. Lisaks sätestatakse direktiivi artikli 3 lõikes 7 liikmesriikidele õigus seada lisanõudeid elektrooniliste allkirjade kasutamiseks avalikus sektoris. Kohtule dokumentide esitamise kord on kahtlemata avalikus sektoris toimuv suhtlus ning seega ei saa kaebuse esitaja mingil juhul tugineda üksnes direktiivi artikli 5 lõikele 2 ega selle väidetavale otsekohaldatavusele. V MENETLUSKULUD
4. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi (kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja jooksul) kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolev otsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei ole taotlenud ning seega menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse Kohtunik 9