3-07-930/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 19.11.2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-930 Haldusasi U.R.’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse toimingu, mis seisnes 10.03.2006 Riiklikus ehitisregistris mitteomaniku avalduse alusel Tartu mnt 113 asuva ehitise (rajatise) registreerimises, õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Suuline menetlus 24.10.2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja U.R. ja tema esindaja adv Alar Eiche ning vastustaja Tallinna Linnavalitsuse esindaja Elvis Tõnnison. Resolutsioon Jätta U.R.´i kaebus rahuldamata. Kohtukulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. esitada kohtualluvusejärgsele Apellatsioonkaebuse võib ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Edasikaebamise kord ASJAOLUD Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 13.02.1995 otsusega nr 4924 loeti Tallinnas, Harjumaal, Kurna vallas, Mõigu mõisast eraldatud maaüksus „Saluoja nr 83“, endisel kinnistul nr 89 asunud krunt suurusega 24, 61 ha omandireformi objektiks ja loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal O. R.’le, kes vastab Omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 7 toodud nõuetele. Nimetatud otsusega tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A. R. 1/5 mõttelises osas, A. T. 1/5 mõttelises osas, U. R. 1/5 mõttelises osas, H. R. 1/5 mõttelises osas ja O. R. R. 1/5 mõttelises osas. Kõik, v.a U. R., loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse nende vennapojale U.R.’le. 16.09.1996 notar Evi Paberit tõestas seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt U. R.’i vara pärisid võrdsetes mõttelistes osades tema pojad U.R. ja K. R.. Õigusvastaselt võõrandatud maa on tagastatud õigustatud subjektile osaliselt. AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldused endisel kinnistul nr 89 maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Linnavaraameti 29.11.1999 vastusest nr 2-10/1816 Tallinna Omandireformiametile selgitati, et Pirita-Ülemiste kanali, Tartu mnt ja Kanali tee vahelise tiigi koos 10 m teenindustsooniga (Mõigu polder), pindalaga 19,3 ha, munitsipaliseerimise taotlus on vormistamata, kuna ametil puudub katastriüksuse moodustamise toimik, mis on tellitud Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte poolt 17.02.1996 AS-lt Hades. Tallinna Maa-amet esitas 23.02.2001 Harju maavanemale taotluse Tartu mnt 113, pindalaga 189 228 m 2 munitsipaalomandisse andmiseks sihtotstarbega veekogude maa. Harju Maavalitsuse 17.07.2001 kirjaga nr 7-1-3/4603 jäeti Tallinna Maa-ameti taotlus Tartu mnt 113 ja 113 A munitsipaalomandisse andmiseks rahuldamata Maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 1 p 3 alusel. Harju Maavalitsus märkis, et maaüksused ei koosne üksnes veealusest maast, maade koosseisu jäävad ka piirnevad kaldaribad, samuti Tartu mnt 113 maaüksuse veekogus esinevad maismaa osad. AS Tallinna Vesi 21.08.2001 vastusest nr 2-30/3172 Tallinna Maa-ameti 03.08.2001 kirjale nr 4-11/4075 nähtuvalt leab aktsiaselt, et munitsipaliseerida on vaja mitte ainult veepeegli alla jääv pind, vaid ka kaldaalad, millised on vajalikud tiikide ja tammi rajamiseks ning hooldustööde tegemiseks. 06.03.2006 esitas AS Tallinna Vesi Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ehitise teatise koos dokumentidega, taotledes kanda riiklikusse ehitisregistrisse Tartu mnt 113 asuv veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga. 10.03.2006 kandis Tallinna Linnaplaneerimise Amet riiklikusse ehitisregistrisse Tartu mnt 113 asuva veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga (rajatisena). Kandes on märge omandi vormi kohta, mille kohaselt ehitis on vallasasi. Ehitise omaniku nime ei ole märgitud, puudub ka märge kinnistamisavalduse kuupäeva kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 KAEBUSE MOTIIVID Kaebaja on seisukohal, et

1. aastal maa munitsipaalomandisse taotlemisel leidis tuvastamist, et maaüksus Tartu mnt 113 (aga ka Tartu mnt 113A) oli hoonestamata, puudusid teiste isikute ehitised, maakasutust polnud vormistatud, ning et maa munitsipaalomandisse taotlemine toimus AS-i Tallinna Vesi teadmisel. Kaebaja selgituste kohaselt pärast Harju maavanema keeldumist maa munitsipaliseerimiseks pidanuks kuue kuu jooksul lõpule viidama maa tagastamise menetlus, mida tehtud pole. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsus hakkas
2. aastal jätkama maa tagastamise toiminguid, kuid tegi
3. aastal kannapöörde, mida saab otseselt nimetada seaduslikkuse printsiibi rikkumiseks. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus „leidis“
4. aastal AS-i Tallinna Vesi, mille aktsionär Tallinna linn ise on, erastamisavaldused, dateeritud 18.12.1997 ja 19.12.1997 aadressi Tartu mnt 97 maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja on seisukohal, et mõlemad erastamisavaldused on nõuetekohaselt registreerimata. Kaebaja väidab, et AS Tallinna Vesi parandas maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku ettevalmistamiseks AS-lt HADES
5. aastal tellitud mõõdistamisplaani kirjanurgas olevaid andmeid, liitis Tartu mnt 113 ja Tartu mnt 113A maaüksuste pindalad (189 277 + 5880 = 195 107 m2) ja esitas linnavalitsusele plaani Tartu mnt 97 maaüksuse mõõdistamise nime all. Kaebaja selgituste kohaselt asus Tallinna Linnavalitsus Tartu mnt 97 kohta esitatud erastamisavaldust menetlema aadressiga Tartu mnt
6. Kaebaja selgitab, et haldusasja nr 3-05-1319 juurde võetud erastamistoimiku lk 121 asuvast Tallinna Maa-ameti 18.03.2005 kirjast nr 4-11/782 nähtub, et Saluoja nr 83 maaüksuse tagastamata osa on samaaegselt käsitletud erinevate aadresside all (Tartu mnt 97, 99, 111, 113, 113A ja 115). Kaebaja leiab, et segaduse tekitamine aadressidega on olnud taotluslik, eesmärgiga luua vale ettekujutus asjaoludest ja takistada tagastamismenetlust. Kaebaja selgitab, et haldusasja nr 3-05-1319 juurde võetud Tartu mnt 115 (tegelikult Tartu mnt 113) erastamistoimikus sisaldub esmane viide AS-i Tallinna Vesi erastamisavaldusele erastamistoimiku lk 54-55, s.o, kus Tallinna Linnavalitsus nõudis 18.11.2002 kirjas nr 5-9/6189 AS-lt Tallinna Vesi ehitise omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist hiljemalt 1 kuu jooksul, kuid aktsiaselts neid esitanud ei ole. Kaebaja on seisukohal, et omandiõigust kinnitavaid dokumente ei saagi olla, sest AS Tallinna Vesi on ise Tartu mnt 113 (ja Tartu mnt 113A) munitsipaalomandisse taotlemise menetluses kinnitanud, et temale kuuluvaid ehitisi sellel maal pole. Kaebaja nimetab, et seda kinnitas ka Tallinna Linnavalitsus Harju maavanemale 23.01.2001 esitatud taotluses. Kaebaja selgitab, et samas on Tallinna Linnavalitsuse poolt hulgaliselt kogutud ja väljastatud dokumente, mis kinnitavad AS-1 Tallinna Vesi erastamisõiguse puudumist, s.h. haldusasja nr 3-05-1319 tk 166 oleva 12.02.1998 kirjaga nr l/V-3/487, millest nähtub, et Mõigu sademevee poldri kohta puudub ehitusluba ja kasutusluba, haldusasja nr 3-05-1319 tlk 169 oleva Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (TSAPA) kirjaga nr 1/3-4/04/14, et arhiivis ei leidu andmeid Tartu mnt 115 (endise maaüksuse Saluoja 83) õiguslikul alusel püstitatud ehitiste kohta, haldusasja nr 3-05-1319 tlk 170 asuva Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 01.11.2005 kirjas nr 1/1-18/
7. Kaebaja leiab, et AS-i Tallinna Vesi erastamisavaldused (18.12.1997 ja 19.12.1997) olid esitatud pärast maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse lõppemist
8. aastal, st tähtaega rikkudes. Kaebaja on seisukohal, et tegemist on põhjendamatu erastamisavaldusega, kuna AS-1 Tallinna Vesi puudub MaaRS § 22 lõikest 1 nimetatud subjektiivne õigus maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja selgituste kohaselt tegi Tallinna Linnavalitsus 10.03.2006 Riiklikku ehitisregistrisse kannet tegema õigustatud isikuna toimingu, kandes esmakordselt registrisse ehitise aadressil Tartu mnt
9. Kaebaja leiab, et nimetatu kanne tehti mitteomaniku AS Tallinna Vesi poolt linnavalitsusele esitatud ehitise teatise ja sellele lisatud dokumentide alusel, kande vahetuks teostajaks oli Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 3 peaspetsialist Lia Gailan. Kaebaja selgitab, et AS Tallinna Vesi pidas vajalikuks esitada Tartu mnt 113 kohta tehtud Riikliku ehitisregistri kande kohtule haldusasjas nr 3-05-1319 ja tugineda sellele kui tõendile. Kaebaja selgituste kohaselt pöördus ta Tallinna Linnavalitsuse poole ebaõige Riikliku ehitisregistri kande parandamiseks ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole kui registri andmete eest vastutava ja volitatud töötleja poole kande sulgemiseks, kuid talle on vastatud, et kõik pretensioonid saab esitada haldusasjas nr 3-05-
10. Kaebaja selgitab, et AS Tallinna Vesi esitas 08.05.2006 halduskohtule Riikliku ehitisregistri väljavõtte, millest nähtub, et ehitisregistri koodiga 220299273 ja aadressiga Tartu mnt 113 on registrisse kantud veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga, ehitusaluse pinnaga 92000 m2 (haldusasja nr 3-05-1319, tlk 119). Kaebaja selgituste kohaselt on AS-i Tallinna Vesi poolt ehitise teatisega esitatud kande tegemiseks järgmised dokumendid: Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse ekspluatatsiooni võtmise akt nr 01/9, 19.09.1972 (haldusasja nr 3-05-1319 tlk 24-25, tlk 117118), Mõigu polderpumbamaja koos välise elektrivõrguga ekspluatatsiooni võtmise akt nr 512,21.12.1971 (haldusasja nr 3-05-1319, tlk 113-114), Tallinna Linnavolikogu otsus nr 68 Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni munitsipaalettevõtte ümberkujundamine, 29.05.1997 (haldusasja nr 3-05-1319, tlk 127-128), AS Tallinna Vesi põhivarade väljavõte, 02.03.2006, krundi plaan Tartu mnt 97, töö nr 0495-25, 10.03.
11. Kaebaja selgitab, et Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse ekspluatatsiooni võtmise komisjoni 19.09.1972 akt nr 01/9 on kohtule esitatud koos kaebusega ja ei tõenda AS-i Tallinna Vesi omandiõigust Tartu mnt 113 maaüksusele ega sellel ehitise olemasolu. Kaebaja on seisukohal, et maa-ala korrastuse aktile ei saa omistada Ehitusseaduse (EhS) § 32 lg 1 tähendust, kuna korrastustööde tulemina ei saa tekkida ehitist EhS tähenduses ega omandit. Kaebaja leiab, et tema sellekohast väidet kinnitab Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 28.11.2005 kiri nr 1/31/05/4803, mis on kohtule esitatud koos kaebusega (haldusasja nr 3-05-1319, tlk 26). Kaebaja selgitab, et Kanali tee 4 asunud pumpla, mis võeti ekspluatatsiooni 31.12.1971 (mitte 21.12.1971, nagu on kantud registrisse) aktiga nr 5-12, langes kasutusest välja ja on lammutatud. Kaebaja selgitab, et Kanali tee 4 asunud pumplaalune maa on talle tagastatud Tallinna Linnavalitsuse 20.06.1997 korraldusega nr 1940-k ja pumpla on kasutusest väljalangenud ja lammutatud. Kaebaja selgitab, et AS Tallinna Vesi esitas 01.03.2001 Tallinna linnale avalduse Kanali tee 4 asuva pumpla rekonstrueerimiseks, kuid tegelikkuses midagi ei rekonstrueeritud, vaid ehitati „rekonstrueerimise“ sildi all endise aadressiga Kanali tee 4 likvideeritud pumpla aadressi ära kasutades ehitusloata uus pumpla, mis on registreeritud Riiklikus ehitisregistris aadressiga Kanali tee
12. Kaebaja selgituste kohaselt on kinnistusraamatu registrikanne Kanali tee 4 kohta on tänaseks segastel asjaoludel suletud ja Tallinna linna kodulehel olev aadressiotsing annab Kanali tee 4 vasteks Kaabli tn 3a. Kaebaja leiab, et ülejäänud AS Tallinna Vesi poolt esitatud dokumendid ei tõendada Tartu mnt 113 aadressil Riiklikku ehitisregistrisse kantud ehitise olemasolu või kuulumist AS-le Tallinna Vesi. Kaebaja selgituste kohaselt esitas ta 03.05.2006 Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles nimetas, et registrikanne Tartu mnt 113 kohta on ebaõige ja taotluse, et kantaks registrisse teave algatatud vaidluse kohta, haldusasi nr 3-05-
13. Kaebaja kinnitab, et vastav sissekanne on ehitisregistrisse tehtud 15.05.2006 (haldusasja nr 3-05-1319, tlk 203-204). Kaebaja selgitab, et tema korduvatele taotlustele, so Tallinna Linnavalitsusele parandada ebaõiged kanded ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile sulgeda juurdepääs andmetele, on vastatud eitavalt viitega pooleliolevale haldusasjale nr 3-05-1319 ja nimetatud, et ebaõige registrikandega seonduvad taotlused tuleb esitada halduskohtule, mida on käesoleva kaebusega tehtud. Kaebuse esitaja leiab, et põhjendatud huvi Tartu mnt 113 registrikande õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb asjaolus, et registrikande on teinud Tallinna Linnavalitsus, kes ise on korduvalt kirjalikult kinnitanud, et Tartu mnt 113 on hoonestamata, mistõttu ei saanud kohalik omavalitsus kannet teha. Kaebaja on seisukohal, et AS-le Tallinna Vesi on registrikandega 4 loodud põhjendamatult tõend selle kohta, et Tartu mnt 113 asub ehitis, mille juurde soovib AS Tallinna Vesi erastada ostueesõigusega maad. Kaebaja leiab, et registrikande on teinud Tallinna Linnavalitsus, kes on Eesti riigi poolt volitatud vara tagastamise ja maa ostueesõigusega erastamise korraldaja ning kellel on voli kasutada registrikannet maa ostueesõigusega erastamise menetluses nn muu tõendina - seda vaatamata asjaolule, et registrikandele on omistatud informatiivne tähendus. Kaebaja on seisukohal, et Riikliku ehitisregistri pidamine on avalik ja sellele on tagatud juurdepääs 24 tundi ööpäevas, seega edastab kanne avalikkusele eksitavat informatsiooni. Kaebaja leiab, et vaidlusalune kanne rikub tema subjektiivseid õigusi, kuna Tallinna Linnavalitsus on keeldunud registrikannet parandamast viitega pooleliolevale haldusasjale nr 3-05-
14. Kaebaja selgituste kohaselt on ebaõige registrikanne tehtud pärast kaebuse esitaja poolt haldusasjas nr 3-05-1319 kaebuse esitamist halduskohtule, mistõttu seda nõuet ei saanud esitada esialgses kaebuses. Kaebaja leiab, et õigusvastane registrikanne on õiguslikus seoses haldusasjas nr 3-05-1319 esitatud nõuetega, millele viitab ainuüksi asjaolu, et AS Tallinna Vesi on selle esitanud haldusasjas nr 3-05-1319 tõendina ja rõhutanud, et Riiklik ehitisregister ei saanud kannet teha juhul, kui selleks puudub õiguslik alus. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus ei ole nõustunud registrisse esitatud andmete parandamisega, kande tegemine ja selle parandamisest keeldumine on vastuolus hea halduse tavaga. Kaebaja on seisukohal, et Tartu mnt 113 krundi koosseisus asub vara tagasitaotlejale tagastamisele kuuluv maa, seega on põhjendatud vara tagasitaotleja nõue, et kohalik omavalitsus tegutseks legitiimselt. Kaebaja leiab, et antud juhul mitteomaniku poolt esitatud ehitise teatise, selles sisalduvate valekinnituste ja ehitise teatisele lisatud dokumentide alusel registrikande tegemisega rikkus kohalik omavalitsus seaduslikkuse printsiipi. Kaebaja on seisukohal, et registrikande õigusvastasuse tuvastamine on oluline võimaliku kahjunõude esitamiseks. Kaebaja on seisukohal, et registrikande tegemisega on rikutud vara tagasitaotleja subjektiivset õigust maa tagastamisele mõistliku tähtaja jooksul. Kaebaja selgitab, et halduskohus saab uurimisprintsiipi kohaldades tuvastada registrikande õigusvastasust ja selle tuvastamine kinnitab samaaegselt, et AS-1 Tallinna Vesi puudub õigus taotleda maa erastamist aadressil Tartu mnt 113 ning kohus saab selle asjaolu oma otsuses välja tuua. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalust maad ei tagastata seni, kuni on ära vaieldud registrikande ebaõigsus, sest registrikande tegija ja maa tagastamise korraldaja on üks ja seesama isik. Kaebaja selgituste kohaselt tuleb enne Riikliku ehitisregistri esmakande tegemist ehitise omanikul esitada kohalikule omavalitsusele ehitise teatis, mille vorminõuded on avaldatud Riikliku ehitisregistri kodulehel (http://www.ehr.ee/static/EHR1511J ehitise teatis.doc.). Kaebaja leiab, et ehitise teatist saab täita ainult ehitise omanik, kes vastutab andmete õigsuse eest. Kaebaja on seisukohal, et enne Riiklikus ehitisregistris kande tegemist on registrikande tegija kohustatud kontrollima sissekandmisele kuuluvate andmete õigsust, registrikande tegija vastutab Riiklikku ehitisregistrisse kantud andmete õigsuse eest. Kaebaja leiab, et taotluse Tartu mnt 113 aadressil ehitise registreerimiseks on esitanud AS Tallinna Vesi, kes pole esitanud ehitiste omandiõigust tõendavaid dokumente ja seetõttu on kanne (toiming) registrisse tehtud õigusliku aluseta ja seega õigusvastane. Kaebaja leiab, et vaatamata sellele, et põhimääruse § 24 kohaselt on registriandmetel informatiivne ja statistiline tähendus, tuleb andmete esitajal parandada tehtud kanne, mida pole tehtud. Kaebaja on seisukohal, et ebaõige kandega on avalikkusele loodud eksitav mulje tegelikkusest, mis on vastuolus hea halduse tavaga, kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse printsiibiga ja rikub vara tagasitaotleja subjektiivseid õigusi. Kaebaja on seisukohal, et ebaõige kanne tuleb kustutada, mis tähendab õigusvastaselt Riiklikusse ehitisregistrisse Tartu mnt 113 kohta tehtud kandele juurdepääsu sulgemist. Kaebaja selgituste kohaselt reguleerib riikliku ehitisregistri pidamist Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määrusega nr 405 kehtestatud „Riikliku ehitisregistri asutamise ja pidamise põhimäärus“. Põhimääruse § 27 lg 1 kohaselt vastutab andmete esitaja enda poolt registrile esitatud või registrisse kantud 5 andmete õigsuse eest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui andmete esitaja avastab, et ta on kandnud registrisse või esitanud registrile ebaõiged andmed ja need andmed on avalikustatud registri veebilehel, on ta kohustatud viivitamata esitama registrile õiged andmed. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ebaõigete andmete avastamisel registris sulgeb volitatud töötleja pädev ametiisik juurdepääsu registreeringuandmetele kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni. Kaebaja leiab, et linnavalitsusel on kohustus parandada ebaõiged registrikanded, mida pole tehtud. U.R. soovib Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 03.05.2006 kirjaga nr 1/3-3/06/1355 AS-le Tallinna Vesi kinnitada (vastuskiri AS-i Tallinna Vesi 04.04.2006 kirjale nr 6/0605219), et Tartu mnt 113 registrikanne oli algselt 10.03.2006 tehtud mitteomaniku poolt esitatud ehitise teatise alusel ja kui AS Tallinna Vesi taotles seejärel 04.04.2006 enda kandmist Riiklikku ehitisregistrisse Tartu mnt 113 ehitise omanikuna, keeldus Tallinna Linnavalitsus seda tegemast. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 03.05.2006 kirjast 1/3-3/06/1355 nähtub, et Tallinna Linnavalitsus kannab ehitisregistrisse omaniku sisse vaid siis, kui ehitise teatise esitaja esitab omandiõigust tõendavad dokumendid, milleks ei saa lugeda AS-i Tallinna Vesi põhivarade väljavõtet ja muid paljasõnalisi väiteid. Kaebaja selgituste kohaselt keeldus Tallinna Linnaplaneerimise Amet 03.05.2006 AS-i Tallinna Vesi kandmisest registrisse Tartu mnt 113 ehitise omanikuna ja kohustas AS-i Tallinna Vesi esitama dokumendid, mis tõendavad ehitisregistrisse kantud ehitise omandamist. Selliseid dokumente pole olemas ega esitatud, mis kinnitab omakorda, et Tallinna Linnavalitsus ei saanud teha 10.03.2006 ka esialgset registrikannet, mis on tehtud õigusvastaselt, s.o. mitteomaniku avalduse alusel. Kaebaja palub kohtul rahuldada esitatud kaebus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud summas 18 800 krooni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja selgituste kohaselt näitab ehitisregistri koodiga nr 220299273 kanne
16. 2006, et ehitisregistrisse on aadressil Tartu mnt 113 kantud veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga. Vastustaja leiab, et veehoidla, niisutuskanal ega kaitsetamm ei vasta EhS § 2 lg 2 sätestatud hoone definitsioonile, seega on tegemist rajatistega. Järelikult on vastustaja hinnangul väär kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsus on korduvalt kirjalikult kinnitanud, et Tartu mnt 113 on hoonestamata, mistõttu ei saanud kohalik omavalitsus kannet teha. Vastustaja on seisukohal, et ehitisregistrisse aadressil Tartu mnt 113 ei olegi kantud ühtegi hoonet, vaid rajatis. Vastustaja leiab, et Tartu mnt 113 on hoonestamata, kuid vastavalt EhS § 56 lg 1 kantakse ehitisregistrisse ehitise andmed. Vastustaja selgitab, et veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga on rajatis ehk kuulub samuti ehitisregistrisse kandmisele kui ehitis. Vastustaja selgituste kohaselt on nii veehoidla, niisutuskanal kui kaitsetamm inimtegevuse tagajärjel tekkinud, mida näitab ilmekalt ka koos ehitise teatisega esitatud
18. 1972 Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse akt nr 01/9 ja 31.12.1971 Mõigu polderpumbamaja koos välise elektrivõrguga ekspluatatsiooni võtmise akt nr 5-
19. Vastustaja leiab, et ehitisregistri kanne aadressil Tartu mnt 113 asuva veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga täidab Vabariigi Valitsuse
20. 12.2002 määrusega nr 405 kehtestatud „Riikliku ehitisregistri“ asutamise ja pidamise põhimäärus § 2 sätestatud eesmärki - registri pidamise eesmärgiks on ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe koondamine, hoidmine ja avalikustamine. Seega on avalikust huvist lähtuvalt vastustaja hinnangul igati õigustatud, et reaalselt eksisteerivad ehitised oleks kantud ehitisregistrisse, kust kõigil on võimalik saada informatsiooni olemasolevate ehitiste kohta. Vastustaja selgitab, et
22. 2006 esitatud ehitise teatisel on märgitud juriidilisest isikust ehitise omanikuks AS Tallinna 6 Vesi. Vastustaja selgituste kohaselt on AS Tallinna Vesi esitanud koos ehitise teatisega AS Tallinna Vesi põhivarade väljavõtte
24. 2006, mille kohaselt kuulub AS Tallinna Vesi põhivarade hulka Ülemiste-Mõigu polderala. Vastustaja selgitab, et samuti on AS Tallinna Vesi
26. 1997 kirjas nr 61-30/2395 kinnitanud, et AS-ile Tallinna Vesi kuulub Tartu mnt 97 (käesoleval hetkel Tartu mnt 113) asuv Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal. Tulenevalt vastustajale esitatud ehitise teatisest ja lisatud dokumentidest, esitas vastustaja Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määruse nr 405 § 22 lg 1 p 4 alusel andmed ehitisregistrisse elektrooniliselt registri kasutamiseks loodud tarkvara abil viie päeva jooksul vastavalt andmetele nende saamise päevast arvates. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidet või tõendit selle kohta, et aadressil Tartu mnt 113 ei asu veehoidlat koos niisutuskanali ja kaitsetammiga. Tulenevalt EhS § 55 lg 1 on Riikliku ehitisregistri põhiülesandeks arvestuse pidamine ehitatavate ja kasutatavate ehitiste üle. Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse
28. 2002 määruse nr 405 § 2 sätestab, et ehitisregistri pidamise eesmärgiks on ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe koondamine, hoidmine ja avalikustamine. Vastustaja leiab, et register on loodud selleks, et kajastada reaalselt eksisteerivaid ehitisi. Vastustaja kinnitab, et ehitisregistri kannet ei saa kasutada omandiõiguse tõendina, kuna käesoleval juhul on Tartu mnt 113 osas kantud registrisse vaid ehitis rajatisena ilma omanikku märkimata. Vastustaja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: 06.03.2006 esitas AS Tallinna Vesi juhatuse esimehe Robert John Gallienne kaudu Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ehitise teatise nr 2183, milles taotles Tartu mnt 113 asuva veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga riiklikusse ehitisregistrisse kandmist. 10.03.2006 kandis Tallinna Linnaplaneerimise Amet ehitisregistrisse Tartu mnt 113 asuva veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga (rajatisena). Kandes on märge omandi vormi kohta, mille kohaselt ehitis on vallasasi. Ehitise omaniku nime ei ole registris märgitud, puudub ka märge kinnistamisavalduse kuupäeva kohta. Vastustaja esindaja selgitas kohtus, et ehitisregistri vaieldav kanne on tehtud üksnes objekti suhtes ning ei puuduta selle omanikku, kelle kohta vastav kanne registris puudub. Nagu nähtub ehitisregistri kandest objekti omaniku nime vastav kanne ei kajasta, see on tehtud üksnes objekti suhtes (ehitisregistri kood 220299273). 04.04.2006 kirjas nr 6/0605219 AS Tallinna Vesi oma juhatuse esimehe Bob Gallienne (allkiri R.J.Gallienne, ehitise teatisel 06.03.06 nimi Robert John Gallienne) kaudu taotles Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt kanda AS Tallinna Vesi ehitisregistri koodi nr 220299273 all registreeritud objekti omanikuna ehitisregistrisse. Kirjale olid lisatud järgnevad dokumendid: Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 13 kinnitatud „Munitsipaalettevõtete ümberkujundamise korra“ väljatrükk; Tallinna Linnavolikogu 29.05.1997 otsuse nr 68 koopia ja väljavõte AS Tallinna Vesi bilansist. 7 Tallinna Linnaplaneerimise Amet vastuseks 04.04.2006 AS Tallinna Vesi kirjalikule pöördumisele teatas oma 09.05.2006 kirjas nr 1/3-3/06/1355, et AS Tallinna Vesi peab esitama ehitisregistrisse kandmiseks Tartu mnt 113 asuva ehitise omanikuna dokumendid, mille alusel Tallinna VK ME omandas kõnealuse Mõigu poldri (ehitisregistris nimetusega veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga). Seega nimetatud kirja põhjal võib järeldada, et AS Tallinna Vesi poolt ametile esitatud dokumendid, mis olid lisatud 04.04.2006 pöördumisele, ei olnud piisavad omandiõiguse kinnitamiseks. Ehitusseaduse (EhS) § 2 sätestab, et ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks (lg 1). Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone (lg 3). Ehitisregistrisse kantud Tartu mnt 113 asuv ehitis ei ole hoone, vaid rajatis. Tulenevalt EhS §-st 55 riikliku ehitisregistri põhiülesandeks on arvestuse pidamine ehitatavate ja kasutatavate ehitiste üle. Ehitisregistri objektiks on ehitatav ja kasutatav ehitis (lg 1). Ehitisregistri asutab ja ehitisregistri pidamise põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus (lg 2). Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määrusega nr 405 on kehtestatud „Riikliku ehitisregistri asutamise ja pidamise põhimäärus“, mille § 2 kohaselt registri pidamise eesmärgiks on ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe koondamine, hoidmine ja avalikustamine. Kohus nõustub vastustajaga, et avalikust huvist lähtuvalt on igati õigustatud, et reaalselt eksisteerivad ehitised (nii hooned kui rajatised) oleks registreeritud ehk siis kantud ehitisregistrisse, kust kõigil on võimalik saada teavet olemasolevate (kasutatavate ja ehitatavate) ehitiste kohta. EhS § 55 lg 4 näeb ette, et ehitisregistrit peetakse ühetasandilise elektroonilise andmebaasina. EhS § 56 lg 2 kohaselt ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. Kohus kontrollis ehitisregistri kannet seisuga 24.10.2007 Tartu mnt 113 asuva ehitise suhtes ning tegi kindlaks, et ehitisregistris puudub nimetatud objekti omaniku osas kanne, registreeritud on vaid ehitis koodiga 220299273 (Tartu mnt 113 asuv veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga). Kohus leiab, et registrikanne ehitise osas ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi, puudub ka riive kaebaja põhiõigustele. Ehitise kandmine ehitisregistrisse (ehitise registreerimine riiklikus ehitisregistris) iseenesest ei riku isiku õigusi ega piira vabadusi. Vastava kande tegemine on küll toiming, mida saab vaidlustada halduskohtus, kuid selleks peab isikul olema põhjendatud huvi. Käesoleval juhul kohus peab hindama, kas kaebajal on põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohtu arvates kaebuse esitaja huvi vaidlustatud toimingu (registrikande tegemise) õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud. Kohus põhjendatud huvi olemasolu hindamisel märgib, et põhjendatud huviks ei saa olla üksnes väide eeldatava kahju tekkimise võimalusest tulevikus. Kohtu hinnangul vaidlusalune registrikanne ei ole õigusvastane ning puudub alus selle õigusvastasuse konstateeringuks. Kohus on seisukohal, et kõnealune registrikanne ei ole sellisel kujul ja ulatuses takistuseks maa tagastamise küsimuse lahendamisel. Registrikanne ei kinnita AS Tallinna Vesi omandiõigust registrisse kantud ehitise (rajatise) suhtes. Kohus nõustub vastustajaga, et registrikanne on informatiivne ja statistilise tähendusega ega tõenda omandiõigust, seda ei saa kasutada ka omandiõiguse tõendina. 8 Vastustaja kinnitas kohtus, et Tartu mnt 113 ehitis kanti rajatisena ehitisregistrisse omanikku märkimata. Esindaja väitel linn on vastanud, et õiguslikul alusel püstitatud ehitisi ei ole, mis tähendab, et arhiivis ei ole sellekohaseid dokumente (ehitusluba, kasutusluba jne). Vastustaja esindaja väitis samuti, et Tartu mnt 113 asuva objekti (rajatise) omaniku küsimus on jäänud lahtiseks ning AS Tallinna Vesi ei ole riiklikkusse ehitisregistrisse kantud ehitise (rajatise) omanikuna. Kohus nõustub vastustaja argumentidega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus kaebuse esitaja nõude rahuldamiseks. Kohtukulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg
29. Vastustaja kohtukulude hüvitamise taotlust ei ole esitanud. Elle Kask Kohtunik 9