Obsah (6)

§ 79§ 84§ 72§ 76§ 73§ 86

2-07-22985 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2008.a, Tallinn Tsiviilasja number

) § 84 lg-le

2. mai 2007.a TVK otsusega rahuldati avaldus täies ulatuses ning mõisteti töötajalt xxx OÜ xxx kasuks välja 12798 krooni.
3. juunil 2007.a esitas xxx Harju Maakohtule avalduse (taotluse) töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina.
4. oktoobri 2007.a määrusega võttis kohus avalduse menetlusse. Lähtudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-st 5 tuleb töövaidluskomisjonile esitatud avaldust lugeda käesoleval juhul hagiavalduseks.
5. Hageja väidete kohaselt töötas kostja
6. augustil 2006.a sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel OÜs xxx ehitusosakonna trassitöölisena.
7. veebruaril 2007.a esitas kostja tööandjale avalduse, milles palus ennast töölt vabastada alates
8. veebruarist 2007.a.

§ 79

lg 1 kohaselt võib töötaja lõpetada määramata ajaks sõlmitud töölepingu igal ajahetkel, teatades sellest tööandjale ette vähemalt üks kuu. Seega pidanuks kostja töölepingust tulenevaid ülesandeid täitma vähemalt kuni 18. märtsini 2007.a. Alternatiivselt on töötajal omal algatusel võimalus lahkuda töölt ka viivitamatult, kuid sel juhul on ta kohustatud tööandjale hüvitisena tasuma ühe kuu palga suuruse rahasumma. Hageja ja kostja vahel töölepingu lisana nr 2 vormistatud töölepingu lõpetamise dokumendis fikseerisid pooled töölepingu lõpetamise (õigusliku) alusena

§ 79ning töösuhete lõpetamise kuupäevana 18.

märts 2007.a. Lähtudes seadusest tulenevast töölepingu lõpetamise etteteatamise tähtajast ja selle alusel vormistatud töölepingu lõpetamise dokumendist, vabastas hageja tööandjana xxx töölt alates

1. märtsist 2007.a. Kuigi poolte vahel sõlmitud tööleping ei olnud veel lõppenud, jättis xxx omavoliliselt ja töölepingu tingimusi rikkudes alates
2. veebruarist 2007.a üldse tööle tulemata. Seega puudus töötaja ilma õigusliku aluseta töölt 18 tööpäeva (s.o perioodil 19.02.-15.03.2007). Võttes aluseks hageja raamatupidamise andmed, oli kostja keskmise päevapalga suuruseks 711 krooni.

§ 84

lg 2 annab tööandjale õiguse nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Järelikult on OÜ-l xxx seadusest tulenev õigus nõuda xxx 12798 krooni (s.o 18 x 711 kr) tasumist. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. 3. 18. juunil 2007.a kohtule esitatud avalduses sisalduvate vastuväidete kohaselt ei ole töötajal keelatud avaldada tahteavalduses, mis on suunatud töösuhte lõpetamisele

§ 79

alusel, oma soovi ajalise määratluse kohta, millal peaks töösuhe poolte vahel töötaja soovi arvesse võttes lõppema. Töölepingu lõpetamise avalduses toodud kuupäeva

1. veebruar 2007.a tuleks kostja hinnangul käsitleda kui vastava pakkumise esitamist, et juhul, kui hagejal on võimalik kostja tahteavaldus rahuldada, siis soovib kostja töölepingu lõpetamist
2. veebruar 2007.a. Arvestades

§ 79

esimeses lauses toodud tähtaega, ei ole vastavasisuline avaldus hagejale täitmiseks kohustuslik ning hagejal on õigus "pikendada" töösuhet kuni üks kuu töölepingu lõpetamisele suunatud avalduse kättesaamisest alates. Samas on tööandja kohustatud teavitama töötajat sellest, kas ja millisel määral tööandja töötaja vastavasisulise avalduse rahuldab.

§ 72

lg 1 kohustab töölepingu pooli teavitama teineteist töölepingu lõpetamisest kirjalikult. Käesoleval juhul on hageja jätnud nimetatud kohustuse täitmata. Kostja väidete kohaselt kinnitas hageja avalduse 2 üleandmisel

1. veebruaril 2007.a, et kostja avaldus rahuldatakse. Seetõttu oli kostjal selge arusaam, et hageja nõustub töösuhte lõpetamisega alates
2. veebruar 2007.a.

§ 79lg-st 1 tulenev ühekuuline etteteatamistähtaeg ei ole tööandjale kohustuslik.

Seega oli hagejal õigus lõpetada kostja soovil tööleping enne ühekuulise etteteatamistähtaja möödumist. Taolise nõusoleku hageja kostjale avalduse üleandmisel suuliselt ka andis. Hageja seadusjärgne esindaja Jaanus Laanes on väidetavalt

1. veebruaril 2007.a teinud kostja avaldusele märke "Töölt vabastamine alates 19.03.
2. Jaanus Laanes 16.02.2007". Nimetatud märge ja seisukoht on võetud hageja avalduses TVK-le nõude määratluse aluseks. Kostja leiab, et juhul kui hageja ei rahuldanud kostja soovi lõpetada töösuhe alates
3. veebruar 2007.a või kui hageja muutis oma seisukohta hiljem, tekkinuks hagejal

§ 72

lg-st 1 tulenevalt kohustus teavitada oma otsusest viivitamatult kostjat, et viimasel olnuks võimalus käituda õiguspäraselt. Hageja ei ole suuliselt ega kirjalikult ega ka muul arusaadaval viisil teavitanud kostjat töölepingu lõpetamise suhtes seisukoha muutustest. Kostja ei nõustu ka hageja seisukohaga, et töösuhe oleks pidanud

§ 79lg-st 1 lähtudes kestma 19.

märtsini 2007.a. Isegi kui kostjal puudunuks õigus lahkuda töölepingu lõppemisel töölt

1. veebruaril 2007.a, siis eelnimetatud sätte mõistes kohustunuks kostja hageja juures töötama vaid kuni
2. märtsini 2007.a, s.o neli päeva vähem hageja poolt väidetust. Kostja vastuväidete kohaselt oleks hageja nõue ka aegunud. Kostja palub jätta hageja nõue rahuldamata aegumise tõttu. Vastavalt ITLS § 6 lg-le 2 on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Kostja käsitluse kohaselt sai hageja
3. veebruaril 2007.a teada, et kostja soovib töölepingu lõpetada alates
4. veebruarist 2007.a. Juhul kui hageja oleks leidnud, et tegemist on hageja õiguste rikkumisega, pidanuks hageja esitama vastavasisulise avalduse TVK-le või kohtule seega hiljemalt
5. märtsil 2007.a. Hageja esitas nimetatud avalduse alles
6. aprillil 2007.a. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada töölepingu lõpetamisel kostja poolt
7. veebruaril 2007.a, s.o päevast, mil kostja ei ilmunud tööle, on nõue tulenevalt ITLS § 6 lg-st 2 ikkagi aegunud. Sellisel juhul pidanuks tööandja töövaidlusorgani poole pöörduma hiljemalt
8. märtsil 2007.a. ITLS § 7 lg 1 ei anna tähtaegade arvutamise alguse määratlemisel alust arvesse võtta hageja seisukohta selle kohta, millal tööleping lõppes. Seadus seob tähtaja kulgemise alguse ajaga, mil osapool sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
10. jaanuaril 2008.a esitatud täiendavas avalduses (vastus hagiavaldusele) on kostja seonduvalt hageja poolt kohtule esitatud uue tõendiga (poolte vahel sõlmitud töölepingu lisa nr 2, vt toimik, lk 41) oma vastuväiteid täiendanud. Kostja on seisukohal, et kõnealune tõend on vastuolus hageja poolt varasema menetluse käigus esitatuga. Kostja hinnangul tõendab töölepingu lisa nr 2 (kostja nimetab seda töölepingu lõpetamise kokkuleppeks), et pooled ei lõpetanud töölepingulisi suhteid mitte

§ 79

alusel, vaid

§ 76alusel, s.o poolte kokkuleppel.

Töölepingu lõpetamise kokkuleppes sisalduv viide

§-le 79 on kostja hinnangul ekslik. Nimetatud eksimust ei saa aga pidada töötaja süüks, kuna vastavalt

§ 73lg-le 1 on kande tegijaks tööandja.

Kokkuleppe saavutamist poolte vahel tõendab dokumentaalselt asjaolu, et töötaja esitas tööandjale

§ 76

kohase pakkumise lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping, millele järgnes töölepingu lõpetamise vormistamine tööandja poolt (milles tööandja eksis asjakohase paragrahvi määratlemisel). Seega saab hageja poolt esitatud tõendit kostja hinnangul käsitleda kui pooltevahelist kokkulepet, millega mõlemad pooled on nõustunud, kinnitades oma aktsepti allkirjaga, milline tegevus vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-s 1 määratletud lepingu sõlmimise tingimustele. Seega vastas nii poolte tahe, tegevus kui ka dokumentaalne vormistus töölepingu lõpetamisele

§-s 76 toodud tingimustel, mille kohaselt ei ole töötaja kohustatud tööandjale lepingu lõpetamisest ette teatama üks kuu ning puudub alus ka vastava hüvitusnõude esitamiseks. 3 Lisaks märgib kostja, et hageja poolt esitatud tõendist (toimik, lk 41) ei nähtu selle vormistamise kuupäev. Kostja on seisukohal, et nimetatud dokument koostati 18. märtsil 2007.a. Vastavalt

§ 73

lg-le 2 märgitakse töölepingu lõpetamise kuupäevaks töötaja tööloleku viimane päev. Seega tõendab kõnealune dokument, et töötaja täitis töölepingulisi kohustusi kuni 18. märtsini 2007.a ja vähemalt kuni selle kuupäevani ei olnud tööandjal töötajale töölepingu täitmise osas pretensioone, s.h ennetähtaegse lahkumise kohta. Juhul kui kostja oleks töölepingut rikkunud ja lahkunud omavoliliselt enne kokkulepitud tähtaega töölt, oleks pidanud hageja lähtuma

§ 73lg-s 3 sätestatud regulatsioonist.

Nimetatud sätte kohaselt lõpetab tööandja töötajaga töölepingu päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Hageja esitatud tõend tõendab, et töötaja täitis töölepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi kohaselt ning tööandja oli töölepingu lisa nr 2 koostamise ajal veendunud, et töötaja täitis töölepingulisi kohustusi kohaselt vähemalt kuni

1. märtsini 2007.a. Seega on hageja nõue kostja arvates alusetu. MENETLUSE KÄIK
3. jaanuaril 2008.a toimunud eelistungil otsustas kohus poolte nõusolekul lahendada asja kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Kohus määras menetlusosalistega kooskõlastatult avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäevaks
4. veebruar 2008.a ning teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks
5. veebruaril 2008.a.
6. veebruaril 2008.a on kostja esindaja esitanud avalduse, milles teatab, et jääb varasemalt esitatu juurde ning palub kohtul jätta hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata. Muid avaldusi ega dokumente ei ole menetlusosalised pärast
7. jaanuari 2008.a eelistungit kohtule esitanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Poolte vahel oli
10. augustil 2006.a sõlmitud määramata tähtajaga tööleping nr 59/06 (vt TVK toimik, lk 2-4, lisad lk 5-6), mille alusel töötas kostja hageja juures ehitusosakonna trassitöölisena.
11. veebruaril 2007.a esitas kostja hagejale avalduse, milles palus vabastada end töölt omal soovil alates
12. veebruarist 2007.a (vt TVK toimik, lk 8).
13. märtsil 2007.a allkirjastasid pooled kõnealuse töölepingu lisa nr 2, milles on töölepingu lõpetamise alusena märgitud

§ 79, töölepingu lõpetamise päevaks 18.

märts 2007.a (vt toimik, lk 41).

2. juunil 2007.a kohtule esitatud avalduse põhjal loeb kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-test 2 ja 4 juhindudes kostja poolt omaksvõetuks ka asjaolu, et alates
3. veebruarist 2007.a xxx hageja juurde tööle ei ilmunud.
4. jaanuaril 2008.a kohtule esitatud avalduses (vastus hagiavaldusele) on kostja asunud küll (vastupidisele) seisukohale, et ta täitis töölepingulisi kohustusi kuni
5. märtsini 2007.a. Samas puuduvad käesoleval juhul kohtu hinnangul TsMS § 231 lg-s 3 nimetatud eeldused omaksvõtu tagasi võtmiseks.
6. Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas töölepingu lõpetamine toimus poolte kokkuleppel (

§ 76

) või töötaja algatusel (

§ 79

) ning juhul kui tööandja lõpetas töölepingu tööandja algatusel, siis millisest kuupäevast tööleping lõpetati või tulnuks lõpetada. Eeltoodust sõltuvalt saab lahendada ka küsimuse, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus kostjalt

§ 84lg 2 alusel hüvitust nõuda.

Lisaks on kostja esitanud hageja nõude suhtes aegumise vastuväite.

1. Kohus peab otstarbekaks analüüsida esmalt kostja poolt esitatud vastuväidet hageja nõude aegumise kohta. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud ITLS § 6 lg-st 2 tulenevalt, mille kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks nõude esitamise tähtajaks üks kuu. Hageja ei ole kostja hinnangul nimetatud tähtaega järginud. Kohus leiab, et ITLS § 6 lg 2 ei kuulu käesoleval juhul rakendamisele, kuna hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks. Hageja on esitanud nõude hüvitise saamiseks seoses kostja 4 poolt enne töölepingu seaduses sätestatud töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja möödumist omavoliliselt töölt lahkumise alusel. Nimetatud nõude kui töösuhetes rikutud õiguse kaitse nõude esitamise tähtajana näeb ITLS § 6 lg 1 ette neli kuud. Asja materjalidest nähtuvalt lõpetati poolte vahel sõlmitud tööleping
2. märtsil 2007.a. Hageja pöördus töövaidlusorgani poole
3. aprillil 2007.a (vt TVK toimik, lk 1). Seega on hageja nõude esitamisel järginud seaduses sätestatud neljakuulist tähtaega. Hageja nõue ei oleks aegunud isegi juhul, kui lugeda töölepingu lõpetamise päevaks
4. veebruar 2007.a.
5. Töötaja algatusel määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamise üldine kord tuleneb

§st 79. Lähtudes

§ 79

lg 1 esimeses lauses sätestatust, teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt üks kuu ette. Vastavalt

§ 84

lg-le 2 on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Lisaks tuleb arvestada

§ 72

lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt on tööandja ja töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult. Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta.

1. Käesoleval juhul on kostja esitanud hagejale
2. veebruaril 2007.a kirjaliku avalduse, milles palunud ennast vabastada töölt alates
3. veebruarist 2007.a. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja käsitlenud seda töötaja avaldusena töölepingu lõpetamiseks omal soovil

§ 79lg 1 tähenduses.

Avaldusele on tehtud hageja esindaja poolt vastav pealdis kostja töölt vabastamise kohta alates

1. märts 2007.a ning
2. märtsil 2007.a on vormistatud (poolte poolt allkirjastatud) ka töölepingu lisa lepingu lõpetamise kohta

§ 79alusel (lisa nr 2).

Kohtu hinnangul tulnuks kõnesolevat 15. veebruari 2007.a avaldust käsitleda töötaja kirjaliku taotlusena

§ 76

tähenduses töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel.

§ 76

kohaselt võib töölepingu poolte kokkuleppel lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Avalduseks

§ 79

lg 1 mõttes ei saaks töötaja avaldust lugeda, kuna

§ 72lg-st 1 lähtudes peab soov lõpetada tööleping olema väljendatud tingimusteta.

Kostja 15. veebruari 2007.a avaldus aga sisaldab ajalist tingimust (lepingu lõpetamine 19.02.2007.a), mis on lühem

§ 79lg-st 1 tulenevast ühekuulisest etteteatamistähtajast.

Lisaks tuleb märkida, et lugedes töötaja esitatud avaldust avalduseks töölepingu lõpetamiseks

§ 79lg 1 alusel, tulnuks hagejal kostjaga tööleping lõpetada alates 15.

märtsist 2007.a. Samas ei ole kostja vaidlustanud töölepingu lõpetamist hageja poolt

§ 79lg 1 alusel 18.

märtsil 2007.a, s.t pöördunud töövaidlusi lahendava organi poole töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudega. Seetõttu peab ka kohus põhjendatuks vaadelda 15. veebruari 2007.a avaldust avaldusena töölepingu lõpetamiseks

§ 79lg 1 alusel.

1. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus jätkata töö tegemist ning hagejal õigus nõuda kostjalt töölepingust tulenevate kohustuste täitmist kuni
2. märtsini 2007.a. Alates
3. veebruarist 2007.a kostja hageja ettevõttesse tööle ei ilmunud, seega saab lugeda teda omavoliliselt töölt lahkunuks

§ 84

lg 2 tähenduses ning hagejal on õigus nõuda hüvitusena keskmist palka perioodi eest 19.02.2007-15.03.2007, s.o 18 tööpäeva eest. Kostja keskmise päevapalga suuruse üle – 711 krooni – pooltel vaidlus puudub (vt toimik, lk 59). Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkutud aja (18 tööpäeva) eest kogusummas 12798 krooni (s.o 18 x 711 kr). 14. Seonduvalt kostja poolt esitatud vastuväidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Kostja on 16. jaanuari 2008.a avalduses asunud seisukohale, et hageja poolt tsiviilasja menetluse käigus esitatud töölepingu lisa nr 2 (vt toimik, lk 41) tõendab töölepingu lõpetamist

§ 76

alusel ning et kokkuleppes sisalduv viide

§-le 79 on ekslik. Kostja leiab, et esitas 15. veebruaril 2007.a tööandjale

§ 76

kohase pakkumise lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping, millele järgnes 5 töölepingu lõpetamise vormistamine tööandja poolt, milles tööandja eksis asjakohase paragrahvi määratlemisel. Kohus kostja osundatud käsitlusega ei nõustu. Lähtudes

§-s 76 sätestatust on töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel vajalik ühe poole vastavasisuline kirjalik taotluse ja teise poole kirjalik nõusolek lepingu lõpetamiseks. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks avaldanud mistahes vormis, s.h kirjalikus vormis, nõusolekut töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Kostja poolt töölepingu lisale nr 2 antud tõlgendus on meelevaldne ja vastuolus asjas esitatud muude tõenditega. Kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Juhul kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Arvestades kostja poolt töölepingu lisale nr 2 antud tõlgendust, ei ole poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamine ilmselt võimalik. Kohtu hinnangul ei ole menetluse käigus tuvastatud asjaolude põhjal võimalik teha järeldust, et vaatamata töölepingu lisas nr 2 sisalduvale viitele

§-le 79 tuleks nimetatud lepingulisa käsitleda objektiivselt (s.t mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt) töölepingu lõpetamise kokkuleppena.

1. Kohus lisab siinjuures, et juhul kui käsitleda kostja
2. veebruari 2007.a avaldust kirjaliku taotlusena töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel (mis oleks kohtu hinnangul printsiibis ka õiguslikult põhjendatud), puudunuks kostjal ikkagi õiguslik alus tööle mitteilmumiseks
3. veebruaril 2007.a ja sellele järgnevatel päevadel. Töötajat saanuks lugeda töölt omavoliliselt lahkunuks ning hageja olnuks õigustatud kostjaga töölepingu lõpetama

§ 86p-s 6 nimetatud alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu.

Käesoleval juhul hageja seda aga teinud ei ole. 16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud käesolevas asjas jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest kohtunik 6