Obsah (4)

§ 208§ 95§ 30§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2007, Tartu kohtumaja Tsiviilasi AS-i G. hagi AS-i P. vastu sundt

§ 208

lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu järgi on müüja seega eelkõige kohustatud asja valduse ja omandi ostjale üle andma ning ostja on kohustatud asja vastu võtma ja selle eest tasu maksma. Maksekaardilepingu punktist 6.

1. nähtub, et hagejal tekkis kohustus maksta tasu kostjalt omandatud kütuse ja kaupade eest tehingule järgneval kuul vastavalt kostja poolt esitatud arvele ja tehingute väljavõttele. Hageja on tunnistanud, et kostjaga sõlmitud maksekaardilepingu alusel on ta saanud kaupu ja teenuseid, kuid vaidleb vastu selle, et tarbimine on toimunud kostja poolt näidatud mahus.
2. Kostja on esitanud avalduse 681 864.- krooni sissenõudmiseks hagejalt täitmenetluses hagejale kuuluva kinnistu arvel. Nõudest 348 852.- krooni moodustab põhivõlg ja 333 012.- krooni viivis. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud arved (tl 50-63), saldode võrdlustabeli 30.04.
3. a seisuga (tl 64-66), saldokinnituse 01.01.06 (tl 67-69) , saldokinnituse 16.05.06 (tl 70-71) ja kontoväljavõtte hageja poolt teostatud krediitkaardimaksete kohta (tl 140-153). Kostja on rajanud oma nõude aritmeetilise arvestuse hagejale esitatud arvetel näidatud summadele.
4. Hageja väitel saab ainus kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendav dokument poolte suhetes olla allkirjastatud kviitung kauba saamise kohta.

§ 95

lg kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (kviitungi). Hageja väitel on viidatud säte küll dispositiivse iseloomuga, kuid maksekaardilepingu punktis 4.2. on sarnane regulatsioon. Kohus hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Nii

§-s 95 lg 1, kui ka maksekaardilepingu punktis 4.2. sätestatud kviitungi andmise kohustuse eelduseks on võlgniku sellekohane nõue. Täitmise kviitungi väljaandmise korra kehtestamise eesmärk on eelkõige tagada isiku õigus saada tõend täitmise kohta ja sellest ei saa tuletada keeldu täitmist muude tõenditega tõendada isegi juhul, kui täitmise kviitung on välja antud. Kostja väitel ei olnud poolte praktika müügitšekkide allkirjastamisel järjepidev ning osa müügitehingute toimumine on võimalik müügitšekkidega tõendada, kuid kõik tšekid ei ole säilinud. Kohus leiab, et

§-s 95 lg 1 nimetatud täitmist tõendava kviitungi puudumisel on kostjal õigus tõendada oma kohustuse täitmist teiste tõenditega. Tunnistaja T.K. ütlustega selle kohta, millisel viisil tema, OÜ A. esindajana, maksekaarti kostja tanklas kütuse tankimisel kasutas, ei saa tõendada poolte praktikat maksekviitungite võimalikul allkirjastamisel.

1. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et hagejale esitatud arved ning saldokinnitused 01.01.
2. a ja 16.05.
3. a seisuga ei saa olla võlasuhte tekkimise aluseks ning seetõttu iseenesest ei kinnita hageja kohustusi kostja ees. Nimetatud saldokinnitused on allkirjastatud hageja raamatupidaja poolt. Ka kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et 6 tavapäraselt saab raamatupidaja kontrollida saldokinnituses toodud võla saldo vastavust äriühingule esitatud arvetega ega kontrolli sealjuures nõude tegelikke õiguslikke aluseid.
4. 30.04.
5. a saldode võrdlustabeli on hageja poolt allkirjastanud hageja juhatuse liige A.S. . Võrdlustabelis on muuhulgas eraldi ridadena välja toodud kostja arved hagejale nr 252023, 252092, 252093, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096, 261114, 261200 ja
6. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et on kostja arved kätte saanud. Samas on hageja nõustunud sellega, et pooled on vahetanud saldokinnitusi ning, et saldode võrdlustabel on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt. Seega on tuvastatud, et 30.04.
7. a saldode võrdlustabeli kinnitamise ajaks oli hageja teadlik kostja nõudest tema vastu ja nõustus sellega saates vastava kinnituse ka kostjale. 10.

§ 30

lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on märkinud (RKTK 3-2-1-21-06), et

§-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust.

§ 30ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme.

Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne).

1. Kohus leiab, et 30.04.
2. a saldode võrdlustabeli kinnitamise asjaoludest, eelkõige sellest, et hageja ei ole tähtaegselt kostja arvetele ühtegi kirjalikku vastuväidet esitanud ning jätkas samal ajal maksekaartide kasutamist, tuleb 30.04.
3. a saldode võrdlustabeli kinnitamist lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. Eelnevast tuleneb, et 30.04.
4. a saldode võrdlustabelis toodud arvete osas tuleb rakendada nn pööratud tõendamiskoormist, s.t hageja oleks pidanud tõendama, et kostja nõuet ei ole tekkinud või see ei ole tekkinud esitatud mahus. Tuleb eeldada, et kostjal on nõue hageja vastu saldode võrdlustabelis näidatud ulatuses, s.o nende arvete osas, mis on hagejale esitatud maksekaarditehingute eest perioodil 21.10.
5. a, s.o maksekaardilepingu sõlmimisest, kuni 30.04.
6. a.
7. Hageja on omaks võtnud, et ta on saanud kostjalt kütust ja autokaupu, kuid jätnud täpsustamata millises ulatuses. Kohus on juhtinud hageja tähelepanu oma väidete täpsustamise vajadusele (tl 137). Hageja esindaja väitel puudus hagejal endal igasugune arvestus maksekaartidega tehtud tehingute osas. Sellest tulenevalt on kohus andnud hagejale võimaluse põhjendada vastuväiteid kostja nõudele hageja varasema keskmise tarbimise kaudu (tl 137). Hageja hinnangul võis tema igakuine keskmine tarbimine kostjalt saadud kaubagruppide osas olla 5 000.- krooni kuus. Hageja pole oma väidete tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Hageja väitel asusid kütusekaardid kostja tanklas ning hagejal on kahtlus, et kostjal oli võimalus maksekaarte iseseisvalt kasutada. Ühtegi fakti, et kostja võis kaarte kasutada teada hageja esitada ei oska. Kohus leiab, et hageja väited keskmise tarbimise ja võimaliku maksekaardipettuse osas on paljasõnalised, tõendamata ning kohtul ei ole võimalik neile otsuses tugineda. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja nõuet hageja vastu ei ole või, et seda ei ole esitatud ulatuses. Tunnistaja T.K ütlustega tema poolt tangitud kütuse koguste osas ei saa tõendada hageja kütuse tarbimist. Tunnistaja ütluste järgi ei tea ta midagi V.G. või A. S tarbimise kohta.
8. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud kontoväljavõtted hageja poolt teostatud krediitkaardimaksete kohta perioodil 01.01.
9. a kuni 30.06.
10. a. Väljavõtted 7 kajastavad kuude lõikes iga maksekaardiga tehtud kõiki tehinguid. Väljavõttest nähtub, et tehinguid on tehtud kolme maksekaardiga: 9233 6223 7001 1554 AS G. Honda 665TDH, 9233 6223 7001 5985 AS G. S. A ja 9233 6223 7001 6033 AS G. G. Väljavõttel näidatud maksekaartide numbrid langevad kokku maksekaartide lepingu järgi hagejale väljastatud maksekaartide numbritega. Ka hageja esindaja väitel oli A. S ja V. S maksekaartide kasutajaks (tl 137). Tunnistaja T.K. ütluste järgi töötas AS-s G. A. N, kellel oli roheline Honda džiip. Samuti on väljavõttes toodud hulgalised detaile iga üksiku tarbimisjuhu kohta (tehingu aeg, kaup, kogus, hind), mis andis hagejale võimaluse tõendi ebausaldusväärsuse näitamiseks selles toodud andmete ümberlükkamise kaudu. Hageja ei ole pidanud vajalikuks tõendit sisuliselt vaidlustada, vaid esitanud üldise vastuväite, leides, et tõend ei ole usaldusväärne, sest sellest ei nähtu milliste andmete alusel on andmebaas koostatud. Sellega on hageja ise loonud olukorra, milles kohtul ei ole sisuliselt võimalik hinnata tõendi usaldusväärsuse vastu esitatud väiteid. Eeltoodud põhjustel on kohus on seisukohal, et kontoväljavõte on tõendina usaldusväärne ja loeb sellega tõendatuks hageja tehingud maksekaartidega
11. aasta mais ja juunis. Nimetatud tehingute osas on kostja esitanud hagejale arved nr 261506 ja
12. Kohus märgib, et kontoväljavõttel kajastatud andmed maksekaartidega teostatud tehingute kohta ei lange täpselt kokku hagejale esitatud arvetel näidatud summadega. Hageja pole pidanud vajalikuks kostja nõudele selles osas vastuväiteid esitada. Arvetel nr 261506 ja 261507 näidatud summad kokku on väiksemad, kui sama perioodi kohta konto väljavõttel kajastud tehingute summa, seega on lahknevus arvandmetes hageja kasuks. Kuna hageja vastuväiteid konkreetsetele tehingutele esitanud ei ole ja arved on hagejale esitatud väiksemas ulatuses, siis lähtub kohus vaidluse lahendamisel hagejale esitatud arvetel näidatud summadest.
13. Vastavalt

§-le 113 lg 8 Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 järgi võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja väitel on maksekaardilepingu punktis 6.

1. fikseeritud viivisemäär ebamõistlikult suur. Kohus sellise väitega ei nõustu. Õige on kostja väide, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad nende suhetele kohaldatavas viivisemääras ise vabalt kokku leppida. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine. Samale seisukohal on asunud ka riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-166-
2. Samuti on õige, et hageja ei ole tõendanud, et viivis on kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.
3. Hageja väitel rikub olukord, kus viivise nõue on arvestatud krediidilimiiti ületavalt summalt kahju tekitamise ettenähtavuse põhimõtet. Kohus leiab, et hageja väide on asjakohane ja põhjendatud. Viivisenõude vähendamise otsustamisel omab olulist tähtsust, maksekaardilepingus fikseerinud hageja krediidilimiidi suurus. Kostja väitel tuleneb maksekaardilepingust, et krediidilimiit 50 000.- krooni kehtib iga maksekaardi suhtes eraldi ja üldine krediidilimiit on seega 200 000.- krooni (tl 43). Hageja väitel ei olnud iga maksekaardi suhtes eraldi krediidilimiiti kehtestatud ja 50 000.- krooni kehtis üldise krediidilimiidina (tl 100). Kohus nõustub hageja seisukohaga krediidilimiidi suuruse osas. Poolte vahel 21.10.
4. a sõlmitud maksekaardilepingu esimesel lehel on ära toodud hagejale väljastatud nelja maksekaardi numbrid ja eraldi real krediidilimiit – 50 000.krooni (tl 9). Maksekaardinumbrite juures ei ole mingit viidet krediidilimiidile. Samuti ei ole krediidilimiidi juures nimetatud täiendavaid tingimusi, millest tuleneks, et krediidilimiidi summat tuleb arvestada iga maksekaardi suhtes eraldi. Lepingu punktis 1.
5. on antud krediidilimiidi mõiste – krediidilimiit on piirsumma eesti kroonides, mille 8 ulatuses võib klient teha krediidil põhineva kaardiga tehinguid (tl 10). Kohus on seisukohal, et lepingut tuleb tõlgendada selliselt, et krediidilimiidi summa on seotud isiku, mitte maksekaardiga. Seetõttu tuleb lugeda krediidilimiit 50 000.- krooni üldiseks krediidilimiidiks poolte suhetes maksekaardilepingu alusel.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja, olles teadlik sellest, et krediidilimiit on ületatud, jätkas kütuse müüki hagejale maksekaardilepingu alusel. Kostja jätkas kütuse müüki ka pärast seda, kui hageja oli sattunud viivitusse talle esitatud arvete tasumisel. Seega on kostja ise käitunud viisil, mis suurendas hageja võlgnevust kostja ees, kuigi kostja ei olnud sunnitud selliseks käitumiseks ja tal oleks olnud võimalik võla suurenemine ära hoida. Vastavalt

§-le 76 lg 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttes. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole viivisenõude esitamisel käitunud hageja suhtes hea usus, kuna on loonud ise võimaluse viivise nõude suurendamiseks. Nimetatud motiividel on põhjendatud kostja viivisenõude vähendamine. Viivist tuleb arvestada krediidilimiidi summalt, s.o 50 000.- kroonilt.

1. Tulenevalt kostja poolt esitatud viivise arvestusest (tl 134) ületaks krediidilimiidilt arvestatav viivis põhivõla suuruse. Riigikohus on leidnud, et põhivõlga ületava viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja põhjendama viivisenõuet (RKTK 3-2-1-66-05). Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta kas ja millises ulatuses tal hageja makseviivituse tagajärjel kahju tekkis. Seetõttu tuleb viivise nõuet täiendavalt vähendada krediidilimiidi summani, s.o 50 000.- kroonini.
2. Eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 186/2006/1412 lubamatuks 283 012.- krooni viivisenõude ulatuses. Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldamata jätta.
3. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on rahuldanud hagi osaliselt tunnistades täitemenetluse lubamatuks 283 012.- krooni osas ja lubades täitemenetlust 398 852.- krooni osas. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldatud osa on ligilähedane poolele hagihinnast, seetõttu tuleb pooltel kanda menetluskulu võrdsetes osades. Kohtunik 9