Obsah (4)

§ 6§ 39§ 2§ 38

3-07-898 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mail 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-898 Haldusasi Tameo MT OÜ

) § 40 lg 6 alusel sunniraha summas 10 000 krooni asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras /tl 50-51/.

1. Tameo vastas 05.04.2007 TJI-le kirjaliku taotlusega täiendava info saamiseks Ettekirjutuses mainitud tehnilise dokumentatsiooni puuduste ning müügikeelu kehtestamise aluse kohta. Samas teatas Tameo NYM kaablite jääkkogused ning selgitas, et Tameo ei ole NYM kaablite impordiks uusi lepinguid sõlminud ja turustab
2. a lepingute alusel tarnitud koguseid, olles kohustatud kindlustama oma klientidele pideva installatsioonikaablite olemasolu ning garanteerima klientidega sõlmitud tarnelepingute täitmise vastavalt tähtaegadele. Ühtlasi palus Tameo TJI-l pikendada müügiõigust NYM sisepaigalduskaablite koguste turustamiseks Eesti Vabariigis ja märkis, et müügikeelu kehtimajäämise korral puudub tal lahendus toodud koguste realiseerimiseks /tl 52/.
3. 11.04.2007 saadetud vastuses Tameo taotlusele selgitas TJI, et Tameo esitatud tehniline dokumentatsioon tõendab küll NYM kaablite vastavust Saksamaa DIN VDE 0250204 standardile, kuid mitte Eesti EVS 720-722: 1996 nõuetele ja tõi välja erinevused nimetatud standardite vahel. Tingituna nimetatud erinevuste olemasolust kinnitas TJI, et Ettekirjutuse meetmed on jõus /tl 53/.
4. 02.05.2007 esitas Tameo Tallinna Halduskohtule kaebuse Ettekirjutuse tühistamiseks /tl 2-23/.
6. mai 2007 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning peatas Ettekirjutuse kehtivuse kuni asjas täiendavate asjaolude selgumiseni /tl 90-91/.
7. mai 2007 määrusega kohus muutis osaliselt eelneva määruse resolutsiooni ning peatas Ettekirjutuse kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi tegemiseni /tl 103/.
8. 15.05.2007 esitas vastustaja kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 107-108/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja Tameo MT OÜ leiab, et Ettekirjutus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu (edaspidi - EL) 01.05.2004 said meile kohustuslikuks kõik EL liikmesriikidele kehtivad põhimõtted ja õigusaktid. Üheks olulisemaks EL siseturu toimimise aluseks olevast neljast vabast liikumisest on kaupade vaba liikumine, mille põhimõtted on sätestatu Euroopa Ühenduse (edaspidi - EÜ) asutamislepingu artiklites 23-
9. Põhimõtteliselt kõik kaubandusreeglid, mis takistavad kaupade vaba liikumist kaudselt või otseselt, tegelikult või potentsiaalselt on koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmed, mida on kinnitanud Euroopa Kohus oma kohtulahendis Dassonville (Euroopa Kohtu otsus nr 8/74). Tulenevalt EÜ asutamislepingu artiklist 95 võib Ühendus võtta siseturu toimimise parandamiseks ühtlustatud seadusandlust ehk direktiive, mille üldeesmärgid on kohustuslikud kõigile liikmesriikidele – liikmesriigid peavad põhimõtted üle võtma oma seadusse ehk harmoneerima. Harmoneeritud alade EL direktiivid võib jagada kaheks: aastatel 1970-1985 võeti vastu nn vana lähenemisviisi direktiive, milles olid väga detailsed nõudmised igale kaubale, mis kõik olid kohustuslikud. Alates
10. aasast hakati vastu võtma nn uue lähenemise direktiive, mis sätestavad vaid üldised miinimumnõuded, nn olulised nõuded 2 kaubagrupile, st ühe direktiiviga reguleeritakse võimalikult palju tooteid, kohustuslikud on vaid üldised ohutusnõuded ning tehnilised täpsustused antakse vabatahtlikes standardites. Harmoneeritud standardid on EL uue lähenemisviisi direktiividega liituvad standardid. Direktiivides tuuakse olulised ohutusnõuded. Harmoneeritud standardid on koostatud arvestades direktiivides toodud olulisi nõudeid ja neid saab kasutada direktiivi nõuete täitmise tõendamiseks. Harmoneeritud standarditeks loetakse need standardid, millele on viidatud EL-i ametlikus väljaandes Official Journal. Harmoneeritud standardite kasutamine on kõige lihtsam viis tõendada direktiivide oluliste nõuete täitmist. Kuna kõik alad ei ole EL tasemel täielikult reguleeritud (nn harmoneerimata alad) ja seega ei ole liikmesriikide seadusandlused alati ühesed, on siseturu toimimise üheks eelduseks, et ühes liikmesriigis seaduslikult turule lastud tooteid saab vabalt müüa ja kasutada ka teistes liikmesriikides. Selline kohustus, mida tuntakse vastastikuse tunnustamise nime all, tuleneb juba EÜ asutamislepingust ning mitmetest Euroopa Kohtu kohtulahendistest, millest peamine on Cassis de Dijon (Euroopa Kohtu otsus nr 120/78). Vastastikuse tunnustamise põhimõte on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, mida rakendatakse kõigi nelja siseturu vabaduse puhul ning selle kohaselt peavad EL liikmesriigid laskma vabalt oma turule teises liikmesriigis õiguspäraselt turustatud toote või lubama seal õiguspäraselt teenust osutaval isikul oma riigis osutada ajutiselt teenust isegi siis, kui sihtriigis kehtestatud nõuded tootele või teenusele on erinevad. Vastastikune tunnustamine hõlmab tooteid, mis on teises liikmesriigis vabas ringluses või toodetud Euroopa majanduspiirkonnas (EL, Island, Liechtenstein, Norra). Välja jäävad tooted, mis on EL-i õigusega täielikult harmoneeritud või kolmandatest maadest imporditud. Vastavalt EL lepingu artiklile 30 on lubatud erandid, mille puhul tuleb siiski arvestada, et toodetele, mis vastavad samaväärsele kaitse tasemele, kuigi mitte täpselt samadele nõuetele, peab olema tagatud turulepääs. Teatud aladel tohivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid tingimusi, kuid kinni tuleb pidada vastastikuse tunnustamise põhimõttest ja kehtestatavatest tehnilistest normidest tuleb informeerida Euroopa Komisjoni ning teisi liikmesriike ja vajadusel ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni. Sellest hoolimata ei saa vastastikuse tunnustamise põhimõtet siiski alati automaatselt rakendada – seda võib mõjutada EL-i liikmeks oleva sihtriigi õigus määrata kindlaks uurimise all oleva toote kaitse taseme samaväärsus sihtriigi õigusega kehtestatud kaitse tasemega vastava toote suhtes. Niisuguse kaitse tasemete samaväärsuse tuvastamise protsessi juures on sihtriik kohustatud leidma tasakaalu siseriikliku õiguse nõuete ja EL liikmesriikide vahelise vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisel, tagades ühtlasi tervise, keskkonna ja tarbijate ohutuse. EÜ nn uue lähenemisviisi direktiivide hulka kuuluvad muuhulgas ka madalpingedirektiiv 73/23/EMÜ, elektromagnetilise ühilduvuse direktiiv (endine direktiiv 89/336/EMÜ harmoneeritud Eestis elektriohutuse seadusega, muudetud direktiivist 2004/108/EÜ tulenevad erisused on harmoneeritud elektriohutuse seaduse muutmise seadusega, mis jõustub 20.07.2007), CE-märgistuse direktiiv jt elektriseadmeid puudutavad direktiivid. Madalpingedirektiivi regulatsioonis sätestatud elektriseadme mõiste alla kuuluvad ka sisepaigalduskaablid, kuid TJI kodulehe andmetel puuduvad nende kohta Ühenduse tasandil kehtestatud Euroopa harmoneeritud standardid. Seega peaksid sisepaigalduskaablid TJI andmetel kuuluma selliste toodete hulka, mille suhtes tuleb järgida EÜ harmoneerimata aladele kehtestatud põhimõtteid, millest üheks olulisimaks on vastastikuse tunnustamise põhimõte. TJI on ignoreerinud vajadust tuvastada, kas sisepaigalduskaablite osas kehtib Eestis mõni harmoneeritud standard, mille kohaselt oleks tõendatud NYM kaablite vastavus madalpingedirektiivi olulistele nõuetele. Nii ei ole TJI kordagi maininud või pidanud määravaks asjaolu, et lisaks Eesti rahvuslikele standarditele
11. aastast kehtib alates
12. a sisepaigalduskaablite osas ka nn madalpingedirektiivist Eesti standardiks ülevõetud 3 harmoneeritud standard EVS-HD 21.1 S
13. Samuti on jätnud TJI märkamata, et EVS 720722:1996 standardid käsitlevad vaid PPJ ja PPO kaableid, mis erinevad teistest paigalduskaablitest teatud madalama temperatuuritaluvuse poolest. Teiste paigalduskaablite osas kehtivad ka teised standardid, mistõttu ei saa nõuda, et kõik Eestis kasutatavad paigalduskaablid just nimelt EVS 720-722:1996 standarditele vastaksid või oleksid samade omadustega nagu PPJ ja PPO. Isegi kui TJI oleks Ettekirjutust tehes arvestanud HD 21.1 standardi kehtivusega Eestis ja sellest hoolimata hinnanud NYM paigalduskaablid EVS 720722:1996 standarditele mittevastavaks, oleks ta pidanud tuvastama vasturääkivuse Euroopa ja Eesti rahvusliku standardi vahel. Seejärel oleks ta pidanud Euroopa standardiorganisatsioonides kehtiva korra kohaselt algatama Eesti standardite muutmise selliselt, et vasturääkivus Euroopa standardiga kõrvalduks või esitama Eesti erinõuded paigalduskaablitele. Antud juhul niisuguse vasturääkivusega tegemist ei ole, sest nimetatud Eesti rahvuslikud ja Euroopa standard käivad eri kaablite kohta, millel mõlemal on mõnevõrra teineteisest erinev kasutusala. TJI pole pööranud vähimatki tähelepanu EL asutamislepingust tulenevale vastastikuse tunnustamise põhimõttele. TJI oleks igal juhul pidanud enne müügikeelu kehtestamist läbi viima EVS 720-722:1996 ja NYM paigalduskaablite valmistamisel aluseks olnud DIN VDE 0250-204:2000-12 standardite kaitse tasemete samaväärsuse hindamise ning alles pärast vastavate oluliste erinevuste tuvastamist kehtestama vajalikud meetmed, vältimaks kahju seoses kõlbluse, avaliku korra või julgeolekuga; inimeste, loomade või taimede elu ja tervisega; kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandiga. TJI on kehtestanud müügikeelu formaalsetel, mitte sisulistel põhjustel. Seetõttu on TJI-l jäänud teadmata, et NYM paigalduskaablid on toodetud kooskõlas madalpingedirektiiviga liituva standardiga HD 21.1, mis on ühtlasi kehtivalt harmoneeritud Eesti standardina EVS-HD 21.1 S4:
14. Järelikult on tõendatud NYM paigalduskaablite vastavus Eestis kehtivatele nõuetele. Sellest tulenevalt võib järeldada, et TJI ei ole piisavalt järginud haldusasutusele haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) §-s 6 seatud uurimiskohustust. TJI nimetatud erinevused rahvuslikus standardi ja VDE standardi vahel seavad lisa piiravaid tingimusi ohutuse tagamiseks Eestis. Piirangute vajadus peab olema tõestatud ja tõestamiskohustus lasub järelevalveasutusel. TJI kui järelevalveasutus lisapiirangute vajadust EVS 720-722:1996 standardite näol tõestanud ei ole. Kuna Hellenic Cables S.A pool toodetud NYM paigalduskaablid on toodetud kooskõlas HD 21.1 standardiga, ei ole TJI õigustatud NYM sisepaigalduskaablite müüki Eestis keelustama. Ettekirjutus vastab küll

-s ja HMS-s toodud haldusakti üldtunnustele, kuid seejuures on tehtud mitmeid menetlusvigu ning jäetud täielikult tähelepanuta haldusorgani kohustus pidada kinni hea halduse põhimõtetest haldusakti andmisel ja haldusmenetluse läbiviimisel. Selle tagajärjel on oluliselt rikutud Tameo õigusi ja piiratud tema vabadusi oma äritegevuse korraldamisel. Ettekirjutus on vormistatud kirjaliku ankeedina, milles Ettekirjutuse tegija on täitnud vajalikud lüngad. Haldusakt on täismahus motiveerimata, puuduvad vajalikud kaalutlused. Ettekirjutuse ühestki osast ei selgu, milline on haldusakti andmise eesmärk, millega põhjendatakse Ettekirjutuses ettenähtud meetmeid ja milles seisneb nende vajalikkus. Kaebuse esitaja hinnangul on TJI teinud kaalutlusvea ning müügikeelu kehtestamine ei ole proportsionaalne Tameo väidetava rikkumise olemusega, kuivõrd tegemist on tunnustatud rahvusvahelise standardi kohaselt toodetud kaablitega, mida on Eestis müüdud juba aastaid ja õige kasutamise korral ei kujuta need endast ohtu ei inimestele, loomadele ega keskkonnale. Vastustaja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon vaidleb kaebusele vastu.

1. a jooksul saabus TJI-le Elektritööde Ettevõtjate Liidult ja erinevatelt elektrialal tegutsevatelt ettevõtjatelt mitmeid teateid paigalduskaablitega seotud probleemide kohta. Küsiti, miks mõnda marki paigalduskaablitel puudub märgistus, samuti avaldati kahtlust, et 4 mõnede kaablimarkide kaablisoonte ristlõikepindala võib olla väiksem ja sellest tingituna ka takistus suurem. Paigaldustööde käigus ja elektripaigaldiste hilisemal kasutamisel oli ilmnenud soontevahelise täitemassi väljavalgumist kaablitest ning kaablite mehaanilisi vigastusi. Sellest lähtuvalt alustas TJI
2. a lõpus põhjalikumat paigalduskaablite nõuetekohasuse kontrollimist. Järelevalvetoimingute käigus erinevate paigalduskaablite visuaalsel kontrollimisel tuvastati, et Tameo poolt turustatava Hellenic Cables poolt toodetud NYM-marki kaablil puudub nõuetekohane märgistus (kaablimark, juhtide arv, nimipinge, ristlõige). Loetletud andmete olemasolu nõue tuleneb Eestis kehtivast PVC isolatsiooniga ja PVC kestaga paigalduskaablite standarditest EVS 720-722:
3. Märgistuse puudumine tekitab võimaluse erinevate kaablimarkide ja erinevate ristlõigetega kaablite segiminekuks elektripaigaldiste ehitamisel ja võib seega esile kutsuda tahtmatu elektriohutusnõuete rikkumise, mis põhjustab elektrilöögija tuleohu. Nendest asjaoludest lähtuvalt tegi TJI 04.12.2006 Tameole ettekirjutuse Nr 32/06/40-039 nõudega rikkumine lõpetada. Tameo vaidlustas 08.12.2006 nimetatud ettekirjutuse, põhjendades vaiet, et ettekirjutuse objektiks olevad kaablid on valmistatud Euroopa Liidu liikmeriigis Kreekas vastavalt Saksamaal kehtivale standardile DIN VDE 0250-204, lisades vaidele markeeringu sertifikaadi. Eestis turustatavate paigalduskaablite nõuetele vastavuse põhjalikumaks uurimiseks nõudis TJI teadolevatelt kaablite Eestisse tarnijatelt, sh Tameolt, tehnilise dokumentatsiooni esitamist vastavalt

§ 6lg-le 2.

Euroopa Liidus vastavate toodete valdkonnas kehtiva madalpingedirektiivi (73/23/EMÜ) rakendamisel lähtutakse seejuures heast tavast, et toote turule laskja esitab tehnilise dokumentatsiooni järelevalveasutusele ühe nädala jooksul, kuna turustajal on kohustus omada seda dokumentatsiooni Euroopa Majandusruumi territooriumil (majandusministri

1. juuni
2. a määrus nr 33 ”Nõuded elektriseadmele ja -paigaldisele, nende elektromagnetilisele ühilduvusele ning nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise kord ja märgistuse ja teabega varustamisele” § 7 lg 3). Tameo esitas TJI-le osi tehnilisest dokumentatsioonist 13.02.2007 ja 08.03.
3. Esitatud tehniline dokumentatsioon viitab kaablite vastavusele Saksamaa standardile DIN VDE 0250-204 , kuid mitte vastavusele Eestis kehtivatele EVS 720-722:1996 või samaväärsete Soome SFS 2091 standardi nõuetega. Kuna paigalduskaablite nõuete osas puuduvad nii harmoniseeritud kui ka rahvusvahelised standardid, tuleb ohutusnõuete täidetusele hinnangu andmisel lähtuda majandus- ja kommunikatsiooniministri
4. juuni
5. a määruse nr 33 § 5 lg-st
6. Et veenduda täiendavalt standardite EVS 720:1996, EVS 721:1996 ja EVS 722:1996 kehtivuses palus TJI MTÜ-lt Eesti Standardikeskus seisukohta DIN VDE 0250-204 ja EVS 720-722:1996 tehniliste nõuete kehtivuse ja vastavuse osas. MTÜ Eesti Standardikeskus vastas, et otsus, kas lugeda DIN VDE 0250-204 kohaselt valmistatud tooted Eestis nõuetekohaseks, sõltub asjaolust, kas DIN VDE 0250-204 nõuded tagavad majandus – ja kommunikatsiooniministri
7. juuni
8. aasta määruse nr 33 asjaomaste nõuete täitmise.
9. a kehtestati Eestis meie kliimaolusid ja elektripaigaldiste ehitamise alal kehtivaid nõudeid arvestavad Põhjamaade vastavatel standarditel põhinevad standardid EVS 720:1996, EVS 721:1996 ja EVS 722:
10. Nimetatud EVS-standardite (EVS 720-722:1996) ja saksa standardi DIN VDE 0250-204 nõuetes on järgmised erinevused: 1) Soone isolatsiooni paksus 2) Isolatsiooni ja kesta painutuskatse miinimumtemperatuur 3) Isolatsiooni ja kesta venituskatse miinimumtemperatuur 4) Löögikatse miinimum temperatuur 5) Kaabli märgistuse nõuded 6) Madalaim töötlemistemperatuur. Kuna kehtivad EVS 720-722:1996 standardid kehtestavad rangemaid nõudeid, tulenevalt meie kliimatingimustest, elektrimaterjalide müügi ja elektritööde alase ettevõtluse valdkonnas 5 kehtivatest nõuetest jms, siis Hellenic Cables toodetud ning Tameo tarnitud NYM kaablid on Eesti ilmastikuoludesse sobimatud, mistõttu nende kasutamine elektripaigaldiste ehitamisel võib põhjustada elektri- ja tuleõnnetusi. Inspektsiooni toodete järelevalve käigus ostetakse põhjendatud kahtluse korral näidistoode selle nõuetekohasuse põhjalikumaks kontrolliks inspektsioonis ning vajaduse korral testida laskmiseks vastavas katselaboris, samuti tõendusmaterjaliks sanktsioonide rakendamisel. Kuna vastavate kaablimarkide nomenklatuur on lai, ostis TJI 6 meetrit Cablel CYKY-J (NYM) 3x1,5 mm² kaablit Tameo Tallinnas Vesse 6 asuvast laost hinnaga 5, 2 krooni meeter. Ostetud kaabli kaablisoonte juhtivuse testimine telliti Soomes asuvalt volitatud tõendamisasutuselt SGS FIMKO OY-lt 2.04.
11. Testimistulemused näitavad, et nimetatud NYM kaabli sooned ületavad maksimaalselt lubatavat takistust, mis on 12,1 ohm/km kohta. Testimistulemused tõendavad veenvalt ka vastava kaablimargi (küll vaid ühe soonte arvu ja ristlõike puhul) mittevastavust tootja ja seda Eestis turustava Tameo poolt viidatavale saksa standardile DIN VDE 0250-
12. KOHTU PÕHJENDUSED
13. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud asjas kogutud tõendeid ja hinnanud neid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et Tameo kaebus kuulub rahuldamisele ja TJI 02.04.2007 ettekirjutus nr 3-2/07/40-018 tuleb tühistada. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
14. Kaevatud Ettekirjutus on tehtud

§ 39

lg 1 p 4 alusel

§ 6

lg 1 ja 2 nõuete rikkumise eest ning vabariigis kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks. Ettekirjutusest nähtuvalt on selle tegemist põhjendatud asjaoluga, et müügilolevate paigalduskaablite NYM-O/NYM-J: 2x1,5-2,5; 3G 1,5-2,5; 4G 1,5-2,5; 3G4G6; 4G 1,5-2,5-4-6-10; 5G 1,5-2,5-4-6-10-16-25 vastavus Eestis kehtivatele nõuetele ei ole tõendatud (kaablite kohta ei suudeta esitada tehnilist dokumentatsiooni, mis kinnitaks kaablite vastavust Eestis kehtivate standardite EVS 720-722:1996 nõuetele). TJI on kehtestanud nimetatud kaablite müügikeelu, millel „Tähtaeg: 12.04.2007“.

§ 39

lg 1 p-st 4 tuleneb, et riiklikku järelevalvet teostaval ametiisikul on õigus teha ettekirjutusi.

§ 6

lg 1 kohaselt elektriseadme või -paigaldise võib turule lasta, kui: 1) see vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele; 2) selle nõuetele vastavus on käesoleva seaduse alusel kehtestatud korras tõendatud; 3) see on varustatud nõutava märgistuse ning teabega; 4) see on varustatud vastavusmärgiga, kui see on nõutav.

§ 6

lg 2 järgi isik, kes lasi elektriseadme turule, peab turujärelevalvet teostava ametiisiku nõudmisel tõendama dokumentaalselt tema poolt turule lastud elektriseadme nõuetele vastavust. Elektriseadme nõuetele vastavust võib tõendada teavitatud asutuse poolt koostatud nõuetele vastavust tõendava dokumendiga. 3. Tulenevalt

§ 39

lg 1 p-st 4 koosmõjus §-dega 37 ja 38 on TJI elektriohutusosakonna peaspetsialist Taavi Lentso näol tegemist ettekirjutuse tegemiseks pädeva ametiisikuga.

§ 39

lg 1 p 4 sõnastusest „on õigus teha ettekirjutusi“ ning ettekirjutuse sisu käsitleva § 40 lg 1 p-st 2 („esitab vajaduse korral nõude õigusrikkumisega seotud tegevuse osaliseks või täielikuks peatamiseks“) nähtub, et tegemist on kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, diskretsioonil põhineva otsusega. Tameo on vaidlustanud Ettekirjutuse nii põhjusel, et selle tegemisel on TJI väidetavalt eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel, kui ka põhjusel, et TJI on rikkunud 6 menetlusnorme (sh eiranud uurimispõhimõtet) ning kaevatav Ettekirjutus on motiveerimata (sh puuduvad kaalutlused) ja ebaproportsionaalne haldusakt. Kaebaja sõnul rikub selline õigusvastane haldusakt EÜ asutamislepingust tulenevat EL siseturu toimimise aluseks olevat olulist vabadust - kaupade vaba liikumise põhimõtet ja seeläbi piirab põhjendamatult kaebaja põhiseaduslikku ettevõtlusvabadust. 4.

§ 2

lg 3 kohaselt selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid

-st tulenevate erisustega. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Selleks tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kuid haldusakti motiveerimine ei ole siiski mingi asi iseeneses, vaid selle nõude järgimine peab tagama võimaluse haldusakti adressaadil aru saada haldusakti andmise alustest ja motiividest, haldusakti vaidlustada (realiseerida põhiõiguslikku kaebeõigust) ja kohtul haldusakti õiguspärasust kontrollida. Seega peab haldusakti sisule ja vormile esitatavate nõuete täitmine aitama kontrollida haldusakti materiaalset õiguspärasust. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane just sel põhjusel, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Seetõttu on kõrgeim kohus märkinud, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (haldusasi nr 3-3-1-12-02). Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-03 on aga leitud, et haldusakti põhjenduse võib esitada ka menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Samuti on kohus asunud seisukohale, et juhtumil, kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest, ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist. Ühes teises lahendis (haldusasi nr 3-3-1-27-01) on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui vaidlustatud akt on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuste osas üheselt mõistetav. Vastavalt HMS §-le 4 kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (lg 1) ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (lg 2). HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusasjas nr 3-3-1-62-02 tehtud kohtuotsuses on Riigikohtu halduskolleegium sedastanud järgmist: Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. 5. On selge, et antud juhul kaevatud haldusakti põhjendused on esitatud selles ammendavalt, kuna puudub viide mingile muule menetlusosalisele kättesaadavale dokumendile. Samuti on ilmne, et põhjalikumate sisuliste motiivide ja täielikult kaalutluste 7 puudumise tõttu ei ole haldusakt üheselt mõistetav ega veena, „et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise“. Kohus on seisukohal, et kaevatud Ettekirjutus on nii ilmsete puudustega, et selle materiaalse õiguspärasuse (sh proportsionaalsuse) kontrollimine ei ole võimalik. Ettekirjutuse tegemise õigusliku alusena on viidatud pelgalt normile, mis annab riiklikku järelevalvet teostavale ametiisikule õiguse teha ettekirjutusi. Millele tugineb aga konkreetse meetme – müügikeelu – kohaldamine, on nii õiguslikult kui ka faktiliselt põhjendamata. Kohtuistungil jäi mulje, et Ettekirjutuse koostaja T. Lentso ei olnud isegi asja arutamise ajaks veel kindel, kust selline õigus tuleneb. Alguses väitis ta, et kuskil pole kirjas sellist sanktsiooni nagu müügikeeld, seejärel ütles, et see tuleneb turujärelevalve juhendist, mis on majasisene dokument. Alles TJI teine esindaja Vello Treial leidis kohtu pärimise peale selleks väidetava õigusliku aluse -

§ 38lg 1 p 5 /tl 173 pöördel/.

Arvestades aga asjaolu, et väidetavad (T. Lentso nimetatud) turu järelevalve sanktsioonid on eri raskusastmega, siis lisaks ka faktilise motivatsiooni puudumise tõttu jääb arusaamatuks, miks antud juhtumil kohaldati neist ühte karmimat. Kohus ei saa lugeda selle meetme kohaldamist põhjendatuks pelgalt põhjusel, et müügikeelu alla läinud kaablid on väidetavalt ohtlikud. Esiteks ei nähtu sellekohane põhjendus Ettekirjutusest ja haldusakti tagantjärele (suuline) põhjendamine ei ole lubatav. Teiseks on aga jäänud isegi see väide paljasõnaliseks. Kohtule ei ole esitatud, vaatamata sellekohasele nõudele, ühtki tõendit vaidlusaluste kaablitega olnud õnnetuste, nende suhtes tehtud uuringute, analüüside või esitatud kaebuste/pretensioonide kohta. Nn kontrollostuga seotud testimise tulemused ei ole antud asjas arvestatavad kahel põhjusel: ostetud kaabli kaablisoonte juhtivuse testimine telliti 02.04.2007, st Ettekirjutuse tegemisega sama päeval, ja testitulemused on vormistatud alles 20.04.2004 /tl 127-129/. Järelikult ei saanud testimistulemused olla Ettekirjutuse tegemise aluseks. Teiseks on tegemist ka muu kaabliga, CYKY kaabliga. Väide NYM kaablite ohtlikkusest on seda arusaamatum, et kõnealused kaablid on olnud Eesti turul juba kümmekond aastat (sama kaua on kehtinud ka standardid EVS 720-722:1996), neid on kontrollitud (AS Elektrikontrollikeskus, tl 24) ning NYM kaablid on leidnud kajastamist erialastes trükistes, mille autorite hulka on kuulunud ka TJI peadirektor Urmas Leitmäe /tl 58-60/. Kaablite ohtlikkuse vastu räägib ka asjaolu, et TJI ei ole seaduses ettenähtud korras vaidlustanud kohtumäärust, millega kohus peatas Ettekirjutuse kehtivuse. Kui kõnealused kaablid kujutaksid endast tõepoolest suurt ohtu ning võiksid põhjustada elektri- ja tuleõnnetusi, siis olnuks TJI-l lausa kohustus võidelda müügikeelu jõusse jätmise eest. Ka puuduvad andmed, et TJI oleks kasutanud

§ 39

lg-st 2 tulenevat õigust (kohustada isikut, kes lasi elektriseadme turule, või elektritöö ettevõtjat teatama avalikkusele tekkinud ohtudest või edastada selline teade tootja, isiku, kes lasi elektriseadme turule, või elektritöö ettevõtja kulul).

1. Järgmine kaevatud haldusakti ebaselgus peitub Ettekirjutuse tähtajas. Müügikeelu täitmise tähtaeg on 12.04.
2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1 järgi tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega. TsÜS § 134 lg 1 sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, lg 2 kohaselt tähtaeg lõpeb aga tähtpäeva saabumisel. Antud juhul ei ole võimalik üheselt aru saada, kas „12.04.2007“ tähistab müügikeelu lõppu (kehtestatud alates Ettekirjutuse tegemisest) või hoopis algust. Viimasel juhul on aga ära näitamata keelu lõpp kuupäevaliselt või tingimuslikult. Ülaltoodud tähtaja määratlusest lähtudes võiks asuda isegi seisukohale, et 8 müügikeeld kehtestati vaid üheks päevaks. Seega on TJI oluliselt eksinud HMS § 55 lg 1 nõuete vastu. Nimetatud asjaolu ei võimalda aga kontrollida Ettekirjutuse proportsionaalust.
3. Ettekirjutuse tegemise põhjuseks on olnud Tameo poolt

§ 6lg 1 ja lg 2 nõuete rikkumine.

Kohus eelnevalt näitas, et

§ 6lg 1 sisaldab neli eri alust elektriseadme või paigaldise turulelaskmiseks.

Et Ettekirjutuses on viidatud nimetatud paragrahvi lõikele tervikuna, siis tuleb järeldada, et kaebaja on rikkunud kõiki nelja eeldust. Samas nähtub täiendavast selgitusest, et müügilolevate paigalduskaablite vastavus Eestis kehtivatele nõuetele ei ole tõendatud (kaablite kohta ei suudeta esitada tehnilist dokumentatsiooni, mis kinnitaks kaablite vastavust Eestis kehtivate standardite EVS 720-722:1996 nõuetele). Nimetatud põhjendus viitab siiski sellele, et kaebaja on rikkunud

§ 6lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 2 nõudeid.

Liiatigi tuleneb vastustaja seletusest, et NYM-marki kaablitel nõuetekohane märgistuse puudumist käsitles TJI varasem ettekirjutus Tameole: 04.12.2006 ettekirjutus nr 3-2/06/40-039, mille tegemise aluseks on olnud just konkreetselt

§ 6lg 1 p 3 /tl 109/.

Seega jääb haldusakti motivatsiooni puudulikkuse tõttu paratamatult arusaamatuks, kas käesoleval juhul on tegemist ebatäpse viitega rikkumisele või on Tameo TJI väiteil tõepoolest rikkunud kõiki

§ 6lg-s 1 toodud elektriseadme või -paigaldise turulelaskmise tingimusi.

Viimasel juhul oleks nagu tegu osaliselt varasemat ettekirjutust dubleeriva haldusaktiga. Riigikohtu halduskolleegium leidis

1. märtsi
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-02, et faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise.
3. Käesoleval juhul on TJI pannud Tameole süüks deklaratiivsete, st väheregulatiivsete õigusnormide rikkumist.

§ 6

lg-st 1 tuleneb üheselt, et nõuded, millele turulelastav elektriseade või –paigaldis peab vastama ning millistele nõuetele vastavust peab isik, kes lasi elektriseadme turule, tõendama, on sätestatud

-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktis. Järelikult eeldavad

§ 6

lg-d 1 ja 2 haldusaktis rikkumise konkretiseerimist, st viiteid konkreetsetele õigusnormidele ja –aktidele, mille nõudeid isik on rikkunud. Tõsi, TJI Ettekirjutusest võib välja lugeda, et kaablid peaksid nagu vastama Eestis kehtivate standardite EVS 720-722:1996 nõuetele, millele vastavust väidetavalt ei ole suudetud tõendada. Samas puudub igasugune põhjendus, miks kõnealused kaablid peavad Eestis turule laskmiseks just ja ainult neile standarditele vastama ning hoopis puudub selgitus selle kohta, mis osas need kaablid nõuetele ei vasta. Alles haldusakti andmise järgselt on TJI hakanud otsima täiendavaid aluseid ja põhjendusi (viidanud majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. juuni
2. a määruse nr 33 erinevatele sätetele, toonud välja erinevused eesti standardite EVS 720-722:1996 ja saksa standardi DIN VDE 0250-204 nõuetes jms). Arvestades ülaltoodut on kohus seisukohal, et kaevatud Ettekirjutus on nii õiguslikult kui ka faktiliselt ebapiisavalt motiveeritud, sh puuduvad igasugused kaalutlused ning „faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise“. Järelikult ei ole niisugune haldusakt arusaadav ega kohtulikult kontrollitav. Tegemist on õigusvastase haldusaktiga, mis sellisena rikub Tameo ettevõtlusvabadust ja kuulub tühistamisele.
3. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg 1 järgi mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, tema menetluskulud välja juhul, kui enne kohtuvaidlusi esitatakse kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Antud asjas teeb kohus otsuse Tameo kasuks, järelikult tuleb kaebaja kohtukulud kanda vastustajal. 9 Kaebaja on esitanud kohtukulude hüvitamise nõude kogusummas 51 646 krooni, sh riigilõiv 80.- kr ja õigusabikulud 51 566.- kr /tl 167-168/. Kaebaja poolt kulude kandmise tõendamiseks on esitatud kohtule 02.05.2007 kviitung riigilõivu 80.- kr maksmise kohta /tl 63/, Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid OÜ 30.04.2007 arve nr 480 koos tööaruandega ja büroo 21.05.2007 kinnitus, et Tameo on nimetatud arve tasunud /tl 169-171/. TJI ei esitanud kohtukulude osas vastuväiteid. Kohus leiab, et Tameo menetluskulude kandmine on tõendatud ja põhjendatud ning nende väljamõistmine TJI-lt ei ole ebaõiglane ega ebamõistlik. Just TJI haldusakti motiveerimatus ja alles selle järgselt järelepärimiste peale esitatud (ebapiisavad) selgitused on tinginud kaebajal vajaduse esitada igakülgselt argumente, ka haldusakti materiaalse õiguspärasuse kohta, tõendamaks oma kaebuse põhjendatust. Kohus märgib, et kaebaja on näidanud ekslikult õigusabikulude all ka tõlketööde kulud, aga kuna ka need tuleb nagunii vastustajalt välja mõista, siis ei oma see määravat tähtsust.
4. Ühtlasi, arvestades asjaolu, et TJI ei ole isegi kohtuvaidluse käigus andnud hinnangut kaebaja väidetele, mis puudutavad kaupade vaba liikumist jms, siis peab kohus vajalikuks märkida, et kui TJI kavatseb edaspidi anda välja samasisulise haldusakti, siis ei saa ta selles jätta taas nimetatud argumente ja kaalutlusi tähelepanuta. Vastasel korral ei ole uus kohtuvaidlus välistatud. Hurma Kiviloo kohtunik 10