§-de 38; 49; 50 lg 1; 52 järgi määrata kindlaks avaldaja õigused ja suhtlemise kord oma lapse R Lga järgmiselt: V P kohtub lapsega kahel korral nädalas, sellest ühel korral J L juuresolekul. Alates 2008.a juunikuust kohtub V P lapsega kolmel korral nädalas vastavalt töögraafikule. Iga järgneva kuu töögraafiku tutvustab VP JLle jooksva kuu lõpul ning vastavalt sellele lepitakse kokku lapsega kokkusaamise päevad. Asjast puudutatud isikud J L avaldusega ei nõustu. Ta soovib, et kuni lapse kolme aastaseks saamiseni kohtub isa lapsega kahel korral nädalas J.L juuresolekul pargis või lapse elukohas kas ennelõunal kella 10.00 - 13.00 ajal või pärast tööpäeva lõppu alates 17.00 – 21.00 vahel. Sellisel juhul laps harjuks isaga pideva suhtlemise käigus ja vanemaks saamisel võiks kokkusaamine olla määratletud teisiti ja pikemaajaliselt, sõltuvalt lapse elukorraldusest tulevikus. Avalikku huvi kaitsma õigustatud asutus xxxxxxxx valla esindaja R.U leiab, et J.L takistab isal lapsega suhtlemast. Nii isal kui emal on õigus lapse kasvatamisel osaleda. J.L soovib, et V.P toimiks nii nagu tema tahab. J võiks samuti last armastada nii palju, et anda last isale. Kohtumääruse põhjendus Kohus leiab, et avaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Sünnitunnistusega CL xxxxxxx xx.xx.xxxx loeb kohus tuvastatuks, et R L on sündinud xx.xx.xxxx ning tema isa on V P ja ema J L.
sätestab, et vanemal on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.
lg 1 sätestab, et vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda.
Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast ning § 52 lg 2 sätestab, et kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus. Avaldaja ja J.L elavad eraldi alates 2006.a. Laps elab ema juures. J.L leiab, et laps ei ole harjunud nii tihti isaga kohtuma. Pärast isaga kohtumist on ta närviline, agressiivne, loobib oma mänguasju. Paari-kolme päeva pärast ta rahuneb. Isa võiks külastada last tema kodus kas või iga päev. Laps võõrdub emast kui ta on isaga. Tunnistaja O L ütlustest nähtub, et V väga tahab lapsega suhelda. Tunnistaja ei taha, et isa lapse kaasa viib, kuna ta ei näe lapse vajadusi. Isa on lapsele võõras. Pärast isa juurest tulemist, elab laps temasse kogunenu välja. Isa peab lapsega kohanema. Lapse taaskiindumine isasse on ohtlik, kuna ei tea, mis huvid isal tekkida võivad. Laps oli endast väljas, kui ta xxxxlt tagasi tuli, lõi lähedasi ja pildus mänguasju, öösiti karjus. Lapse jaoks oleks parem, kui isa käiks temaga kohanemas lapse kodus. Alles siis kui laps isa usaldab, võib ta endaga kaasa viia. Probleemiks on ka V uus elukaaslane. Ei ole õige, et laps peab emaga võrdseks mingit võõrast naist. Tunnistaja ei takista J lapsega xxxxle minemast. Tunnistaja M T ütlustest nähtub, et V.P saab harva lapsega kohtuda. Kohtumise aja võiks ta pühendada lapsele, aga tema räägib juttu selle asemel hoopis tunnistajaga. V ei kasuta aega, mis talle on antud lapsega suhtlemiseks maksimaalselt. V on võimeline õppima lapsega suhtlemist, seda saab ta teha endise ämma ja lapse ema juuresolekul, nähes eeskujusid. Lapsele ei mõju hästi, kui laps on isa juures. Ei ole õige ära viia last ema juurest. V ei huvitu lapse tunnetest. Kohus leiab, et kohtuistungil ei leidnud tõendamist põhjused, miks avaldaja ei tohiks osaleda lapse kasvatamisel ja temaga suhelda avaldaja pakutud korra kohaselt. Avaldajal kui lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. J.L on teinud kõik endast oleneva, et avaldaja ei saaks pojaga kohtuda ega suhelda ega osaleda tema kasvatamisel. Asjast puudutatud isik J.L ega ka tunnistajad O.L ja M.T ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaksid, et V.P jätab lapse hooletusse, avaldab kahjustavat mõju lapsele. J.L soov on, et kõik kohtumised lapsega toimuksid tema juuresolekul. Kohus leiab, et J.L soovib kontrollida avaldaja elu, teda häirib, et avaldajal on uus elukaaslane. Selle saavutamiseks tuuakse esile, et laps ei kohane isaga ning pärast isaga kohtumist on laps närviline, just nagu oleks tegemist halva isaga. Samas kui anda J.Lle võimalus avaldajaga koos olla või sõita kuhugi, siis ei häiri teda üldse avaldaja halvad iseloomuomadused. Tunnistaja E P ütlustest nähtub, et V tegeleb lapsega, xxxxl olles järgitakse lapse päevakava, laps on rahulik ja ei jonni, ema järgi ei küsi, laps ei ole isa unustanud. Tunnistaja O P ütlustest nähtub, et J keeldus xxxxxx V ja lapsel kohtumast, kuna V oli sõitnud veeparki koos oma tuttavatega, mitte üksinda või koos J.Lga. Samuti tõendas tunnistaja, et tema on näinud, et laps on ka varem, s.o vahetult mitte isa juurest tulles, närviline olnud ja mänguasju loopinud. xxxxx Vallavalitsuse arvamuse kohaselt ei ole asjaolusid, mis takistaksid isal lapsega kohtuda. V.P on tubli ja töökas, tal on töökoht, kindel elukoht xxxxxxxxx. V.P on olnud lapsele hea isa, tema soov osaleda lapse kasvatamises on siiras ja lapse huvides. Vajadus kolmanda isiku viibimiseks isa ja lapse kohtumiste juures puudub. xxxxxxxx Vallavalitsuse sotsiaaltöötaja R.U seisukoht on, et ema võiks last nii palju armastada, et ta ei teeks takistusi isal lapsega suhtlemisel. Kohus leiab, et J.L poolt toodud asjaolud, miks tema või tema ema peavad ilmtingimata isa ja lapse kohtumiste juures olema, on otsitud ning need ei leidnud kohtuistungil tõendamist. Tunnistaja O.L ja V.P omavahelised suhted ei ole head. Lapse ja isa kohtumised vanaema valvsa kontrolli all pingestaks olukorda, mis ei ole üldse lapse huvides. O L on lapsele vanaema, V.P isa, siis lapse vanaema ülesanne ei ole dikteerida, kuidas lapsevanem, s.o avaldaja, oma last kasvatab. Iga lapsevanem kasvatab lapsi oma äranägemise järgi, soovi korral küsitakse nõu. Seega ei ole oluline, kas tunnistaja O.L nõustub või ei nõustu sellega, et isa kohtub lapsega ilma vanaema juuresolekuta. V.P oma heade ja halbade külgedega on siiski lapse isa ja ei saa nõuda, et ta käituks lapsega nagu ema. J.L seisukoht, et laps võõrdub temast kui see isaga suhtleb, on väga egoistlik seisukoht ja teenib ainuüksi tema enda huve. Kohtuistungil selgus ka, et laps ongi vahel närviline ning see ei sõltu isaga kohtumistest. Nii J.L kui ka V.P on uued elukaaslased ning tahes tahtmata hakkab laps ka nendega suhtlema. Kui lapsele ei kujuta ohtu suhtlemine J.L elukaaslasega, siis ei kujuta ohtu ka lapse suhtlemine V.P elukaaslasega. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kui J.L palus V.P lahkuda enda juurest elamast, siis oli V.P sunnitud lahkuma koos lapsega, kes elas isa juures nädal aega. Seega kohus leiab, et puudub vajadus selleks, et kõik lapse ja isa kohtumised toimuksid J.L või tema ema juuresolekul. Sellise nõudmisega on J.L seadnud enda tunded ja huvid kõrgemale lapse huvidest. Kohus arvestab sellega, et laps on veel väga väike ja lapse huvides toimuksid isaga kohtumised ühel korral nädalas kuni 2008.a juunikuuni ema juuresolekul. Siis on laps juba vanem, oskab end paremini väljendada ning see vajadus langeb ära. Kuna vanematel on laste suhtes võrdsed õigused, siis lapse vanemaks saades on põhjendatud, et isa kohtuks lapsega tihedamini, seega kolm korda nädalas. Kohtumiste kindlaksmääramine kellaaegadega ei ole otstarbekas. Kohtumiste algus ja lõpp sõltub eelkõige lapse päevakavast, tema harjumustest ja ka tahtmistest. Kellaajad pingestaksid asjatult kohtumisi. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.