Obsah (4)

§ 2§ 5§ 4§ 1

3-07-1369 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1369 Haldusasi I.P.`i

). Tulenevalt selle seaduse § 2 lg-st 1 hüvitise taotlemise õigus tekkis kaebuse esitajal 25.11.2001, kui tõenäoliselt jõustus kriminaalasjas nr 00244002420 kaebaja suhtes tehtud määrus menetluse lõpetamise kohta (minimaalne aeg menetluse lõpetamise määruse jõustumiseks on 10 päeva, kui määruse peale ei ole esitatud kaebust). Sellest päevast alates oli kaebuse esitajal 6 kuu jooksul õigus pöörduda kahju hüvitamise taotlusega Rahandusministeeriumi poole. Kuuekuuline tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks möödus

1. a mais. Kaebaja esitas alles 21.05.2007 Rahandusministeeriumile vastava taotluse. Rahandusministeerium teatas oma 04.06.2007 kirjaga kaebajale, et tema avaldus hüvitise saamiseks jäetakse läbi vaatamata, kuna see on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Viitega AVVHKS § 4 lg l1, haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 14 lg 6 p 1 ning § 34 lg 1 ja 3 sätetele leiab vastustaja, et kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kelle puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt AVVHKS-le on Rahandusministeeriumi ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). Rahandusministeeriumil puudub tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud Rahandusministeeriumi pädevusest õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud kriminaalmenetluse üle. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Rahandusministeeriumi 04.06.2007 kiri ebaseaduslik. Kaebaja on oma kaebuses märkinud, et ta ei teadnud, et tema suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud. Vastustaja on seisukohal, et see ei ole mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja vabastati vahi alt 28.03.2000 ja alles seitse aastat hiljem tundis ta huvi, mis on saanud tema suhtes algatatud kriminaalasjast. Kriminaalasja lõpetamise määruses on märgitud (p 2), et määrus tuleb saata kaebajale. Kui kaebaja oli vahepeal muutnud oma elukohta või viibis uuesti vahi all, siis oleks ta ise pidanud uurijale sellest teatama, et talle oleks võimalik olnud kriminaalasja lõpetamise määruse koopia saata. Tuginevalt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjades nr 3-3-1-37-03, 3-3-1-57-02 ja 3-3-1-5602 leiab vastustaja, et kaebuse esitajal oli võimalus pöörduda Ida-Viru uurimistalituse poole 2 ja välja selgitada, kas tema suhtes algatatud kriminaalasi on lõpetatud või mitte. Millised olid mõjuvad põhjused, et kaebuse esitaja ei saanud politseiprefektuurile järelepärimist teha ja esitada avaldust hüvitise saamiseks enne
2. aastat, kaebusest ei selgu. Kaebusest selgub, et kaebaja viibis vahi all 30.09.1999 kuni 28.03.2000, seega kokku 180 päeva. Vastustaja peab märkima, et kriminaalasja lõpetamise määruses ei ole märgitud, kas kaebajal on õigus hüvitisele ja kui mitu päeva ta vahi all viibis.

§ 2

lg 2 kohaselt peab uurija otsuse/määruses ära näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Uurija seda kohustust täitnud ei ole. Kui kohus leiab, et kaebajale tuleb hüvitist maksta, siis tuleks hüvitise suurus sellisel juhul arvestada

§ 5

lg 1 ja 2 järgi alljärgnevalt: miinimumpalk 2000 aastal oli 1400 krooni, seega päevapalga suurus on 1400:30=46 krooni. Hüvitise suuruseks oleks 7 x 46 x 180 = 57 960 krooni.

§ 5

lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule huvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et I.P.i suhtes menetleti kriminaalasja nr 99244002429 (30.09.1999 esitati talle süüdistus reas autodest sooritatud vargustes) ning et uurija V. Pooli 15.11.2001 määrusega selle asja menetlus I.P.i suhtes lõpetati V. B.`i sõidukist 30.31.08.1999 ööl toimepandud varguse osas. Ka ei ole kohtu arvates vaieldav, et I.P. viibis vahi all ajavahemikul alates 30.09.1999, mil ta võttis vahi alla Ida-Viru Politseiprefektuur (edaspidi - Ida-Viru PP), kuni 28.03.
2. a, mil ta vabastati arestimajast Ida-Viru PP määruse alusel elukohast mittelahkumise allkirja vastu /tl 27-28/. Samas nähtub eelviidatud materjalidest ja Ida PP 29.10.2007 vastusest kohtunõudele /tl 60, 71/, et kaebaja ei viibinud vahi all mitte kriminaalasjas nr 99244002429, vaid kriminaalasjas nr 99244000831, millega kriminaalasi nr 99244002429 oli liidetud. Kohtul puuduvad igasugused andmed ja tõendid, et selle ühe vargusepisoodi tõttu, mille osas kriminaalasja nr 99244002429 menetlus lõpetati 15.11.2001, oleks kaebaja olnud vahi alla võetud. Ka eelnimetatud 15.11.2001 määrus ei kajasta (ja kohtul puudub teatis) asjaolusid, et kaebajalt oleks alusetult vabadus võetud ja et see kuuluks hüvitamisele (tolleaegse KrMK § 168 lg 3 ja

§ 2lg 2).

Seda, et eelviidatud ühe episoodiga, mille osas kriminaalasja nr 99244002429 menetlus lõpetati 15.11.2001, kaebaja kuritegude menetlemine ei piirdunud, tõendavad Viru Maakohtu 11.10.2007 kiri I.P.ile ja uurija 22.10.2001 määrus. Viru Maakohtu kirjas teatatakse kaebajale, et ülejäänud kolme vargusepisoodi osas puuduvad kriminaalasja lõpetamise määrused ja nende osas on kriminaalasja menetlus peatatud 22.10.2001 määruse alusel /tl 65, 66/. Ida PP 08.04.2007 vastuskirjast kaebajale aga nähtub, et kriminaalasi nr 99244002429 saadeti 28.11.2001 Ida-Viru Maakohtusse ja ongi seal läbi vaadatud /tl 64/. 2. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemise ajal (15.11.2001) kehtinud

(01.01.1998 jõustunud ja kuni 01.01.2002 kehtinud redaktsioon) § 1 lg 1 p 1 järgi selles seaduses sätestatud korras hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Vastavalt

§ 2

lg-le 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus, samuti prokurör, uurija, juurdleja või muu ametiisik, kes teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui käesoleva seaduse paragrahv 1 lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 3 hüvitada, märgib kohus, prokurör, uurija või juurdleja selle otsuses või määruses.

§ 2

lg 3 kohaselt kohtunik, prokurör, uurija, juurdleja või muu ametiisik, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse, selgitab isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, käesolevas seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda. Hüvitise taotlemise kord on sätestatud sama seaduse §-s

1. Tulenevalt AVVHKS § 4 lg-st 2 hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (paragrahv 2 lõige 1). Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri.
2. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et I.P. esitas Rahandusministeeriumile kirjaliku avalduse hüvitise saamiseks esmakordselt alles 25.05.2007, st tähendab enam kui 6 aastat pärast kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse jõustumisest. Rahandusministeerium jättis kaebaja avalduse sisuliselt läbi vaatamata, teatades oma 04.06.
3. a kirjaga nr 44/7253 I.P.ile, et puudub alus kaebajale hüvitise maksmiseks, sest avaldus hüvitise saamiseks on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Tuginevalt HMS § 34 lg-le 3 leidis vastustaja, et kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta, puudub Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Halduskohus kontrollib antud juhul kõigepealt Rahandusministeeriumi toimingu õiguspärasust. Kui kohus leiab, et nimetatud toiming on õigusvastane, st kaebaja avaldus hüvitise saamiseks on jäetud põhjendamatult läbi vaatamata ning asjaoludest nähtuvalt on tal õigus hüvitist saada, mõistab kohus hüvitise ise välja.
4. Vastavalt avalduse esitamise ajal kehtinud (01.07.2004 jõustunud redaktsioon) AVVHKS § 4 lg-le l1 hüvitise taotlemisele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. AVVHKS § 4 lg 3 järgi Rahandusministeerium kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 Rahandusministeerium maksab taotlejale hüvitise välja või toimetab talle taotluse rahuldamata jätmise otsuse ühe kuu jooksul avalduse esitamisest posti teel või elektrooniliselt kätte. HMS § 14 lg 6 p 1 kohaselt haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Tulenevalt HMS § 34 lg-st 1 haldusorgan võib omal algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta.
5. Kohus leiab, et Rahandusministeerium on suhtunud kaebaja avalduse läbivaatamisse formaalselt ega ole täitnud eelviidatud

§ 4lg-s 3 ettenähtud ülesannet ja HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet.

Asja materjalidest ei nähtu, et Rahandusministeerium oleks teinud mingeid järelepärimisi ning selgitanud välja, kas tegelikult ja millal saadeti kaebajale 15.11.2001 tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja kas kaebajal võiks üldse olla õigust hüvituse saamisele, kuna määruses sellekohased märkused puudusid (vastustaja ei taotlenud vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist). Rahandusministeerium on pelgalt viidanud määruses märgitule, mille kohaselt määruse koopia saadetakse I.P.ile, ja tõdenud selle peale, et avalduse esitamise tähtaeg lõppes

1. a mais. Mille alusel vastustaja sellise järelduseni jõudis ei ole kaevatud kirjast arusaadav, kuna kohtule esitatud asja materjalidest ega vastustaja seletusest ei ilmne mingit uurimistööd 4 asjaolude väljaselgitamiseks. Seega leiab kohus, et Rahandusministeerium ei ole järginud menetlusnorme ega teostanud taotluse vormilist kontrolli seaduses ettenähtud ja vastustaja enda sõnul tema pädevusse kuuluvas ulatuses. Samas on kohus seisukohal, et sisuliselt oli I.P.i avalduse läbi vaatamata jätmine õigustatud, kuna avaldus oli esitatud enam kui aasta pärast menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist, mistõttu Rahandusministeerium ise ei oleks saanud tähtaega ennistada.
2. Ka kohtul puudub seaduslik alus kaebajale hüvitise väljamõistmiseks. Esiteks ja see on olulisim - kohus eelnevalt näitas juba kohtutoimikus olevatele dokumentidele viidates, et kaebaja suhtes menetleti mitmeid varavastaste kuritegudega seotud kriminaalasju, mis oli omavahel nii liidetud kui ka lahutatud. Määrusega, millele I.P. tugineb oma avalduses hüvitise saamiseks, lõpetati menetlus üksnes ühe kuriteoepisoodi osas, mitte aga kogu tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus. Ühestki dokumendist, sh osundatud 15.11.2001 määrusest ei nähtu (lisatud ei ole teatist), et kaebaja oleks olnud nimelt selle episoodi tõttu vahi all ja et vahi all olemise aeg kuuluks talle selles osas kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu hüvitamisele. Ida PP on oma 29.10.2007 vastuses kohtunõudele selgitanud, et teatist ei ole lisatud kriminaalasja lõpetamise määrusele KrMK § 168 lg 3 järgi, kuna kriminaalasja nr 99244002429 materjalidest ei nähtu, et I.P. oleks viibinud vahi all selles kriminaalasjas /tl 71/. See üksnes kinnitab kohtu järeldust, et kaebaja oli vahi all hoopis kriminaalasjas nr 99244000831, millega kriminaalasi nr 99244002429 oli liidetud. Kriminaalasjas nr 99244000831 kaebaja suhtes menetluse lõpetamise määruse või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise kohta puuduvad andmed. Järelikult ei ole täidetud

§ 1

lg 1 p 1 eeldused hüvitise saamiseks, kuna olemasolevate tõendite valguses puudub alus väita, et kaebajalt oleks olnud alusetult vabadus võetud. 7. Neil asjaoludel ei oma tegelikult tähtsust, millal I.P. pöördus Rahandusministeeriumi poole avaldusega hüvitise saamiseks. Aga isegi siis, kui kaebaja oleks tõendanud (mida ta ei ole teinud), et ta viibis alusetult vahi all selles asjas, mille osas kriminaalmenetlus 15.11.2001 lõpetati, oleks I.P. kaotanud õiguse hüvitise saamisele avalduse esitamise tähtaja olulise rikkumise tõttu. Vastavalt

§ 2

lg-le 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul menetluse lõpetamise määruse jõustumise päevast. Kirjalik avaldus tuli esitada kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast. Sel ajal kehtinud KrMK § 168 lg 4 nägi ette uurija kohustuse saata kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ärakiri viivitamatult prokurörile ning samaaegselt kõigile asjassepuutuvatele isikutele, sh süüdistatavana vastutusele võetud isikule. Ida PP on oma vastuses kohtunõudele selgitanud, et kriminaalasja lõpetamise määrus jõustus KrMK kehtivuse ajal koheselt, s.o määruse koostanud uurija poolt allkirjastamise momendist, kuna sel ajal ei nõutud eeluurimise lõpetamiseks prokuröri luba /tl 71/. Ehkki Ida-Viru uurimistalituse uurija V. Pooli kaaskirjast ei nähtu määruse ärakirja saatmise kuupäev /tl 72/, puudub kohtul alus kahelda, et määruse ärakiri saadeti kaebajale kooskõlas KrMK § 168 lg 4 nõuetega viivitamatult. Sellele viitavad nii 15.11.2001 määruses märgitu (määruse ärakiri saata I.P.ile), kaaskirja ja määruse koostamine silmale nähtavalt sama trükivahendiga kui ka kaaskirjas märgitud kaebaja aadress: „Keskvangla, Kalaranna 2“, millist vangistusasutust juba ammu ei eksisteeri. Samuti on Ida PP kinnitanud määruse ärakirja saatmist kaebajale /tl 71/. Puudub mõistlik selgitus, miks vanglas viibiv I.P. ei pidanuks vastavat määruse ärakirja kätte saama.

1. Kaebaja väidab, et kriminaalasja lõpetamisest sai ta teada alles 09.05.2007, kuid ta ei selgita, miks ja millistel asjaoludel just alles siis. Samas ilmneb Viru Maakohtu 09.05.2007 5 kirjast, millega väidetav „kohtumäärus 15.11.
2. a“ kaebajale saadeti, et see on vastus I.P.i 16.03.2007 taotlusele /tl 25/. Juba nimetatu tõendab, et kaebaja pidi olema tegelikult varem teadlik niisuguse määruse olemasolust, kui ta oskas seda 16.03.2007 taotleda kohtul endale saata. Ka Ida PP-le on kaebaja esitanud 29.03.2007 taotluse kriminaalasjas nr 99244002429 /tl 64/. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta järsku käesoleva aasta kevadel asus igale poole sama kriminaalasja kohta taotlusi/avaldusi esitama. Igal juhul ei ole üheselt tõendatud, et I.P. sai kõnealusest määrusest teada alles 09.05.
3. Isegi, kui eeldada, et kaebaja ei saanud mingil põhjusel kätte uurija V. Pooli saadetud 15.11.2001 määruse ärakirja, siis on väheusutav, et kaebaja ei olnud teadlik kõnealusest määrusest: et ta ei huvitunud varem kui kevadel 2007 tema suhtes menetletava süüdistuse mahust ja sisust, kuigi ta oli viibinud vahi all ligi pool aastat, teda oli konkreetse varguse episoodi osas korduvalt üle kuulatud ning ta oli ise eitanud kõnealuse varguse toimepanemist /tl 26/. Et asja toimik oli saadetud maakohtule, siis järelikult oli kaebajal olnud võimalik eeluurimise lõpuleviimisel tutvuda kõigi toimiku materjalidega (KrMK § 169). Riigikohus on tähtaja ennistamise osas haldusasjas nr 3-3-1-57-02 märkinud: „Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest". Kohus hindab kaebaja hüvitistaotluse esitamise tähtaja osas tõendeid ja asjaolusid kogumis ning on nende põhjal seisukohal, et antud juhul puuduksid mõjuvad põhjused möödalastud tähtaja ennistamiseks. Samas kohus rõhutab – tähtajaga seonduv ei oma asjas tegelikult tähtsust, kuna kaebus jääb rahuldamata eelkõige seetõttu, et kaebajal puudub seonduvalt 15.11.2001 määrusega sisuliselt õigus hüvitisele. Kohus käsitles tähtaja küsimust üksnes seetõttu, et menetlusosalised ei saaks otsuse vaidlustamisel tugineda väitele, et kohus on rikkunud menetlusnorme ning ei ole küsimust igakülgselt hinnanud. Hurma Kiviloo kohtunik 6