1 kohaselt sätestati liikluskindlustus sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanule tagada liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult.
1 kohaselt on sõiduki liikluskindlustuse lepingu sõlmimise eest vastutav sõiduki omanik, kelle volitusel võib omaniku nimel lepingu sõlmida ka teine isik. Pooltel oli kehtiv kindlustus olemas. 3)
sätestab, et kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustuslepingus märgitud kindlustusmakseid ning et kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama kannatanule liikluskahju. Seega kindlustavad sõidukeid nende omanikud seaduse sunnil ja seega oli liiklusõnnetuse süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana oma tsiviilvastutuse kindlustanud ning temalt kuuluks liiklusõnnetuses kannatanule sissenõudmisele ainult see kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. 4)
5 kohaselt hüvitab liikluskahju selle tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Viidatud sätte järgi on kindlustushüvitise väljamaksmise eelduseks liiklusõnnetuse tekitamises süüdlase kindlakstegemine, mis tähendab, et kohustus hüvitada kahju tekib pärast seda, kui on tuvastatud kindlustatu poolt kahju tekitamine ja on tekkinud kindlustatu kohustus kahju hüvitada. Kostja pole kordagi oma süüd kahju tekitamises eitanud. Hagejal oli seega õigus ja võimalus liikluskahju hüvitamist
5 alusel nõuda kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandjalt. Sama paragrahvi lg. 8 järgi varakahju kannatanul on õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on teatatud käesoleva seaduse paragrahvis 28 sätestatud tähtaja jooksul. Poolte vastustest küsimustikule selgub, et liiklusõnnetusest oli Eesti Kindlustust teavitatud koheselt. 5)
sätestas, et kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju käesolevas seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust, on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse. Hageja pole seda teinud ega ole esitanud ka ühtegi mõistlikku põhjendust ega seaduslikku alust, miks ta
sätteist lähtuvalt ei ole tegutsenud. Ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-111-00 on selgitanud, et liikluskahju hüvitamise põhimõtteid reguleeriva LKS § 27 lg. 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on 3 teatatud käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul ning et kannatanu huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse LKS §-s 37, mille kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. 6)
sätestas liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused, mille kohaselt kindlustusandjal on õigus kahju hüvitamisest keelduda ja
kohaselt oli kindlustusandja kohustatud kindlustushüvitist taotlevale isikule kahju hüvitamisest keeldumisest, hüvitise vähendamisest või hüvitise suuruse vaidlustamisest teatama kirjalikult, esitades otsuse motiivid. Nimetatud motiividena arvestatakse tegelike asjaolude loetelu koos tõendusmaterjalidega ning viiteid käesoleva seaduse või muude õigusaktide sätetele. Selliseid materjale ei ole kohtule esitatud. Õige on kostja vastuväide, et hageja on kindlustusasutuse vastust ära ootamata asunud oma autot remontima ja esitanud nõude kostjale enda poolt tehtud remondikulutustest lähtuvalt, mistõttu summa pole tõendatud ja ta pole hagiga nõus. 7) Hagiavaldusele lisatud Eesti Kindlustuse Tartumaa Esinduse 25.02.1997.a. kirjast nr. E07-70112 nähtuvalt ei hüvitata kahju selletõttu, et telefonitsi kindlustuse Narva osakonna töötajalt saadud teabe kohaselt on liiklusõnnetus toimunud asutuse kinnisel territooriumil ja et kehtiva
p. 2 kohaselt kindlustus ei oma vastutust asutuse kinnisel territooriumil toimunu suhtes. Seal kehtib tsiviilvastutus. Samas puudub selles kirjas täpne viide seadusesättele, millele tuginetakse. Kui lähtuda kirjas esitatud ligilähedastest numbritest, tuleks järeldada, et viidatud on
§-le 4, mis sätestas, et käesolevas seaduses mõistetakse liikluskahju all isiku- või varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tingimustel, olenemata kahjukannatanu osalemisest liiklusõnnetuses. Kui kahju on tekitatud muudel tingimustel kui käesolevas paragrahvis piiritletud liikluskahju, siis seda käesoleva seaduse või liikluskindlustuslepingu alusel ei hüvitata. Kannatanul on õigus esitada süüdlase vastu nõue muudel alustel. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt liikluskahjuga käesoleva seaduse mõistes on tegemist ainult siis, kui samaaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on kahju tekitatud sõidukiga, mille suhtes vastavalt käesolevale seadusele on sõlmitud või tuleks sõlmida liikluskindlustusleping; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus (sealhulgas juhul, kui kahju on tekitatud tundmatuks jäänud sõidukit juhtinud isiku poolt). Lg 3 sätestas, et käesoleva seaduse mõistes on tegemist liikluskahjuga, kui kahju tekitati vahetult sõiduki liiklemise või paiknemise tagajärjel, samuti sõidukist või koormast eelnevalt eraldunud osade või muude esemete liikumise tagajärjel. Lg. 4 järgi liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht võib liiklusõnnetuse tekkimises olla süüdi osaliselt või täielikult, tema süü võib puududa või ta võib jääda kindlaks tegemata. Liikluskindlustuslepingu alusel hüvitatakse kindlustatu poolt tekitatud liikluskahju vastavalt tema vastutuse ulatusele, arvestades käesoleva seaduse teiste sätete ja muude õigusaktidega. Lg. 5 järgi, kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei ole liikluskahju tekitamise vastutuse küsimuses sündmuskohalt lahkumise järel ühel meelel, lahendavad liiklusõnnetuses osalenud isikud omavahelise vaidluse seadusega ettenähtud korras. Liiklusõnnetuses osalenud olid ühel meelel. Viidatud seadusesäte ei sisalda mingit viidet kinnisele territooriumile. Küll aga esinesid samaaegselt kõik selle paragrahvi lg. 2 ettenähtud tingimused. 8) LS § 4 sätestas tee mõiste, mille kohaselt „Käesoleva seaduse mõttes on tee maantee, puiestee, tänav või muu liikluseks kasutatav rajatis koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus-, haljas- või muude ribadega. Mõiste hõlmab ka teega külgnevale alale sõidu või sealt väljasõidu teed, eraldi asuvat jalgrattateed, kõnniteed ning parklat ja puhkekohta.“ Sama seaduse § 29 sätestas omakorda liiklusõnnetuse mõiste, 4 mille kohaselt liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Hinnates esitatud materjale selgub liiklusõnnetuse teatest, et sõidukid liikusid tänaval, Kreenholmi Holding territooriumil, ja sõidukite liikumise tulemusena tekitati liikluskahjuna
Ühestki kohtule esitatud muust dokumentaalsest tõendist ei nähtu, et tegemist polnud tee või tänavaga või et liiklusõnnetus toimus mingil kinnisel territooriumil ning et see asjaolu saanuks seadusest tulenevalt olla liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, jäävad poolte kohtukulud nende endi kanda, sest kostja pole kohtukulude nõuet esitanud. Kohus lähtus tuvastatust, LS § 4,
§-de 27, 37, TSK § 448 sätteist ja juhindus TsMS §-de 230, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik /allkiri/ S.Tooming Ärakiri õige Nooremreferent I.Golubev Kohtuotsus jõustus 25. märtsil 2008.a Nooremreferent I.Golubev 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.