Obsah (5)

§ 6§ 92§ 93§ 83§ 12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-115 Otsuse kuupäev 16.oktoober 2007 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kaido Toomemägi kaebus Lõuna Politseiprefektuur

) § 3 lõike 1 punkti 3 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Politseiteenistuse seaduse (edaspidi PolTS) § 1 lõike 2 kohaselt laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus käesolevast seadusest tulenevate erisustega. PolTS § 2 sätestab politseiteenistuse mõiste, mille kohaselt on politseiteenistus töötamine politseiasutuses, Kaitsepolitseiametis, Riigikantselei julgeolekuasutuste töö koordineerimisega seotud ametikohal ja sisekaitselises rakenduskõrgkoolis politseiametniku ametikohal. Politseiametniku mõiste on sätestatud sama seaduse §-s 3, mille kohaselt on politseiametnik politseiteenistuses olev isik, kes on riigiametnik. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 160 lõike 1 kohaselt on ametnikul halduskohtumenetluse seadustiku paragrahv 7 1. lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. ATS § 160 lõike 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. Osundatud õiguslikul alusel kuulub käesoleva vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse ja tegemist on nii materiaal- kui menetlusõiguslikult lubatava kaebusega, kuna kaebuse esitaja puhul on tegemist politseiametnikuga, kes taotleb distsiplinaarkaristuse tühistamist. Nõue vastab ka

§ 6

lõike 2 punktis 1 sätestatule, kuna kaebusega võib halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kaebuse esitaja on järginud ka kohtusse pöördumise tähtaega, kuna 12.01.2007.a käskkirja vaidlustamiseks on kaebus postisasutusele üle antud 15.01.2007.a (tl 13), seega on kaebus esitatud seaduses sätestatud 30 päevase aegumistähtaja jooksul. Kohus, tutvunud kaebuse esitaja ja vastustaja kirjalike ja suuliselt väljendatud seisukohtadega, kuulanud ära tunnistajate ütlused ja uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lõige 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramine ei ole aegunud. Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullitalituse vanemkonstaabli (välijuhi) 12 K. Toomemägi ametijuhendi punkti 1.1 kohaselt (tl 49) on kaebuse esitaja vahetuks juhiks Põlva politseijaoskonna patrulltalituse komissar M. Soekarusk. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud kaebuse esitaja väide, et M. Soekarusk või keegi teine politseiametnikest, kellele kaebuse esitaja tööalaselt allus, oli varem kui 14.12.2006.a teadlik K. Toomemägi poolt 25.08.2006.a varalise kahju tekitamise alase teavitamiskohustuse täitmata jätmisest. Kaebuse esitaja K. Toomemägi on ise kogu menetluse vältel kinnitanud, et ta ei pidanud vajalikuks 25.08.2006.a intsidendist M. Soekaruskit teavitada. Madis Soekaruski tunnistajana antud ütluste kohaselt (tl 147- 149) sai ta vaidlusalusest sündmusest teada alles 14.12.2006.a Railis Raubalt ja tunnistaja ei kuulnud sellest asjast 20.10.2006.a suitsuruumis, nagu väidab kaebuse esitaja. Samuti puuduvad asjas tõendid, et K. Toomemägile süüks arvatud süüteost sai enne 14.12.2006.a teada mis tahes isik, kellele süüdlane lisaks vahetule ülemale tööalaselt allub. Seoses distsiplinaarkaristuse võimaliku aegumisega on asjas tunnistajatena ülekuulatud Jan Jõema (tl 191), Arvo Turba (tl 197), Kalmer Kalmus (tl 198), Urmas Kroon (tl 220) ja Railis Raup (tl 222), kuid ühegi nimetatud tunnistaja ütlustest ei tulene faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et distsiplinaarkaristuse määramine kaebuse esitajale on aegunud. Neil asjaoludel ei ole eiratud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, kuna kaebuse esitajat on 12.01.2007.a (tl 7) karistatud 25.08.2006.a toime pandud teo eest, seega kuue kuulise üldise aegumistähtaja jooksul ja ühe kuulise aegumistähtaja jooksul ajast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele kaebuse esitaja tööalaselt allub. Lõuna Politseiprefektuuri 12.01.2007.a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga nr 19 t (tl 7 - 8) on tõendatud, et kaebuse esitaja K.Toomemägi ei teavitanud 25.08.2006.a Põlva linnas seonduvalt patrullautoga Nissan Primera, riiklik registreerimismärk 270 MFJ, kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel Lõuna Politseiprefektuurile varalise kahju tekitamisest koheselt juhtimiskeskust ja esimesel võimalusel vahetut juhti. Vastustaja on kvalifitseerinud kaebuse esitaja teo distsiplinaarsüüteona ATS §-de 59 punkti 1 ja 84 punkti 1, Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja punkti 10.5.4, Politseipeadirektori 18.11.2004.a käskkirjaga nr 209 kehtestatud sõidukite kasutamise korra punkti 24 ja Avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkti 16 järgi. PolTS § 42 punkti 1 alusel on kaebuse esitajat teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest vastustaja poolt karistatud noomitusega. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on usaldusväärselt tõendamist leidnud kaebuse esitaja poolt temale süüks arvatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine – politseiprefektuurile varalise kahju tekitamisel teavitamise kohustuse täitmata jätmine, kuid tõendamist ei ole leidnud vastustajale varalise kahju tekitamine mahus, mis on fikseeritud vaidlusaluse käskkirja motiveerivas osas ja 12.01.2007.a distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes (tl 9-12). Usaldusväärselt ei ole tõendamist leidnud sõiduki põhjakatte (põhjakaitse) vigastamine ja seega ka tekitatud varalise kahju suurus, kuna 2 398 krooni hõlmab nii põhjakaitse kui põhjatala, s.o detailide maksumust ja ka teenustasu nende detailide paigaldamise eest. Vastustaja on õigesti tuginenud ATS § 59 punktile 1, mis sätestab, et teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. 13 ATS § 59 punkt 2 täpsustab, et teenistuja on kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi ning, ootamata erikorraldust, ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvide 62

1. lõikes ja 63
2. lõikes loetletud juhtudel. ATS § 84 punkt 1 sätestab distsiplinaarsüüteona teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimise. Kaebuse esitajale süüks arvatud teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb politseiprefektuurile varalise kahju tekitamisel teavitamiskohustuse süülises täitmata jätmises. Nimelt sätestab Lõuna Politseiprefektuuri 16.03.2004.a käskkirjaga nr 55 (tl 95) kinnitatud Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja (edaspidi Sisekorraeeskiri) punkt 10.5.4 (tl 103) teenistuskohustuste jämeda rikkumisena prefektuurile varalise kahju tekitamisel sellest juhtimiskeskusele koheselt ja vahetule juhile esimesel võimalusel teatamata jätmise. Kohtu arvates on kaebuse esitaja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmine vastustaja poolt kvalifitseeritud õigesti. Erinevalt Sisekorraeeskirja punktist 10.5.1, mis sätestab teenistuskohustuste jämeda rikkumisena olulise kahju tekitamise, sätestab punkt 10.5.4 teenistuskohustuste jämeda rikkumisena teavitamiskohutuse täitmata jätmise ka lihtsalt varalise kahju tekitamise korral. Erinormina on vastustaja kohaldanud Politseiameti 18.11.2004.a käskkirjaga nr 209 (tl 105) kinnitatud sõidukite kasutamise korra (edaspidi Kord) punkti 24 (tl 111), mis sätestab, et enne väljasõitu kontrollib sõidukijuht sõiduki üldist välimust ning tehnilist seisukorda. Sõidukijuht on kohustatud enne väljasõitu või ekspluatatsiooni käigus avastatud rikked ja puudused fikseerima kontrollaktis ning teavitama neist koheselt oma vahetut juhti. Vahetu juht informeerib esimesel võimalusel Korra täitmise eest vastutavat ametnikku. Väiksemate rikete ja puuduste ilmnemisel võtab sõidukijuht tarvitusele meetmed nende kõrvaldamiseks. Sõiduki kasutamise lõppedes kinnitab sõidukijuht oma allkirjaga kontrollaktis olevate andmete õigsust ning edastab kontrollakti oma vahetule juhile. Kontrollakte säilitab Korra täitmise eest vastutav ametnik 3 aastat. Seega pidi kaebuse esitaja vastustajale varalise kahju tekitamisel sellest teavitama juhtimiskeskust ja vahetut juhti ning mootorsõiduki juhina sõiduki ekspluatatsiooni käigus avastatud rikkest informeerima oma vahetut juhti fikseerides puudused ka vastavas kontrollaktis. Teavitamiskohustus on seega politseiametnikust kaebuse esitaja üheks teenistuskohustuseks. Asja materjalidega on küll tõendatud, et sõidukijuhina võttis kaebuse esitaja tarvitusele meetmed sõidukile ekspluatatsiooni käigus tekkinud puuduse - põhjatala deformatsiooni kõrvaldamiseks, teavitades toimunud intsidendist Tiina Kiike, kuid tõendatud ei ole, et kaebuse esitaja oleks täitnud kontrollakti ning informeerinud prefektuurile varalise kahju tekitamisest juhtimiskeskust ja vahetut juhti. Kaebuse esitaja puhul on tegemist alarmsõiduki juhi, seega praktiliselt kõrgeima kvalifikatsiooniga sõidukijuhiga üldse. Asjas puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja oleks 25.08.2006.a vahetust alustades ja enne väljasõidu alustamist tuvastanud puudusi sõiduki tehnilises seisukorras, millise kohustuse pani talle Korra punkt
3. Seega saab kohus teha ainult ühe järelduse, nimelt, et vaidlusalune 14 politseisõiduk oli 25.08.2006.a, mil temaga hakkas tööülesandeid täitma kaebuse esitaja, tehniliselt korras. K. Toomemägi 28.12.2006.a ettekandega (tl 43) on tõendatud, et ta seostas tema vastu algatatud distsiplinaarjuurdluse Põlva kaubamaja taga toimunud auto ümberpööramisega, mille käigus liikus sõiduki parempoolne ratas üle kõnnitee äärekivi. Intsidendi järgselt sõidukit üle andes pidas ta vajalikuks informeerida Tiina Kiike sõiduki ebaloomulikust mürast, kuna kaebuse esitaja poolt ettekandes avaldatu kohaselt käis midagi kusagile vastu. Ettekandes avaldatud asjaolusid ei eita kaebuse esitaja ka kohtuistungitel antud seletustes. Kohus on seisukohal, et kuna kaebuse esitaja puhul on tegemist staažika kvalifitseeritud sõidukijuhiga, pidi talle olema selge, et sõiduautoga üle kõnnitee äärekivi sõitmisega kaasneb sõiduki omanikule või lepingu alusel kasutavale politseiprefektuurile varalise kahju tekkimise oht. Kuigi kaebuse esitaja ettekande ja seletuste kohaselt tegi see sõiduk ebaloomulikku müra juba varem, nähtub kaebuse esitaja ettekandest ja seletustest, et T. Kiigel palus ta autot kontrollida siiski seoses kaubamaja taguse intsidendiga, so kaebuse esitaja sai aru, et äärekivile sõidu tagajärjel tekkis sõidukile tehniline probleem. Tehnilise probleemi tekkega kaasnevad aga varalised kulutused, kuna antud juhul oli tehniline probleem, mis kaebuse esitaja ettekande kohaselt seisnes millegi kusagile vastu käimises, tingitud sõidukiga üle äärekivi sõitmisest. Seega pole tegemist mitte ainult varalise kulutuse vaid kahjuga, kuna sõidukit ei ekspluateeritud tavapäraselt. Kaebuse esitaja ettekande kohaselt võis sõidukil olla küll ka teisi tehnilisi probleeme, kuna kaebuse esitaja hinnangul oli sõiduki müra suuremate mootoripöörete puhul liiga suur, kuid suuremad mootoripöörded ei saanud antud asjas mõjutada millegi kusagile vastu käimist, nagu osundas kaebuse esitaja, kuna asjas kogutud tõendid ei viita sõiduki mootoriga seotud detailide deformatsioonile. Kaebuse esitajaga patrullisid 25.08.2006.a ja viibisid äärekivile sõidu ajal autos tunnistaja Valmer Zopp ja Janno Sild. Tunnistaja Valmer Zoppi ütlustega (tl 195) on tõendatud, et ta oli patrullautos Nissan Primera, millega Kaido Toomemägi sõitis üle äärekivi. Tunnistaja ei tea, kas kaebuse esitaja teatas sellest sündmusest kellelegi. Tunnistaja arvates auto viga ei saanud, kuid autos viibinud pidasid siiski vajalikuks hiljem kontrollida vaatluse teel ega auto viga ei saanud. Auto vaatlemisel külje pealt vigu ei avastatud. Tunnistaja ei kuulnud, et auto põhi oleks vastu äärekivi läinud. Tunnistaja Janno Silla ütluste kohaselt (tl 193) sõitis politseiauto parempööret tehes kõrvalistuja poolse esirattaga äärekivi peale ja auto põhi läks vastu äärekivi kui autoratas läks tagasi sõiduteele. Tunnistaja tundis lööki vastu auto põhja esimese parempoolse ratta taguses piirkonnas. Kuna autos viibijad arvasid, et auto sai viga, peatati ja vaadati auto üle. Vigastusi uksekarbil ei nähtud. Kaebuse esitaja K. Toomemägi ettekandega ja tunnistajate V. Zoppi ja J. Silla ütlustega loeb kohus tõendatuks, et kõnnitee äärekivilt mahasõidul sai politseiauto põhi löögi äärekivilt. Kui autopõhi ei oleks olnud kontaktis äärekiviga, ei oleks kaebuse esitajal ja tunnistajatel olnud põhjust auto peatamiseks, et kontrollida kas auto sai viga või mitte. Taolise kontrolli ajendiks sai olla ainult asjaolu, et autos viibijate arvates pidi auto viga saama või võis viga saada. Kohtu järeldust toetavad ka tunnistaja Tiina Kiige ütlused (tl 145). Tunnistaja ütluste kohaselt ütles kaebuse esitaja K. Toomemägi talle 2006.a augusti lõpus ühel õhtul vahetust lõpetades ja 15 autot üle andes, et ta oli sõitnud kivi otsa ja et auto teeb häält. Autoga sõitma hakates tuli sõiduki põhja alt kõva kolinat. Tunnistaja viis auto OÜ-sse Meedla, kus mehhaanik ütles, et katki on põhjatala, mille mehhaanik võttis auto küljest ära, et autoga saaks edasi sõita. Tala oli ühest otsast purunenud ja auto küljest lahti rebitud. Tunnistaja ütles järgmisel hommikul vahetust alustavale K. Toomemägile, et tala võeti ära ja palus kaebuse esitajal öelda seda ka Madis Soekaruskile. Õhtul vahetust lõpetades ja kaebuse esitajale autot uuesti üle andes sai ta K. Toomemägi vastusest aru, et K. Toomemägi oli sellest juhtumist M. Soekaruskile rääkinud. Seega tuleneb ka tunnistaja T. Kiige ütlustest, et hiljemalt 26.08.2006.a oli K. Toomemägile selge, et autoga kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel deformeerus põhjatala, mille tulemusel tekkis prefektuurile varaline kahju, millest omakorda tulenes kaebuse esitajale teavitamiskohustus. Tunnistaja Aare Sule ütlustega (tl 189) on tõendatud, et T. Kiik kandis temale kui välijuhile ette, et patrullautol on midagi viga. Tunnistaja käskis T. Kiigel minna Himmaste autoremondi töökotta autot kontrollima. Tunnistaja andmetel eemaldati autoremondi töökojas autolt põhjatala. Tunnistaja ütluste kohaselt öeldi hommikul K. Toomemäele, et tala sai ära võetud. Jutuajamisest K. Toomemäega jäi tunnistajale mulje, et K. Toomemägi ajab asja korda. Seega tuleneb ka tunnistaja A. Sule ütlustest, et hiljemalt 26.08.2006.a pidi olema K. Toomemägile selge, et autoga kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel deformeerus põhjatala, mille tulemusel tekkis prefektuurile varaline kahju, millest omakorda tulenes kaebuse esitajale teavitamiskohustus. Asja materjalide kohaselt eemaldati politseisõidukilt põhjatala OÜ-s Meedla. Tunnistaja Tanel Roilandi ütluste (tl 242) kohaselt tuli tal autoremondi lukksepa praktika ajal politseiautolt tala ära võtta, kuna tala oli ühest otsast muljutud ja kõver, tala käis vastu summutit ja kolises. Seega kinnitavad ka tunnistaja T. Roilandi ütlused T. Kiige ja A. Sule ütlusi, et K. Toomemägi poolt autoga kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel sai politseiauto tehnilisi vigastusi, mis viitavad politseiprefektuurile varalise kahju tekkimisele. Politseiprefektuurile varalise kahju tekkimine on tõendatud ka AS Autoring klienditeenindajast tunnistaja Ago Lempu ütlustega (tl 244). Tunnistaja ütluste kohaselt on Nissan Primera ristitalal peal märgistuseks nool. Tala pannakse auto alla noolega auto sõidusuunas, teistpidi ei ole võimalik tala paigaldada. Selle tõttu saab järeldada, et tala on purunenud siis, kui auto liikus edasi, mitte tagurpidi. Tala deformeerumine võib mõjuda summutajale, kuna summutaja ja tala vahe on kusagil 5-10 cm. Kui tala on deformeerunud ülespoole, siis võib tala vastu summutajat käia. Kindlasti tekib kolin, kui tala on lahti ja käib vastu summutajat. Põhjakate on plastist ja see kaitseb mootorit tolmu ja väikeste kivide eest. Põhjakate ei ole mõeldud suurte löökide jaoks. Kogemuste põhjal võib öelda, et kruusatee ja kivid lõhuvad katte ruttu ära. Tunnistaja A. Lempu ütlustega on seega kummutatud kaebuse esitaja väide, et tala on katki sõidetud siis, kui auto on tagurdanud. Tunnistaja ütluste alusel saab kohus järeldada, et võttes arvesse seda, kuidas tala autole paigaldatakse, pidi auto tala purunemise ajal liikuma edasi, mitte tagasi. Kaebuse esitaja aga ei tagurdanud sõites kõnnitee äärekivile. Seega saab nii asitõendi vaatlusprotokollile (tl 224-225) kui tunnistaja A. Lempu ütlustele tuginedes 16 järeldada, et tehniliselt on võimalik, et auto sai vigastusi 25.08.2006.a kõnnitee äärekivile sõites. Seega on kummutatud kaebuse esitaja kahtlus vastustaja poolt koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 53-60) asjakohasusest. Politseiprefektuurile varalise kahju tekkimine on tõendatud ka Majandustalituse vanemspetsialisti 21.12.2006.a aktiga (tl 52), mille kohaselt on politseisõiduki Nissan Primera korralise tehnilise hoolduse käigus avastatud, et autolt on eemaldatud omavoliliselt mootori põhjakaitse ja deformeerunud on põhjatala. Nende detailide maksumus koos teenustasuga on 2398 krooni. Arve nr 100848018860 väljatrükiga (tl 169) on tõendatud politseiprefektuuri poolt varalise kahju kandmine seonduvalt AS Autoring 16.12.2006.a arvega nr 5023234 – põhjakatte, tala ja töö eest. Kohus nõustub vastustajaga, et käskkirja seaduspärasuse hindamise aspektist ei ole oluline, millal vastustaja tegi reaalsed rahalised kulutused seonduvalt kaebuse esitaja poolt põhjustatud kahjuga. Seega loeb kohus tõendatuks, et kaebuse esitaja poolt on vastustajale tekitatud varaline kahju ja et kaebuse esitaja ei täitnud teenistuskohustust teavitada tööandjat varalise kahju tekitamisest. Kaebuse esitajat on karistatud kõige kergema karistuse, so. noomitusega, seega saab kohus asuda seisukohale, et kaebuse esitajat on karistatud süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele vastava karistusega. Kuna kaebuse esitajat on karistatud kõige kergemaliigilise karistusega, siis on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja vahetu ülema poolt antud iseloomustus kaebuse esitaja kohta ei saa olla mõjutanud distsiplinaarmenetluse käiku, nagu ekslikult väidab kaebuse esitaja. Kohus ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et tema suhtes oleks eiratud menetlusnõudeid ja et sel motiivil oleks tegemist ebaseadusliku distsiplinaarkorras karistamisega. TDVS § 7 lõike 1 esimese lause kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Eelpool on juba kohus osundanud kaebuse esitaja K. Toomemägi poolt 28.12.2006.a politseiprefektile antud ettekandele. Seega oli kaebuse esitajal sisuline võimalus kirjaliku seletuse andmiseks, mille tõttu ei saa vaidlusalune käskkiri olla sel motiivil õigusvastane, nagu ekslikult märgib kaebuse esitaja. Tunnistajate T. Kiige, A. Sule, T. Roilandi ja A.Lempu ütlustega ja asjas kogutud kirjalike tõendite ning asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 224-225) on tõendatud politseiprefektuurile varalise kahju tekkimine seoses põhjatala purunemisega. Kolm esimesena nimetatud tunnistajat ei kinnita aga, et 25.08.2006.a õhtul oleks autolt OÜ-s Meedla eemaldatud ka põhjakate või põhjakatted. Üleandmis-vastuvõtmisaktiga 05.02.2007.a (tl 65) on samuti tõendatud, et OÜ Meedla andis politseiprefektuurile üle avariiliselt politseisõidukilt eemaldatud põhjatala. AS Autoring poolt autole 270 MFJ tehtud tööde ajaloo väljatrükk (tl 73-74) tõendab, et 18.10.2006.a on AS Autoring tuvastanud, et autol puudub põhjatala. Asjas on tõendatud, et vaidlusalusel politseiautol on millalgi purunenud ka põhjakate. Asjas puuduvad aga tõendid, mille alusel saaks usaldusväärselt põhjakatte purunemises süüdistada kaebuse esitajat, kuna politseiprefektuur ei ole pidanud vajalikuks täpsemalt sätestada sõidukite korralisse tehnohooldusse viimise korda ja sõidukil tehnohoolduses avastatud puudustest politseiprefektuuri teavitamise korda. AS Autoring ei ole vaidlusaluse sõiduki 18.10.2006.a korralise tehnohoole käigus fikseerinud, et autol oleks purunenud põhjakate (tl 74), põhjakate on tehtud tööde ajaloo kohaselt paigaldatud alles 14.12.2006.a. Ka tunnistaja Railis Raup on oma ütlustes (tl 222) kinnitanud, et vaidlusalusel politseiautol on põhjakate purunenud ajal, mil tema sõidukit kasutas. Tunnistaja A. Lempu viitas oma ütlustes plastist põhjakatete sobimatusele auto ekspluatatsiooniks kruusateedel. AS Autoring 16.12.2006.a 17 arvega nr 5023234 (tl 75) on tõendatud, et Nissan Primera põhjakatte ja põhjatala maksumus koos vahetusega on 2398 krooni. Seega on kohus seisukohal, et vaidlusaluses käskkirjas on kaebuse esitaja poolt tekitatud kahju suurus fikseeritud ebaõigesti põhjakaitse ja selle paigaldamise maksumuse osas, kuid see asjaolu ei saa tingida vaidlusaluse käskkirja tühistamist, kuna kaebuse esitajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud varalise kahju tekitamise eest, vaid on karistatud varalise kahju tekitamisest teatamata jätmise eest.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebuse esitaja.

§ 93

lõige 3 sätestab, et kohus mõistab poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Vastava kohtulahendi, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata Justiitsministeeriumile või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutusele.

§ 83lõike 3 punkti 1 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas tunnistajakulud.

Tartu Halduskohtu 19.09.2007.a määruse (tl 234235) alusel on Kohtute Raamatupidamiskeskus välja maksnud tunnistaja R.Raupile tunnistajatasu 170 krooni, mis tuleb kaebuse esitajalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

§ 122 lõike 3 alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Halduskohtu 23.01.2007.a esialgse õiguskaitse määrus. Ts

MS § 289 lõike 1 alusel tuleb asitõend- põhjatala tagastada Lõuna Politseiprefektuurile. Roby Koik Kohtunik 18