Obsah (6)

§ 127§ 1045§ 139§ 130§ 128§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Ülle Jänes, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruaril 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-4463 T

) §-st 139 tuleb hagi jätta rahuldamata, kuivõrd hageja alustas kaklust, mille lahutamise käigus võis tema hammas saada viga.

1. K. Kivima vastuväidete kohaselt läks ta oma sõbrale S. Teiterile appi, keda mitu isikut peksid jalgadega ning hakkas peksjaid korrale kutsuma. Eeldusel, et hageja hammas võis saada viga kakluse lahutamise käigus, ei ole kostja tegevus õigusvastane, kuivõrd ta tegutses hädakaitseseisundis. Hageja ei ole tõendanud kostja süüd kahju tekkimises.
2. Kostjad leidsid ühises täiendavas vastuses, et S. Teiter oli sunnitud enesekaitseks agressiivse hageja ja Hardi Meybaumi endast eemale tõukama, mille tagajärjel tekkis poolte vahel kaklus. Kuivõrd mõlemad kostjad tegutsesid hädakaitseseisundis, puudub nende süü kahju tekitamises. Seega ei kuulu võimalik tekkinud kahju kostjate poolt hüvitamisele. Võimaliku kahjuhüvitise määramisel peab arvesse võtma ka hageja enda tegevust, mille tõttu kahju võis tekkida. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes S. Teiterilt välja varalise kahju hüvitamiseks 14 707, 70 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 4200 krooni. Hagi K. Kivima vastu jäeti rahuldamata. Kohus jättis hageja menetluskulud 70% ulatuses S. Teiteri kanda ning S. Teiteri menetluskulud 30 % ulatuses ja K. Kivima kulud täies ulatuses hageja kanda.
4. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjad tekitasid hagejale kehavigastusi, kas kostjad on kahju tekitamises süüdi ja kas kehavigastusega seoses tekkinud kahju on tõendatud. Arvete ja maksedokumentidega luges kohus tõendatuks, et hageja kandis seoses hambaraviga kulutusi 21 011 krooni. Tõmbluku katkiminekut ja selle väärtust hageja ei tõendanud. Määrus, kaebus ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (t/lk 20 – 29) tõendavad, et 3 S. Teiteri suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kindlate tõendite puudumise tõttu selle kohta, et ta kuriteo toime pani. Maakohus tuvastas, et kaklus toimus hageja ja S. Teiteri vahel, K. Kivima liitus kaklejatega hiljem ja tema osa oli kõrvaline. Tõendid on vastuolulised selles osas, kumb pooltest alustas kaklust. Asjaolu kasuks, et algatajaks oli S. Teiter, räägib fakt, et ta oli juba varasemalt hinnanud mitteadekvaatselt hageja ja H. Hermanni vahel toimunud vestlust. Ilmselt tõlgendas kostja mitteadekvaatselt ka hageja lähenemist temale garderoobis ja nägi selles agressiivsust. Kostja on ka ise väitnud, et kui hageja juba liiga lähedale jõudis, tõukas kostja ta endast eemale. Asjaolu, et S. Teiter andis hagejale sellise hoobi näkku, mis hageja hamba välja lõi, tõendavad tunnistaja J.-M. L ütlused. Kohus pidas nimetatud tunnistaja ütlusi kõige usutavamateks. Ülejäänud tunnistajate ütlusi ei pidanud kohus sedavõrd usutavateks. H. Meybaum osales ise kakluses, mistõttu tema tähelepanu võis olla suunatud enda kaitsmisele. H. Hermann väitis, et oli kaklejate poole seljaga ja kakluse algust ei näinud. Seega leidis asjas tõendamist, et S. Teiter alustas kaklust ja lõi hagejat, tekitades hagejale tervisekahjustuse. Nimetatuga on tõendatud vastutust tekitav põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Hageja on tõendanud, et ta kandis seoses tervisekahjustusega ravikulutusi ja sellega on tõendatud vastutust täitev põhjuslik seos. Kahju tekitamine on antud juhul õigusvastane, kuna see seisneb õigushüve – kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamises (

§ 1045lg 1 p 2).

Kohus ei nõustunud S. Teiteri väitega hädakaitseseisundis tegutsemise kohta (

§ 1045

lg 2 p 3), kuna asjas leidis tuvastamist, et just kostja käitus tüli alguses agressiivselt ja tekitas hagejale kehavigastuse. Kostja süü hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja laskis end kostja agressiivsusest kaasa viia ja hakkas kostjaga kaklema. Hageja enda osalus järeldub hageja poolt antud ütlustest kannatanuna ülekuulamise protokollides. Asjaolu, et S. Teiter hagejat esimesena tõukas, ei anna põhjust järeldada, et kostja oli kakluses ainuke agressiivne pool ja hageja ainult kaitses ennast. Kõik tunnistajad iseloomustavad intsidenti kui kaklust, mitte hageja kui kaitsetu isiku piinamist ja peksmist. Kohus oli seisukohal, et vähemalt raske hooletuse vormis aitas hageja kaasa sellele, et tõukamisest ja löömisest kujunes kaklus, mistõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada 30 % ulatuses hageja kahjuks (

§ 139lg 1 ja 3).

Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista 14 707, 70 krooni varalise kahju katteks (

§ 130lg 1).

Kehavigastuse (hamba kaotus ja selle järelmõjud) tõttu on hageja kandnud ka mittevaralist kahju füüsilise ja hingelise kannatuse näol, mis tuleb kostjal hüvitada (

§ 128lg 5, § 130 lg 2) ja mille suuruse on hageja palunud kohtul määrata.

Kohus lähtus kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määradest, mille kohaselt kergemate kehavigastuste puhul on kostjalt välja mõistetud hüvitis keskmiselt 6000 krooni. Ka nimetatu väljamõistmisel tuleb arvestada kahjuhüvitise vähendamisega 30 % ulatuses. K. Kivima suhtes jättis kohus hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohus jaotas menetluskulud, arvestades hagi rahuldamise ulatust. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palus kohtuotsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks varalise kahju hüvitamiseks 21 011 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 6000 krooni ja jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2. Hageja nõustus sellega, et tõmbluku maksumuse osas oli hagi rahuldamata jätmine põhjendatud. Samuti nõustus hageja sellega, et moraalse kahju suuruseks võib olla 6000 krooni. Hageja vaidlustas moraalse kahju väljamõistmise osas üksnes seda, et nimetatud 6000 kroonist mõistis kohus reaalselt välja üksnes 70%. Ka ei ole hageja nõus menetluskulude jaotusega.
3. K. Kivima osas on kohus ebaõigesti leidnud, et tema suhtes tuleb hagi jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja arvates pidi kohus tuvastatud asjaolude pinnalt tegema järelduse, 4 et K. Kivima osalus tema peksmises on tõendatud ning mõlemad kostjad tuleb võtta solidaarselt vastutusele. Solidaarse vastutuse korral ei ole oluline teada, kui palju üks või teine kostja hagejale vigastusi tekitas. Kohus ei ole piisavalt analüüsinud ega otsuses ära põhjendanud, milles konkreetselt seisnes K. Kivima nn kaklusega liitumine. Tunnistajate ütluste ja muude materjalidega oli tõendatud, et kakluse lahutajateks olid turvamehed. Kui kaklust ei lahutanud K. Kivima, kuid oli teada, et ta siiski sekkus kaklusesse, siis pidanuks kohtu jaoks tõusetuma küsimus, mida ta selles kakluses tegi. Kuivõrd kakluse lahutamist käsitlenud ütluste näol oli tegu peksmises süüdistatud isikute ütlustega, kelle ühiseks eesmärgiks oli ilmselt K. Kivima kaklusesse sekkumise õigustamine, siis pidanuks kohus need muude tõendite puudumise tõttu lugema ennastõigustavateks ning paljasõnalisteks. Hageja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et kostjad on oma ütlusi toimunu kohta pidevalt muutnud. Jääb arusaamatuks, miks kohus siiski luges usutavaks S. Teiteri 03.04.2006 ülekuulamise protokollis antud ütluse, mille kohaselt tema sõber K. Kivima hirmutas kaklejad laiali. Kohtul polnud mingit kaalukat põhjust kahelda hageja väites, et K. Kivima osalus kakluses ei olnud mitte kõrvalise tähendusega, vaid tema puhul oli tegemist otseselt kaasosalisega S. Teiteri poolel ning nad mõlemad peksid kannatanut, luues koos sedavõrd suure füüsilise ülekaalu, mida hageja üksinda tõrjuda ei suutnud. Antud juhul mingit kaklust ei toimunudki, vaid hagejale tungiti baaris ilma mingi põhjuseta jõhkralt kallale. Olenemata tunnistajate ütluste vastuolulisusest ei kinnitanud siiski keegi, et hageja oleks kostjate suhtes olnud agressiivselt meelestatud ja provotseerinud endale kallale tungimist. Meelevaldne on kohtu järeldus, et hageja laskis end kostja agressiivsusest kaasa viia ja hakkas kostjaga kaklema.
4. Kohus on eksinud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 vastu. Kohus ei põhjendanud, miks ta tugines ülekuulamisprotokollides antud ütlustele kui eeldatavalt tõestele, rikkudes sellega otseselt TsMS § 442 lg 8 nõuet, mille kohaselt kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Hageja ei eitanud, et ta astus aktiivselt enese kaitseks ründajate vastu välja, ületamata sealjuures hädakaitse piire. Hagejal oli selleks täielik õigus, sest ta ei olnud kohustatud taluma enda suhtes ülekohut. Kohus on otsuses alusetult heitnud hagejale ette seda, et ta hakkas ründajatele vastu. Kohtu selline järeldus rajaneb oletusel, et kui hageja poleks ennast kaitsnud ja oleks lasknud ennast kaitsmata endale näkku lüüa, siis oleks tema peksmine lõppenud ilmselt rutem ja ka vigastused oleksid olnud ehk väiksemad.

§ 104

lg-s 4 sätestatud mõiste kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohtuotsusest ei nähtu, millises osas luges kohus hageja käitumise käibes vajaliku hoole nõuetele mittevastavaks. Pigem on üldnormiks olev tavakäitumine selline, et ründajale hakatakse kannatanu poolt alati vastu ja ründajad sellise võimalusega alati arvestavad või vähemalt peaksid arvestama. Hageja arvates tõlgendas kohus meelevaldselt raskeks hooletuseks tema hädakaitset ründe vastu. Kohus oletas, et enesekaitse tulemusel tekitati kannatanule rohkem kahju, kui ründajad oleks ilma vastupanu osutamiseta ilmselt tekitanud. Selline väide on meelevaldne ega saa olla ka seaduslik. Sellist hinnangu andes rikkus kohus TsMS § 436 lg-t 1. Piiri õigusvastase enesekaitse ja õiguspärase enesekaitse vahel sätestab konkreetselt karistusseadustiku (KarS) § 28. Antud juhul oleks kohus pidanud leidma, et KarS §-s 28 sätestatud õiguspärast hädakaitset ei saa tõlgendada kui rasket hooletust

§ 139lg 3 mõttes.

Kohtul puudusid tõendid selle kinnituseks, et hageja oleks hädakaitse piire ületanud. Järelikult oli alus pidada enesekaitset ründe iseloomule vastavaks ja seega ka õiguspäraseks. Ka kostjad ei ole menetluse käigus vastupidist väitnud. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta kohtuotsuse muutmata. 5 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, so osas, millega kohus jättis täies ulatuses rahuldamata hagi K. Kivima vastu ja osaliselt rahuldamata hagi S. Teiteri vastu, va osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi tõmbluku eest 200 krooni saamiseks, samuti menetluskulude jaotamise osas.
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud osas kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
4. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tegi kindlaks järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille üle ei ole vaidlus: • 01.04.2006 kella 03.30 paiku toimus Von Krahli teatri garderoobis kaklus, milles osalesid hageja ja kostjad; • hageja ja kostja S. Teiter said kakluse käigus kehavigastusi; • hageja ja kostja S. Teiter esitasid Tallinna Kesklinna Politseiosakonnale avaldused neile tekitatud kehavigastuste põhjustanud isikute vastutusele võtmiseks ja nende avaldusi menetleti ühes kriminaalasjas (kr asi nr 06231601475); • kriminaalasja menetlus lõpetati 29.05.2006 KrMS §-de 199 lg 1 p 1 ja 200 lg 1 alusel; • erakorralise meditsiini osakonnas märgiti hageja diagnoosiks näo põrutus, murtud ära üks hammas, üks hammas liigub; • hageja oli töövõimetu 01.04.-12.04.2006; • hageja kandis seoses hambaraviga kulutusi 21 011 krooni.
5. Lisaks eeltoodud asjaoludele, mille üle ei ole pooltel vaidlust, tuvastas maakohus, et kaklus toimus põhiliselt hageja ja S. Teiteri vahel, K. Kivima osa kakluses oli kõrvaline. Hoobi, mis hageja hamba välja lõi, andis S. Teiter. Seega oli S. Teiteri tegevus põhjuslikus seoses hageja tervisekahjustusega (

§ 127lg 4).

K. Kivima osas ei leidnud hagejale kahju õigusvastane tekitamine tõendamist. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus eeltoodud asjaolude alusel õigesti, et hagejale õigusvastaselt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest vastutab

§ 1045lg 1 p 2, § 128-te lg 2 ja 5 ja § 130 alusel S.

Teiter. Maakohus leidis

§ 127

lg 6 alusel, et kerge kehavigastuse tekitamise korral on moraalse kahju hüvitise tavapäraseks suuruseks 6000 krooni. Kohus arvestas hageja osa kakluse toimumises ja tuvastas, et kahju tekkis osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel, mistõttu vähendas

§ 139lg 3 alusel hagejale väljamõistetava kahju hüvitist 30 % võrra.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. 19. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tooks K. Kivima osalemine kakluses iseenesest endaga kaasa tema vastutuse hageja ees solidaarselt S. Teiteriga.

§ 127

lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg 6 (põhjuslik seos). Antud juhul puuduvad asjas sellised tõendid, mille alusel saaks teha kindla järelduse, et ka K. Kivima põhjustas hagejale tervisekahjustuse.

1. Maakohus tuvastas, et tegemist oli kaklusega, mitte hageja peksmisega kostjate poolt, kusjuures põhiline kaklus toimus hageja ja S. Teiteri vahel ja teineteist löödi vastastikku. Apellatsioonkaebusest ei järeldu, millisest tõendist saab teha järelduse selle kohta, et K. Kivima tekitas hagejale tervisekahjustuse. Maakohus ei võtnud otsuse tegemisel aluseks üksnes kostjate ütlusi, nagu hageja apellatsioonkaebuse väidab, vaid hindas neid kogumis muude tõenditega, sh tunnistajate ütlustega. Maakohus on otsuses märkinud, millistele tõenditele ja asjaoludele ta oma järeldused rajas. Kohus on otsuses analüüsinud kõiki tõendeid ja põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Hageja osalust kakluses hindas maakohus vastavuses kohtuotsuses nimetatud tõenditega. Hageja kinnitab ka apellatsioonkaebuses enda aktiivset osavõttu kaklusest. Maakohus ei ole kohtuotsuses väitnud, et kui hageja ei oleks ennast kaitsnud ja oleks lasknud ennast kaitsmata endale näkku lüüa, oleks tema peksmine lõppenud ilmselt rutem ja ka vigastused oleks olnud väiksemad, nagu märgib hageja apellatsioonkaebuses. Ka ei sisalda kohtuotsus apellatsioonkaebuses väidetud oletust: enesekaitse tulemusel tekitati kannatanule rohkem kahju, kui ründajad oleks ilma vastupanu osutamiseta ilmselt tekitanud. Samuti ei sisalda kohtuotsus etteheidet hagejale, et ta hakkas vastu. Kuna kohus ei ole selliseid hinnanguid andnud, et rikkunud ta ka TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab.
2. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ja lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohtus ei tuginenud hageja asjaolule, et tema osalemine kakluses oli õiguspärane hädakaitse. Seega ei saanud maakohus otsuse tegemisel ka sellele hinnangut anda (TsMS § 436 lg 4, § 442 lg 8). Küll tuginesid esimese astme kohtus hädakaitseseisundile kostjad ja kohus on sellele otsuses hinnangu andnud. Tulenevalt TsMS 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatust jätab ringkonnakohus esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väited tähelepanuta.
3. Menetluskulude jaotus maakohtu otsuses vastab TsMS § 163 lg-s 1 ja § 173 lg-s 3 sätestatule. Hagi osalise rahuldamise korral on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
4. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab apellatsioonimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so hageja. Tiit Kollom Ülle Jänes Ande Tänav