← Eesti

3-04-292/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2008, Tallinn Haldusasja number 3-04-292 Haldusasi Sergei Zi kaebus Tallinna linnalt kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.07.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sergei Zi õigusjärglaste Lidia Za ja Vladimir Zi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. jaanuar 2008 Menetlusosalised Kaebajad Sergei Zi õigusjärglased Lidia Za ja Vladimir Z, nende esindaja Andrei Z Vastustaja Tallinna linn esindaja Grista Vorobjov (Linnavalitsuse kaudu), RESOLUTSIOON Jätta Sergei Zi õigusjärglaste Lidia Za ja Vladimir Zi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
  3. juuli 2006 otsus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 17.03.2003 esitas Sergei Z Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse tema arvelevõtmiseks munitsipaaleluruumi taotlejana. Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni 20.05.2003 protokollilise otsusega nr 7 keelduti S. Zi arvelevõtmisest. 18.10.2003 esitas S. Z uue avalduse tema arvelevõtmiseks. Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni 18.11.2003 protokollilise otsusega nr 12 jäeti S. Zi taotlus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 16.03.2004 otsusega haldusasjas nr 3-716/2004 tühistati Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni 18.11.2003 protokolliline otsus nr 12 S. Zit puuduvas osas motiveerimatuse tõttu ja eluasemekomisjonile tehti ettekirjutus avaldus uuesti läbivaadata. 3-04-292 Põhja-Tallinna Valitsus teavitas 05.05.2004 kirjaga nr 2-13/718 S. Zit kohtuotsuse alusel eluasemekomisjoni poolt 27.04.2004 avalduse uuesti läbivaatamisest ja rahuldamata jätmisest järgmistel põhjustel: 1) avaldaja eraomandis on eluruum, mida omanik võib vabalt võõrandada või vahetada; 2) munitsipaaleluruumi üürnik peab iseseisvalt toime tulema igapäevase eluga, kuid venna väitel ei ole avaldaja selleks võimeline; 3) Põhja-Tallinna Valitsusel puuduvad sotsiaaleluruumid, mis on kohandatud psüühiliste hälvetega isikutele elamiseks.
  5. S. Zi kaebuses taotleti Tallinna linnalt temale tekitatud kahju hüvitamist 800 000 krooni ulatuses, sellest moraalset kahju 700 000 krooni ja varalist kahju 100 000 krooni. Kaebaja leidis, et tema olukord vastab nõuete p-le 3.2, mille kohaselt võetakse elamistingimuste parandamisel abivajavatena arvele üksinda elavad vanurid või vanuritest paarid, puuetega isikud, kellel ei ole seadusejärgseid ülalpidajaid või kes vajavad kõrvalabi või kelle kasutuses olevas eluruumis ei ole võimalik nende hooldamist korraldada. Kaebaja esitas korduvalt avaldusi tema munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmiseks, kuid vastustaja keeldus õigusvastaselt, tekitades sellega kahju. Kaebaja suhtes rikuti ka õigust heale haldusele. Kaebaja soovib temale 3-toalise korteri eraldamist 9-korruselises elamus (lift) Põhja-Eesti Regionaalhaigla rajoonis, kus ta saab ravi. Kaebaja peab tervisliku seisundi tõttu elama koos vanematega. Elamine invaliidile kõlbatutes elamistingimustes põhjustab kaebajale füüsilisi ja kõlbelisi kannatusi. Kaebajale kuuluvas eluruumis pole võimalik teda nõuetekohaselt hooldada. Lisaks moraalsele kahjule tekitati kaebajale ka varalist kahju, mis seisneb selles, et kohase akti vastuvõtmisel munitsipaaleluruumi eraldamiseks oleks ta võinud saada eluruumi omanikuks. Vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel on kaebajal tekkinud täiendavad ravikulud ja vajadused, samuti elas ta läbi märkimisväärseid hingelisi ja füüsilisi kannatusi. Kaebaja seob varalise kahju suuruse vastava korteriomandi turuväärtusega Tallinnas. Vastustaja venitas kohtuotsuse täitmisega ja tegi tühistatud otsusega samasisulise otsuse. Kaebaja arvates näitab see, et kohalik omavalitsus ei ole täitnud 16.03.2004 kohtuotsust.
  6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kaebusest ei selgu, milline on vastustaja õigusvastane tegevus, millega kaebaja tervist väidetavalt kahjustati, ka ei ole tõendatud kaebaja tervise kahjustamine tulenevalt vastustaja õigusvastasest tegevusest. Kaebaja avaldus vaadati eluasemekomisjonis taas läbi ja tehti 27.04.2004 otsustus, millega täideti 16.03.2004 kohtuotsus haldusasjas nr 3-716/
  7. Kaebaja ei tõendanud, et tema kasutuses olevates eluruumides pole võimalik tema hooldamist korraldada. Kaebajale kuulub eluruum asukohaga T Tallinn ning tema venna ja ühtlasi esindaja Andrei Zi omandis on kinnistu P, Paldiski ja korteriomand M, Paldiski vastavalt kinnistusosakonna väljavõtetele.
  8. Tallinna Halduskohtu 16.05.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt tuvastati kaebajal ekspertarst Aini Augla 26.03.2002 otsusega nr 033387 raske puue, mis põhjustab lisakulutusi. Arstliku ekspertiisi 08.03.2005 otsusega nr 179983 tuvastati kaebajal sügav puue, mis põhjustab lisakulutusi (korduvekspertiis 01.03-15.03.2007). Põhja-Tallinna vanema 02.04.2002 korraldusega nr 1-1/216 määrati kaebaja hooldajaks tema isa Vladimir Z kuni 31.03.
  9. Paldiski Linnavalitsuse 25.08.2005 korraldusega nr 370 määrati kaebaja hooldajaks alates 01.04.2005 kuni 31.03.2007 tema isa elukohaga P, Paldiski. On igati mõistetav, et tervisliku seisundi tõttu pidevat kõrvalabi vajav isik elab hooldaja juures. Kaebaja vend Andrei Z märkis 17.03.2003 avalduses Põhja-Tallinna Valitsusele, et ta ei taha, et tema invaliidist vend asuks tema kodus ja ta ei kavatse sellist olukorda pikemat aega kannatada. Tallinna Halduskohtu 16.03.2004 otsuses selgitati, et kohus ei saa lahendada eluruumi üürimist taotlevate isikute arvelevõtmisega seonduvaid sisulisi küsimusi ega otsustada, kas taotluse lahendamine on soovitud kujul võimalik, küll aga saab vastava taotluse olemasolul kontrollida, 2

(5)3-04-292 kas küsimuse lahendamisel on järgitud häid halduse tavasid, kas lahendus on proportsionaalne, kaalutletud ning kas see on kooskõlas kehtiva õigusega. Kohtuotsuses ei ole öeldud, et vastustaja peab võtma kaebuse esitaja arvele ja eraldama talle munitsipaaleluruumi. Tallinna Linnavolikogu 17.01.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute arvestuse pidamise korra“ p 10 kohaselt otsustab isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise linnaosa eluasemekomisjon ühe kuu jooksul arvates avalduse ja sellele lisatavate dokumentide eluasemekomisjoni sekretäri poolt linnaosa eluasemekomisjonile esitamisest. Linnaosa eluasemekomisjon otsustab, kas eluruumi üürimist taotleja võetakse arvele munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana või jäetakse arvele võtmata. Linnaosa eluasemekomisjon on kollegiaalne organ, kes otsuste vastuvõtmisel lähtub temale antud diskretsioonist. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et 16.03.2004 kohtuotsus on täitmata. Põhja-Tallinna Valitsus vaatas kooskõlas kohtu ettekirjutusega asja uuesti läbi ja tegi uue otsustuse, jättes kaebaja taotluse eluasemekomisjoni ettepanekul rahuldamata. Vastustajal oli õigus vastu võtta sama otsustus ja jätta arvelevõtmise taotlus rahuldamata, kuid otsust tuli põhjendada. PõhjaTallinna Valitsus on otsustuses põhjendanud arvele võtmisest keeldumist. Põhjenduste puudumist ei saa väita, kui isik lihtsalt ei ole rahul keeldumise motiividega. Riigivastutuse seaduse alusel võib isik nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt tekitatud kahju hüvitamist (§ 2 lg 1). RVastS §-s 7 on sätestatud vastutuse alused. Kaebaja ei tõendanud kahju tekkimist. Tõendamata on ka seoses vastustaja tegevusega kaebaja tervise halvenemist ja ravikulude suurenemist puudutavad asjaolud. Tõendeid ei esitatud selle kohta, et kaebaja ravimine on võimalik üksnes Tallinna linnas ja Paldiskis puuduvad tema ravimiseks võimalused. Puuduvad tõendid, mille alusel võiks järeldada, et kaebaja tervislik seisund oleks halvenenud munitsipaalkorteri puudumise tõttu või seoses halbade olmetingimustega või kohase arstiabi puudumisega. Kaebaja ei tõendanud, et väidetav tervise kahjustamine oleks seotud munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmisest keeldumise või munitsipaaleluruumi puudumisega. Mittevaralise kahju tekitamine kaebajale ei ole põhjendatud. Kaebaja ei põhjendanud, milles seisneb varaline kahju, mille hüvitamist ta taotleb, ega esitanud kahju suuruse arvestust. Kaebaja ei selgitanud, kas tegemist on otsese varalise kahju või saamata jäänud tuluga. Kohus leidis, et vastustaja ei ole kaebajale varalist ega mittevaralist kahju tekitanud ja puudub alus kahju hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. S. Zi apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus, tuvastada kaebajale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju ning määrata kindlaks kahju summad (VÕS § 126 lg 6). Kohus jättis tähelepanuta, et vastustaja ei teavitanud kaebajat avalduse teistkordse lahendamise tulemusest ja kaebaja sai komisjoni otsuse alles halduskohtus (rikuti HMS § 26 lg 1 nõuet). Kaebusele lisatud dokument tõendab kaebaja viibimist ravil Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja kõnehäireid insuldi tagajärjel. Kaebaja arvas, et asjaolud - närvipinge ja ebasoodsad elamistingimused, mis soodustavad tervise halvenemist - on üldteada ega nõua tõendamist. Kui põhjuslik seos halbade elutingimuste, üleelamiste, närvipinge ja tervise halvenemise vahel polnud arusaadav, võinuks kohus küsida spetsialistilt arvamust. Kaebaja põhjendas 20.10.2005 materiaalse kahju tekkimist ja põhjuslikku seost järgmiselt: „S. Zile tekitatud kahju on ka materiaalse iseloomuga. Seoses asjaoluga, et kohase haldusakti vastuvõtmisel oleks S. Z saanud selle tulemusena munitsipaaleluruumi, siis kehtivate normatiivaktide alusel oleks S. Z pidanud olema pandud järjekorda kui elamistingimuste parandamist vajaja juba 20.05.2003 (haldusasi 3-716/2004). Vastavalt eluruumi erastamise seadusele oleks S. Z võinud saada munitsipaaleluruumi omanikuks, kui tema õigust elamistingimuste parandamiseks, mis oli kohtus tõendatud (3-716/2004), poleks vastustaja 3
(5)3-04-292 poolt rikutud.“ Kohus ei hinnanud asjas tõenditena esitatud materjale kogumis, vaid lähtus ainult advokaadi kohtuistungil välja öeldud arvamusest. Kohtu hinnangul jättis kaebaja tõendamata, et tema kasutuses olevates eluruumides ei ole võimalik tema hooldamist korraldada. Kohtuotsuse (nr 3-716/2004) kohaselt võeti asja juurde kodukülastusakt, kus sotsiaalhoolekande osakonna poolt teostatud kontrolli käigus leiti, et S. Z ei saa iseseisvalt hakkama ja vajab sotsiaalpinda. Kohus jättis selle tähelepanuta ja kajastas ebaõigesti kaebaja korteri elamistingimusi. Kohus ei hinnanud, kas vastustaja poolt 16.03.2004 kohtuotsuse alusel välja antud haldusakt vastab HMS §-le
  1. Ilma selleta ei saa määrata kaebajale tekitatud moraalset ja varalist kahju.
  2. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2007 määrusega lubati asjas kaebuse esitajatena menetlusse Sergei Zi õigusjärglased Lidia Za ja Vladimir Z ning lõpetati Sergei Zi kaebuse menetlus mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.
  4. Kaebaja õigusjärglased märkisid, et nende positsioon varalise kahju osas jääb selliseks, nagu määras kaebaja, kes sidus kahju korteri maksumusega, mida ta võinuks omada, kui vastustaja oleks asjakohase haldusakti väljastanud. Korteri maksumus oleneb turuhinnast ja on muutuv. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kaevatava halduskohtu otsusega jäeti S. Zi kaebus rahuldamata täies ulatuses ehk nii 700 000 krooni mittevaralise kahju kui ka 100 000 krooni varalise kahju hüvitamise nõudes. Kuna menetlus S. Zi kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on lõppenud, kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.
  6. Kaebaja õigusjärglased on seisukohal, et kaebaja munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmisest õigusvastase keeldumisega tekitati kaebajale varalist kahju seeläbi, et kaebaja jäi ilma munitsipaalkorterist, mille omanikuks ta oleks võinud saada eluruumide erastamise seaduse alusel. Kahju suuruseks on Tallinna linnalt saadava korteri ja kaebaja poolt linnale vastu antava T asuva korteri maksumuse vahe.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja õigusjärgaste seisukohaga ja leiab, et kaebajale ei ole munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmisest keeldumisega eelpool nimetatud varalist kahju tekitatud.
  8. Isegi juhul, kui elukohajärgne (Põhja-Tallinna) linnaosa valitsus oleks võtnud kaebaja arvele munitsipaaleluruumi taotlejana ja Tallinna Linnavolikogu oleks „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra“ p-de 24 ja 25 alusel otsustanud anda kaebaja kasutusse munitsipaaleluruumi, oleks kaebaja saanud selle enda kasutusse üksnes üürnikuna üürilepingu alusel kuni viieks aastaks. Võlaõigusseaduse § 128 lg 1 ja 2 alusel võib hüvitamisele kuuluv varaline kahju olla eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, mis sama paragrahvi
  9. lõike teise lause kohaselt võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Pelgalt teoreetiline võimalus saada kasu ei anna alust saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Võimalus, et kaebaja oleks saanud munitsipaaleluruumi omanikuks, ei ole piisavalt tõenäoline, arvestades Tallinna linna seadusest tulenevaid kohustusi. 4
(5)3-04-292 Eluruumide erastamise seadusest ega muudest õigusaktidest ei tulenenud Tallinna linnale kohustust võõrandada kaebajale üürile antud munitsipaaleluruumi. Järelikult ei sõltunud kaebaja võimalus saada olemasolevast suurema eluruumi omanikuks tema arvele võtmisest munitsipaaleluruumi taotlejana ja vastustaja ei saanud munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmisest keeldumisega tekitada kaebajale varalist kahju, mistõttu puudub seaduslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks.
  1. Kuivõrd vastustaja ei saanud kaebajale munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmisest keeldumisega varalist kahju tekitada, puudub kohtul vajadus kontrollida vastustaja keeldumise õiguspärasust ja väidetavaid haldusmenetluse seaduse nõuete rikkumisi.
  2. Ringkonnakohus peab siiski seoses 11.11.2003 koostatud kodukülastusaktiga vajalikuks märkida järgmist. Selles tõdeti, et kaebaja ei tule iseseisvalt oma eluga T toime, ta elab üle kahe aasta koos vanematega Paldiskis, P ja on seal hooldatud (hooldajaks on isa). Kontrolli teostaja leidis, et kaebaja vajab sotsiaalpinda, kuna vennaga koos elada on raske ja T ei saa iseseisvalt oma eluga hakkama (puumaja, WC koridoris). Seega on Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna poolt teostatud kontrolli käigus tõdetud kaebaja vajadust sotsiaaleluruumi järele, kuid mitte munitsipaaleluruumi järele. Tallinna linna omandis olevad sotsiaaleluruumid ei kuulunud ega kuulu erastamisele. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra“ p 2 kohaselt eluruumid, mis olid Tallinna linna kui eluruumide erastamise kohustatud subjekti omandis eluruumide erastamise seaduse jõustumise ajal, peavad enne nende tunnistamist sotsiaaleluruumiks olema linnavolikogu poolt tunnistatud erastamisele mittekuuluvaks seoses nende kasutamisega sotsiaaleluruumina.
  3. Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kohtuotsuse tühistamiseks varalise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise osas ja varalise kahju hüvitamiseks. Ivo Pilving Viive Ligi Lilianne Aasma 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.